Avastasin, et ühtäkki oli vaja teha koosolekut plaanimaks meie projekti. Pinelopi Kreekast oli ka saanud tervemaks ning tõenäoliselt püüab ikka veenda oma noori osalema. Mis on tegelikult ju jube lahe, sest mulle meeldib Kreeka kohe väga. Nu ja tzadziki ja muu selline ka. Tore on ju koos toimetada, ehkki täna oli mul juhe koos ning ma ei suutnud leida uba Kristjani idees - mis me siis ikka pakume oma projektikohtumisel....
Aga sellest ehk edaspidi.
Siis selgus, et on see saadana artikkel, mille kirjutamist ma kergekäeliselt olin lubanud.
X klassi tund ja muistne vabadusvõitlus kui väljakutse...
No ja kaheksandikud ikka ju ka - et kuidas neid panna huvituma 17. sajandi kunstist...
Skännisin sisse artikleid Imelisest Ajaloost, sest täna on Liispeti ratsutamine ja siis ei jõu enam muhvigi... muudkui et kukud voodisse ja oled oimetu.
Siis kuskil on 12. klassi arutluste riismed - nadilt napilt kaheksa tööd ... aga hinded on vaja sisse panna...muidu jäävadki lohisema siia kuskile... Ja ühiskonnaõpetuse asjad ka... see viideo. Vene lapsed üllatasid positiivselt.
Siis vaatasid mind kurvalt köögis viimased seened ja nii ma siis marineerisin nad ikka ära. Ja praadisin kanaliha homseks toidukorraks kaasa. Kui kass neid nahka ei pannud, sest millekski oli tal ju sinna laua peale asja. Hmm.
Ja siis lugesin Ciorani - see haakus kummaliselt mu meeleoluga. Selline süngelt mahe ja sügiseseslt depressiivne.
Pärast südaööd algab ohtlike tõdede pilgar. Öös on midagi sellist, mis alasti tõde laseb paista kui ilmutust - tontlik ning samas lummav. päev kammitseb rohkem. See on see kuskil mu sees istuv teadmine, et pilt on ikka liiast, üha vähem anname me võimaluse oma fantaasial maalida pilte peas omatahtsi. Visuaalne kujund annab liiga palju ette... jättes ahtaksesks ruumi kujutlusele.
Ja siis tuli meelde, et polnud eriti kaugemale saanud oma Innove asjadega, mis kuklasse hingavad... muuhulgas see andmekorjetabel.
Jaana sünnipäev. Ille juubel tulekul. Leo sünnipäev. Kalevi sünnipäev.
Ja kaotus on alati olemuslik. Kaotuse mõru nektar toob meid lähemale meie sisemistele teadmistele - eneseületamise, enesest arusaamise, oma ihade, tunnete , teadmiste virr-varri, milles puudub mõte kui selline. Mängida sõnadega ja vaadata, kas tuleb mõte ka järgi. Mitte alati...
Kuskile mahtus mõte veel Giza püramiidide videotest, Harari raamatust ja 21. sajandi õppetundidest... ja sellest , et ettevõtliku kooli tarvis bussile ikka veel regamata... ja et kuhu ma siis peaks neid lapsi regama?
Eklektika kui eluviis. Homme on kolmas päev korrapidaja olla. Ise ka imestan.
Sügis ...
Maksud....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar