Saada sõbraks oma kehaga

Käest lastud lodev ja võdisev, mida riietesse toppida on üha keerulisem. Iga ostlemine lõpeb stressiga ja nii ma teen seda peamiselt kusagil väljaspool olles... Kanaaridel või Brüsselis või Amsterdamis... Lubasin oma mentorile, et pean päevikut selle kohta, kuidas mu keha reageerib ja püüan ta tõrjumise ning piitsutamise asemel pisut sõbralikum olla.
Millal ma sulle nii hullusti haiget tegin, et sa nii solvunult kusagile toanurka pugesid ja omaette jäid? Tont seda teab... aga eks ma liiga olen sulle teinud küll.. tuleb tunnistada. Valutavaid kohti on hetkel kolm - õlg - kukkumine jääle kusagil novembris, labajalg - sinna potsatas projektipäeval ipad, nurgaga, valus, siiani... umbes rohkem kui pool aastat ja siis põlv - see kulunud liigesega murelaps, mis ei ole enam rahul selle unarusse jäämisega ning on õigupoolest see, mis hetke olukorra tõsidusest iga päevaga üha jõulisemalt märku annab... kui vaid kuulata tahad. Ära põlvita, ära kükita, ära jookse... jne. Olen oma keha vangis ja samas ei suuda midagi teha ka... kummardada on raske, neljas korrus võtab ähkima, trepid teevad jalad valusaks .. õigustusi tuleb nagu lumelaviin Norras.

Pidin minema rattaringile - selle asemel tegin kaks korda minuti jagu jalgrattasõitu selili voodis, sest eilne suitsukala koos kahe 0.33 saku kuld purgiõllega loksus kuskil sisemuses. Raske. liiges ragises ja selge oli see, et ega need osakesed , mis luude hõõrdumisel tekivad, pole kuskile mujale läinud, kui püüavad nüüd sinna ümbrusesse pesa teha. Ja nii ta siis raguseb. Palun andeks. Kõik need kukkumised ja soojenduseta rajaleminemised ja see suur keha, mida ta talumatu raskusena vedama peab. Kõrvus kumiseb coachi küsimus - kui su keha oleks mõni võõras inimene, kas sa siis teeksid nii talle? Ei teeks ju,aga miskipärast endale teen. Olen sel kevadel alustanud ja lõpetanud oma päevaseid kaalulangetamise üritusi ning ikka maandunud diivanile kiloke ehk kaks raskemana. 113 näitas tänane kaal. Nii palju ma ei mäletagi...isegi mitte last kandes.

Kreemitamine jäi ka ära.. laiskus.Vaatasin ööhämaruses kreemituutut aknalual, pikkust visanud kase kõikumist tuules ja silmad vajusid kinni.
Elamises on taas algamas remont ja see ärritab mind. See igavene segadus ja teadmatus, millal ta lõpeb, kus miskit asub ja kuidas paindlikuks jääda. Mnjah. Kas peaks ka Xanaxit võtma? Kunagi see ju kirjutati mulle välja. Kui selle kolaka naabripoes sain. . . ja peapõrutuse.

Mis ma veel oskan su reageeringutest tähele panna. Sul ei ole hea kui ma maiustan, aga aeg-ajalt on kommid kuradi ma moodi käeulatuses. Ja siis on see, et tühja kah, olen nagunii paks ja kole, ega see üks komm mind ka enam hullemaks ei tee. Aga vist teeb. Kui numbreid uskuda. Varsti on ainult kartulikott see, mida selga mahutan.

Kuidas me siis nüüd niiviisi edasi saame... vaim ja keha kui vaenlased, üks ei kuula ja teine ei taha ka olla see tõrjutu. Revolutsiooniline situatsioon öeldi vanasti ülikoolis õppides - alamad klassid ei saa ja ülemad klassid ei taha...
Rattasõit täna tuleb, seda ma võin lubada. ma panen selle raamatu kõrvale...isegi kui vihma sajab. täna on soe... Kas ma randa ka jõuan sind kümblema, seda ma ei julge lubada... kuigi vist peaks.. Vist. MA tean , et see meeldib sulle. Nahk jahutab end ja need hullud kuumahood, mil higistasin kui notsu, on olematuks kulunud. Aga kui see aitab Sinuga sõbraks saada, siis niipalju ma ikka suudan pingutada.

Kohtumiseni homme hommikul.