Eks ole seal ikka käidud ka ja millalgi ma isegi tudeerisin Rootsi ajalugu. Siis kui ta veel kooliprogrammis oli. Nii et Stockholmi veresaun, Bernadottide dünastia, Kalmari unioon ja muu selline on teada küll. Isegi Alfred Nobel ja Abba ja Vasa laev. Aga kuna oli külm, siis ei olnud mingit isu hakata omapead laapama, et kordamine on tarkuse ema ja Liispet-Mirtel ju ei ole Rootsi ajalugu veel pähe õppinud.
Seega - maksin 20 raha nina pealt, ostsin bussipileti ja voila - päev sisustatud. Ja õhtul pidi ees ootama pidu ja pillerkaar ning Helve võiduseeria eufoorias kangastus vähemalt üks lotovõit vaimusilmas. Ega ma siis ju kehvem ole.
Kuna riigi sünnipäev oli just sel kuul, siis saime kaeda sellist rahvuslikku revüükava pisukese pealetükkimatu infoga riigist tagaekraanil. Eesti inimesele ju midagi ikka ütles, aga kui palju ta väljamaalast köitis? Lahnedus oli paralleelkeeltes ja kenas muusikas, ehkki tuleb tunnistada, et teise päeva kava oli suht tühjale saalile esitatud etendus. Oleks vist pidanud piano baari minema muusikat kuulama, aga maandusin ikka suures saalis...
Ilm oli nagu lapse pepu - kord hetkeks päike ja sinine taevas, siis vedas end kuskilt kohale lumepilv ja kogu linn mattus valgesse hämusse. Buss tiirutas linnakvartalite vahel ja giid rääkis Melari järvest ja Stockholmi sildadest. Platsidel ilutsesid monumendid, vaatasime muuseumide sissepääse ja ma püüdsin meelde jätta, et kuidas sinna kõige lihtsamini saab.... Väga keeruline ei olnudki :). Aga tont see enam meeles püsib kui järgmine kord minna.
Külm oli hoolega kaanetanud vetevälja ja selline jääsupp siis paistis laevaninast kui hommikul söömas käisime. Andsin endale aru, et ette süüa ei jaksa nuginii ja lapikuks olemine ei ole just kõige meeldivam tunne, aga ikka on keeruline pidada piiri kui muidu (Rootsi laua efektina) saab ja kõik on hull hea...
Küll see puhkamine on väsitav tegevus... Teel kodu poole...Lapsehoid ootab ja pole ju ammu enam pidanud pisikese järgi jooksma... Loodan, et saan hakkama.
Mu toas levib sülge jooksmapanev leivalõhn ja ma istun diivanil vaadates tõtt oma raamaturiiuliga. Kaugeltki mitte kõiki raamatuid pole jõudnud läbi lugeda. Ja nagu kolleeg Joosep soovitas - pliiatsiga - ammugi mitte. Mõnel päevalehega kaasa pandud teosel kogunisti läikiv kilegi ümber. Et mõtted püsiksd värsked ja karged nagu maikuine meri. Aga Päevalehega koos on tulnud mu tuppa auväärne seltskond - Paul Pinna, Arno Raag, Ernst Jaakson, Käbi Laretei, Eduard Ole, Aleksander Torjus, Anna Haava., Mari Möldre... kaugemale hetkel silm ei seleta. Peotäis mulda ja lapike maad, pilgutab proua Laretei mulle naerusuiselt silma. Kõike on sel aastal sada, lausun mina pisukese pilkega pilgus - sada sõna ja sada sündmust ja sada mõtet, sada kingitust, ainutl tunnustusesaajaid oli 166. Olen viisakas ja tõstan kõik kuulsused riiulist enda kõrvale justkui saaks nii vestlusringi paremini hoomata. Eesti mälu on raamatutele kirjutatud.
Raamatud oma pealkirjadega Eestile elatud eludest. Lehitsen ja uuendan tutvusi.
Tere, Elmar Salumaa. "Tiib pandud aastaile õlale," ,ta on sellest Tammsaare poolt kuulsaks kirjutet koolist Tartu südalinnas. Treffneri koolist. Usuteadlane. Kuna mu enda usk võimesse on kasin ja sisemine hääl sunnib kõnet samamoodi kümnesse timmima nagu kunagi Heinz Valk "Ükskord me võidame nagunii", siis vaatan külalist aukartuse ja imestusega. Kuidas mina seda usku enda seest üles ei leia? Tiib aastate õlal - kui mitmetähenduslikult see kõlab. Mälestused Laanekivi Manni lapsepõlvest, seab sõnad ritta Anna Haava.Meie ei taha olla vaikiv ununev lehekülg aegade raamatus.
Kuidas sa küll nõnda ajatult oskad öelda? imetlen mina ja kummardan oskuse eest armasas emakeeles nii tuumakaid mõtteid esitada.
Elfride Lender - minu lastele. Esimesena miskit uut teha on keeruline. Tema asutas tütarlastekooli, kus rõhk kombekal käitumisel ja keeleõpetusel. Väikerahvana on keelteoskus olnud see võti maailma juba sajandeid. Prillide tagant vaatab rangel pilgul ta mu diivanil arvuti taga tippimist ja ma saan aru küll, et tegelikult peaks istuma laua taga.... selg sirge ja jalad toetamas maad. Kuidas seal paguluses oli.. tahaks küsida, aga kui oled endale nii palju külalisi kutsunud, siis ei saa lubada endale keskendumist ainult ühele.
Ajaloolasena tervitan aupaklikult Heinrich Rosenthali , kes näpitsprillide ja vuntside tagant teab lausuda " Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel". Kultuur on me elusolemise läte ja naerusuine Mari Mödre avab eesriide. Maagilne maailm on seal laval, naerutab ja paneb nutma, näitab vahel näpuga. Paul Pinna teatab tõsiselt" Minu eluteater ja teatrielu 1884-1944". Oo jaa. Looming ei ole lihtne ning võimude vahetudes endaks jääda samuti mitte. Estonia on meie kultuuriline maamärk. Aitäh selle eest.
Ernst Jaakson "Eestile" Diplomaadi diplomaatiline vastus. Imetlusväärne elu, mis pühendatud riigile, mis maailmakaardilt pühitud ja mille elanikud vahel isegi ei julgenud uskuda uut algust. Kas pole mitte nii, et kui alles müüri laod, siis on suht keeruline kogu aeg hoone tähendust endas kanda. Tema suutis. Eesti eest, vastan mina nagu eilsel aurahade kätteandmisel sõjaväelased vastasid presidendile.
Karl Ast Rumor Aegade sadestus. Olusid, iseloomustusi, hinnanguid. Poliitik ja ajakirjanik - järelikult amet kohustab.
August Kitzberg Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestused - Värvikas mees oled, libahundi Tiina on mu nimekaim. Ja Kauka Jumalat teenime mõnikord tänaseni. rohkem kui sajandi jagu ette oskasid inimtüüpe kirjeldada. Kas me siis kohe sugugi ei muutu isegi nutiseadmete ja virtuaalsuse maailmas?
William Toomingas laotab mu ette oma mälestused. ja Johann Pitka. Eduard von Dellingshausen teeb sakslasest viimase Eestimaa rüütelkonna peamehena viisaka kummarduse. Kodumaa teenistuses. Eduard von Stackelberg - Virumaa mees Repna mõisast. "Ühe baltlase võitlustee. Püüdlused, võidud ja kaotused. Ei oleks me maad sakslasteta, kui väga me seda orjaaega ja sakste võimu ka ei kirunud. Ja ka venelasteta. Tatjana Miljutina "Inimesed minu elus"Vene valgekaartlased asusid ju peale suurt ilmasõda Kiviõlisse elama leides nii endale uue kodu.
Aleksei Bellegarde "Minu mälestusi Eestimaa kubernerina" on leidnud silmsideme Arno Raagiga "Kõuepilvede saatel Saatuslikus kolmnurgas. Läbi varemete" Maailmade ristumiskohal kodu loonud rahvale on kõuepilvi jagunud.
Eduard Oleuuriv pilk on peatunud Suurel maanteel , Aleksander Torjus "Sina ei pea mitte imestama" Ega jah... nõuka aegsed tobedused ei allu mõistlikkuse kriteeriumitele.
Mu põgusa vestlusringi (tegelikult siis raamatuvirna) viimaseks küaliseks on Jaan Kross "Kallid kaasteelised" Eesti Vabariigi kõigi katsumuste ja kõigi õnnestumiste kõige lühem kokkuvõte ongi Jaan Kross oma loominguga. Selle tsitaadi laenasin ma Lennart Merelt.
Laon oma vestluskaaslased uuesti riiulisse. Ma olen raamatu usku ja looduse usku ja lootuse usku. Kolm tundi on kulunud. Kusagil seal akna taga on jänes, ma nägin teda üleeile kui mälumängust koju naasesin. Tükk aega juurdlesin, et kui ma talle sinna porgandid poetaks, kas ta siis jätab õunapuu närimata.
Aastatuhandeid põlispuude sosinat, sadu aastaid viljapõlde ja rehetaresid, sadakond aastat kultuurilist iseolemist, sada aastat riiki ja poliitikat, sada aasta külg-külje kõrval elavat rahvast hoidmas oma maad, peret ja lapsi. Elagu Eesti.
Teemana tundub metsas olevat.
Kui ikka üldse ei kõlba, siis tuleb variant B ja see omatehtud luuletus....
Kell on 3.06 ja uni hakkab tulema. Leib on valmis, jahtub rätiku all....
1 ports (see on selline vähemat sorti kook ja kui suudad
rullida taigna ümmarguseks, siis lausa ümmargune kook)
5 dl jahu
1 tl soola
250 g võid - sulatada
200 g hapukoort
Segada koostisained kokku ja jagada kolmeks osaks. Igast
osast küpsetada plaat (umbes 5-6 minutit ahjusolemise aega).
400 g vahukoort – vahustada suhkruga ja teha nii magus kui
isu on
1 purk õunamoosi (u 300g)
Kokku pannes on kook 7 kihiline
Kõige all terve küpsetatud taignaplaat, siis sellel õunamoos
(hapum on parem), moosile vahukoor, siis järgmine plaat purustada puruks ja panna
vahukoorele, siis edasi uuesti moos ja vahukoor ja kõige peale viimane
purustatud taignaplaadi puru.
Ehk siis kihiti :
Plaat
Moos
Vahukoor
Purukiht
Moos
Vahukoor
Puru
Hea oleks kui ta saab natsa seista (näiteks üle öö…)
Head isu!
Killukesi elust enesest:
Eesti sünnipäeva puhul oli isegi suhkur õpetajate kohviruumis siniseks värvunud (laste küpsisetortide tegemisest järgi jäänud sinine suhkur leidis kasutust).
Steveli ja Merlin tegid mulle täna kingituse. Õigupoolest oli see mu meilis juba eile, aga siis polnud piisavalt aega vaadata... Olin see tõesti mina, kes kirjutas eile paberile kriitilisi märkmeid korra ja kaose piirist tänapäeval ehk siis inimkonna devalveerumisest seoses isetegemise ja isemõtlemise nõrkusega või siis paiskas õhku küsimuse - mis on see, mida me vajame? Mis on väärtuse mõõdupuu? Kust kuhu läheb skaala , mille otstes väärtuslik ja väheväärtuslik....
Ja need targad sõnad - endogeenne ja eksogeenne, subtiilne, autoskoopia, paradigma, ...
Ma ei ole leidnud võtit, mis muugiks lahti vene õpilasi. On see teine keel ja teine kultuur? On see minu õppeaine eripära - eks ma vaatan muidugi kõike rahvuse mätta otsast? On see lihtsalt õpilase mugavus olla nii laisk kui lastakse? On see minu suutmatus ja küündimatus?
Pildistasin üles kaunistatud koolimaja. Sain hakkama küsitlusega, jagasin infot kujundava hindamise kohta, tegin valmis ja koos Helenaga viisime läbi kuldvillaku, muuhulgas ka kolm tundi ja püüe mõista, et mis vene noorte hinges siis toimub... Aleks oli solvunud oma kolme pärast. Aga seda plagiaati ei pannud ta millekski. Hmm. Ja siis mõned meilid ja arusaam, et kui keegi midagi teeb, siis ikka kõik asjad ühekorraga...Hetkel tundub selliseks kuupäevaks olevat 27.veebruar, mil toimub hullult palju asju, kuhu tahaks minna, aga inimeste kloonimine on veel tume maa. Ja kui ka kloonitakse, et siis kuidas need kloonid jälle üheks hakkavad??
Kusagil kõhusopis tegi pesa ärveusepallike - sajasõnaliste tööde tulemuste ja õhtul ees seisva mälumängu osas. Jube piinlik kui ei tea... ise veel ajaloo õpetaja ...Peab kõhu külmaks tegema ja tunnistama et ega ikka professionaalsete mälumängurite vastu ei saa. Ma ju mäletan seda va õnnetut tunnet sotside suvepäevadel kui enamiku küsimuste kohta tuli taas nentida - ei tea mette!
Kaks sündmust kriibivad - Tartu maratonil kukkus kokku ja suri hiljem haiglas Rein Ahas. Mitte et meie tutvus oleks olnud sügav ja oluline, aga ta oli mu mälestus ülikooli meeletutest aegadest. See eriline ja helge koos kartulikoti šampuse ja Narva maantee torniühika päikesetõusuga. Kas meil seal ka süüa oli - ei mäleta, aga šampuse hulk ületas tolle hetke kõige metsikumadki unistused. Kes need teised kolm olid... ei mäleta. Muusika suveöisest raadiost, suveöö kasvamine hommikuks ja sealt edasi kella kümneseks loenguks... Metsik ja romantiline, järgmise päeva unine hämu üle mõistuse...See lust ja teadmine, et nüüd elu algab. Vikipeedia ütles, et aasta oli siis 1991. Kuud enne iseseisvust, juba muutunud maailmas sinimustvalgete lippude ja enam-vähem sirgeks silutud ajalooga. Viimane olupatsioonisuvi, mis õigupoolest juba vabadust ja muutuste põnevust täis. Sa olid must aasta noorem, Rein. Doktorantuur ja ökotalupidamine ja moodne tehnoloogia inimgeograafia teenistuses. Põnevad 50 aastat olid sul ja siis Tartu maraton.
Üha rohkem toob aeg igapäevaellu teadmist, et hetked on üürikesed. Reedel, 16. veebruar lahkus Heli Lääts... Mälestus...
Teine halenaljakas lugu lauast, mis meie silme all oli kadunud. Laua kadumine ühel hetkel eelmisel nädalal oli nädala müsteerium. Helena toimetas õpside puhkeruumis laste töid näituseks, kleepis ja kujundas. Sinine alus ja valge alus ja must alus - luuletused, joonistused, kirjutised, mõtted - sisukamad ja klišeelisemad. Ja korraga oli puhkeruumis auk. Visuaalsel vaatlemisel oli selge, et sealt on miskit kadunud. Esialgu oli ok. No läks kuskil tarvis, küll tuleb tagasi. Aga ei tulnud. Ja nädala lõpuks kasvas tundest tegutsemine. Pirge ja Ülle võtsid ette jälitusretke (stiilis ERNA retk) - kus on laud. Üllel on nimelt võluvõti, mis avab koolimaja erinevate ruumide uksi. Universaalne, lukuteaduse ime. No ja nii nad siis avasid ja sulgesid, uurisid ja puurisid, küsisid ja said vastatud - kas laud on teinud pesa just sinu ruumi - ei ole. Naljakas oli see, et võõraid, kes oleks majast lauaga saanud minema jalutada , me ka ei suutnud tuvastada. Aga auk puhkeruumi traditsioonilises elukorralduses oli ometigi reaalne ja tajutav kohe sisse astudes. Marssisin reedel koju teadmises, et selle laua kadusmise võib nädala sündmuseks kuulutada. Raudselt.
Esmaspäeval (kui ma esimest korda jäin hiljaks esmaspäevasele ühisele koosolekule) otsiti lauda ka ühisel nädala alustamise evendil. Ja siis tuli keegi geniaalsele mõttele ning lohistas külmkapi poole kolinud laua tagasi oma kohale, sättis toolid ümber - ja MITTE MISKIT POLNUD KADUNUD. Müstika leidis banaalse lahenduse..... laud oli meie silme all muutes kohta ruumis muutunud lühemaks. Visuaalne trikk.
Homme teen koolimaja kujundusest pilte ja panen siia.
Kuldvillak põhikooli oma oli kuidagi nukker. Vastuseid ei tea, koos olemine on hull lõbus ja pigem oli selline teeme pulli ja ei pinguta meeleolu. Suutsin isegi 100 punkti küsimused teha nii keerulised, et äraarvamisega läks raskeks. Ja siis see Liverpool FC ja Klavani väravad. Uhh.
Aga samas meeldis väga 12. klassi tund ja see õdus arutelu, mis meil tekkis. Ja see oli tagasisidest ka näha. Artikkel oli muidugi ka hea. Kuidas küll leida kooli tekste, mis noortele midagi ütleksid? Nagu see Graeberi oma.
Õhku jäi Christoferi küsimus - kas meie kooli õhkkond on midagi sellist erilist ? Hmm. Mul on raske midagi eriliseks tunnistada... Sõbralikud. Ana jutu järgi toetavad ja hoolivad. MA olen valmis mõistma kõiki, kes ei kasuta suhtlemisel ülbust, otsivad kompromisse ja mõistavad, et peale nende eneste egode on maailmas ka teisi olendeid. Huvid pole olulised. Õhkkond? Loodame...
21. sajandi märksõnad - me näeme aegade sõrestikku, aga ei oska aru saada, et missugused talad selles sõrestikus on kandvad ja mis niisama ballast.
