Saabumine

Nimesildid
Puuduvad töölehed
Tõlkimata retseptid ja kastidesse jagamata toiduained.
Kahooti ka ei ole.
Plakatid lemmiktoidust.
Küpsetuspaber

Läbi mõtlemata tööde järjekord, see ajab jumala närvi ... Ta ikka ei kujuta ette seda mahtu, mis on ees ja loodab, et u 10 minutiga saab hakkama. Ei saa.
Ise saan ka end närvi aetud - kogu aeg on miski jama selle kokkulugemisega - et siis kontrolliks enne ärasaatmist, aga ei.
Ja bussijuhi telefoninumbrit luban ka kogu aeg, et oleks olemas. Enamasti ei ole .

Kuidas jagada gruppidesse? Pilt viieks ja siis pildi järgi kokku. On vaja pilte.

Niisiis.
Päev algas kuidagi ilusamalt. Sõit ratsutama, uued hobused ja õnnelikud noored, ujumine ning põnev kogemus detsembrikuisest veest. Pärast natuke külm ikka oli, aga kolmap oli hullem. Seekorda sai elu eest supeldud. Pärast kahlasin läbi lume autoni - lumi jalgadel ei sulanud... ju siis oli naha temperatuur ikka hullult maha jahtunud. Aga sain riidesse... sõrmed külmast kohmas. Pärast veetsin enamiku ajast bullerjaani raadiuses, et sooja saada.

Siis läbi lumise maastiku Rakveresse Malle juurde. Preili oli pahas tujus ja virises. Malle oli tellinud salatid ja meie liha oli ka ämbritäis järele, sest ta polnud sõpradele pakkunud. Tahtsin olla kiidetud, et hea liha, aga näe , ei saanudki :).
Koju jõudes hakkas kamarajura külalistega peale. Horvaadid tulid tund hiljem, bussijuhil polnud Kristjani numbrit, Kristjan jäi hiljaks lennujaama üle poole tunni, söök hostelis oli sealiha, mis ei sobinud, seda tuli soojendada, sest külalised tulid ju pea kaks tundi hiljem. Tubadesse jagamisel oli kaotsi läinud Türgi poiss - ma olin temast tüdruku teinud... suures toas ta olla ei tahtnud, õpetajaga ka ei tahtnud, siis Rumeenia üks poiss ka tahtis vaiksemasse seltskonda. See Türgi mees ei osanud eriti inglise keelt, tahtis kõrtsi asukohta teada, istus suht resigneerunult omaette. Ma ei suutnud ta näolt leida ühegi positiivse emotsiooni jälge. Ka Türgi lapsed kippusid omaette olema... Seda nüüd ka, et nad on pisut vanemad. Nu ja siis muidugi ei olnud fööni (see tuleb homse päeva jooksul), sünnipäevalaps oli pisut kohmetu, meie lastest olid Mirtel, Liispet ja Marita koos Marcusega. Lastel oli ka pisuke närv sees, istusid omaette ja ei kippunud suhtlema. Aga saime hakkama. Eks ma elan need päevad ikka üle :).
Alustades homsest. Ja mõelda sellele, et mis kõik veel tegemata on, mõte tõrgub.

Lõpust jäi pisut mõru maitse siiski suhu. Aga nii palju vana kala olen ma ka, et see mind just .
rivist välja ei löö. Tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati ...