Palju õnne!

Pidu ja pillerkaar.
Päike akna taga.. Luuletused mu laual paberikuhjade ja puuviljade vahel. Kolleegide vanutet müts ja kallistused ei mahu sõnadesse. Sünnipäevad on ikka helged. Kuigi seda va päikest jagus täpselt momendiks ja edasi on hall edasi.
Selle aasta eripära on see, et sünnipäev langeb kogunisti vastlapäevale ja nii sain kingiks karbitäie kukleid. Edasi peaks hakkama homsest neljakümnepäevane suur paast. Korra olen proovinud ja siis sai sellest neljakümnest tervenisti viis päeva. Et kuidagi ei oska plaani teha... natuke nagu kõdistab, et proovi ja sa saad ju hakkama. Pingutust nõudev ülesanne ... Samas - reisile olen ju pannud endale söögid kinni, mis ma siis ikka pirtsutan. Ja siis see Helve ja Susliku sünnipäev... ja Külli ja Heli oma.... Ühesõnaga - põhjuse ikka leiab.

Selfiga ja selfita.
Basseinipidu peetud, Hüljatud vaadatud - Matvere asemel oli Tamar Nugis, aga tegelikult oli põnev vaadata hea häälega uut nägu. Matveret on ju ikka nähtud ka, kuigi... olemuselt on tema ikka rohkem paha politseiametniku vurhvi. Silm läks ka paari koha peal märjaks. Liispetil ka. Lugu inimlikkusest ja inimeseks olemisest.

Kuidagi ei joonistunud nii hull eredalt see kohustuse liin seoses Javieriga välja. Hoolitseja Jean Valjean küll. Kui Koit Toome hakkab muusikalis vanakesi mängima, siis on aeg ikka kolme penikoorma saabastes edasi läinud. Hmm, Koit on minust ikka 15 aastat noorem (Vikipeedia väidab, et 1979 sündinud... seega saab järgmisel aastal 40). Andestus ja mõistmine piiskopi näol muudab inimese arusaama endast ja oma elust. Ühiskond ja inimesed, kes alandavad... saamahimu ning vastamata armastus. Õnn, mis on nii suur ja endasse haarav, et pimestab.

Turundusstrateegia

Mõtisklusi koolist kolmapäeval...isegi koosolekul...

Ootasin tegelikult põnevusega meie arutelu, sest Grete Arro koolitus olu väga põnev, tekkis erinevaid mõtteid ja mõttepoegi. Olin teinud omast arust korraliku eeltöö, vaadanud klippi ja konspekteerinud sõnumit, ma tõesti tahtsin teada, mis mõtteid tekkis kolleegidel. 

Aga läks nagu alati... Jäin hiljaks - olin tunnis (Joosepi meedia ja mõjutamine) ning vaatasime videot Reagani kõnest, arutasime sutsu ning siis veel ühtse Eesti suurkogu sõnum - persse kõik kunstilises teatrimüsteeriumis ja  miski müstika toel oligi 7-8 minutit tiksunud üle kolme. Siis kappasime saali... ja oli nagu nõukaaegses anekdoodis - kui Leida lehmaga Moskva jõudis.... Ühesõnaga soojendusharjutus juba tehtud ja toimus jagunemine kuueks grupiks. Iga grupp sai ühe numbri ja nii me siis hakkasime purema hariduspoliitilisi probleeme meie kooli näitel ning globaalsete muutuste alusel :). Meie rühm tõmbas (tegelikult meile jäeti) number 1. Juba sõnastamine oli keeruline: tööstusühiskonna haridusmudel ei sobi infoajastusse, modernistlik maailmavaade ja postmodernistlik fragmentaarne diskursus, väärtushinnangute kriis, massitootmine hariduses versus võimalus individuaalset arendada. 

Kool ei tee seda ja kool ei tee toda, kool sandistab ja standardiseerib... mis imeloom see kool siis on? Kool kui institutsioon? Et kas meie emmed ja issid on valmis maksma rohkem, et individuaalselt töötavad õpetajad saaksid lapse erisustega rohkem tegeleda? Hetkel on kuidagi selline tunne, et tahaks odavalt eksklusiivset haridust, mis peaks  haridus ideaalis järgima humanistliku maailma keskusesse tõusnud inimest. Humanism kui uus religioon?

Kuidagi kogunes täna seda tarkust jälle jupike juurde. Vello Vikerkaarest ei teadnud ma tõesti midagi, guugeldatud artiklid nimetavad teda tantra meheks, ta on innustanud eesti keeles rääkima ning selle maa keelt õppima, kuhu inimene on sattunud, populaarne ja humoorikas kolumnist. Hea teada.

Ja siis tuli välja et Kaja tegeleb murde kogumisega ning mõlgutab mõtteid Lüganuse kihelkonnamuuseumist, murdesõnastikust ning pärandvara hoidmisest tulevastele põlvedele.

Joosepi käest korjasin Roland Barthes Camera lucida tulevaseks lugemiseks. Ja 

Patrik Ouředník. “Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu”... tundub intrigeeriv. 

https://www.artun.ee/camera-lucida/

Päeva rõõm ja päeva mure...

Rõõm - ülesanne pakkus pinget (12. klass tegi ülevaate rahvusvahelistest organisatsioonidest kasutades vaid pilte - nutikad ja lahedad olid need ülevaated, saime naerda ja leidsime uut).  Siis tulid vene noored, kes eestikeelset tundi võtavad kui veeuputust, tekst on paha, esitlus on paha, arutlus on paha, eesti keel on nõme ja miks need eestlased neid ikka niiviisi karistavad... Kaob igasugune lootus, et ma olen suutnud neile midagigi õpetada. Puhta pael... 

Hiilisn Joosepi tundi olles ülesande kätte andnud - nad eelistasid koolis töötamist - tegid nagu ikka, kopeerisid teksti, mida nad lugeda ei osanud, nimed, mis neile midagi ei öelnud, muusika, mis neile korda ei läinud. Ja ma ei oska sest nõiaringist välja saada. 

Manipuleerimismeetodid olidki just need kirsid, mis mul õpetamise tordilt puudu olid. Jäin sutsu hiljaks, aga mitte väga.

Retsept saamaks abi kolleegide mõtetest probleemide puhul koolis kukkus läbi. Ma ei olnud ülesande püstitusest nii aru saanud, idee lisada oma mõtteid ei ahvatlenud edasi mõtlema ja lõpuks tundsin end kuidagi petetuna, et nii palju auru ei millegi peale, samas oli Heidi hääl teatega et veel on jäänud kuus minutit arutlemiseks lõiganud katki igasuguse kontakti minu ja ülesande ja selle tõsiseltvõetavuse vahel. Mis on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus ei muud....

Ja siis kui olin oma kodinad kokku korjanud ja end tundnud kehvasti ka seepärast, et juhtkonna plaan oli minu pärast (justkui) läbi kukkunud mingiks virisemiseks, jõudsin 1. korrusele, kus Karmen ja Jaanika katki tehtud lippu (krepp paberist ja tõesti uhkelt esimese korruse seinale pilke naelutanud) kokku lappasid, sest katkine lipp ei ole sümbolina aktsepteeritav. Näoilmed olid pettunud ja murelikud, idee rikutud... 

Viisin lapse Koogule, pidasin pisut aru, et kas suudan oma pisikese parsaga lumest läbi rühkida ning otsustanud, et saab hakkama, leidsin end jalutamas lumiselt rannalt. Naljakas on kohe see ilma kohinata meri. Nii olid häälteks laineloksu asemel hoopis paari kilomeetri kaugusel mööda asfalti vuravad sõidukid.. Isegi koer oli hämmingus, et kus see vesi siis on??

Mingi loll oli sõitnud - ilmselt maasturiga - randa ja keeranud segamini nii tee kui ka rannakivid... Ma vist ise kasvatan  neid mühkameid. Meitel on kohustuslik 9 klassi.

Maailm on mäda. Mingu persse see maailm koos oma lollide ja tarkade ja targutajatega. 

http://www.loominguraamatukogu.ee/wp-content/uploads/2018/02/LR-3-4_2018-katkend.pdf 

Väljas on veebruar täna...

Väljas on veebruar täna

ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ja vislapuuvaiguga ihu.

2.Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on valged ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

3.Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.
Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

Kuskile halli argipäeva vajuvad erksamad ja tuhmimad hetked. Aeg - halastamatu ja halastav - liigub omi radu. Ma ei julge väita ei lineaarsust ega vektorliikumist, see on Nicolae rida.

Esmaspäevad pole mu lemmikud - põhjuseks nii ülemine unelevast puhkeajast tööaega kui ka esmaspäevased kaheksa tundi jutti... seitsmendike kaks viimast tundi olid täna üsna näotud ja lärmakad. Oleks pidanud miinuseid panema... aga kas need miiinused on mulle või siis süsteemile või pubekatele?

Me otsime müstilist suurt pilti hariduses... ja muretseme modernistliku hariduse sobimatuse üle postmodernistlikku maailma. Meil on igasugu uuendusi ja parendusi: huvitav kool, ümberpööratud klassiruumi teooria, moodle ja muu selline kursuse terviklikkusi pakkuvate platvormide laviin, siis ettevõtlik kool ja haridusministeeriumi Edu ja Tegu programm, meil on kõiksugu tarkusi sisaldavad veebilehed, nutiseadmed ja läpakad, esitlused ja videod, tavapärane tööleht koos tekstiga tundub lausa anakronism, ometi on lugemisoskus järjest kahanev ning mehhaanilise kokkulugemise taga mõistmist kasinalt. Ma olen vist kentsakas tujus. Et FB toodab depressiooni ja haridus on klikipõhine, probleemilahendamisülesanded ja projektõpe ja õuesõpe... aktiivõppemeetoditest kõnelemata. Siis otsime me spetsialiste oma tundidesse ja püüame vilistlasi meelitada noori inspireerima. Issanda päike läheb enne looja kui kõige selle uue loetlemisega lõpule võiks jõuda.

Niisiis need kuus probleemi, mille üle me hakkame kolmapäeval pead murdma:

NUMBER 1 - industriaalühiskonna väärtused postindustriaalses ühiskonnas on koolisüsteemi aluseks. Õpilase päev on täidetud instruktsioonide ja korraldustega, mida nad peavad päevast päeva järgima, nende loovus on sellega pärsitud ja edukuseks peame oskust nö tundi üles ütelda (ehk siis päheõpitu kordamist). Tunnustatakse kuulekust ja ülesande täitmise täpsust. Tänapäeva tööturg hindab loovust, koostööoskusi, meeskonnatööd.

NUMBER 2 - õpilasel on vähe autonoomiat ja enesekontrolli võimalusi. Samas tänapäevane tööturg pakub väljakutseid, kus suurema ülesande raames tuleb ise aega jaotada ning korraldada oma töö vastavalt graafikule ning ajaressursile. Samas annab koolisüsteem antud video raames noortele signaali, et nad ei ole ise oma aja peremehed ning nad jälgivad kooli poolt ette kirjutatud tunniplaani. Eksperdid usuvad, et õpilaste endi ajajuhtimine on täisväärtusliku noore kujunemise oluline eeldus. Kool demotiveerib noori oma ajakasutusega. 

NUMBER 3 - ebatüüpiline õppimine. See päheõppimine ja mehaniline tuupimine on igav ning süsteemi poolt ette antud tüüpteadmised ei vasta noorte huvidele, eksamid ning nendeks treenimine toodab arusaama, et valmistame lapsi ette eksamiteks elus mitte elus hakkamasaamiseks. Enamik kontrolltööks tuubitud teadmistest ununeb tööle järgnenud päevade jooksul kui ebavajalik, pinnapealne, mõttetu ballast. Selline õppimiskultuur on loonud olukorra, kus edukuse aluseks on testides saavutatud numbrid.

NUMBER 4 - õppimine ei ole kirglik ning seotud õpilase huvidega.Haridussüsteem on loonud standardiseeritud maailma, kus iga õpilane peab teadma just nii palju nagu norm ette näeb (st samal ajal ja samal viisil õpitud teadmisi). Selline unifitseerimine ei anna võimalust oma eripära väljaarendamiseks ega toetu põhimõttele, et igaüks meist on unikaalne indiviid. Seega on me huvid erinevad ning oluline on just leida see tegevusvaldkond, mis meid kirglikult köidab.Seega ei ole lapsel  piisavalt aega selgitada välja tema jaoks ülimalt olulist küsimust :"Mis on see, milles ma hea olen? Mida ma tahan oma elus teha? Kuidas ma sellesse maailma sobitun?" Meie ümber on palju inimesi, kes on edukad ja hästi toimetulevad, samas on nad koolis olnud läbikukkujad. Samas ei vea mitte igaühel niimoodi ja meil pole andmeid kui palju talente on loobunud just seetõttu, et nad koolist on saanud signaali et nad on suutmatud, andetud, luuserid. 

NUMBER 5 - erinevused õppimises - standardiseeritud süsteemis pole ruumi erisustega arvestamiseks, samas oleme me erineva kiirusega õppijad, me vajame erinevaid abivahendeid jne. Samas poleks midagi muud vaja teha kui anda noorele pisut rohkem aega kaaslastele järelejõudmiseks.

NUMBER 6 - loeng kui õppimisvorm on põhimõtteliselt ebainimlik kogemus noorte jaoks, kus omavahel ei saa suhelda, kus õpetaja dikteerib ette tempo, õpilastel on erinev taust ning arusaamise tase, mida loengumaterjal ei arvesta. See tekitab olukorra, kus andekamatel on igav, sest nad juba teavad seda teemat ja probleemsetel on ka igav - nad ei saa lihtsalt materjalist aru. Samas pakub digitaalne meedia maailma kõiki tarkusi ja ainsaks probleemiks on liigutada sõrmi klahvidel. Õpetajana kartuses kaotada kontrolli ja monopoli ei julge me aga noorele vastutust anda. 

Kui me tahame teha õppimisest tähenduslliku ja elumuutva tegevuse, siis peame süsteemi ajakohastama ning ümber korraldama postmodernismi vajadusi arvestavalt. 

Siia siis nüüd sobib panna pildid kooli 86. sünnipäeva aktusest 2. veebruaril (hakatuseks oli projektipäev ja siis said lapsed kommi...).

Seekord oli nagu puusalt tulistamine, suur juubel ju napilt pool aastat tagasi - ei lehte juubelilennust, uutest tegijatest ega suuremat elevust. Etteasteks ansambel ja muusikaviktoriin, regamislehtede järgi koguni 36 külalist (kuigi Madli väitis olevat paaarikümne jagu vaid), tantsuruumi jagus kõigile ja esmaspäeva hommikul said kiita inimesed, kes kohal olid :). 

Aga suur juubel juba koputab...Eesti riik 100... ostsin märgi ja helkuri, tellisin juubeliraamatugi....kuldvillakud on kahe nädala pärast.

Miks on ettevõtlikkuse kasvatamine tänapäeva koolis oluline?

21. sajandi väljakutsed hariduses – ettevõtlikkus – äriline ja sotsiaalne ettevõtlus, meeskonnatöö, loovus ja innvovatsioon, probleemilahendamisoskus, turundus ja müük, digitaalsed oskused, hirmudest ülesaamine, väljakutsed ja võimalus neist viilida – sunduseks vaid su enda sisemine mina.

Määramatus ja planeerimatus, keskendumine kui probleem

Kogemused õnnestuda ja ebaõnnestuda

Loomingulisus ja uudishimu

Inimesed pole paremad ega halvemad, nad on erinevad

Kiiksude ja erisustega hakkamasaamine

Õpetaja võistlus tähelepanu eest, roll arengu toetamine, säravate silmadega õpetaja

ja siis see 6 olulisemat probleemi kaasaja hariduselus ning kuidas ma saan aidata nende probleemide lahendamisele kaasa

ja siis kuus lehekülge enesearengu teksti... aga ma talle kirjutan - las siis loeb, nii et küll saab... :P

 Kusagil akna taga on laupäev ka... Tuisusest kolmapäevast sai nutune ja vesine neljapäev ning siis sulane laupäev... Lumekihi asemel turritavad tee kõrval mutimullahunnikud, rannas on kivide vahel viimased jäämustrid ja allikad, mis kaldast alla voolavad, on loonud jäämäed, kus isegi Spike´i neljast jalast püsti püsimiseks ei piisa. Lustisn seda, et koer lustis. Nii vähe on vaja talle rõõmu valmistamiseks - natuke seltsi ja vabadust joosta. 

Minu rõõmuks oli ka üks tihane end lepavõsasse laulma sättinud juskui kuulutamaks, et kui nüüd see veebruar ka mööda saab ja märts saabub, siis ametliku kevadeni on 53 päeva. 

Vot selline jutt sai.

Mis on oluline 21. sajandi hariduses – selles muutuvas ajas keset määramatust, väljakutseid ja võimalusi? Minu arvates on just ettevõtlikkus see vundamendi osa, mis ühendab endas meeskonnatöö, loovuse, innovatsiooni, probleemilahendamisoskuse ja turunduskogemuse. Kaasaja noor kasvab keset infovälja, kus ühelt poolt digitaalsed oskused annavad head vahendid, kuid samas ka võimaluse leida alati kergem tee – on see siis kopeerides või valides minimaalse pingutusega väljakutse. Ettevõtlikkus pakub noorele võimaluse õppida õnnestuma ja ebaõnnestuma – kooli pakutavad valikud on oluliselt turvalisemad kui SMS laenud täiskasvanueas. Loomingulisus tõstab uudishimu ja õpetab toetuma oma sisemise mina ressurssidele (tähtaegade toimetulek, kogukonna väärtustamine, mõistmine, et inimesed pole ei paremad ega halvemad, vaid nad on erinevad jne).

Õpetaja jaoks on tänapäeva väljakutseks võistlus noore inimese tähelepanu eest, et siis seista ta kõrval ja aidata leida oma tugevad küljed ning pakkuda tuge arendamaks ka nõrgemaid külgi. Ettevõtlikkus kui alustala annab õnge, millega kala püüda, et siis igaüks oma tempos leiaks need parimad õngitsemiskohad. Kiviõli 1. Keskkool on 2006. aastast peale Ettevõtliku Kooli kaudu otsinud seost reaalse eluga, toetunud arusaamale, et koostöö kogukonnaga, ettevõtjatega, partneritega avardab nii õpetajate kui õpilaste silmaringi ja aitab sära silmades hoida. Mida rohkem süvened, seda rohkem õpid märkama erinevaid võimalusi, julged võtta väljakutseid, õpid komistamise järel paremini planeerima, veest väljaulatuvate kivide vastu enam varbaid katki ei löö. Turustamata enam ei saa, sest infoväljas ellu jäämiseks pead teadma nippe ja nõkse, kuidas oma sihtrühmadeni (lapsevanemad, ettevõtjad, partnerid) jõuda.

Ettevõtlik inimene otsib lahendusi, on tegus ja toimekas. Edu ja tegu programm jagab seda arusaama ja aitab noortes kujundada hoiakut –tahan, suudan, teen.

Talv ja lumi

Armastus on elu lumi, mis katab kõik konarused ja annab elule selle üleva valge kuue, mis mind ikka ja jälle lummab. Armastus pole muud kui aju keemiline protsess. Nii ebaromantiline, aga ometigi tõsi. Kui kõik lahutada biokeemiaks, geenideks, valemiteks ja muuks selliseks, kuhu jääb siis maailma maagia ja sära? Muusika on ikka müstiline maailm ja mitte seitsmest põhinoodist matemaatiline valem.Aga armastusega on ka nii, et ükskord see lumi sulab ja selle alt tulevad välja koerakaka hunnikud, kogu ajutiselt peitunud sodi ja siis on ikka väga kole. Aga siis tuleb kevad... esimeste paiselehtede, sinilillede ja näsiniinega. Aga hetkel on veel jaanuar...

Tunnistan pattu - olin täna ninakas oma bossi vastu - üldvestluses selline kommentaar oli pisut ülemeelik, aga ma olingi ülemeelikus tujus, ainult kolm tundi ju päevas ja needki alles päeva teises pooles kui lastel kõht hernesuppi täis ja aktiivne seedimisprotsess neelas kogu selle põnevuse, mida ma olin lootnud. Mõned küsimused ju tulid, aga kuidagi mannetud... Ainult Siim kirjutas isuga. Et kui nüüd ehitakski tunni üles Siimu isude järgi, siis vähemalt tema saaks midagi... Piret ka kuulas ja noogutas... Teeks kohe näiteks XX sajandi alguse avastuste ja leiutiste kohta midagi.. või igapäevaelu osas - et mis oli moodne ja mis mitte...Leidsin ka ise selle põneva naise .. nimi oli selline keeruline  - paruness Bertha Sophie Felicita von Suttner, kelle raamatut "Sõjariistad maha!" oma pool tundi netiavarustest otsisin ja pidin tunnistama, et jäin alla. Ehkki vikipeedia väitis, et eesti keeles on raamat ilmunud. Uurin siis edasi.... Sirp ütles, et ta raamat on kirjanduse kolikambris.. mulle aga kolikambrid meeldivad - need on niiiiiii hull põnevad, ilmtingimata peab seal kolama. Nagu sobrakas. 

Ühiskonnaõpetuses olin suutnud anda kodutöö ja nii nad siis läksid kirjutama oma arutlust mina ja meie Eesti kontekstis. Pean jälgima, et laused ei oleks kopeeritud ja ideed ikka kasvõi natukenegi tuuma omaksid. Samas pean kahele noorhärrale tegema ka ajaloo teemade kohta arvestuse. Et las siis pusivad. peaks võtma ühe olümpiaadi ja laskma neil pusserdada. Isuga kohe. 

Esmaspäev

25. jaanuaril oleks Võssotski saanud 80. Minu ellu tuli ta kuidagi kummaliselt kusagil hetk enne oma lahkumist - napilt ehk aasta või kaks enne ta surma minust ta austaja sain. Kohe selline austaja, et ostsin koos sõbranna Tiinaga tema vinüülplaadi Riiast, mida isegi kuulata kusagil ei olnud. Alles hiljem sain oma varandust aeg-ajalt üksi olles nautida. Eelkõige oli iva sõnumis - selles käheda häälega esitatud laulutekstis ja võib-olla mõnes filmirollis (Žeglov  - Kohtumispaika ei tohi muuta ). 

Et su ellu tulevad tagasi paljud, aga mitte need, kes on kõige olulisemad - sõbrad, lähedased - nad on asendamatud. Kunagi oli mu lemmik energiline hommikuvõimlemise laul, siis laevad ja praegu paelus see imelise metsa lugu. 

Соглашайся хотя бы на рай в шалаше,
Если терем с дворцом кто-то занял!

Здесь лапы у елей дрожат на весу,

Здесь птицы щебечут тревожно.
Живешь в заколдованном диком лесу,
Откуда уйти невозможно.

Пусть черемухи сохнут бельем на ветру,
Пусть дождем опадают сирени,
Все равно я отсюда тебя заберу
Во дворец, где играют свирели.

Твой мир колдунами на тысячи лет
Укрыт от меня и от света.
И думешь ты, что прекраснее нет,
Чем лес заколдованный этот.

Пусть на листьях не будет росы поутру,
Пусть луна с небом пасмурным в ссоре,
Все равно я отсюда тебя заберу
В светлый терем с балконом на море.

В какой день недели, в котором часу
Ты выйдешь ко мне осторожно?..
Когда я тебя на руках унесу
Туда, где найти невозможно?..

Украду, если кража тебе по душе, -
Зря ли я столько сил разбазарил?
Соглашайся хотя бы на рай в шалаше,
Если терем с дворцом кто-то занял!


Читать дальше: Владимир Высоцкий - Соглашайся хотя бы на рай в шалаше - Текст Песни 

http://epl.delfi.ee/news/eesti/vladimir-vossotski-jumala-juurde-ei-saa-hilineda?id=50892279 

Plaaniväliselt sattusin läbi lumesaju Leader meetme infopäevale. Kadri seletas muutusi , mis taotlemiskorras on toimunud, halduskorralduse reform oli segasemaks teinud piirkonna kui sellise, kust taotlusi esitada ja seekord on avatud kõik viis meedet. Igasugune elektrooniline vorm tundub olevat see, mida eelistatakse. Konkreetne idee oli eelkõige seotud meie õunapuupargi toimetamiste rahastamisega.

Üldiselt mulle esmaspäevad ei sümpatiseeri, aga seekord sujus kõik  - ülesanded innustasid noori tööle, tundus, et oli parajalt pusimist ja väljakutset.

• Kuidas leida tekstist ennast kõnetav mõte ja see iseenda jaoks sõnastada?
• Kuidas portreteerida 20. sajandit? Kes on need inimesed, kes on loonud ajalugu ning millised sündmused on kujundanud inimest? Kas XX sajandi sõltuvus tehnoloogiast on hää ehk taunitav? Arenguhüpe meditsiinis, laevaõnnetused ja nende tagamaad...jne
• Klooster ja selle elanikud. Intervjuu koostrielanikuga oli suht pealiskaudne, aga eks ma siis treenin veel nende sisukate küsimuste esitamist. Igaüks sai just niipalju targemaks kui hetkel soovis.
• Moraalifilosoofia ettekanded 12. klassilt.

Emotsionaalselt oli raskem vaadata seda eutanaasiavideot, moraali ja eetikaküsimused on õrnad. Aga meeldis, et nad oskasid tuua välja erinevaid aspekte, leidsid endale meelepärase alateema ja ise ka nautisid oma targemaks saamist. Mulle see selle aasta filosoofiakursuse seltskond sümpatiseerib. Nad on suutnud mind nii mõnigi kord innustada reedeseid viimaseid tunde täie pingega tegema. Aituma neile - teile, noored!

Pühapäev ja sajab laia lund

 Laupäevane lennuharjutus Rutja jäisel rannal annab tublisti tunda. Peaks ütlema, et kohe igal sammul ja liigutusel.

Aga need jäävulkaanid olid rannas lahedad ja igaüks isemoodi. Põnev.

Rannamännid 

Hall ja tema varjundid meite looduses...

Sada sõna sünnipäevaks sulle,

südamest soojast , sihikindlast ,selgest,

su sadamed suved sillerdanud ,säranud,

su sügised sombused sajused

sinanud silmades siirastes siiski.

Siilid, sipelgad, saarmad, siugud

sebinud samblapinnal sajandeid,

sisask sirisend, siutsunud sirts,

suurrisla suursugune sõbruke.

Sirgunud sisukaid Siime,

siresäärseid südikaid Siirisid

sülest sütitavast sünkmustast,

säravaist sinevaist sinililledest.

Saan sahisenud, suitsenud saun,

sündsalt söödud silku siis sülti,

simmanid sidestand siitkandimehi,

sildu sillutanud seljati siiraviira.

Sulandub sumedalt sammhaaval

sangarlik sõge saatus silbiti,

siivsalt silmapilk sihib

sõnatut sõltumatut säilimist.

Sisukas sobilik samahäälne suund

sangarlikku seltsingut sidumas,

saaks sõbrad seisma su seljataga,

silmapiiri poole sihikindlalt samm

seisab sinimustvalge südames sadaaastat,

sirgub suuremaks sünnimaa saatus.

Nu vot siuke see minu sada sõna siis sai :).

Täna oleks saanud Valdo Pant 90 aastaseks. Isegi praegu on põnev vaadata ta filme ja saateid. 

Ajaratas veereb omasoodu, kõik muu oleneb meist endist.
keskmine tallinlane on veekindel kui plekk katus.