Kolmas ja neljas ja viies

Nagu ikka - põrgutee on sillutatud parimate kavatsustega. Aga jaks sai otsa. Ja ega nagu eriti midagi suurt kirjutada ka polnud kolmapäevast. Vahest ehk seda, et minu jaoks oli üllatuseks suht nadi muuseum Narvas ja siis muidugi üüratu Astri keskus, kus lapsed lustisid. Reis mööda Ida-Virumaad algas tiiruga tuhamäe juures, edasi Purtse ja siis Valaste. Valaste platvorm on valmimisel ja ega meid ligi ei lastud, aga libedat trotsides me naabernuka pealt pisukese ikka piilusime. Edasi Toila ja siis läbi Vaivara kalmistupiirkonna ja II maailmasõja lahingukohtade edasi Narva-Jõesuu tanki juurde. Meile ette ei kostunud, aga noorte komme kaasa tassida kõlarit ja selle kaudu hullult kõvasti muusikat kuulata tegi Uljami pisut vihaseks.. ja ega ju kahte asja ikka kuulata ei saa..

Siis Narva muuseum ja sealsed väljapanekud, kiikasime üle jõe Venemaale ning külalised nentisid, et tegelikult me ikka ei kujuta ette kui lähedal meile on see suur naaber. Hämardus ja siis edasi (õigemini) tagasi - Sillamäe trepid ja vaade merele tuledesäras. Ilus on see promenaadi osa , mis on korda tehtud.

Siis natuke närveldamist, et kuidas me küll Madise trenni jõuame, aga saime Sirle appi ja asi laabus ilme suuremate ekstsessideta. Pegasuse asemel ootas Liispeti hoopis Baxter. Ja siis kui alguses ei meeldinud Pegasus, siis nüüd on jälle Baxter tuim ja vajab harjumist see uus olukord. Kuna Valerial on nüüd oma hobune, siis ta enam trennis ei osale, kappab niisama oma suksuga - ilus hiirhall noor hobu ja kokku on saanud kaks suht kogenematut. Loodan, et Marest ikka on abi, et ta hobuse elu ja olemise aitab talutavaks teha.
Ujuma ei saanud merre minna, sest vees hulpivad jäätükid loksusid vastu jalgu ning tegid haiget. Aga siis ma ronisin jõkke. Küllap ma olin seal liiga vähe või oli liiga soe, aga sellist kirvandamist nahale ei tulnudki. Peale ujumist kimasin poodi, et neljapäevaks õlled osta, ostsin seda uhket veini ka. Ja pärast kinkisin koordinaatoritele hea koostöö märgiks.

Ja oligi päev õhtule saanud. Vajusin voodisse ning magasin nagu nott. Parim võimalus kehakaalu alla saada, on rügada 14 tundi tööd. Sest kui aega süüa ei ole, siis on nagu on.

Neljapäev hakkas peale:
Hommikusööki ei olnud ja nii tuli improviseerida Tallinnas - Muhu pagarite leib ja või ja puder ja moos. Hind oli natuke soolane - 200 raha...aga söönuks sai ka ikka oma 47 inimest. Plaanimata kulutus.
Rongisõit oli kooli poolt kinni makstud ja nii saime tegelikult kaasa smuugeldatud kolm inimest enam kui maksime. Viimasena tegi jooksu Sandor ja jõudis ka peale.

Tallinnas oli Mondo ja siis LaMuu oma creme brule´jäätisega. Ja see leib ja või maitsesid imeliselt. Hull hea oli ja ka külalistele maitses. Horvaadid tellisid kohvritäie võid kui neile külla tulema hakkame :).
Lõuna oli Lendavas taldrikus ja pisut vürtsine noorte jaoks, aga eks see ole harjumise asi. Selle raha eest (4.50) oli seal sööki küll - punase oa curry ja kana riisiga.

Edasi vedasin külalisi mööda Vana-Tallinnat ja kaotasin horvaadid Toompeale ära. Kristjan ajas asju.
Sattusin piparkoogi näitusele. Et ilm oli nagu ta oli - ühel hetkel oli päike ja vikerkaar, siis hakkas jälle mingit jälkust taevast alla sadama.

 Raekoja platsis lasin lapsed lahti ja nad siis tormasid šoppama ja omal käel linna avastama.
Sattusin piparkooginäitusele.

Teise poole ajast veetsin raamatukaupluses.

Uskumatu, aga ka kokku saime kadudeta. Kes varem, kes hiljem. Isegi Kristjan sai 7 min enne väljumist peale. Kuigi ma oleks võinud vanduda, et see on üsna kahtlane, et kas jõuab.

Aga see, mis ei jõudnud, oli siis hoopis Avese buss, mida tuli taga ajada. Nii minnes kui tulles. Lapsed said süüa, torti jäi palju üle. Kala ka eriti ei söödud... selle võtsin kaasa. Aga praadi jagus ja 45 portsu sai jagatud 48 peale. Mõisa kelder oli stiilne koht lõpetamaks meie tegevusi. Lõpuks oli ka mul aega lustida külaliste seltskonda ning hullu pinget enam ei olnud. Aga nagu öeldud tuli oodata Avese bussi... ja Kristjan sai telefonisse möirata omaniku peale. Helena aitas noortekeskuses. Heidi unustas oma kiire elu juures ära :). Juhtub ka paremates peredes.
Viisin tordijäägid hostelisse, aitasin arved ära maksta ja juba kell 00.48 sõitsin kodu poole. Projekt oli peaagu tehtud.

Reede hommikul oli pisut sebimist - siis tundsin, et ega rohkem ei jaksaks ka. Olin nagu zombi uimane. Buss oli olemas. Juht võttis külalised peale ning viis Tallinna. Türklastel aitasin suuremad kohvrid rongijaama viia ja lehvitasin. Horvaatidele trükkisin lennupiletid välja, aga kuna olid tunnid, siis lihtsalt ei jagunud särtsu kaks korda hostelisse kimada. Kella 9.00 paiku oli seal veel suur vaikus ja unevaim. Loodetavasti said hakkama. Neil ju ka neli õpsi kaasas.

Toredad on need Ida-Eurooplased ikka, ei ole seda suurrahva arrogantsi ja ühine arusaam ning tänulikkus uute võimaluste üle on see, mis ühendab. Me ei ole ju professionaalsed reisikorraldajad, juhtub igasugu asju, see lihtsalt ei olene planeerimisest. Ja ma ikka närveldasin hullult. Meie külalislahkus sai tänatud ning usun, et projekt läheb korda. Me väärtustame oma kultuuri ja anname õpilastele võimaluse õppida ka seda poolt Euroopast.

Tänud Uljamile.

Noored on omaette teema:), sellest kirjutan siis kui olen nende tööd kätte saanud.
Magasin kogu reede õhtupooliku ja laupäeva.

2. projektipäev : kool+ Kaevandusmuuseum

Kell  tiksub tegelikult seda kolmandat päeva juba.  Ma ärkasin Säde krabistamise peale akna taga ning ei suuda enam uinuda. Kasutame siis vähemalt aega kasulikult ära.
Kogu aeg on tunne, et peaks kuhugi hüppama ja midagi tegema, aga mida - ei suuda meenutada.

Alustasime koolis ja lapsed olid ikka sellest öisest koolis olemisest peaaegu oimetud. Ei jagunud särtsu, kuid vedasid end käima. Refleksioon eelmise päeva kohta, siis edasi tegutsemine videotega ja materjalide laadimine arvutitesse, videote kokku panemine - no niivõrd kui seda oskasid ja suutsid. Siis oligi aeg juba hakata jälle süüa tegema. See jahust õhupall väga välja ei tulnud, aga katse ikka :). Ma suurt ei näinud, sest pidasime koordinaatoritega maha oma koosoleku. Seltskond on tore ja sõbralik, abivalmid ja lihtsad, türklased kaks tükki nagu hoiavad omaette rohkem, kuid teised löövad kaasa, toimetavad, on igati toeks ja selle eest tuleks neid tänada umbes Eesti lipuga :). Teen šokolaadi välja või kui leian homme linnast martsipanikujukesi, siis kingin neid. Mul on ju võrdlus olemas, võib ka nii juhtuda, et koostöö ei suju ja punktuaalsuse puudumist peetakse andestamatuks.

Tegelikult hakkas päev peale kosutava naeruga. Ma olen kuidagi oma kingamajandusega sel nädalal puntras. Esmaspäeval unustasin kingad koju ja pidin laenama garderoobist kellegi susse - nii umbes kaks numbrit suuremad, sellised mustad ja tutiga. Teisipäeval olin targem ja võtsin kaasa kingad. Paraku oli üks king ühest paarist ja teine teisest, kuid positiivne oli vähemalt see, et nad ei olnud mõlemad vasaku jala omad. Kannatas jalga panna küll ning kui just luubiga uurimist ette ei võetud, siis väga aru ei olnudki saada. Aga ma naersin ikka nii, et silmamunad märjad.

Aga siis see refleksioon. Lapsed on ikka krambis ja eks see keeleoskus ole ka seinast seina - mõned saavad suurepäraselt hakkama, osadel on probleeme. Et kui on kolm rida paberil, siis kes need ette loeb - Madli Liis on tubli, Monica on tubli, Sandor pani vabalt. Leppik oli kadunud ja ma ei saanud aru, kuhu. Polnud aega küsida ning alles õhtuks selgus, et keegi oli joonistanud ta näole vildikaga genitaalid ja selle mahapesemine polnudki nii kerge.

Sööklas said külalised hommikusöögi - veiseliha sink ja juustusai ja moos ja puder.... ei mingit omletti ega oliive. Kodus manustavad neid.

Mis veel teha - grupisertifikaat? Kooli auraamatusse kirjutamine, sertifikaat välja printida ja kantseleisse viia. Tuua tagasi pitsa plaadid. Jumal tänatud, nad suutsid kõik ära süüa ja ma sain aru, et neile maitses. Seega läks söök asja ette ja raiskamist ei olnudki... kuigi hakatuseks lõuna ajal pisuke nii tundus. Ma vist pean õppima rohkem vabalt võtma. Asjad loksuvad ise paika. Põdemine ei tee elu kergemaks.

Kella üheks siis linnavalitsusse - jäime hiljaks, aga sest polnud midagi - nagunii need mehed eriti midagi rääkida ei osanud. Lindeberg ikka tönkas pisut ingliisi, aga Eiche ei hakanud isegi proovima. Nu ja nii ongi, ega see Türgi saarel olnud meer ka suurt midagi ei osanud.

Küsisin alkoholisoovid -  et siis veini ja õlut ja siis viina ikka ka :)
Päeva teine pool oli kaevandusmuuseumis.
Nad on seal nii ära klaninud, et eksootika kipub kaudma. Mulle tundus, et liiga puhas ja kaevanduse kohta lausa steriilne mugavus. Kaevuri lihaleib oli selle ampsu kohta ikka kallis, aga sooja teed oli vaja küll, et külma kontidest välja saada.

Kaks sarnast pilti ja ülesanne - leia kümme erinevust,

Nurga Ralf on meite bussijuht ja see viis külalised siis Vironia asemel ikka Jõhvi. Natuke suurem koht ning valik kippus selgi kasin olema. Ja ma poleks uskunud, et nii armetu tundus võrreldes selle Türgi linnaga -  paar inimtühja poodi, erinevat sorti toidupoed ja kogu moos.

Siis tagasi hostelisse. Rumeenia poisid said omaette. See segasummasuvila oli ikka karm vist.
Pitsad koolist kaasa ja head õhtut.

Esimene projektipäev 3.12 koolis

Hommik oli varajane, sest närv oli sees ja asju, mida veel teha, ikka jagus. Pakkida koridorist toidukraam autosse, siis tassida neljandale korrusele, siis jagada... no ma vähemalt kujutasin ette, et tuleks jagada kastidesse. Töölehed sissejuhatuseks. Koordinaatorite kohtumise aeg. Mis saab sellest Tormi töötoast. Retseptid olid eesti keeles. Retseptiraamatut ei olnud. Õhtul pidid noored tegema esitlused meie piirkonnast, lootsin nende vastutustundele ja sellele, et siis on olemas. Kuidas me sinna klassi selle jõuguga kõik ära mahume jne. Tunnid ja tervitused ja aina närvilisemaks muutumine, sest määramatust oli minu jaoks sel hetkel liiga palju.
Monica ja Madli Liis tõid külalised kohale, riided garderoobi ja siis nad jõudsid üles. Natuke sahmerdamist ning saime alata. Hakatuseks siis selline 20 minutiline venimine ja edasi juba loksus asi paika.
Toidud said tehtud - natuke tuli jagada aeganõudvamaid asju ja kiiremalt valmivaid asju, aga sai proovida teha:). Kvaliteet on iseasi muidugi. Aga see oli see koht, kus ma olin valmis lõivu maksma ja peaasi, et nad ise hakkama saavad. Ega kodudes ka just väga sageli sõira ja kohukest ja karaskit ei tehta. Mulle tundus, et vareenikute taigen oli liiga paks, aga vähemalt tegid nad kõik lõpuni. Sõir oli ka pisut teraline jaoleks tahtnud rohkem segamist, porgandikarask oli mu meelest väheke nätske jne. Peaasi, et nad selle siis nüüd videosse said ja saavad hakata toimetama. Ma pakun, et valmis me seda siiski ei saa.... Aga - mine isahane tea...
Kuskil oli Agnes Heinmaaga kokkuleppimine ja see oli vist ka ainuke kõne, mille suutsin vastu võtta. Muu aja oli ikka kadunud :). Ja kui telefon ka kaasas oli, siis ei olnud aega sellesse vaadata.
Kristjan kadus perioodiliselt kuhugi. Tuli käia poes pitsa asju toomas. Koordinaatorid asusid appi ja toidutegemine laabus.

Kui ma selle tegemata lihapallide taigna avastasin kodunduse klassi laualt, siis ikka viskas kaane pealt ära ka ja hakkasin teravusi ütlema, kuid see oli ainus kord ka, mil plahvatasin, muu asjaga sain hakkama.

Kaks Türgi õpetajat toimetasid omaette, ma ei tea, millega nad tegelesid, see projektindus neile erilist huvi ei pakkunud... aga nad ei nutnud ka, nii et tundus ok olevat.

Lastele tahtsin ka vahel kehvasti öelda - et tegemata olid esitlused, logo ei saanudki valmis, aga nende väsimus oli ka selline, et pisarad tulid silma. Anname ikka aru, et tegemist on kaheksandikega ja päev oli pikk. Kui ei jaksa, siis ei jaksa, nii lihtsalt on. Pai Alex, anna andeks (pisarad).

Kella viiest kuni seitsmeni oli väike hingetõmbapaus ja siis selgus, et ma polnud mõelnud ka klaaside, joogipoolise, termoste ja muu sellise peale. Leib oli pisut soe ja nätske, seda jäi üle. Ja kui mingi hetk tundus, et süüa nagu polegi ja mind valdas paanika, et kuidas 27 inimest toidetud saavad, siis lõpuks oli nii, et kui rumeenlased oma toidud lauale panid ja horvaadid oma pasteedid ja muu sellise ning türgi kohvi magus laks - siis süüa oli ikka hullupööra. Jäätmed sai Spike. Isegi kui Liispet virises, et see ei ole talle hea.

Jane sai oodata... asi venis, sest tubli pool tundi sai külaliste toitu lauale kantud. Aga see mission impossible mäng pani nad lustima ja siis oli toss otsas ka. Istusime natuke koordinaatoritega ja õpetajatega ja rääkisime small talk - et kes ja kus ja mis ja natuke meie piirkondade tutvustust ka... :)


Et siis selgus, et esitlemisi ei jaksanud ikkagi kuulata - väsimus oli nii lastel kui ka külalistel selline, et siis oleks katus pealt sõitnud. Nojah. Helena tarkus nr 1. Asjad loksuvad ise paika ja üle muretseda pole mõtet. Ainult määramatusega ka kuidagi leppida ei taha. Traagelniidid olid mu meelest ikka hullult paista.
Aga eks siis peab mõtlema, kuidas ja mis :). Et kuidas nende esitlustega nüüd teha, kuidas Kristjan kooli jäänud noortega hakkama sai, kuidas filmide monteerimise ja reflekteerimise ja emotsioonide jäädvustamisega hakkama saada.

Hr Teulist oli palju abi. Väga palju. Alates filmimisest ja siis kuni lõpuks organiseerimiseni välja. Klaasid ja lauad. Usun, et materjal tuleb põnev.

Tatsasin ausalt oma 10 000 sammu täis ja jalad valutasid edasi-tagasi sebimisest.
Külalised pesid nõusid ja sööklasse ei jõudnud neid veel tagasi viiagi. Sellega peab homme hommikul tegelema.
Tont selle kahoodiga - sain valmis neli küsimust.
Jahmerdasin oma leivaga ja ei jõudnud seda Tormi töötuba vaatama. Lapsed olid ka väsinud. Liispet ja Mirtel hiilisid minema. Nende leib veel oli ahjus.

Kella kümneks sain koju.Kustusin oimetult. Isegi pooletunnine film, mida püüdsin vaadata, oli liig. Kõige suurema sahmerdamisega päev sai öösse. Selline virr-varr.  Isegi kella 10.00 pilt jäi tegemata.

Sertifikaadid ja Ida-Virumaa marsruut.
Hostelile külaliste nimekiri.
Tallinn.
Edasi on lihtsam. Või see ainult tundub nii.

Saabumine

Nimesildid
Puuduvad töölehed
Tõlkimata retseptid ja kastidesse jagamata toiduained.
Kahooti ka ei ole.
Plakatid lemmiktoidust.
Küpsetuspaber

Läbi mõtlemata tööde järjekord, see ajab jumala närvi ... Ta ikka ei kujuta ette seda mahtu, mis on ees ja loodab, et u 10 minutiga saab hakkama. Ei saa.
Ise saan ka end närvi aetud - kogu aeg on miski jama selle kokkulugemisega - et siis kontrolliks enne ärasaatmist, aga ei.
Ja bussijuhi telefoninumbrit luban ka kogu aeg, et oleks olemas. Enamasti ei ole .

Kuidas jagada gruppidesse? Pilt viieks ja siis pildi järgi kokku. On vaja pilte.

Niisiis.
Päev algas kuidagi ilusamalt. Sõit ratsutama, uued hobused ja õnnelikud noored, ujumine ning põnev kogemus detsembrikuisest veest. Pärast natuke külm ikka oli, aga kolmap oli hullem. Seekorda sai elu eest supeldud. Pärast kahlasin läbi lume autoni - lumi jalgadel ei sulanud... ju siis oli naha temperatuur ikka hullult maha jahtunud. Aga sain riidesse... sõrmed külmast kohmas. Pärast veetsin enamiku ajast bullerjaani raadiuses, et sooja saada.

Siis läbi lumise maastiku Rakveresse Malle juurde. Preili oli pahas tujus ja virises. Malle oli tellinud salatid ja meie liha oli ka ämbritäis järele, sest ta polnud sõpradele pakkunud. Tahtsin olla kiidetud, et hea liha, aga näe , ei saanudki :).
Koju jõudes hakkas kamarajura külalistega peale. Horvaadid tulid tund hiljem, bussijuhil polnud Kristjani numbrit, Kristjan jäi hiljaks lennujaama üle poole tunni, söök hostelis oli sealiha, mis ei sobinud, seda tuli soojendada, sest külalised tulid ju pea kaks tundi hiljem. Tubadesse jagamisel oli kaotsi läinud Türgi poiss - ma olin temast tüdruku teinud... suures toas ta olla ei tahtnud, õpetajaga ka ei tahtnud, siis Rumeenia üks poiss ka tahtis vaiksemasse seltskonda. See Türgi mees ei osanud eriti inglise keelt, tahtis kõrtsi asukohta teada, istus suht resigneerunult omaette. Ma ei suutnud ta näolt leida ühegi positiivse emotsiooni jälge. Ka Türgi lapsed kippusid omaette olema... Seda nüüd ka, et nad on pisut vanemad. Nu ja siis muidugi ei olnud fööni (see tuleb homse päeva jooksul), sünnipäevalaps oli pisut kohmetu, meie lastest olid Mirtel, Liispet ja Marita koos Marcusega. Lastel oli ka pisuke närv sees, istusid omaette ja ei kippunud suhtlema. Aga saime hakkama. Eks ma elan need päevad ikka üle :).
Alustades homsest. Ja mõelda sellele, et mis kõik veel tegemata on, mõte tõrgub.

Lõpust jäi pisut mõru maitse siiski suhu. Aga nii palju vana kala olen ma ka, et see mind just .
rivist välja ei löö. Tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati ...

Päev külaliste tulekuni....

Ahh, et tegelikult peaks sertifikaate tegema ja mitte siia kribama kui kiire mul on :), aga et oleks ülevaade asjadest ning meeleolud/ emotsioonid/ naljad kõik ühes kohas.

Selgub, et arvutamisega on mul tõsine küsimus - sain 8+8+11 kokku liites 20. Jama lugu, nüüd siis püüan sirgeks saada kõiki neid kohti, mis numbrilised on. Kingitusi on ju lastele 14, midagi pole teha, tuleb need tellitud mängud sinna juurde lisada. Siis saab arvu klappima. Kaevandusmuuseumi saab juurde tekitada, see pole probleem (ja nii nad ka vastasid). Bussis on 25 kohta - seisan püsti, saab hakkama. Distants ei ole pikk. Linnavalitsus? Esmaspäeval räägime üle neljapäevase toitlustamise. Arved. Pirx aitas bussidega. Komme on sussi seest puudu. Kes läheb külalistele vastu ja juhatab nad koolini?
Klassi lastel on ka emotsioonid laes, kes lootis nädalakest mõnusat aega ja mittemidagitegemist, kes oli haige ja on selle tõttu kuidagi infosulgu jäänud, kes püüab veel viimasel hetkel ree peale saada jne. Aga see võib olla ka õpetaja paranoia.  Mul endal ka sees keerab... et kuidas need asjad siis ikka tehtud saavad, sest toiduaineid ei ole veel mitte miskeid ning tahan need korraga ära osta.

Õpipäevik tundub populaarne asi olevat. Mis ma siis nüüd õppinud olen - et tuleb delegeerida... ise ei jaksa kõike teha, sest kuhi tundub olevat jätkuvalt Mount Everesti kõrgune. See, mille unustasin, on see, et lubasin aidata lugeda esseesid Archimedesele.... kurja, kurja, kurja.
Hommikul värske peaga laabuvad asjad paremini. Liha on marineeritud. Kulus umbes kolm tundi sellele. Midsomeri mõrvad, mis mu kirjutamise taustaks tulevad, püüan vaadata juba neljandat korda. Eks ma nii vaatangi - igast korrast jääb kaks lausejuppi meelde... :)

Kõige keerulisem ongi see esmaspäev, vähemalt nii tundub, et kui selle jonksu saaks. Paneks need toiduained lastele karpidesse, iga rühm saab karbi ja retsepti... jagavad rollid - kes mida teeb, kuidas töö korraldatakse, tööprotsess osadeks võtta, igast osast väike kokkuvõte foto või filmina, et mis siis toimub potis või pannil. ja siis vahepeal saavad jalutada koolimajas ning nokitseda logo kallal. Ja siis Tormi tuleb kell 15.00 paiku. Kuidas need 40 inimest sinna kööki ära mahuvad???? Uuuuuuh. Mis järjekorras midagi tehakse? Üks kruus kohvi kulub ikka ära. Leiva juurde peaks minema munavõi. Teeb asja mõnusamaks.
Nõud???? Sööklaga on räägitud ja saame kasutamiseks, aga peame tagasi tooma esmaspäeva õhtuks.

Soojenduseks miskit - ei saa ju kohe hakata karmauhti peale. Et Heidile meelde tuletada kell 9.00 paiku tervitamine.
Kahoot meie riikidest ja keeltest esmaspäevaks.
Kolmapäevane marsruut. Kolmapäevaks on tellitud saiake - kohupiima ja juustu... ja puuvili ja midagi joogiks peab ostma. Keegi peaks bussis midagi Ida-Virumaa kohta rääkima ka.

Kohv. Miski snäkilaud? Tee ka. Must. Suhkur. Kommid.

Aah. Külaliste garderoob ja asjade üle järelvalve. Vahetusjalatsid.
Söömine on kooli sööklas.

Emotsioonid keevad üle. Suutsin Marjega teravusi vahetada ja leppida :). Verd ei hakanud valama.

Niih, õhtuks said toiduained ostetud, meelde tuli - Pirge käest tuleb küsida laualinad, muusika jaoks?, siis Janele šokolaad ja kahoodi auhind... Midagi oli veel....salvrätikud. Söögilt mahavõtmine kolmap ja neljapäev. Vildikad ja paber logode joonistamiseks. Nimekirjad Heidile kinnitamiseks kolmap ja neljap kohta.

Mõttes visandan tööülesannet noortele - retsept, koostisained, kogused ja toiduainete päritolu, toiduvalmistamise etapid (algul see ja siis too jne), edasi igast etapist vähemalt pilt ja kirjeldus, mis juhtus. Järgneb tegemine, sodi sorteerimine, serveerimine ühe pildi jaoks, maitsmine. Kas teistel riikidel on sarnaseid retsepte? Kuidas maitseb? Kas on võimalik välja arvestada kaloraaž?
Kui valmis saavad, siis näitavad koolimaja külalistele.
Karbid toiduainetega valmis panna. + retsept


Homme on Rumeenia tüdrukul Anal sünnipäev - väike kingitus talle.

Tänased temperatuurid on tšillid - külma on 10 kraadi. Sajab lund. Homne ujumine?