Erasmus+ algab ja I kohtumine Türgis Imvrose saarel

Mu peas vasardab kogu aeg mõte, et mis on see, mille ma nüüd olen ära unustanud...
Vahetevahel on segadus sisikonnas nii suur, et kaotad võime lugeda ja loetust aru saada.
Näiteks vaatasin passi ja leidsin, et kohe hakkab otsa saama, tegelikult saab otsa järgmise aasta detsembris. Paanikahoog missugune.
Siis veel kohver ja selle sisu... kingitused pakkisin ära. Jalanõude taha takerdusin. Tossudest on hale vari, aga nad on hull mugavad. Kingad oleksid viisakad, aga kakerdada kontsadel terve nädala on ka liig mis liig.
Ja siis tunnid. 10. klass on ripakil, seda ma tean.
Ja siis eTwinningu projekt.
Ja siis ....ei lase see süsteem mul check in-i teha.
Paberid on allkirjastatud ja pitsatitega varustatud.  Hindade lehe unustasin välja printida.

Olen olnud pisut laisk siia kribamisega, aga tahan vähemalt projektide asjad üles tähendada, sest see on nii lahe pärast lugeda ja meenutada.
Niisiis - homme kell 8.07 on rong Püssist Tallinna suunas. Kangekaelsus (kas tõesti ujumisest??) on kuidagi selle kaela keeramise keeruliseks teinud. Aga trikoo on kotis ja ujuma ma seal ka lähen. Hoolimata kangekaelsusest ja tervest mõistusest.
Välimus on värskendatud, et siis oma uutele partneritele väärikas kompanjon olla.
Hotell on Istanbulis broneeritud, takso tuleb järgi ja toob hotelli. Hotell on kesklinnas... väidetavalt 300 m Hagia Sofiast. Libistan silme eest uhke hoone ümbrust oma mäletamist mööda, aga ei kedagi. No küllap ta seal ikka on ja saab hakkama. Ega see aeg pikk ole, juba järgmisel hommikul bussijaama ja Kesani poole teele. Seal peaks olema ootel türklaste tellitud buss.
Ja siis saarele. Imvros. Hakkan juba ära õppima neid kohanimesid, ise ka olen uhke :).

Tõlked on tehtud ja esitlustest pole mul halli aimugi. Sunnin tegema, ei luba linna peale laiama ja veel midagi...
Natuke närvi ajab see nende suhtumine.
Kindlustus on tehtud. Lastevanemate nõusolekud saatsin.
Ettemaks tehti ka. Asun hoolega kviitungeid korjama.

Anastasia on ka paanikas. Ma saan aru, et talle pole kohale jõudnud info sellest, et talvise graafiku järgi on saarele käigus vaid kolm praami. Ja nüüd ta siis praeb.

Tahan kaasa võtta läpaka ja siis ka fotoka, sest piltidel on ikka parem kvaliteet kui teed pildiaparaadiga ja mitte telefoniga. Aga nende tassimine on omaette töö...

Ja ikkagi  - mis ma veel olen suutnud ära unustada?

Susanna reageeris ja esitlus on olemas. Kõik peab hästi minema, miks ma muidu kassi poolt maha jäetud hunnikusse hommikul sisse astusin :P.

Ja juba homme Istanbulist uued teated.

Plekktrummis räägib Milvi Martina Piir ajalooõpetamise paradigmadest ja eesmärkidest ja ajaloo kirjutamisest lastele.