Mille üle olla tänulik?

Täna algas paast. Aga kuna ma olen moodsa aja inimene, siis pole mul halli aimugi, kuidas üks korralik lihavõtte eelne paast peaks käima. No lihast saab ju loobuda, aga siis need piimatooted ja muu selline.. näiteks suhkur, mida ammustel aegadel iseäranis kasinalt oli. Et kuidas siis on.. kas balsamico äädikas kapsa peal on ok? Või siis kurgiga võileib?
Täna tuli lumi maha.

Kooli stendil rippunud plakat pakkus tänase kuupäeva peale, et mõtle sellele, mille üle tänulik olla...
Olen tänulik, et mu lapsed on terved;
olen tänulik selle teekonna eest, kus ma müttan;
olen tänulik nende lume all maani kummarduvate puude eest;
olen tänulik Lexy pehmete mokkade eest, mis haaravad porgandit;
olen tänulik selle eest, et auto on toimiv;
olen tänulik oma vahvate kolleegide eest;
olen tänulik nurruvate kasside ja rõõmust hüppava Spike´i eest;
olen tänulik oma laste eest, kes on mind kujundanud, pakkunud väljakutseid ja kasvatanud;
olen tänulik oma kodu eest;
olen tänulik oma õpetajate eest, kes laisaks ei lasknud minna;
olen tänulik julguse eest ujuda külmas (Sirle, aitäh);
olen tänulik selle haarava segaduse eest mu ümber, kus on palju võimalusi;
olen tänulik võimaluste eest, mis kuidagi iseenesest on mu juurde jõudnud;
heade raamatute eest tuleb müts maha võtta;
lilled vaasis kui märk sõpradelt;
teater ja selle võlumaailm;
kino põnevus ja efektid, usutavuse ja reaalsuskontrolli vahel balansseerimine;
sugulased-mugulased, kes kusagil oma olemasoluga turvatunnet tekitavad;
päikeseketas ja kõik, mis sellega seotud on - soojus ja sillerdus, tõus ja loojang, liblikad ja lilled ja tolm;
Eestimaa halluse 50 eri tooni sel aastaajal, mida me ennevanasti talveks nimetasime;
kitsekari metsavahelisel teel;


Ühesõnaga see on üks ütlemata suur nimekiri... mida lihtsalt otsast lõpuni ühe hingetõmbega ei kirjuta.

sõnad sõlmes
tunne kehatu nimetu
uitab närvilõpmeis
pühapäeva vaikus
kevade ootel
akna taga

Aastapäevakõne mannetus

Lootusetu, suht alla lati jne



Jahin juba oma tund ribasalati retsepti. Aitäh kallis Marje seal pilvepiiril, lipik minu kokaraamatu vahelt oli jalutama läinud, aga Sinu märkmik aitab. Nüüd raiun selle siia, siis on klaar.

RIBASALAT
sink 400g
peet 400g
kartul 1 kg
õun 600g
muna 8
porgand 200g
 ja majonees peale - nii lihtne see ongi :)

OA ja PORRUSALAT
sink 250g
ube 1 purk
porrulauku 1 tk
õun 1 suuremat seltsi

Krabipulkadest ja kapsast saab ka kokku segada
240 g krabipulki
310 g kapsast

Nagu toidublogi kohe :)

Keefiritagna panen ka siia kirja, et meelest ei läheks.
500 ml keefiri
800 gr  jahu
1          muna
50 ml   õli
40 gr    võid
2 spl     suhkrut
1 tl      soola
1 tl      soodat

1. Keefir, muna, suhkur, sool ja sooda kokku segada ja jätta seisma kuni mullikeste tekkimiseni ehk seni kuni asi hakkab toimima.
2. Siis valada juurde taimeõli, toasoe või ja jahu... ja masin muudkui uhmerdas (see uus Kitchenaid :))
3. Ja siis veel u pool tunnikest lasta seista ja ongi valmis küpsetamiseks - pane aga täidis sisse ja lihapirukaid tuleb nagu vändrast saelaudu. Kahest portsust sai kokku u 6 plaaditäit ja see oli päris hea kogus.

Ja et nüüd jätkata Marje traditsiooni, siis panen kirja ka selle, et mis ilm eila oli. Oli selline kevadine. Kimasime Valastele ja seal oli tore. Tuuline ja sadas miskit ollust taevast, aga kui lipp lehvima sai, siis hakkas tasapisi klaarima ning lõpuks klaaris kohe päris pilvituks, aga tuul jäi. Temperatuur oli +2-+4 kraadi. Kirikuaias õitsesid lumikellukesed, pärnad olid ära nüsitud ja ei miskeid pärnaõisi enam. 

Kogunemine Valatel oli armas - lühikesed kõned ja ehe lapselaul, tantsimine Aadu Kuke Kungla rahva laulmise taustal ning tee koos rahvusvärvides kommiga. Lihtne, südamlik, lühike... nagu õueüritus peab olema. Eesti riik valetati küll pisut vanemaks (120), aga see läheb keeleapsu juurde. 

Üritasin mere äärde ujuma minna, aga puhkepäev oli toonud hordid loodusesse (ja päike ka) ning nii me Spikeiga ikka lustima ei saanud minna. Jäi ujumata, sest kuidas sa seal end ikka paljaks kisud... keset rahvast... Kolm autot oli kohe. 

Ja külm oli ka, nii et las olla. Homme lähen.

Ja siis oli veel see, et käisime Marjet tervitamas ja tal oli kindlasti hea meel, sest küünlad jäid kenasti põlema. Ohvrisuits võeti vastu.

Ja siis Andrusele, kes juba 7 aastat puhkab oma pöörasest elust. Ja siis koju pannkooke tegema. Edasi juba Arma ja Liispet  Lexyga jalutamas. Ja siis Luisa Rakverre ja meie koju. Siuh-vilks liha peeneks, taigen kerkima ja pirukaid meisterdama. Ja ainult kahe ja poole tunni pärast olidki kõik tehtud. Pidusöök vinks-vonks valmis. Kiluleivad jäid  nüüd küll ära, aga pole midagi, ehk leiab veel miski puhu.

Sünnipäev sinder tuleb ligemale ja jõuab kätte

Pagen Eestimaalt, aga ega vist päris pääsu ikka pole. Sel aastal on sünnipäevaks siis lilled oma aiast : loe ema aiast.

Olen võidelnud heaolumaailma toiduküllusega ja alla jäänud, ei jaksa kõike ära süüa;
Olen võidelnud tööorjusega ja ikka alla jäänud, ei jaksa kogu maailma tööd ära teha ning pean tunnistama, et ise tehtud ei ole alati parimal moel tehtud;
Minu nooruses lauldi, et maa tuleb täita lastega - sain neli valmis ja oligi täidetud mu maailm - servini;
Olen püüdnud end harida ja lugeda, lugeda, lugeda, aga ikka olen osanud kokku osta rohkem raamatuid kui ma lugeda olen suutnud;
Olen olnud ettevõtlik ja jõudnud Indiasse ja Ameerikasse, käinud Nuustakul ja Pariisis, ent nimekiri , kus tahaks käia, pole olulisemalt lühemaks kulunud;
Olen leidnud sõpru ja tuttavaid, eks päeva lõpuks Facebook näitab, kas saan sada täis, kuid õppinud tundma ka valu kui nad lahkuvad;
Olen õppinud ootama, aga millegipärast on aeg hakanud jooksma kiiremini kui oskasin oodata;
Olen olnud joobunud sookailust ja osoonist, vahel ka veinist ehk džinnist, aga mida vanemaks saad, seda enam meeldib just sookail ;
Olen otsinud ja leidnud ilu laias maailmas, kodumaal ning mõistnud lapselapse naeratuse ilu ülemaks olemist;
Mida vanemaks saad, seda enam hakkavad elama oma elu mu kangelasteod - karjas käimine, Tartu maraton, koolipõlve seiklused, hommikune loeng pärast koiduni kestnud jämmi, laste kasvamise lood ja muu selline kraam;
Mida vanemaks saad, seda rohkem sulab maailm üheks kulgemiseks aastast aastasse, kus enam ei tule meelde, mis aastal olid need lumehanged räästani ja millal üks ehk teine klass lõpetas, hea kui kümnendile pihta saad;
Mul on vedanud, mu õpilased pole lasknud vaimul vanaks saada, ikka pead teritama tarkust, et kuidas ennast arusaadavaks teha, aga nagu mu tööstaaž kuulutab - ka seda saab õppida nautima;
Vanuse määrajaks võib õpeaja töös olla ka elu kiirteel tähtede poole kihutavad õpilased, on hea olla uhke selle üle, et killuke kuskil võib olla ka minu suunamise teene, aitäh selle tunde eest;
Vahel tunned, et oled pisut vana magamaks klassiööl põrandal või kappamaks lastega kaasa mööda Porto tänavaid, aga kindlasti on vastupidavust veel mõneks matkapäevaks ja projektiks;
Olen imestanud, et millal saab otsa uudishimu, mis ajab valutavatest põlvedest hoolimata ringi löntsima mööda maailma ning kartnud, et seal lõppemise otsas on ehk vanadus;
Olen jätkuvalt kimpus värvikombinatsiooni sini-must -valge ning sõnadega "mu isamaa", sest siis kisub kuskilt sügavalt midagi  silmad vesiseks, aastast aastasse, hea et ma eriti kosmeetikat ei tarvita;
Meeldib rohkem olla kaamera taga kui ees kindlas arusaamises, et kaamera ees on seda jäädvustamisväärset rohkem; üldse on parem rambivalgusesse mitte tükkida;
Ja mõtelda on mõnus, kõigest sellest, mis me ümber on ja mis veel tulemas, minevikust ja möödanikust, paristamisest ja parandamisest;
Palju nähtamatut on saanud nähtavaks, oskad justkui sisetunde ajel leida need seosed, mis nooremas eas justkui midagi ei tähendanud ja avastad, et oled oma vanemate nägu, oma rahva meelt ja sätid end teleka ette ikka laulupeoks ehk pingviinide paraadi ajaks;
Tead küll, et head asjad siin maailmas on hindamatud, aga uskuda maailma headusesse on vahel väga suur julgustükk;
Natuke edev oled ka ja nii ostad kasuka asemel kindad, sest detailid on olulised :);
Juuksevärv ei ole enam see kartulikoorene, vaid muutub juuksuriskäimise järel mõnikord kohe kardinaalselt;
Ja tõepoolest, kui keegi laiskuse eest maksaks, siis ma peaks miljonär olema;
No ja kui ma siia nüüd punkti panen, siis olen raudselt unustanud midagi olulist. Tuli meelde.
Aitäh sõbrad!

Pariis

Imeline ja võimas, täis ajalugu ja kohti, mis õppimisest, kirjandusest, kunstist, muusikast...
Pariis on täis lugusid, kirge ja armastust, meeli hullutavaid maitseid, lõhnu ja vaatemänge.
Pariis on inimtüüpide paabel, miljonite unistused, ambitsioonid, püüdlused, igatsused, pettumused... kõik ühes linnas.
Pariis on maailmalinn, kus on kõrvuti metroo räpasus ja uhke ooperimaja, Jumalaema kirik ja ladina kvartal, linnasiuleti ühtlases joones mõned kirikud ja see üks "must hammas", Eiffeli torn, triumfikaar, Napoleoni sammas, raekoda, Pompidouri keskus, metroo, kusagil kindlasti ka need uued hooned, mida klaasist ja teraskonstruktsioonidest kokku pannakse, aga sinna me ei ole jõudnud.
Passaažid ja need vaateaknad, isiklik puudutus läbi kontakti, maiustustepoed, saiapoodide lõhn, kohvikute punutud toolid, croissant ja pähklikreem,vein, pikk sai, juust ja sõbrad.
Pariisi tunnuslause:"Õõtsub lainetel aga ei upu" jätab sadu tõlgendamisvõimalusi - revolutsioonid, streigid, kollased vestid, igat sorti rahulolematus, mis ikka ja jälle üles kerkib...ja samas see stoiline - ei upu - Pariis on ikka Pariis. Kõrvuti modernne ja vana, sümbolid sajandite tagant (kuninglikud liiliad, päikesekuninga loss Louvre) ja uue aja maailm - klaas, teras, elektritulede sära, metroo.

Elegants ja muretus, kunst ja kuulsus, rikkus ja vaesus kõrvuti.

Eiffeli torni ümbrus täis illegaalseid kubitsejaid, kes peibutavad kliente "one euro" - plinkivad tornikesed, võtmehoidjad, baretid, vein ja õlu, Pariisi kirjaga kotid laotatutena linale asfaldil. Mustas öös mustad mehed - ei suutnud eraldada vähimatki (ja ega ei julgenud ka silmsidet luua, sest see tähendas huvi ja siis neist lahti saada oleks äkki keeruline, sest nad tajusid su kõhkluse momentaalselt ning asusid suht pealetükkivalt oma kaupa pakkuma).

Pariisi ümberehitamine 19. sajandi keskel andis Pariisile praeguse kuju - rajati bulvarid, kus inimesed said jalutada.Pariisi linnaarhitekt Haussmann oli see, kes linnamüüride asemele ringina ümber linnasüdame looklevad laiad tänavad rajas (et siis avenüü on kiirena lähtuv tänav ja bulvar selline ringi moodi asi).
Armuda nii ühte linna, liiatigi veel suurde linna.. see on nüüd selline rumal lugu, ma peaks ütlema. Aga isegi selles sombuses ilmas ja õhtuks vihmale kiskuvas hämus oli seda ajaloolise suurlinna hõngu, mis ajaloolase jalust niidab. Moulin Rouge, Eiffeli torn, Louvre (ja ma pean märkima, et sisse ma sinna veel ei saanudki), põlenud Jumalaema kirik kui tumm karje oma ümbritsetud taras manitsemas ajaliku ja ajatu üle järele mõtlema. Saladused, mis teadjale end kätte annavad... ja tühikargaja pika ninaga jätavad. Nuusutada modernse ja ajaloolise kõrvuti paiknemist (hoolimata inimeste arvamusest ja sellest, et kas see klaaskolakas ikka sobib), mässumeelsuse ohjamiseks tänavanurkadel passivad politseinikud, prügimäed prügikastide ümber, kohvikutest imbuv sulnis jutuvada, kus kõrv tuttavaid sõnu otsis. Ikka selleks, et edasi juba pead raputada. et mitte muhvigi ei saanud aru.
Ooperiteater ja korda kaks nähtud Ooperifantoom sinna juurde, rääkimata sellest, et olen ju selle maja ajalugu lugenud. Kordeballeti tüdrukud ja rikkurid, kes neid oma armukesteks värbasid, avamispäeva pilet tänases vääringus umber 2000 euri ja ülepaisutatud dekoorid (Napoleon III ja Eugenia). Charles Garnieri ei kutsutud esietendusele ja nii pidi ta tavakodanikuna lunastama selle kalli pileti.Tänapäeval töötab selles hiiglaslikus hoones ligi 1000 inimest ja online pakutavad piletid olid sellised 50 euri tuuri. Kindlasti on kallimaid ka... snoobidele loožides.

Napoleoni sammas Austerlitzi lahingu skeemiga ja reljeefid, millel ära tuntavad kindralid, sõdurid, lahingutegevus.

Strasbourg

Euroopa Parlamendi tööpaik üks kord kuus nädalaks ajaks - see on see, mida ma sest linnast enne teadsin. No ja siis et on Alsace. Aga rohkem väga ei teadnud. Olen selle kahe päevaga linnas lünka oma maailmahariduses kinni õmblemas. Et siin on veini ja viinamarjaisatandusi, on lisaks koledatele Euroopa Parlamendi suurtele hoonetele ka ajalooline vanalinna osa - La Petite France. On maailma esimene gooti katedraal ja selles uhke kell, mis keskpäeval oma vaatemängu näitab. Notre Dame in Strasbourg. Et linn asub Illi jõe ääres ja täna me siis tatsasime piki seda jõge. Et oli uhkeid hooneid ja lüüse, oli meenutusi kunagisest tööstuspiirkonnast ja üles vuntsitud vanu hooneid.

• Kui linn tähistas 1988 oma 2000. aastapäeva, siis praegusesks on aeg edasi tiksunud 32  aastat - nii et tuleb kokku 2032 vanust sellele linnale. 
• Keskajal kutsuti linna Argentinaks ja rajamise juures on olnud keiser Nero Claudius Drusus (linn kui varasem Rooma sõjaväe eelpunkt) ja linna on esimest korda allikates nimetatud 12. aastal enne Kristuse sündi.
• Keskaja alguses vallutasid asulat alemannid, hunnid ja frangid. Ladina keeles kutsuti linna siis Stratisburgum ehk Strateburgus, milles hiljem kujunes Strossburi Alsace´i keeles ja Strasburg standardiseeritud saksa keeles ning Strasbourg prantsuse keeles.  
• 1469 valmis gooti katedraal, mille ehitamist alustati juba 12. sajandil. Tegemist oli maailma kõige kõrgema hoonega sel ajal ( ületas oma kõrgusega Giza püramiidi)- 142 m on kirik kõrge.
• 14. veebruar 1349 pandi linnas toime üks verisemaid juudivastaseid tegusid (arvati , et Euroopas möllavas katkus on juutidel oma osa) ning põletati üle 1000 juudi. Ka aeti nad linnast välja, veel sajandeid hiljem ei tohtinud juudid linnas olla peale kella 10 õhtul.
• Gutenberg pani linnas kokku oma trükipressi ja kontroll sõna leviku üle oli kaotatud.
• 1518 juulis tabas Strasbourgi elanikke tantsukatk või tantsuepideemia, mil 400 inimest miski pärast vihtus ööd kui päevad tantsida kuni kurnatusest, üleväsimusest ehk südameatakist kokku kukkusid. Alguse sai see proua Troffea tantsima hakkamisest ja nädalaga ühinesid temaga veel 34 inimest. Ja siis veel ja veel. Murelikud kohalikud, kes pöördusid innavõimude, astroloogide ja muude teadjamate inimeste poole, said vastuseks, et nähtuse taga on kohalike kuum veri. Tänapäeva teadlased pakuvad põhjuseks tungaltera söömisest põhjustatud narkootilist joovet - ergotamiini mõju all. Aga see võis olla ka massihüsteeria... tont neid tegelikke põhjuseid tänapäeval enam teab.
• 1520. aasta paiku nakatus Strasbourg Lutheri levitatud protestantismi. Kooli asutamine, millest hiljem kasvas välja ülikool, oli muidugi tore, aga samas kõik see pildirüüste värk tegi uhketes kirikutes ikka hullu laastamist. No ja pane siia veel juurde Calvin, kes linnas maapaos oli ja muud kuni Augsburgi usurahuni...Kokku on päris uhke kompott 16. sajandi usulistest segadustest.
• Kolmekümneaastases sõjas kuulutas linn end neutraalseks vabalinnaks, kuid Louis XIV oma piiride laiendamise tuhinas seda arvestada ei tahtnud ja liitis vabalinna koos vabaduse kaotamisega oma riigi külge 30. septembril 1681.
• 1728 avati Strasbourgis esimene ämmaemandate kool.
• Strasbourgi protestantlikus ülikoolis õppisid Herder ja Goethe,
• Prantsuse revolutsiooni aegu  komponeeris 25. aprillil 1792 Claude Joseph Rouget de Lisle revolutsiooni hümniks saanud "Marseljeesi" just Strasbourgis.
• Strasbourgist on pärit Napoleoni sõdade üks kuulsamaid kindraleid Jean -Baptiste Kleber, kes alustas küll sõjaväelase karjääri Habsburgide teenistuses, kuid kargas üle (kui sugupuud ette ei ole näidata, siis kaugele kuningate ajal ei jõua selle karjääriga). Ja andeka inimesena sõdimisest vabal ajal ta tegeles arhitektina uute hoonete rajamisega. Üks araablasest üliõpilane lõpetas ta elu mõrvates Kleberi 1800. aasta Egiptuse sõjakäigu ajal.
• Napoleon ja Josephine külastasid ning ööbisid Strasbourgis mitmel korral.
• Prantsuse-Preisi sõja ajal 1870 arvasid sakslased, et kui ägedalt pommitada, siis saab prantslastest kiiremini jagu. Ja nii nad panid põlema Kujutava kunsti muuseumi, kus muuseas hoiti ka harudlasi ajaloolisi ürikuid ja käsikirju.
• II maailmasõja ajal tegutses linnas noorte vastupanuorganisatsioon, mille juht Marcel Weinum 1942 tabati ja hukati pea maharaiumise teel. Noormehe viimased sõnad olid: " Kui ma pean surema, siis ma suren. Aga ma suren puhta südametunnistusega".
• II ilmasõja ajal pommitasid liitlased linna rohkem kui sakslased. 1944. aasta pommitamistes sai pihta vanalinn ja katedraal.
• 1949 tegutseb linnas Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Nõukogu.
• Oh jahhh... varauusaja Prantsuse sõdurid, kes olid haigestunud süüfilisse, saadeti Pariisist välja ning Strasbourgi ravile. Sakslased ristisidki süüfilise Prantsuse haiguseks. Haigestunud mehi ei lubatud ka Strasbourgis linna keskel elada ja saadeti nad just Petite France rajooni. Ja keskajal oli see ka nahaparkalite rajoon, nii et lisada kogu pilti ka need lõhnad, mis selle tegevusega seotud...
• Neli korda on Strasbourgi elanikud vahetanud kodakondsust oma linnast lahkumata...:): et tulevad sakslased ja oled saksa alam, tulevad prantslased ja oled prantslane.. 
• Strasbourgi linnasüda Illi jõe saarel on võetud tervikuna UNESCO maailmapärandina kaitse alla.
• Strasbourg on suuruselt 9. linn Prantsusmaal. Koos eeslinnadega 780 000 inimest.

Mingi teema on neil nende kurgedega. Kui guuglit uskuda, siis on tegemist sellega, et kured lendavad tagasiteel lõunast sellest piirkonnast läbi ja siin (Alsace) pesitseb palju kurgesid.
Legend teab rääkida sellest, et kui Karl Suure poeg Louis Vaga hakkas oma poegade vahel 830 maid jaotama, siis oli tema esialgne plaan jagada maad oma kolme poja vahel. Sellele seisis aga vastu tema teine naine, kes soovis, et kogu varandus läheks ainult tema pojale (st viimasele järeltulijale). Vanemad vennad alustasid isa vastu sõda. Niisugust pööret nähes täitusid siinsete kurgede südamed kurbusega ja nähes vennatapusõda lendasid nad abi järele jumala juurde. Jumal ei tahtnud sekkuda maapealsetesse tegudesse ja nii rikkuda inimeste vaba tahet. Kuid ta lubas kurgedel kasta oma tiivaotsad kurbuse märgiks musta värvi sisse. Niisiis said siinsed kured oma praeguse välimuse just selle tõttu, et asutati praegune Prantsusmaa ja Saksamaa.

Jalutasime ja jalutasime ja sõime püreesuppi ning manustasime kohvi ja nautisime ilma. Nagu ilmateade lubas, nii ka juhtus, et kuskil keskpäeval tuli välja päike ning me tundsime kevade hõngu koos laulvate tihastega. Mis siis, et jõulukaunistusi polnud veel maha võetud. Ikkagi on juba natuke kevade moodi.
Alguses Helena pakkus, et Strasbourg ei olegi nii suur linn ja kui me linnas oma õpilasi kohtasime, siis tundus, et ei ole jah. Aga tegelikult tatsasime me ikka kogu aeg selle ühe saare peal ja nii see tunne ka tekkis, Ega me kesklinnast palju kaugemale ei jõudnud. Ja kui nüüd numbreid vaadata, siis on ta ikka oma kaks Talllinnat suur ja see teeb päris suure linna kokku.
Alguses ma arvasin, et ei osta midagi ja siis ostsin kaks veini ja miskit aniisi asja, mis osutus väga prantslaslikuks joogiks. Kui absint ära keelati, siis hakkasid nad seda 45 % jooki manustama, aniis koos veega läheb selliseks piimjaks. Näis, kas see Toitsile meeldib...
Katedraal oli ikka vägev küll. Roosaken ja vitraažid, kolm löövi ja kappaltarid, orel ka kantsel ja see avarus... Ma sest kellast suht aru ei saanud...

Ja need väljakud ja tänavad ja kangialustes mängivad muusikud ja kohvikud ja plaatan ja kanalid oma arvukate sildadega, inimesed kes ütlevad sulle kõikse aeg madam ja merci... elu on elamist väärt...