Kaks koolitust ühel nädalal - eks ta pisut palju ole, aga teisalt... pakutud võimalustest tuleb kinni haarata ning samas, kui end augustis kirja paned kuhugi, siis tegelikult ju ei tea, kuidas ajad kulgevad. Aga nad kulgevad omasoodu.
Niisiis: KOOLITUS nr 1. Meediatekstide analüüs on pealkirjaks kui ma registreerisin (ametlikult praktikumid meediapädevuse tõstmiseks koolides ning raha loe: õla alla pannud British Council, HTM ja Integratsiooni Sihtasutus), koolitaja Maarja Lõhmus (Aivo Lõhmuse lesk ja kunagise nimega Maarja Pärl leidsin ta saated err.ee arhiivist - see Ermitaaži seeia tundus olevat kena kuulata, kui oled kuskile pannud idanema seemne, et peaks seal ikka ära käima. Ma märkasin ta seksikat kleiti, mis rõhutas lõhikut küljel.).
Eesti Teadusinfosüsteem andis meetrise rea tema tegemisi ja vikipeedia kolm rida... lausa imeline.
Esialgu tundus olevat pisut hüplik (nagu ikka kui aeg on piiratud ja tahaks võtta maksimumi... st jagada oma teadmisi, lahendada ülesandeid, vaadata videosid vms). Minu kaaskoolitajate seas oli päris palju vene koolide ja kutsekoolide õpetajaid ja eesmärk oli ilmselt promoda meediaõpetuse kursuse valmivat versiooni, mis annaks kaasaja noorele oskuse meediamaastikul (trüki-, audio- ja sotsiaalmeedia) maastikul orienteeruda... Minu ambitsioon oli pigem ajaloo perspektiiv ( digitaliseeritud ajalehed) kombineerituna ühiskonnaõpetuse vaatega.
Meid oli kena kümneliikmeline seltskond. Salva saalis keset noorte kunstnike näitust. Naabruses projekti sada kunstitööd saja minuti jooksul. Pisut kaugemal veel üks põnev näitus, aga sellest mõni rida hiljem.
Kohvipausid ja lõuna mahtus ka selle nelja ja poole tunni sisse. Kaamera filmis, aga mingil hetkel suutsin selle hoopis unustada.
Jõudsin mõelda, et kui poleks nõukaaegne kooliskäija olnud, ehk siis isegi mõtleks ajakirjanikuks hakkamise peale...Põnev on see maailm erinevate kohtumiste ja riivetega. Millessegi saad süveneda, midagi puudutad justkui juhuslikult ja nendest põgusatest hetkedest lood tervikut. oskus eristada detaili kui osa tervikust ning samas mitte kaotada terviklikku pilti. Joosep ju meil on ajakirjanikust õpetaja, äkki võiks siis olla õpetajast ajakirjanik??
Algul kaardistasime meediamaastikku teljestikul saated skaalal, et emotsionaalne ja tähenduslik (või oli see informatiivne?) Siis rääkisime Eesti ajakirjandusest ja kõrvu paitasid sellised sõnad nagu kvintessents (mis pattu tunnistada, tuli järgi vaadata nii tähendus kui õigekiri - kõige olulisem osa/põhituum) ja travesteerima (kasvatada uut põlvkonda läbi Eesti kultuuri mitmekihilises maailmas travesteerima), Eesti ühiskonna eripära refleksiivsus, mille sees on latentselt kultuuriline pürgimine , poststrukturalistlik, dualistlik maailm ja autonoomsus (maailm kui keskkond ja inimesed kui subjektid maailmas), ambivalentne (taas eki.ee abi ja tähenduseks kaksipidine) jne.
Mõned mõtted konspektiridadest:
- Ühiskonna jaoks ei ole primaarne poliitiline sfäär, vaid oluline on kultuuriline sfäär (ajakirjandus võtab poliitilisest sfäärist infot (allikaid) ning analüüsib läbi kultuuriprisma).
- Meie ajakirjanduses on väga nõrk majandusliku ja demokraatliku ajakirjanduse mõõde, seda tuleks õppida kajastama välis-Eesti ajakirjanduse kaudu.
- Soome kodu on valge (versus Eesti madalad mustad laed ning murede pimedus).
- Eesti kultuuri geniaalsus võimaldab olla inimesel tema ise ning vaja on vaid leida oma roll ühiskonnas.
- Kas Eesti bränd maailmas võiks olla öko-Eesti?
- Avalikkuse kvaliteedi küsimus kui murekoht.
- Diagnoos mulle: vähenõudlikkus Eesti ühiskonnas on probleem
- Eesti rikkus on kultuuriline mitmekesisus: poliitiline unifitseerumine ning kultuuriline paljusus.
- Ei ole keelatud küsimusi, sest iga põlvkond peab oma aja ise mõtestama, täitma neile oluste märkidega.
- Milline on noorte inimeste infoväli, kus nad toimetavad ja kas see võimaldab neil oma eluga hakkama saada?
- Ajakirjandus ei saa olla monolood, see on alati refleksiivne ja (mõtteline) dialoog.
- Sotsiaalmeedia on ambivalentne, võrreldes tavameediaga on erinev ainult vorm ja kasutatav kood.
- Õpetaja eneseharimise kursus õpilaste abiga.
- Sellel seminaril ei lase me midagi pudiks minna.
Kirjutasime uudise kes? kus? millal? mida? miks ja kuidas kui laiendused (meil oli Punamütsike tegelane ja krimiuudise laadi) ning koostasime reportaaži (üks detail-üks inimene - üks keskkond ja üks üldistus). Balletikingad - baleriin - teater kui keskkond - elu on teater?
Noppisin üles kaks nime: indrek Ibrus (digikultuur) ja Arnold Matteus (arhitektuur).
Lõuna sel kursusel kujunes omaette väärtuseks. Toit oli ka hea ja kohupiimane vaarikakook mekkis mõnus. Aga eriliseks tegi see näitus Tatjana Ivushkina Ukraina tikanditest ja mustritest. Õigemini oli näitus märkidest ja märgisüsteemidest, mis selles kultuuriruumis kehtisid kuskil 50-70 aastat tagasi ning mida tänapäeval vähesed lugeda oskavad.
mustrid ja värvid viitasid erinevatele regioonidele Ukrainas. Linane varieerus pehmest kuni jäiga ja koredani. Erinevused neidude (noormeeste) ja abieluinimeste riietuses, mustrid kui elujoon ja selle harras pühadus. Linikud, rätikud ja sõbad erinevate elujuhtumite tarbeks. Rikkus ja vaesus läbi riiete (et kui tüdruku paeltes puudus kollane värv, siis oli perel abi vaja ja kui neiu riietes oli sametit, siis see vihjas jõukusele, voltide arv pidi jakil olema viis või enam, elujoonele ei tohtinud tikkida maasikaid ja pulmadeks tikitud linnukesed nokkapidi koos. Individuaalsus ja samas keskendumine, et need mustrid inimese elust jutustama saada. Mitte lihtsalt tikand, vaid terve teadus ühest rahvast, kes tänapäeval maadleb oma keerulise olevikuga ja ei suuda suures poliitikas kuidagi stabiliseeruda.
https://www.huvikeskus.info/linnagalerii/2017-a-linnagalerii-naitused/tatjana-ivuskina-ukraina-tikandid/
Meie giid (nimegi ei küsinud, aga ta üks vanaema oli pärit Püssist ja teine Saaremaalt Kuressaarest) rääkis pühendunud naisest Tatjanast, kes koos oma emaga on hoidnud ja tulevastele põlvedele säilitanud palju kangaid, mis ukraina elust ning kasakatest, vabadusest ja rikkusest, rahvast, kes oma vabadust ülimalt oluliseks peab. Mingil hetkel ahakkas juba piinlik, et lõunapausist oli ammu saanud juba seminari aeg, aga meie ikka ahmisime seda põnevat lugu endasse ja kuulasime hardalt jutustust tikkimisest kui eluviisist. Arglikele püüetele vihjata, et meil oleks aeg lahkuda oma põhitegevuse juurde sel päeval, saime vastuseks hoopis järgmise loo poisist, kes tõi seda näitust vaatama oma vanavanemad või siis ukrainlasest, kes näitusel koges äratundmisrõõmu, et tema vanaema tikandid olid just sellised või siis sellest, kuidas Tatjana neid väärtuslikke eksponaate Eestisse toob (ise peseb majapidamisseebiga ja kuivatab ning rullib, sest tikandit ei saa ju murda lihtsalt kokku) või siis sellest, kuidas erinevat kvaliteeti niit võib küll värvina tunduda sarnane, kuid ometigi tikandis erinevalt pleegib ning nii hoopis uue loo jutustab. Ja me kuulasime edasi, surudes alla kripeldust. Uskumatu vedamine. Aitäh hea inimene sealt klaasist galeriiputkast...
Saabusin tagasi meeled avali ning mõte lendamas. Ei tea, millest oli vahepeal juttu, aga saime ülesane kaardistada teemasid Eesti ajakirjanduses - teemad, mida esitletakse konsensusena, seejärel legitimeeritud vastuoludega teemad, järgnevalt vaikusetekstid ja siis teemad, mida esineb erinevatel teemaväljadel. Need vaikuseteemad on põnevad...
Milline on nende tähendus meie ühiskonnas? Kuidas on dialoog ja kaasarääkimine nendes teemades korraldatud?
Järgnes kodutöö: iseenda tutvustus läbi oma ümbruse (bränd, intriig ja vastuolu, probleem ja küsimused, mina ja kasvamine subjektiks); tuleb vaadata Arnold Matteusest filmi ja teha ühe artikli analüüs.
Kuidas jõuavad tähenduslikud teemad meieni? Juhus või Jumalik sekkumine?
