Aastapäevaaktus koolis 22.02.2018

Mu toas levib sülge jooksmapanev leivalõhn ja ma istun diivanil vaadates tõtt oma raamaturiiuliga. Kaugeltki mitte kõiki raamatuid pole jõudnud läbi lugeda. Ja nagu kolleeg Joosep soovitas - pliiatsiga - ammugi mitte. Mõnel päevalehega kaasa pandud teosel kogunisti läikiv kilegi ümber. Et mõtted püsiksd värsked ja karged nagu maikuine meri. Aga Päevalehega koos on tulnud mu tuppa auväärne seltskond - Paul Pinna, Arno Raag, Ernst Jaakson, Käbi Laretei, Eduard Ole, Aleksander Torjus, Anna Haava., Mari Möldre... kaugemale hetkel silm ei seleta. Peotäis mulda ja lapike maad, pilgutab proua Laretei mulle naerusuiselt silma. Kõike on sel aastal sada, lausun mina pisukese pilkega pilgus - sada sõna ja sada sündmust ja sada mõtet, sada kingitust, ainutl tunnustusesaajaid oli 166.  Olen viisakas ja tõstan kõik kuulsused riiulist enda kõrvale justkui saaks nii vestlusringi paremini hoomata. Eesti mälu on raamatutele kirjutatud. 
Raamatud oma pealkirjadega Eestile elatud eludest. Lehitsen ja uuendan tutvusi.
Tere, Elmar Salumaa. "Tiib pandud aastaile õlale," ,ta on  sellest Tammsaare poolt kuulsaks kirjutet koolist Tartu südalinnas. Treffneri koolist. Usuteadlane. Kuna mu enda usk võimesse on kasin ja sisemine hääl sunnib kõnet samamoodi kümnesse timmima nagu kunagi Heinz Valk "Ükskord me võidame nagunii",   siis vaatan külalist aukartuse ja imestusega. Kuidas mina seda usku enda seest üles ei leia?  Tiib aastate õlal - kui mitmetähenduslikult see kõlab.
Mälestused Laanekivi Manni lapsepõlvest, seab sõnad ritta Anna Haava.Meie ei taha olla vaikiv ununev lehekülg aegade raamatus.
 Kuidas sa küll nõnda ajatult oskad öelda? imetlen mina ja kummardan oskuse eest armasas emakeeles nii tuumakaid mõtteid esitada.
Elfride Lender - minu lastele. Esimesena miskit uut teha on keeruline. Tema asutas tütarlastekooli, kus rõhk kombekal käitumisel ja keeleõpetusel. Väikerahvana on keelteoskus olnud see võti maailma juba sajandeid. Prillide tagant vaatab rangel pilgul ta mu diivanil arvuti taga tippimist ja ma saan aru küll, et tegelikult peaks istuma laua taga.... selg sirge ja jalad toetamas maad. Kuidas seal paguluses oli.. tahaks küsida, aga kui oled endale nii palju külalisi kutsunud, siis ei saa lubada endale keskendumist ainult ühele.
Ajaloolasena tervitan aupaklikult Heinrich Rosenthali , kes näpitsprillide ja vuntside tagant teab lausuda " Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel". Kultuur on me elusolemise läte ja naerusuine Mari Mödre avab eesriide. Maagilne maailm on seal laval, naerutab ja paneb nutma, näitab vahel näpuga. Paul Pinna teatab tõsiselt" Minu eluteater ja teatrielu 1884-1944". Oo jaa. Looming ei ole lihtne ning võimude vahetudes endaks jääda samuti mitte. Estonia on meie kultuuriline maamärk. Aitäh selle eest.
Ernst Jaakson "Eestile" Diplomaadi diplomaatiline vastus. Imetlusväärne elu, mis pühendatud riigile, mis maailmakaardilt pühitud ja mille elanikud vahel isegi ei julgenud uskuda uut algust. Kas pole mitte nii, et kui alles müüri laod, siis on suht keeruline kogu aeg hoone tähendust endas kanda. Tema suutis. Eesti eest, vastan mina nagu eilsel aurahade kätteandmisel sõjaväelased vastasid presidendile.
Karl Ast Rumor Aegade sadestus. Olusid, iseloomustusi, hinnanguid. Poliitik ja ajakirjanik - järelikult amet kohustab.
August Kitzberg Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestused - Värvikas mees oled, libahundi Tiina on mu nimekaim. Ja Kauka Jumalat teenime mõnikord tänaseni. rohkem kui sajandi jagu ette oskasid inimtüüpe kirjeldada. Kas me siis kohe sugugi ei muutu isegi nutiseadmete ja virtuaalsuse maailmas?
William Toomingas laotab mu ette oma mälestused. ja Johann Pitka.  Eduard von Dellingshausen teeb sakslasest viimase Eestimaa rüütelkonna peamehena viisaka kummarduse. Kodumaa teenistuses. Eduard von Stackelberg - Virumaa mees Repna mõisast. "Ühe baltlase võitlustee. Püüdlused, võidud ja kaotused. Ei oleks me maad sakslasteta, kui väga me seda orjaaega ja sakste võimu ka ei kirunud. Ja ka venelasteta. Tatjana Miljutina "Inimesed minu elus"Vene valgekaartlased asusid ju peale suurt ilmasõda Kiviõlisse elama leides nii endale uue kodu.
Aleksei Bellegarde "Minu mälestusi Eestimaa kubernerina"   on leidnud silmsideme Arno Raagiga "Kõuepilvede saatel Saatuslikus kolmnurgas. Läbi varemete" Maailmade ristumiskohal kodu loonud rahvale on kõuepilvi jagunud.
Eduard Oleuuriv pilk on peatunud Suurel maanteel , Aleksander Torjus "Sina ei pea mitte imestama" Ega jah... nõuka aegsed tobedused ei allu mõistlikkuse kriteeriumitele.

Mu põgusa vestlusringi (tegelikult siis raamatuvirna) viimaseks küaliseks on Jaan Kross "Kallid kaasteelised" Eesti Vabariigi kõigi katsumuste ja kõigi õnnestumiste kõige lühem kokkuvõte ongi Jaan Kross oma loominguga. Selle tsitaadi laenasin ma Lennart Merelt.

Laon oma vestluskaaslased uuesti riiulisse. Ma olen raamatu usku ja looduse usku ja lootuse usku. Kolm tundi on kulunud. Kusagil seal akna taga on jänes, ma nägin teda üleeile kui mälumängust koju naasesin. Tükk aega juurdlesin, et kui ma talle sinna porgandid poetaks, kas ta siis jätab õunapuu närimata.

Aastatuhandeid põlispuude sosinat, sadu aastaid viljapõlde ja rehetaresid, sadakond aastat kultuurilist iseolemist, sada aastat riiki ja poliitikat, sada aasta külg-külje kõrval elavat rahvast hoidmas oma maad, peret ja lapsi. Elagu Eesti.

Teemana tundub metsas olevat.

Kui ikka üldse ei kõlba, siis tuleb variant B ja see omatehtud luuletus....
Kell on 3.06 ja uni hakkab tulema. Leib on valmis, jahtub rätiku all....