Rootsi trip

Eks ole seal ikka käidud ka ja millalgi ma isegi tudeerisin Rootsi ajalugu. Siis kui ta veel kooliprogrammis oli. Nii et Stockholmi veresaun, Bernadottide dünastia, Kalmari unioon ja muu selline on teada küll. Isegi Alfred Nobel ja Abba ja Vasa laev. Aga kuna oli külm, siis ei olnud mingit isu hakata omapead laapama, et kordamine on tarkuse ema ja Liispet-Mirtel ju ei ole Rootsi ajalugu veel pähe õppinud.
Seega - maksin 20 raha nina pealt, ostsin bussipileti ja voila - päev sisustatud. Ja õhtul pidi ees ootama pidu ja pillerkaar ning Helve võiduseeria eufoorias kangastus vähemalt üks lotovõit vaimusilmas. Ega ma siis ju kehvem ole.

  Kuna riigi sünnipäev oli just sel kuul, siis saime kaeda sellist rahvuslikku revüükava pisukese pealetükkimatu infoga riigist tagaekraanil. Eesti inimesele ju midagi ikka ütles, aga kui palju ta väljamaalast köitis? Lahnedus oli paralleelkeeltes ja kenas muusikas, ehkki tuleb tunnistada, et teise päeva kava oli suht tühjale saalile esitatud etendus. Oleks vist pidanud piano baari minema muusikat kuulama, aga maandusin ikka suures saalis...

Ilm oli nagu lapse pepu - kord hetkeks päike ja sinine taevas, siis vedas end kuskilt kohale lumepilv ja kogu linn mattus valgesse hämusse. Buss tiirutas linnakvartalite vahel ja giid rääkis Melari järvest ja Stockholmi sildadest. Platsidel ilutsesid monumendid, vaatasime muuseumide sissepääse ja ma püüdsin meelde jätta, et kuidas sinna kõige lihtsamini saab.... Väga keeruline ei olnudki :). Aga tont see enam meeles püsib kui järgmine kord minna.
Külm oli hoolega kaanetanud vetevälja ja selline jääsupp siis paistis laevaninast kui hommikul söömas käisime. Andsin endale aru, et ette süüa ei jaksa nuginii ja lapikuks olemine ei ole just kõige meeldivam tunne, aga ikka on keeruline pidada piiri kui muidu (Rootsi laua efektina) saab ja kõik on hull hea...

 

Küll see puhkamine on väsitav tegevus... Teel kodu poole...Lapsehoid ootab ja pole ju ammu enam pidanud pisikese järgi jooksma... Loodan, et saan hakkama.