Püüdsin eile aru saada, et kuhu on kadunud aeg...aga see Valentina Nõlvaku raamat neelas mu endasse ja nii ma asusin lehekülgi lugema ilma, et oleks eriti muule mõelnud.
Täna on siis koolivaheaja esimene päev ning koolimaja peamiselt lõpetajate ning õpetajate saginat täis. Üheksandikel on jäänud veel viimane ponnistus - valikeksam. Töötahe on kulunud olematuks. Ehk tsiteerides oma pealikku - laseme juba jupp aega aurudel. Kütus otsas. Mul küll igatahes.
Olen seda va blogi nüüd patuga pooleks pea aasta kribanud. Pilt möödunule näitab, et detsember ja mai on kuud, mil peale töö muuks eriti aega ei jää. Ja ega see päikseline mai ka just eriti töötahet kütnud. Märkimisväärne - neli nädalat ja mõned päevad peale siras taevas päike. Nii ma hakkan küll globaalset soojenemist uskuma. Täpsemalt siis 4. maist kuni 4. juunini ei tulnud Püssis tilkagi vihma...
Koolis seisavad ees muutused. Joosep lahkub meie seltskonnast - tema arenguhüpe läbi kooli sai kogemuse kätte ning kindlasti on kergemat leiba kui pedagoogi oma. Anu sai oma lapsed koolitatud ja asub põhikooli õpetama. Kuhu siis Kadriliis läheb? Maria teeb kaugsuhtest lähisuhte ja siirdub ülikoolilinna Tartusse. Kristjan annab füüsika ja keemia Mallele ja asub ise matemaatikat õpetama. Malle võtab meie koolis ainult gümnaasiumi tunnid. Jüri näikse poole kohaga edasi jäävat. Kõik on väsinud ja nii on ka Kristiine suust veerenud sõnu, et peaks minema hoopis mujale...
Tahaks raputada pead ja öelda, et uskumatu....Kõige enam on kahju Joosepi lahkumisest... seda kõrvalseisja pilku on vahel hirmsasti tarvis. Tükike tervet talupojamõistust. Ehk olen minagi liiga kauaks kooli jäänud ja kaotanud reaalsustaju ja võima maailma asju kainelt hinnata?
See tähendab, et lõimingukursuses tulevad suured muudatused. Uus poiss (Rauno) on literaat ja usuteaduse põhjaga, naine tuleb tal algklasside õpetajaks. Maailma päästmine näikse moodis olevat.
Oleme lapsega avastanud uue ranna - Soppe rand on selline vaikne ja õhtutundidel tühjemapoolne, käisin juba maikuus ujumas. Et siis oleks ajaloo tarbeks üles tähendatud - 28. mai 2018 käisin esimest korda meres ujumas. Uskumatu. Eelmisel aastal sain ehk korra vette, sel aastal siis juba oma 8 korda käidud. Mõtted hulbivad pidetult peas ja viitsimata ühtegi lõpuni mõelda, hüppan ühelt teemalt teisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar