Metsas ei kuule su karjumist keegi 12.07.21

Mängupaik Käsmu küla lõpus - andis ikka otsida ja sai mitmelt küsida, enne kui üles leidsime. Kui see oli osa etendusest, siis läks ikka täie ette. Aga sel hetkel, kui meie tulime, ei suutnud me ühtegi viita tuvastada.

Koroonatõendi kontroll keset metsa andis sürreaalsele olustikule pisut vunki juurdegi ja generaatorist tulev elekter. Metsalagendikule laotud välilava koosnes askeetlikest puhkepaikadele omasest kraamist - varjualune, laud ja pingid, puupakud ja nagu selgus ka puuoksad, mis kõik lõid matkaseltsilistele omase keskkonna keset metsa. See, et puude vahelt meri paistis, väga ei häirinud sügava metsa tunnet. Rahvas kogunes ja toolid, mis pisut kõikusid konarlikul pinnal, said säetud mugavamalt. Siis klõpsatasid helipuldid ja prožektorid ja tegelased tulid - Karismaa (Anita), Sallo (Monika) ja Veesaar (Ellen). 

Mahlakas tekst ja värvikad karakterid, mida esitasid oma ala head asjatundjad mõnuga, mis nakatas ja kaasa elama pani. Tasapisi koorusid vaatajate ees kiivalt hoitud saladused ja suhted, mis aastate jooksul kujunenud, said selgemaks. Pereema ja heade suhete hoidja, kes õhkas värvikuse ja vahelduse järele oma elus, mis stabiilsuse loodud halluse põnevamaks teeks. Üksik ja töötu pensionär, kes raamatute põhjal oma seiklused kokku luuletas, et saada tähelepanud ja šokeerida oma ontlikke sõbrannasid. Edukas tegutseja, kes tõe ja õiguse eest oma töökollektiivis võitles nägemata oma lapsusi (reis Kanaaridele töökaaslasega ja viha suhte eest hoopis nooremaga).Kõige selle taga on teadmine, et tuntakse üksteist juba ammu-ammu ja teatakse nii tugevusi kui nõrkusi. Just see nõrkuste teadmine tekitab ka kiusatuse pisut soola haavadele raputada. Ja siis reageerivad kõik isemoodi - kes kinnitab endale, et kõik on ikkagi väga hästi ja koosolemine hiiglama tore, kes siunab oma nõrkust ja kaasatulemist, kes vaikse pealtvaatajana loob teravusi, et natuke nalja teha. Nahk ei ole ühtlaselt paks. See, mis teise suhtes tundub naljana ja süütu togimisena, võib enda suhtes ikkagi valus olla. Aga minu valu ja sinu valu on ikka nii, et raudselt on minu valu valusam.

Ei tulnud mõistmist, pigem ikka tõdemus, et üks hea kaklus annab värvi juurde ja siis saab hilisemate aastate puhul meenutada, et küll oli ikka lahe kohtumine. Nii nende mälestustega ju ka on, sarnased sündmused liituvad kokku ühetaolisteks ja ainult eredamad hetked jõuavad üksikutena aastate pärast tagasi. Ja mis tähtsust on siis selle, mis selle ereduse põhjustas - kas vette kukkunud veinilast, ümber läinud paat või kakluseks kasvanud sõnelus. Peaasi, et andeks antakse ja osatakse toimunut huumoriga võtta. Olen seda ju näinud, et klassid, kus olid ühtlaselt head, sulavad kokku ühetaoliseks mälestustelindiks ja alles krutskivendade meenutamine toob erksamaid toone sellesse kangasse. Tõdeda, et me oleme nii erinevad ja see teebki koosluse rikkamaks ja värvikamaks. Aga mu laps juhtis tähelepanu, et see kaikaga maha löömine oli pisut üle võlli ja läks absurdigi puhul  liiale. Kui mõelda nüüd sõprade seltskonnale, siis küll. Aga iseenesest tüpaažide iseloomustamiseks sobis küll.

Odav vein ja kallis viski, imeline ilm ja suvesoe, kaasa haarav muusika, mis ergutas ja käed plaksutamise tarvis sügelema pani... Üks lisapunkt on raudselt seoses Helgi sünnipäevaga ja Vahur Kersna saatest lähtuvalt.

 

Ilm oli imeline, 

Võrumaal 10.-11.08.21

 Imelikud lood selle Võrumaaga, keel on juba sõlme läinud ja murrakul on aktsent nii tugevasti man, et ei kõlba enam suud lahtigi teha kohalike seas. Aga hinges pean end ikka võrukese ja setu seguks, kelle juured seisavad tugevasti Vineki talu maade rohtukasvanud põldudes ja lagunenud hoonetes. Ja nii ma siis asusin Kubija spaast sinna müstilisse maailma, et taas tunda oma juuri. Kahtlesin ja kõhklesin, tahtsin ajastada oma olemist seal päikeseloojanguga, aga jäin hiljaks. Päike sättis oma värvidemängu mu selja taga ja mina kihutasin mööda kivist teed Luhamaa poole. Need korrad, kus ma sealt itkemata tulema olen saanud, vääriksid muidugi eraldi peatükki ning ülestähendamist mu elus ja seekord ma sain hakkama. Klomp oli kurgus, aga rohi oli nii kõrge, võsa nii kasvanud ja koht pea tundmatuseni muutunud, et nuttu ei tulnud. Kivitiilt pöördse Hino järve manu ja sealt edesi Siksäli poole ja müüda astmelist kruusatiid õks veski poole. Sika sulgu es tunne inämp äragi ja majakõne tõispool Vineki järve oll kaonu. Aig om seinä kokko lükanü.

Ma olen enne ka teadnud, et suure maailma avarus tuleb sellest , et kodune koht hakkab kuidagi kokku tõmbuma. Olin ikka uskunud, et kui veski mant künkale tõusta ja sealt üle nurme kaia, siis pet vanaimä maja paista olema. Talvel paistse korstnast suits õkva sirgjoonen üles. Aga nüid olli mõts ette kasunu ja ma pidi puulde põldu sõitma inne kui pildi är tettü sai. Aga tettü ta sai. Ma tiidse täpselt, et vanaimä õu oll suur ja avvar, aga nüüd oli ta kokko tõmbunu ja  lõhnava kummeli asemel paistus igasugust muud haina. Niidetü oll küll umbes paar nädalit tagasi, aga sisse õks sai. 

Maja oll vana ja vaivatu. Akna õks terve, aga  usse ette oli end sisse seadnü mailmatu suur nõgõs ja tuu kuulutas, et siin ei ole joba ammu kiäki käunu. Aga maja nulka oli end sisse seadnud kuusk. Selline pisemat sorti ja minust veel lühem. Ennevanasti oli seal aed ja aias post koos rauast vidinaga, mille peal vanaisa hommikul vikatit pinnis. See oli enamasti selline ärkamise muusika. Ega maja ümbre enam kõndima mahutunudki, leppisin ühe küljega ja kiikasin oma õunapuu juurde. Vanaisa istutas mu sündides (ikkagi esimene lapselaps) maja ette õunapuu. Mulle tundub, et miski peen sort see ei ole, ikka antoonovka ja hapu, aga ma leidsin sealt õunad. Niisiis on see puu nüüd 56 aastat vana ja ta parim aeg on möödas. Aga endiselt on ta küljes õun või paar rohkemgi ja mina imetlen oma puud iga kord kui sinna satun.

Lauda poole enam ei saanud. Vaarikad olid võimust võtnud. Vanasti kasvasid nad pigem kunagise aida taga, mis peitis endas imelisi aardeid, sest sinna oli kogutud mu ema ja tädide kooliaegne kola - õpikud ja vihud ja juturaamatud. Seal oli mu imedemaa. Aida kõrval kasvas ilmatu suur rabarberipuhmas, millest võetud vartest tehti kisselli ja sellist lahjemat joogi moodi rüübet. Eriti helgetel hetkedel isegi mannavahtu, mida siis kahe kokku seotud oksaga külma vee kausus vahule klohmida sai. Kus siis see mikser või muu tehnika. Elektergi tuli majja alles 1977. Mäletan pimedust ja kui nüüd oma lastele ütlen, et olen elanud elektrieelsel ajal ka, siis nad hakkavad arvama, et ole dinosauruste ajast. Mäletan petrooliumilampi ja seda tahi keeramist ja lõhna, mis põlemisest kööki immitses. Ja hilisemat elektrivoolu tugevuse kõikumist kui eespool olevates lautades oli lüpsi aeg. Isegi triikraud ei läinud soojaks, teler venis ja hõõglamp oli nagu sea silm. Aga ma unustasin mainida, et ma mäletan ka söetriikrauda ja seda, kuidas tädid pliidi alt sinna süsi koukisid. 

Mäed olid muutunud madalamaks, järveäärne kasvanud võssa ja veesilma polnud enam näha. Retk läbi sõnajala ja kõrvenõgesetihniku tuletas meelde hetkeks lapsepõlve kui olid pisike ja need ulatusid vööni. Nüüd olen täis kasvanud isend ning rohi oli rinnuni, sääred kirvendavad ja pastlad nurga taga lõhnavad niiskuse ja kõdu järele, sest rohi oli juba kastest märg. Järveni jõudmine oli tükk rasket tööd, aga ma ei andnud alla. Mis sitikad mind seal metsas puresid nii hull valusalt, jäägu saladuseks. Ehk on need vanaemale saatmata kirjade eest karistuseks või siis torked, et miks nii ammu pole käinud... kes teab? Põdrakärbseid nokin ka siiani, juustes oli neid kuus ja hetkel avastasin ühe jalutamas mu pluusi peal hotellitoas.

Tee ääres oli end sisse seadnud sirmik, kelle naabriks üksik vana kott ja metallpannal. Pildistasin uhket seent ja jätsin ta kasvama. Küllap on tal kui noorema põlve esindajal kuulata põnevaid lugusid sellelt kotalt ja eksinud pandlalt, kes oma paarkümmend aastat rohkem ilmas elu näinud kui selle suve seen.

Keegi oli vanaisa ristikupõllule kartulit pannud. Hein oli niidetud, kuid koristamata. Kukeseeni ei leidnud ja ükski inimhing ei tulnud tülitama mu ristiretke vanaisa talumaal. Kurgede huige ja ritsikate sirin saatsid mind tagasi autoni. 

Telefonist otsisin üles Jaan Kaplinski sõnadele loodud Silvi Vraidi esitatud laulu:

Allnõlva sarapikus siristab põõsalind,

pilvede imelikus, ülalt tunnistab sind.

Aeg läheb üle nõlva – minek ja vastuvõtt.

Kivi polegi kõva, lõhmus kõneleb tõtt.

Viimane lehm oli Tsilla, viimane koer oli krants.

Jalad ees üle silla, enne Iida siis Ants.

Keda veel katus varjad, mida veel pühid, luud?

Kellele küpsete marjad, lõksute kangaspuud,

Lõksute kangaspuud?

Aeg läheb üle kõige, aeg lükkab seinad koost.

Jääb vaid üks rähnihõige, pistriku kiljatus soost.

Lööb kuskil vasar lokku, kõigel on kõigega seos.

Et me jääksime kokku, lõhnav maarjahein peos.

Et jääks kuskile talu, jääks üks kindel paik

Tee ja sild ja palu, kanarbik vaikus ja vaik.

Et jääks kuskile värav – kodu mis ootab veel

neid kes kaua on ära, neid kes kaua on teel.

Neid kes kaua on teel.

Jaan Kaplinski “*** Valgus ei saagi vanaks…”

Valgus ei saagi vanaks
valgus on ikka uus
valgus on see mis paistab
kaugel tunneli suus

Valgus on jaaniuss rohus
valgus on küünal käes
valgus on see mis paistab
siis kui ta aeg on käes

Valgus on vahel ainult
tilluke valge täpp
valgus on valguse poole
teerada näitav näpp

Hetk

 Las olla nii, kõik vaibub pikkamööda.

Jääb ainult sein ja sammaldunud maa,
kus meie teineteisest ikka mööda
veel vaatamas, mis sest, et samal maal.

Kõik kasvab kole kõrgeks, lähme ära,
kuid jalgu lahti kumbki ei saa maast
ja varju seinast, tõmmu kohvipära
jääb tassidesse nagu hingesaast.

Ja miski lõpuni vist ütlemata.
Päev tõusis-langes, vahetusid kuud.
Ja korraga polnud lauda, mida katta.

Doris Kareva

Jaanilaupäev 24. juuni 2021

 

Imeline rahu ja imeline tasakaal hinges. Parim nali oli see, et sain kell 21.17 sõnumi õpilaselt, kes küsis, kas ma kontrolliks ta tööd üle. Olin natuke aega kohe oimetu. Parim üllatus oli see, et lõke oli läinud ise põlema - Enno visatud suitsukonile andis leebe tuuleke natuke hoogu juurde ja nii oli selleks ajaks kui ma kohale jõudsin, lõke juba oluliselt väiksem. Parim seltskond, sest Pireti sõbrad, Moos ja Kips, hunnik lapsi ja kõik niisuguses sulnis peotujus, et anna minna. Parim kosutus oli suplus jõevees, mis hetkeks meele klaariks tõmbas. Lustiti mängides kuningamängu ja petanki, sõideti paadiga ja mängiti noolemängu. Ma tegin pirukaid ja oh rõõmu, minu pekki läinud kartulipirukad said otsa esimesena, Viimased riismed võttis ilmselt Kalev eile kaasa :). Nii palju siis lihapirukatest. Mängiti murumänge ja ema Evi, kes muidu valutas puusa ja põlve, mängis agaralt "Mul on üks tore tädi..". Siis muidugi " Ass, ass, tagumine paar välja..", lisaks lapatuu ja "Me lähme rukist lõikama".  

Aja kulgemine ja jaaniöö värvidemäng koos kohustuslike kihulastega, puude tagant tõusva täiskuuga ja lõkke ümber lustvate inimestega oli kosutav meeletoide. Kalev hüppas ka korra läbi, vanaema Salme kurtis kuuma ja vihmast tuli meile täpselt kolm tilka. Liispet tegutses kuskil oma radadel ja nii olin vaba lihtsalt olemaks. Viina ei tahtnud, piisas kaljast ja veest. Helve kamandas ja toimetas ümber laua usinalt - sööge kartulisalatit, Piret tegi. Kus on terav nuga, ma lõikaks arbuusi lahti. Piret, pese jalad puhtaks! Tule mängima, võta seda ehk toda. Talle see kohe meeldib. Ma kujutan ette, et kuidas ta oleks pisike jupijumal, kes tõsiselt ja tõemeeles maailmas korda looks..  Aga ka see ei suutnud suverõõmust killukestki endale saada.

Ei ühtegi muret ega probleemi. Peale kihulaste, kes mind ikka lõpuks minema ajasid. Tuled koju ja kratsid muudkui jalgu...tubli tunnikese vähkred aasta lühimal ööl ja siis vajud voodisse... Jaanid on läbi, nüüd hakkame jõulusid ootama.

Täna (25.06) selgus, et olen saanud Selveri kinkekorvi jagu rikkamaks. Nüüd peab siis Jõhvi veel minema. Aga tänu fortuunale ja firmale, kes selle kõik kinni maksab. 

Lõpuaktus 19.06.21 veebis - 73. lend

 Vaatan kodust veebist kaheteistkümnendike lõpetamist ja olen ise ka äraspidises arusaamatuses kuidas see küll nüüd nii on juhtunud, et virtuaalsus on nii omaseks saanud, et seekord siis sedapidi läks. 

Direktori kõne ja Anu kõpsuga kontsakingad, lilled ja lõpetajad, luuletused ja muusika. Oskan ette kujutada kuumas aulas levivat kaselõhna. Vallavanem räägib koolipingi nühkimisest ja tähtsast päevast. Usun teadvat vanemate uhkusest paisuvat rinda ja ohet, et üks etapp on laste elus taas möödas. Ees on tumedamat sorti tulevik, sest määramatust on väga palju. Joosepi tervitus on üllatus :). Tal on selline tunne, et kui panna end õpetaja positsioonile - higistavad peod ja paranoiline . Armastus ja armumine kui paaranoilise situatsiooni näited. Meeleolu on kõrgendatud, põhjus on lihtne, täna on oluline päev - rahvusvaheline luuletuste lugemise päev. Me arvame, et täna on tähtis päev - aga ega sest suurt meelde ei jää. Paremaks enam ei lähe - argimured ja probleemid saavad teid nüüd kätte. Keskkooli lõpudiplomit on tarvis tõendamaks, et inimene on omandanud üleloomulikult palju teadmisi, treeninud oma aju 12 aastat. Lõppu lugu Troojast ja Menelaosest. Siis hangub ta nägu pildina ning kõnejärg läheb Toomase ja riigikaitse märkide jagamise juurde. 

Kui oled nii pikalt õpetaja, siis hakkavad need lõpetamised tasapisi üheks suureks lindiks liituma. Ikka on lõpetajad ja pidulikkus, kõned, diplomid, lilled. Muutuvad nimed ja osalejad. Kiidetud saavad lapsed ja lapsevanemad, meelde tulnud teod ja saavutused. 11. klassi korraldamise traagelniidid, mis kord enam ja kord vähem paistavad. Lendamine, keerdkäigud, lihvimine, lava lõpetajate päralt... 

Liiga palju õppinud. õpetajad teid välja kannatanud, klassijuhataja sponsoreerinud kommidega, filmistsenaariumi kokkuvõte lõppemas, lood, mida jagatakse kooliaastapäevadel, jäävad mälusoppidesse ootama, google meedi tund on lõpule jõudmas, lennuraamat üle antud ja viimaseks vaatuseks õnnitlemine ja pildistamine.

Eksimine on inimlik. Aktus lõppenud. Mahtus 55 minuti sisse, oli tempokas ja nooruslik. 73. lend on lõpetanud, aamen.

Markus ja Markus, Christofer ja Kasper, Teele ja Hedi, Johanna Maria ja Doris, Danil ja Andrei, Riko ja Arseni, Larissa ja Dmitri, Sander - on nüüd abituriendist saanud vilistlaseks. Muutunud reaalsus. Püüe võtta sest muutusest parimat. Edu.

Et oleks postmodernistlikult irratsionaalne, siis pildid on eilsest.

Nad tulid keskööl (27. mai 2021 ja Linnateater Salme kultuurimajas)

 Vahel ma mõtlen, et kas ma pole mitte raasike hull. Vähe sellest, et 30 aastat õpetad, kuidas demokraatlikust riigist saab totalitaarne, siis nüüd lähed vastuseid otsima kogunisti teatrisse. Eks nälg kultuuri tarbida, oli selle kolme kuu jooksul nüüd ikka kasvanud ka sellisesse kõrgusesse, et muud moodi enam ei saanud. Ja kui kujuneb olukord, kus nälg silmanägemise kallale kipub, siis asud tegutsema. Autol on rattad all ja asi see 150 km siis sõita. Et saaks teatrisse.Ja see põnevus piletilevi keskkonnas kaevates (nagu bitcoine), et kas leian Niskamäe naiste asemele miskit või siis ei leia. Ikka leiab. Kui Jumal sulgeb kuskil ukse, siis avab ta akna ja viimane rida teatris on ikka nendele meeleheitel näljastele. Niisiis sai kolm kuud oodatud Vanemuise külastusest hoopis Linnatatri külastus. 

1930. aastate Saksamaa ja inimeseks olemine selles maailmas. Mu armastatuim küsimus on õpilastele ikka, et miks ja miks. Miks läks ajalugu just nii ja mitte teisiti? Seekord olin põhjalik. Eeltöö - videod kodulehelt.  Kurjusest rääkis tutvustavas videos Vseviov, ajaloost edasi Ott Sandrak ja siis lugu ka lavastuse saamisest. Mina jälle otsisin vastust oma miksile - miks 2021 ja Linnateater ja selline suurepärane punt näitlejaid ja selline teema. Miks kurjuse teema on ikka ja jälle nii aktuaalne? ( Tuleb tunnistada, et see aktuaalsuse sõna on minu jaoks pisut lörtsitud, sest pean uurimistööde komisjonis kõikse aeg kuulama sageli väheargumenteeritud väidet teema aktuaalsusest.)Kuidas kurjus meie seest välja pääseb? Kuidas me ei märka neid väikesi muutusi, mis lõppkokkuvõttes suure katastroofini viivad? Hitleri erakond ei saanud küll enamust, kuid ometigi oli kolmandik valijatest seda meelt, et ta võiks nende huve esindada. Kollektiivne hullumeelsus? Propaganda? Pruunsärklaste löömameeste hirmutamine? Vähene haridustase hindamaks ajaloo keerulisi käike? Ülekohus sõjasüü näol? Rahulolematus muutustega ja soov tagasi saada võimatut? Nii jätkates saaks neid küsimusi vähemalt raamatujagu. Ja eks neid raamatuid selle perioodi analüüsimiseks ole ka kirjutatud. Igatahes viisid dokumentaalkaadrid etenduses vaataja ajastusse, kus lihtsaid vastuseid ei olnud ja teadmist, mis tulemas on, võis aimata. Aga sai ka silmad kinni panna ja aimdused välja lülitada.

Peategelased etenduses olid Irmgard Litten (Anu Lamp), Hans Litten (Priit Pius) ja dr Conrad (Indrek Ojaari). Nauditav mäng, nüansid ja detailid, tegelaskuju hinge toomine vaatajateni läbi kõnnaku, hääletooni, natsitervituste, laulu , kehakeele, sõnumite jne kaudu. Sekka ka püstolilasud, mis oma mõtete unelusse kinni jäänud saalisolija karmi reaalsusesse tõid ja hirmu panid tundma. Õigupoolest oligi minu jaks tõmenumbriks Anu Lamp, sest ma ei suutnud meenutada, et millal ma teda teatris eelmine kord nägin... Ja ema roll oli seda väärt. Balansseerida õhkõhukesel piiril meeleheite ja hullumeelse järjekindluse vahel, lõputult loota, et see, mida oled oma lapsele õpetanud aitab tal tulle sest olukorrast välja. Astuda naisena välja ebaõigluse vastu küsimuste ja palvetega oli 1933-1938 paras väljakutse. Nagu ka talitada oma südametunnistuse ja eetiliste põhimõtete järgi. Ükskõik kuidas ei alandataks ja pekstaks, ükskõik mida sind tegema ei sunnitaks, vaim on vaba. Seda läbipekstud inimvarena silmas pidada ei ole kerge, lihtne on vahetada aated ja ideaalid leivatüki või saamata jääva jalahoobi vastu. 

Niisiis oli minu jaks peategelaseks selgroog. Kuni suudad meeles pidada, miks see on, seni kestad inimesena edasi. isegi murtud sääreluu ja kõikide nende vigastustega. Ja polnudki tähtis, kas poomine tuli võimu või lootusetuse tulemusena, see oli ikkagi ainult selgrooo katkemine. Sest see hullumeelsus, mis järgnes Saksamaal kolmekümnendate aastate lõpus, oli senise saksa kultuuri katkemine ja pea eraldamine ülejäänud kehast. Vaim eraldati ja ta sai vaid vabana taevalaotusest vaadata toimuvat. Süsteem enam sekkuda ei lubanud. Ajalugu ja tema õppetunnid on tänini seotud inimeste kannatustega. 

Aga loo kangelane võiks olla ka vaba vaim ja sest mõttes oli sümboolne see raamatutega seotud osa. Raamatute köitmine versus raamatute põletamine, raamatud kui teaduse ja hariduse varamu versus leht lehe haaval köidetavad trükised. Veidi oli neis lehtedes sel hetkel lootust, et ehk leiab vaim võimaluse nende kaudu maailma lootust ja headust tuua. Etenduse lõpul oli laual üks punakasmustade kaantega "Mein Kampf". See ei jätnud küll mingit lootust. See oli kui kooliõpikute tsenseerimine ja erifondide triumf, mis raamatute funktsiooni propaganda teenistusse alandas. Lenini teosed, Stalini teosed, Mao Zedongi teosed.... Kas me saame neid ka raamatuteks nimetada? Vormiliselt ju olid, aga sisult?

Üks pisike seik jäi veel kummitama. See kammilugu. Elu jooksul ostame tasse ja potte, raamatuid ja toole, riideid ja jalanõusid. Ja lõpuks on kogu su vajalik varanatuke kongis/ laagrinaril saapasse peidetud kamm. Et taastada oma kõikumalöönud eneseusku ja minna väärikalt vastu vägivallale, pea kammitud. Laagriroobasid ei saanud nagunii millegagi asendada. Aga pead sai kammida. Igapäevarutiin? Inimeseks olemise tõendus, sest vaim kippus neis triibulistes kaltsudes numbrina haihtuma ja nii ei jäänud inimese kuju hoidmiseks muud võimalust? See, mida ma ise saan enese heaks teha, et olla inimene, on tehtud?

Meeldis, väga meeldis. Dialoogid ja kohtumised, mille käigus tegelased püüdsid end arusaadavaks teha maailmale ja vaatajatele ( Lord Clifford Allen ja poliitiliste vangide olukord, abikaasade arutelud, jäätisesöömine pühapäevases pargis kui propaganda tõendus, et midagi halba ju ühiskonnas ei toimu jne). Ajaloolase haridus ei hakanud pead tõstes jaurama, et nii see ju ei olnud. Küllap andsid sellele tegelasele piisavalt toitu vormid ja lavakujundus, dokumentaalkaadrid ja tegelaskuju ajalooline taust. Aga hirm hakkas ka. Sest kõrvalseisja vastutuse sain ka kavata etenduse saalist kaasa. 

Kiviõli kool 89

 

Meie kool saab 89-aastaseks

89 aastat on avatud esimeses klassis aabitsat, õpitud korrutustabelit, maadeldud võõraste keeltega,  loetud kaugete maade ja rahvaste kohta, kirjutatud ümberjutustusi ja kirjandeid, paigutatud ajateljele Lembitu võitlusi ehk siis Lutheri reformatsiooni, avastatud maailma nähtavaid ja nähtamatuid saladusi, õpitud laule, mis teevad rinna rõõmsaks, ja arendatud keha, et olla ikka traksis ja tugevad. See aastast aastasse kulgev rutiin on kui aastaaegade vaheldumine, mis annab kindlustunde maailma püsimise kohta. 

Mis on kool? Kes kujundavad kooli näo? Mis on see, mis teeb ühe kooli erilisemaks kui teise? Kuidas koolid sünnivad ja miks nad surevad? Kuidas koolimälestused minevikutolmu alla mattuvad? Kelle oma on kool?

Küsisin noortelt – mis on kool? Õpilase teine kodu? Haridusasutus? Teadmiste tempel? Kogukonna süda? Ühiskonna minimudel? Ometigi ei anna need definitsioonid edasi kõike seda, mis koolist kooli teevad. Üks on kindel, koolil on oma reeglid, oma süsteem, kool ühiskonna osana on pidevas muutumises ja need muutused ei pruugi meile alati rõõmu teha. Uuendustega on vaja harjuda, teist moodi tegemine on alati natuke või palju eneseületust, õppimine on pidev muutumine. Kui muu ei muutu, siis aastatega kasvab jalanumber ja koolikoti raskus, loetavate raamatute paksus ja õpetajate ootused iseseisvale toimetulekule. Me oleme kooliga seotud erinevaid kanaleid kaudu – õpilastena, õpetajatena, lastevanematena, töötajatena, aga ka maksumaksjatena ehk siis annetajatena/ekspertidena panustajatena.

Enamik noori seostas kooli kohaga. Kool on koht, kus õpitakse, saab targaks ja toimub palju põnevat, koht, kus on su sõbrad ja klassikaaslased, paik, kus saad tasuta süüa ja vahel ka koht, kus tuleb käia kuigi väga ei taha. Seega noorte jaoks on kool eelkõige garderoob, klassid, kus õppetöö toimub, söökla ja sealt tulevad lõhnad, võimla, ujula, koridorid ja seal olevad pingid, kus istuda sõpradega kõrvuti. Minu ajal ei olnud neid pinke, oli kohustus ringiratast jalutada. Seda valvas korrapidaja – õpetaja ning ma mäletan seda kui üht väga tüütut vahetunni osa. Sarnast jalutamist korrustel on ka Kiviõli 1. Keskkooli seinad näinud. Aga ajad muutuvad. Jalutamise asemel on õpilaste vaba aja sisustajaks saanud telefon, mängud ja muusikavideod. Harva näen keksumängu või lauamängu. Telefonis mängimisest on saanud omaette teadus. Minu noorepõlves saatsime üksteisele tunni ajal kirju, seda kommet enam ei tunta. Nüüd saadetakse kirjade asemel sõnumeid Messingeris või Whatsappis, Twitteris või Instagramis. Nii et osalt on koht nimega kool liikunud internetti, tuleb tunnistada. Aga ometi ei seostata Classroomi või Stuudiumi kooli kui kohaga. Ma ei leidnud ühtegi kooli kohta käivat vastust, mis oleks öelnud, et kool on see tüütute ülesannetega keskkond, kus õpetajad saavad kellaajalise täpsusega tööde esitamist jälgida. Kool on ikka koht, kus on õpilased ja õpetajad füüsiliselt kohal.

Küsisin täna oma noortelt, kas nad teavad meie kooli „dinosauruseid“ – õpetajaid, kes koolis töötanud kümneid aastaid „enne nende aega“. Sain vastuseks hulga nimesid, kes nende õpetajatena figureerinud, kuid Nõuka-aegseid õpetajaid nende seas ei olnud. Ja seegi on aja ning muutuste märk. Õpetajad elavad ikka oma õpilaste mälestustes. Kui isiklik mälestus puudub, elab mõnda aega legend ning siis see hääbub kusagile koolimälestuste riiulile paksu tolmukihi alla. Ja ometigi on kooli ajalugu täis põnevaid isiksusi, kelle nimi vanematele vilistlastele emotsiooniväreluse näole toob. Raie või Roose, Klauksid või siis Olle, Sander või Nurk või siis Eiert või Kuusmik. Ega minugi mälu üle kõigi kümnendite ulatu, aga nimed jäävad meelde, kui nendega seonduvad lood. Neid lugusid oleme püüdnud talletada kooli ajaloost kõnelevatesse raamatutesse. Aga kui palju lugusid veel kuskil mälusoppides ootab, ei oska öelda. Tahaks loota, et palju. Ja eks neid tule ju ka iga aastaga juurde. Näiteks,  kuidas ma Euroscolale sõidu kuupäevad sassi ajasin ja siis tuli õpilastel end lennukile minekuks valmis panna lausa tundidega , kui mitte öelda minutitega. Esimesel hetkel on olukord talumatult piinlik, kohutav või hirmutav, et meenutamine teeb haiget. Aga ometigi oskab sõber aeg  ikka juhtunu heledamatesse toonidesse rüütada ja mälestusena helgemasse poolde paigutada.  Kindlasti on igaühel mälestusi kasinalt tehtud kontrolltöödest või meenuvad klassi sisenaljad, millest teised ei pidanudki aru saama. Eks ma õpetajana olen püüdnud laste ütlemisi-kirjutamisi koguda, aga viimasel ajal on moes rohkem see, et pigem jäetakse ütlemata-kirjutamata ja Google’i tõlkevead nii põnevad ei ole, et neid tahaks koguda.

Meie kool saab 89-aastaseks. Ainus mu tutvusringkonnas olev sama vana inimene on vanaema Salme. Ta on üle elanud II maailmasõja, okupatsioonivõimude vahetumise, usina kommunismiehitamise ja taasiseseisvumise eufooria. Ta on minu jaoks side ajaloo ja elu vahel, sest suurt osa sellest, mida ma koolis õpetan, on ta ise näinud. Näinud rõõmu ja tundnud kurbust, murdnud kõvasti tööd teha ja ometi säilitanud optimistliku meele, oskuse nalja visata ja huvi maailma elu vastu. Eks kajastu kooli 89 aastaski kõik see, mida pöördelisteks sündmusteks lugeda. Ja seda on palju. Tasub võtta hetk, et käidud teele tagasi vaadata ning mõtestada, mis see kool siis ikkagi on.

„Aga jah, väärt ajad ja väärt klass oli meil! Kõik õpetajad olid ägedad sellistena, nagu nad olid!“ Kuni mu õpilased nii kirjutavad, tahan olla õpetaja Kiviõli 1. Keskkoolis. Kuni kestavad linnalegendid Kilumetsa kontrolltöödest, olen osa ajaloost. Kuni inimesed siin paepealsel rannaribal leiavad koos elamisest kasu ja mõtet, kestab kool ning haridus on valgus.

 

Tiina Kilumets, Kiviõli 1. Keskkoolis õpetajana töötanud aastast 1997

Fred Jüssi ja molutamise mõttest

1.  Aeg on inimese kõige väärtuslikum varandus. Kui sul ei ole midagi öelda, siis ära raiska enda ja ennekõike teiste aega.
2. Sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.
3. See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.
4. Ma olen Hiiumaal elanud, hiidlastel on häid ütlemisi ja üks niisuguseid ütlemisi on, et laiskus on mehe iga. Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne - õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.
5. Ja ma võin endale seda lubada, et kui ma hommikul ärkan, siis ma kunagi ei tõuse kohe üles. Päevale tuleb mingisugune põhi panna. Kõigepealt ma rõõmustan selle üle, et mulle on antud elus veel üks päev ära näha, sest iial ei või teada, mida ta toob. Ja see on täitsa huvitav. Kõik külalised, ma pean silmas ka seikasid ja sündmusi, kõik on väärtuslikud. Teinekord on ebameeldivatest külalistest, ma räägin, kujundlikus mõttes, palju rohkem kasu kui meeldivatest külalistest. Aga seda näeme siis päeva jooksul, missugused nad on. Niikaua, kui ma olen teki all ja päev ei ole mind sealt välja tirinud veel, on mul hea olla.

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/jagamehead/5-motet-fred-jussilt-mida-voiksid-endaga-uude-aastasse-kaasa-votta?id=92137251

Kuidagi veavad mõtted ikka kuskile minevikku, et ei tea kas olen vanaks saanud? Kas vanaks saadakse või vanaks jäädakse? Ja mis see vanadus siis ikka on - et kas väsimus ja vaev on need, mis lõpuks elujaksu olematuks kulutavad? Vahel ma tunnen, et enam ei jaksa selle põlvevaluga  enam maadelda, kas see on siis vanadus? Ja miks ei vanane keha ja vaim ühesuguse kiirusega? Kas siis oled vana kui enam ei jaksa tehnoloogiaga võidu joosta? Või siis sel juhul kui noorte eesti keele mugandustest enam aru ei saa? Arst mõõtis mu keha rasvaprotsenti ja ütles, et keha bioloogiline vanus on 63. See oli päris õudne sõnum, püüan siiani seda oma teadvusest välja saada. Aga teadmine tiksub kui viitsütikuga pomm ikka edasi... Vaev on vanaks saada, vaev on vana olla, vaevatud vaim väsinult voodisse vajub. 

Sellest olen ma ammu aru saanud, et ereda leegiga põlevad inimesed ei kesta kaua. Ja kas peakski? Üürikuses on oma võlu ja valu ja see looritab kõik erilise fluidiumiga. Ja Sulev Nõmmiku saadet vaadates need mõtted tekkisid. 

Ja seal meenutustes oli möödunud aegade hiilguse hingu - Aabel ja Nõmmik, Ots ja Eliste, Viisimaa ja Kalkun, Kärna Ärni naljad ja vested, mida raadiost ikka oodatud sai. Minu põlvkonnale see veel ütleb miskit, aga mu lastele juba mitte. Niisiis tulebki kokku, et räpp on ühele cräpp ja teisele cool.

Tänane ilm oli imeline - valgus ja lumi ja valge kate kõikidel puudel, põldudel, juhtmetel, teedel. Ja meri ei möllanud enam niimoodi nagu eile, aga ikka lainetas veel rahutult. Spike oli kaasas ja tema kantseldamine on terve töö. Aga sõit Armale ja tagasi oli imeline, hing puhkas autoaknast avaneval vaatel ja ma püüdsin kogu aeg aru saada, et mis on ses siis nii imelist. Kas see ajutisus - tuleb tuul ehk sula ja lumi pühitakse puudelt? Kas see, et juba mõned aastad ei ole olnud korralikku lumega talve ja härmatist ja nüüd oled nagu kevadine vasikas vaimustuses taas avanenud imelisest vaatepildist? Ja tegelikult pool FB oli ka, sest neid pilte imelisest loodusest ikka jagus üle ühe postituse. Kas tegi vaate eriliseks see, et oli pühapäev ja ma ei pidanud mõtlema muule kui sellele, et kuidas ma vette lähen? Aga need teele kummarduvad puud ja nendest moodustunud allee... valge. Armastus on elu lumi. Lumi on elu armastus. Elu on lume armastus. Isegi lumesaha müra akna taga on armas kuulata. See justkui annab kindluse, et talv on talv ja suvi on suvi. 

 Uskumatu, aga homme hakkab tööaasta taas peale. Tuleb end taas viia töölainele, tööplaanilainele, hindamise lainele...Tunnikavade ja distantsõppe jätkub. Lubatud on lapsed taas kooli saata, aga eks näis. 

Tunni aja pärast algab 2020. aasta viimane kalendripäev

 Mu kaks kassi leiavad, et on ülimalt tervitatav kui ma oma pesa nendega jagan ja laiutavad nüüd mu asemel.

Oli imeline päev, lõpuks ometi sain magada kuni jaksasin ja vaadata netflixi. Ja kuulata oma sisikonda ning valutada selga. See oli päris naljakas, kuidas ma neid sokke jalga pusisin ja ei saanudki. Nii et päeva saavutuseks tuleb lugeda sokkide jalga saamine pärast ujumist. Eks see selg ole mul nadivõitu ja viletsavõitu ja veel mõni võit peale. Aga hull valus oli. Ja istuda ei saanud ning seistes väsis ruttu ja siis see riiete vahetamine... Aga külm vesi aitas ja juba on sutsukese parem. Loodan, et homse ujumise juures tuleb veel raasike paremust juurde ja siis laseb juba elada. 

Tahaks midagi aasta kokkuvõtteks kribada, aga head mõtted on täiskuu taga peidus ja ei ilmuta end nii lihtsalt. Lihtsam on rääkida täiskuu külmast valgusest väreleval merel, kitsepaarist teeservas heina nosimas, roosadest triipudest taevas kui ma ujuma tatsasin, õnnelikust lapsest GPA kaska peas, ligi tuhandest positiivsest koroonaproovist, vaarikaõllest kapinurgas homse sauna tarvis, Lexy pehmetest mokkadest ja musist, millega ta porgandi ära teenis... kõik kokku on aasta eelviimane päev. Vaikne ja rahulik, argine ja mõtlik. Elad oma mullis, ehitad seinad ümber, et kusagil kaugel kirvendav kriis kätte ei saaks. 

Oled tarbija rohkem kui looja, sest see on lihtsam. Ja ei ole endaga rahul, sest loomisealge sügeleb ikka. Aga laiskus ja mugavus ei lase nii lihtsalt lahti. Mäletad, tervelt kaks kuud (või ka kuu) sain selle planguga hakkama, aga siis vajus jälle ära. Ja nii otsid õigustusi lükata tegemine homsesse, ülehomsesse, mul on ju õigus olla väsinud, tahan puhata ja siis olen valmis... valmis milleks? Kuidagi iseenesest olen hakanud rohkem meenutama ja meelde tuletama. Ma võin ju arvata, et selle taga on uute elamuste kasinus, aga midagi ju ikka toimub.

Rakvere Vallimäe tuledemäng Arsise kellamuusika saatel - suht tõsine ja vajas keskendumist, mida aga tuuline õhtupoolik ei pakkunud. Sestap jäid  muljed kasinaks. Palju sinist, geomeetrilised mustrid ja kellade kaja. Aga oli ka punast ja rohelist, oli värvegi viimastes lugudes. Ma polnud sellel uuel Vallimäel käinud ja nii ma siis uudistasin ka uut vabaõhukontsertide paika linnuse taga. Uhke ja põnev. Oleksin tahtnud rohkem kuulata, aga keeruline oli end välja lülitada tuulest ja laste saginast. Ja see oli kogu jõulukuu suurim elamus väikeste rõõmude ja murede keskel. Preemiat meile see jõul ei antud. On Lammasmäe keskuse pidu, aga sinna ma ei lähe. Lihtsalt on kolmapäev ja need kuuluvad Lexyle. Või peaks ütlema Madisele? :)

Jakob tuli sellel aastal meie peresse - 1.oktoober 2020. Ja mured. 

Ja ma võitsin jälle köögirätikud :). Ühe komplekti kinkisin Madlile. 

Sehkendused ja rööprähklemine, töö ja veel tööd, kaks koroonalainet ja hull sõnadega andmine poliitikute poolt, abielureferendumi tsirkus ja Repsi tagasiastumine, Liispeti koolilõpetamine ja stipendium, teine koht poniklassi kestvusratsutamises, hobune Lexy ja sadamed asjad, mida tal kõike vaja on...Oo, ja koroonavaktsiin, maskivastased ja maskipooldajad, desovahend ja lõhenevad küüned. Ja uus kasvuhoone ja mitut sorti piparmünti kastides. Ja melissi. Ja nüüd on mul kindad, millega ujuda. 

Uus direktor ja saaga lõpp. Anu ja tema paberimajandus, instruktsioonid, koosolekud, juhendid, lõimingukoordinaator, klasside süsteem, virtuaalne esmaspäevahommik, kolmapäevased koosolekud ja reedesed memod...Ja siis oli veel tasemete hindamist - ja ega meiegi kõrgemale küüni kui hõbe. Kui ma selle kord tehtud saan...

Ja siis fopaad - kuidas ma oskasin selle kuupäeva puussee panna ja siis hinnetega ämbrisse astuda ja siis ... nojah, eks ma siiani põen oma saamatusi. Jäid lõpetamata Erasmused, jäid tegemata tunnikava, jäi koostamata enesehindamine... Ja Anu vastumeelsus ettevõtliku kooli osas... 

Ja siis see klassidraama - et ei anta ja siis ikka anti. 

Ja esinemine Tulivees "Elu rikkusest maal". Ja Von Taube restorani söök meeldis mulle. Ja Strasbourg ja Pariis ja Braga ja Madriid. 

Kuidagi tuim on see aasta olnud. Või lihtsalt see eraldatus teeb tuimaks? Aga ma pole ikka nii hullult eraldi olnud - ikka on saanud ratsutamas käia ja mere ääres ja koeraga möllata metsas ja kukeseeni ämbrite kaupa koju tassida. Ikka nii, et valuvaigisti sisse ja metsa :). Ja mustikad ka. Ja ometigi on miskit olulist puudu. Marje entusiasm ja energia ei puuduta meid enam. Märtsis saab juba kaks aastat... Ja ikka nutan ma teda taga... vaikselt ja järjekindlalt. Aga ma pole teda unes näinud nagu Helve. Ma ei näe üldse eriti unesid, mida pärast meenutada. Aga lusti ei ole. Seda ülevoolavat rõõmu, mis paneks kõik su ümber helisema, seda tahet tegutseda... Liepajas me ju käisime, Karosta oli selle vangla nimi. Ja naersime, et pisarad jooksid, mängisime lehma ja ujusime soojas merevees....Kolasime mööda poode. Isegi kiiruskaamera trahvi leidsime üles :). 40 euri ... see pidi siis olema , et 90-ga sõitsime 70 alas. 

Ehh, mis sa ikka virised, tegelikult on olnud uhke aasta - saanud nutta ja naerda, saanud tööd rügada ja puhata, saanud metsas olla ja meres ujuda... Elumere lainetel kiikuda. Üles ja alla. Ja pead olema tugev kui tahaks olla nõrk...

Ja siis see vana laul, mida ehk juba mitukümmend aastat pole kuulnud...

Как много лет во мне любовь спала.
Мне это слово ни о чем не говорило.
Любовь таилась в глубине, она ждала —
И вот проснулась и глаза свои открыла!
Теперь пою не я — любовь поет!
И эта песня в мире эхом отдается.
Любовь настала так, как утро настает.
Она одна во мне и плачет и смеется!
Припев:
И вся планета распахнулась для меня!
И эта радость, будто солнце, не остынет!
Не сможешь ты уйти от этого огня!
Источник teksty-pesenok.ru
Не спрячешься, не скроешься —
Любовь тебя настигнет!
Припев.
Как много лет во мне любовь спала.
Мне это слово ни о чем не говорило.
Любовь таилась в глубине, она ждала —
И вот проснулась и глаза свои открыла!

Nüüd on see viimane juba tiksumas. 12 minutit üle südaöö...

Jõulud 2020

 Kuidagi on mind ka tabanud see valge lehe hirm ja ikka olen blogi avamist edasi lükanud... Asi ka mida karta, aga nii hea on mõelda omi mõtteid ja siis lasta neil haihtuda.. kuhugi ilusate mõtete maale. Ilma valuta panna neid sõnadesse, ilma vaevata üles tähendada, talletada kuskile kinnipüütuna. 

Jõulud ja muud pühad ei ole just mu lemmikaeg. Kuidagi jooksed end hingetuks enne ja siis ei jaksa olla muud kui oimetult väsinud. 

Ja tahaks lugeda krimkat ja oma iseendale kingituseks tehtud Ehini raamatut. Ja mõelda Joosepi sõnade peale, et tõesti hakkad aja kulgedes väärtustama kontsentreeritud mõtteid. Et ei pea pikka lugu lugema, saad just sellise pisikese loo pealt kõik olulise kätte ja jääb ülegi, kui jaksad mõelda ja tõlgendada.

Ostsin endale ujumise kindad, nüüd on sõrmedel soe ja võib sulistada umbes kolm minutit. Ja varbad hakkavad külmetama, aga sõrmed ei hakka. Ja nüüd on siis juba uus tase :). Ilmselt see rasvakiht ikka ka hoiab hästi sooja. 

Kuskil kuklas kummitavad tegemata tööd ja lubatud täitmata lubadused. Sõira lubasin teha ... ilmselt ikka teadmises, et keegi peab vanaema kunsti süüa teha elus hõidma. Koorekommi keetma, sõira tegema, kohevat koogikoetust (pannkoogitaigent), võikreemiga biskviiditorti, sibulanaatidega suitsuliha ja muud... Isegi kunagi nii vihatud kartulitangupuder tundub nüüd kaugelt vaadatuna maitsev ja hää.. sellise koorese sibula-pekikastmega. Mmmm. Ja need väiku vereva kõllatse kardoka.

Jõululaupäeva tegemised:

sült, siis Tallinna ja tagasi, natuke süüa (mis ahjus ära kõrbes), siis kringel ja siis sauna ma taas kord ei jõudnudki, siis tõime ema meile ja tal oli ka natuke vaheldust nende tittedega. Ja nii oligi päev õhtul ja kümne ajal vajusin voodisse ning magasin nagu nott terve öö. Isegi vetsu ei ajanud :P. See pidi ikka väsimus olema. Ja ega erilist särtsu alustada ka jõulu esimese püha sõirateoga ka ei ole. Aga piim on koridoris ja kohupiim tuleb osta ja köömned. Pekki, veri tuleb ka külma panna, äkki tuleks veel teha vorsti.... Punet ma ostsin. sooli ka on, isegi pekki leidsin veel külmikust.

Ja kusagil seal väljas on koroona. Ja piirangud ja haiged/ isoleeruvad/ sümptomiteta põdejad/ lähikondsed, uus tüvi Inglismaalt ja vaktsiinilootus. 27. detsembril pidid hakkama vaktsineerima. Ja ei tea, kas on parem vaktsiin see ujumas käimine või siis ikka see keemiliselt kokku keeratud ja - 174 kraadi juures hoitav kultuur. 

verivorstitegu on veel kajastamata.

Aga, et meelest ei läheks: 6 kg tangu, 3 pakki sooli, pekki, sibulat ja küüslauku, punet ja pipart, münti ja tilli natuke ja kohal olid Ille, Tiina, Helve, Airi ja Ülle. Ja külaliseks oli vanaema Salme. Liispet ka toimetas ja tundub, et miskid sellised traditsioonide asjad hakkavad viimaks ka tema jaoks meeleolu looma - aitas kenasti vorsti siduda, lõikas niite, toimetas ja aitas. Aga vorstid said head. Paremad mu meelest kui mu enda omad. Minu omad olid vürtsikamad, aga need said mahedad. Verd oli kolm pudelit. Ja kolm šampust ja pudel veini ja minu kanister ka läks loosi. 

Ja oh seda naiste vaidlemist - sooled olid eri suurustes pakkides ja kokatädi hakkas vaidlema, et üks pakk olla suurem ja teine väiksem. Ilmselt oli probleem ikka pakitud soola koguses, soolte pikkus 15 m oli kõikidel pakkidel ühesugune. Siis oli probleem selles, et sooled olid kuivanud - no minu viga, unustasin enne välja võtta ja külmunud peast ei lahutanud neid just kõige lihtsamalt. Siis olid sooled siukesed lühikesemad. Ja selle masinaga tehes ajas pisut närvi, et alles saad hakata tegema ja juba sool täis ja hakka jälle siduma. Siis olid pliidi peal potid ees ja pann ja siis ei olnud tööpinda ja siis olid maitseained ees ja koogi juurde ei olnud kohvi ja põrandat ei pestud esimese nõudmise peale . Aga seekord olime teinud sauna tule ja seal oli sooja vett ja siis sai suuremad potid seal pesta, see tegi elu lihtsamaks.

Ja kell kolm alustasime ja kell 10 olid veinid-šampused joodud, proovipartii paitstud ning meie saime sauna minna :). Sooja vett oli ning pesta on ka vahel kasulik. 

Taas tööle

 Võiks arvata, et pärast koroonaaegset kodusistumist ning suve sügelevad käed töötegemise järgi ja hing ihkab õpetada ja õpetada ja õpetada. Aga võta näpust, miskit erilist lusti ei ole. Ehk on selle taga kuskile kuklasse hingav teadmine, et iga hetk võib kõik taas lukku minna ja ma pean jälle ainult elektrooniliste vahenditega hakkama saama.Kevadine kappamine ja lõpetamisele kulunud jaks ei jätnud kirjutamiseks ruumi. Püüan nüüd taas oma mõtete virrvarrist miskit välja selekteerida ja blogisse kirjutada. Et pärast oleks kuskilt vaadata..Mida mõtlesid ja kuidas ütlesid, istusid ja astusid ehk molutasid.

Niisiis - 

uus Erasmus ja koroona, 

lõpetamata kaks vana Erasmust ja ikka koroona,

enam üks päev ettevõtjana VOL 2,

e kursused ja õpetamine,

ratsutamine ja Arma,

kullastandard ja sellest läbinärimine,

kabineti asemel klassisüsteem,

klassiga või klassitu - see on küsimus, aga uhkus ei luba küsima ka minna,

hindamine ja mina ja muud probleemid,

pekki - Mare tunnikavad ka,

lisaks on kadunud kõik esitlused ja töölehed, ainult riismed üksikutes kohtades;

tulejad ja minejad ehk uued ja vanad kolleegid;

Tulivesi ja piiritus;

... 

Hetkel rohkem ei tulegi meelde. Aga tundub, et jagub sedagi. 

Tõeline peadmurdev küsimus - kuhu see suvi kadus? Missugusse põhjatusse auku kaob aeg ja kuidas saaks sealt raasukesi tagasi. Mitte kuidagi ei õnnestu. Koolimajas on maad võtnud imeline vaikus, lausa lust on siin olla ning kribada. Nautida viimaseid rõõme, et on kabinet :). Ja suvi akna taga.

Aja mõõdupuuks on saanud vererõhutableti leht - 10 tabletti ja 10 päeva. Ning siis püüad ennast tüssata, et kui võtad teisest lehest ka ikka mõne, siis on justkui rohkem aega selle kümnepäevaku lõpuni. 

Suvi on eestlasele nautlemise aeg - kontserdid, reisid, kohvikutepäevad, igasugu üritused, metsad ja marjad, seened ja pildid nendest sotsiaalmeedias, mererand, matkamine, sõbrad ja grill, ujumine ja kümblus päikese käes - kõik see peab laadima patareid täis, et pidada vastu järgnevale masendavale sügisele. Sel aastal oli suve hakatus selline ettevaatlik, ikka alles koroonaküüsis, samas hakkasid piirangud leevenduma ja isegi mina jõudsin kontserdile. Sedapuhuku Vihula mõisas Georg Otsa laulud Matvere ja Zahharovi esituses. See oli selline minek tagasi isa lemmikmuusika aega, aga samas oli klassika ja tolleaegne estraad mõnusalt miksitud. Aga mis mina, kes ma siis olin kümnene tatikas, kui Ots suri, suurt mäletan. Mäletan diktori poolt raadios teatatud uudist ja seda kuidas ta hääl värises. Mäletan seda, et vaevasin pead - kas Geor Gots või ikka Georg Ots, sest hääldamisel nimesse väga vahet ei jäetud ja kirjapildis polnud vist meelde jäänud (ju ma siis ajalehti ei lugenud). Aga hilisemad mälestused filmidest (tsirkuseprintsessist ja kolme katku vahel) on juba ladestused teadlikumast eluperioodist. Kontserdist jäi kõlama mõte, et ega ta eriline naljamees ei olnud, ikka tõsine, töökas, vastutulelik ja heatahtlik, naiste (eriti sõjaväelaste naiste) lemmik ja iidol paljudele (ikka selleks et õhata oma printsi poole). Ja siis lood sellest, kuidas sõjaväelaste naised Estonia teatri abonomentidena esimesed read ära ostsid ja ettekirjutusi tegid, et kuidas ja millises valgusvihus nende armastatud laulja peaks seisma. Ehk siis see jaanipäeva ajal Otsa Soomes ringi lennutamise lugu, kus ta lennukiga mööda jaanitulesid sõitis, maandus - laulis oma Saaremaa valsi ja edasi lendas. See võis tõesti sürr olla, kui taevast laskub laulja, keda kõik teavad, esitab laulu ehk kaks ja siis edasi haihtub taevasse. Nagu UFO või siis hoopis kõrgem taevane olend.

Ja Saaremaa valss on ikka miskit erilist. Isegi mulle, kes ma pole sõjajärgne ja Saaremaalegi sain alles vaat et viiekümnesena.

Käisime Liepajas. Aga see võtab sutsu aega, et siia kõik muljed kirja saaks.

Siis Luhtre turismitalus toimunud seminar.

Siis neid ratsutamisi ja võistluseid ikka ka kimpudena. 

mai 2020

Koroona on nüüd justkui üle elatud - ametlikud piirangud muutuvad leebemaks ja elu hakkab tasapisi normaliseeruma. Kooliaasta jõuab ka lõpule. Veel kaks nädalat ja siis üks nädal ja siis veel mõned päevad. Aga .. ja neid agasid näikse ikka ja jälle juurde tulevat. Ja kuhugi on kadunud rõõm elust. On töö ja on on elu, aga rõõmu napib. On kevad, aga see on segamini jäise rahega ning soojus peidab end ikka veel... kuhugi määramatusse. On toomingate õitsemise aeg, kraavikallastel kirkad varsakbjad, taevalaotuses haarab kõrv pääsukeste laulu, lõokesi ning õhtuhämaruses isegi ööbikut. Uljastel kukkus kaks korda õhtune kägu - õhtul on õnnekägu.

Elu pettus on, mis kestab päevast päeva.
Sellest ongi tingitud ta võim,
et ta oma raske, karmi käega
võlusõnu kirjutada võib.

Ütlen alati, kui silmad sulen:
"Oh, et ikka miski erutaks!
Elu pettus on, kuid temast tulev
rõõm teeb vahel vale ilusaks."

Pöördu näoga vastu taevast iidset,
küsi Kuult, ta sinu saatust teab.
Taltu, surelik, on palju liigset,
mida tõdeda ei ole hea.

Toomehelbetuisk on nagu sõba,
kattes kõik, mis tunduks tülkana
siis, kui reedavad su ebasõbrad,
juhuarmukesed hülgavad.

Hellitagu südant õrnad kõned,
või kui nuga löögu kuri keel,
olen juba pikad aastad mõned
valmis kõigeks, mis mind ootab eel.

Külm on kõrge taeva hele sära.
Tähelõõmad rinnas lahtusid.
Keda armastasin, läksid ära.
Kõige lähemadki lahkusid.

Naeratades vaatan ehatulle,
kuigi jälitab mind vaen ja laim.
Tänulikuks, maailm, jään ma sulle
kõige eest, mis sinu käest ma sain.

Ilmaaegu halad, käsi ringutad.
Kui kord kängub arm, siis parem mingu ta.
Teist ma armastan ja tema omaks saan.
Kuid su maja juurde eile tulin taas.
Mitte huvi pärast, ammu lakkas see.
Tahtsin ainult heita pilku aknasse.

Jessenin 

Vahel suudad leida luuletuse, mis täpselt su meeleoluga kaasas käib. Aga ma pakun, et see on miks tema luuletustest... nii palju kui mina tean. Peaks endale ka ostma ta luuletuste kogu. Siis on hää lugeda :). Kui Susi käest küsisin, et miks just luule, siis ta vastas, et selles kuratlikult kiires maailmas on aega romaanide jaoks vähe. Tundub, et ma olen ka jõudnud piirile, kus ajaga laristamise asemel tuleb hakata koonerdama. Ja ise ka ei saa aru, mis mind selle piiri peale rohkem tõukab, kas see, et vanusenummer on keeranud viiekümnendate teise poolde ja pension (kui ta eest ära ei jookse) hakkab mitme käänaku tagant paistma. Või siis see, et harvaks on jäänud juhud kui ühelgi päeval ei tunne kuskilt miskit valutavat :). Või kogunisti see, et suudad meenutada nooremaid, kes on su ümbert lahkunud ja see teeb ettevaatlikuks. Ja vanemaid. Ja noorus hakkab muutuma helgemaks ja tsiteerides arsti Marje sõnu - oled jõudnud aega oma elus, mil elumõnusid tuleb hakata piirama. 

Ses mõttes ajab ikka marru, miks keegi ei räägi sellest, et suureks saades ja kaua elades jõuad taas varasesse teismeliseikka, kus hea tahtmise korral saad selle suitsu ja purgidžinni kätte küll, aga sisimas ju tead, et ei tohiks. Mitte et ma seda suitsetamist hullult taga nutaks, rahast on kahju. Ja alkoholiga on ka nii, et klaasi taga kogudes on tal suurem väärtus kui üksi manustades.

Inimene on sotsiaalne olend. Jagamises on elu mõte ja nii me muudkui jagame laiali oma helgeid hetki - vanemate ja sõpradega, laste ja lastelastega, isegi elektroonilise bloggeriga. Uskumatu. Aga mu lootused on ikka sellel, et sessinases maailmas ei ole neid hulle, kes väga viitsiksid mu hajevile valguvaid mõtteridu lugeda. Tahtsin kirjutada soperdamisi, aga siis sain aru, et see ehk ei ole enda suhtes ilus. Mis sa siis risustad seda netti. Ja natuke sidusat teksti ma ju ikka oskan luua. Niisis - jagame hetki ja muljeid, pisaraid ja rõõme, pilte ja pildiseeriaid. Elu näiksegi koosnevat mälukildudest ja jagamine teeb selle uhkelt mõnusamaks. Et mis kõik on olnud ja mis emotsioone see meis on tekitanud. No alates oma keska lõpust ja sellest, mida siis ülekohtuks pidasid ja kuni selleni, et mis see ülekohus pragu su jaoks on.

Ma peaks hakkama heietama oma mälestusi seoses klassiga, et siis oleks lugu lõpukellaks võtta. Päramine aeg on, sest see kaks nädalat kaovad peost nagu niuhti. Ma tean küll. Helena näidis on ka olemas... aga ma pakun rohkem seda raamatu varianti. Natuke kahtlen küll, et kas ma hakkama saan, aga küll ma saan ... kui vaid tahtmist on. Ehk siis tsiteerides Marjet ( ja meenutades seda, et ta oleks järgmisel nädalal saanud 66) : "Kõik algab suhtumisest!" Siit ka elutarkus - et suhtumine algab usust endasse, pealehakkamisest ning niutsumine ajapuuduse, oskamatuse ja elutempo üle just eriti ei aita. Tegelikult kohe üldse ei aita. Võta ikka jalad kõhu alt välja ja ära kaeble. Prioriteedid, ajaplaneerimine ja muud sellised moodsa aja oskused :). Et siis ...? Olen ju läbinud neid enesemotivatsiooni ja planeerimise koolitusi, et kuidas sketšida ja toetada meeskonda, kuidas olla hea õpetaja, teha meeskonnatööd, arvestada erinevaid rolle, tugevusi ja nõrkusi... aga pean ikka tunnistama, et skeptikutega on suht keeruline koostööd teha. Sest lennukust napib :). Järgmisel nädalal on see mentorluse kovisioon.

Kusagil kuklas mõlgub mõte ka sellest, et ettevõtliku kooli memuaarid tuleks üles tähendada. Ajaloolane minus teab rääkida, et .. pekki, praegu tabas mind teadmine, et koos kõvakettaga läksid ka need ... Nüüd tahaks vanduda. Ja kõvasti. Ja kohe väga kõvasti. Et siis mälu on üürike... ehk leiab kusagilt veel killukesi. Kui sellesse msn-i saaks sisse logitud, siis ilmselt seal saadetud kirjade kaustas võiks olla veel miskit alles.  No ma saan veel kaua niutsuda oma dokumente ja esitlusi ja muid materjale taga. Pael. MORAAL: kui kõvaketas piiksub ja nõuab tähelepanu, siis tee see kohe korda, ära oota, et millal siis kõik lõplikult pekki läheb. Uskumatu. Aga nii see taaskord on. Tagantjäreletarkus maksab valusate vitstega. Läksid esimeste Komeniuse projektide materjalid... Läksid esitlused ja töölehed. Läksid... töömemuaarid ja aastatepikkused tegemised-toimetamised (pildid ja kirjatööd). Miskid filmid ilmselt ka. Aga filmid saab kindlasti tagasi, virtuaalne maailm võtab ja annab. No igatahes oli valus laks. 

Esmaspäevase uudise ka panan siia - Madlil saab olema see kraaniga mudel :), ehk siis kahe plika kõrvale ka üks poiss.

Ja Lexy sai seitsmeseks ning noorhobuste sekka tal enam asja ei ole.

Aitäh mr Nice Man :).