Thasose saar

Peaingel Michaeli klooster (The Monastery of Archangel Michael in Thassos)

Et siis kõik ausalt ära rääkida, siis ma ei saanud hakatuseks aru kloostri erilisusest ja tähtsusest ning meie võõrustaja Anastassia vastumeelsusest selle koha vastu. Aga ma eriti ei pingutanud ka, lasin oma meeled valla, olin uudishimulik ja püüdsin olla normaalne turist - vaadata ära kõik, mis võimalik, et siis pärast oma mälestusi harutadases selekteerida - jätta meelde või siis mitte...

Tegemist on uhke kloostriga, mis argise maailma saginast eraldatud paksu müüriga, rajatud uhkele kaljule ning omab miljoni dollari vaadet Egeuse merele. Esimene tsirkuse osa oli seotud seelikutega, st kloostrieeskirjad näevad ette külastajtele riietuskoodi - soorollidest lähtuvalt. Ajasin siis seeliku pükste peale ja tuletasin meelde venekeelset väljendit, et võõrasse kloostrisse oma reeglitega pole ilus ronida. Seksistlik nõue - kui Anastassiat tsiteerida, aga mis siis. Ma ei lase end sellest häirida. Klooster on kuulus oma imettegeva eseme - Kristuse ristilöömisest pärit naela tükikesega, mida siis lihavõttepühade teisel pühal pidulikult külast kloostrisse pidulikus rongkäigus tassitakse. Kreeka turismisaidid mainivad nunnade erilist külalislahkust.

Päike paistis kevadiselt eredalt, seltskond oli tore, sees oli püha ikonostaas, mida Ivan mulle tutvustada püüdis, aga suurt meelde ei jäänud. Tema on katoliku usuga rohkem sina peal. Pimedas oli seda naelatükki suht keeruline leida, aga miskit seal poolhämaras klaasi all oli... :). Mind köitsid rohkem sidrunid puudel, päikse sillerdamas Egeuse mere tüünel pinnal, vaikus ja rahu, mis kohas valitses. Klooster on muust maailmast eraldatud koht, nii ma õpetan koolis. Ja nii oligi, selles maailmas valitses hoopis teistsugune filosoofia ja elutempo, seda oli isegi 20 min kohalviibimise ajal tunda. Kahju, et pildistamine keelatud oli. Aga telefoniga mõni klõps ikka sai :).

 

Päeva parim osa oli muidugi ujumine, aga enne kui ujuma sain, tuli läbida järjekordne arheoloogiline sait. Neid on kreeklastel vist küll tull per person ja külalised peavad kõik ära nägema. Meeleolu peaks kajastuma kõigilt neid piltidelt, ma ei osanud selektsiooni teha... Otsustusvõimetu mina, nagu alati.

Peatus külas nimega Panagia. Tüüpiline Põhja-Makedoonia küla, majade katused kaetud kiviplaatide või puuplaatidega.Kitsukesed tänavad viivad mäejalamile ja sealt edasi on võimalik ronida läbi männimetsade Thassose mäele. Küla läbistavad mitmed ojad, mis toovad vee mägedet rannikule. Külas asub Neitsi Maarja kirik ja külake ise asub 300 m kõrgemal merepinnast. Kunagi piraatide kartuses metsade sügavikku peitunud kirik on u 300 aastat vana.

Kuna oli tulemas valimised, siis erilise kontrasti moodustas vaikse külakesega mööda selle tänavaid vuranud päevi näinud mögafonidega auto, mis kõrvulukustavalt poliitilist reaalsust sellesse laupäevahommikusse surus. Isegi pilt valimistest on pildile jäänud :).

Peatusime ühes väikeses külakeses, et juua kohvi ja olla niisama - vabalt ja rivitult, nautides elu. Kohvikud oli laupäeva hommikul kinni, aga haistes võimalust teenida, siiski üks avanes. Imeväike - vaid nelja lauaga ja meie suur seltskond mahtus sinna vaevu kõik ära. Kohalikud mehed suruti nurka akna alla. Jõime kohvi ja kõrvale pakuti lukumi kreeka varianti, roosimaitselist. No ütleme, et maitse üle ei vaielda. Kohv oli kreeka kohv, mida tuntakse ka türgi kohvi nime all. Ehk siis imepeeneks jahvatatud ja kuum vesi peale, siis lastakse tõusta keemiseni ja surts külma vett ehmatab puru alla. Lihtne.

Huvitav kui mitmed sajad tuhanded jalad on tallanud seda teed alates selle ehitamisest peale? Roomlased olid ikka imelised teedeehitajad ja muistne marmori kaevandamise asula oli lausa püsti asetatud marmorplaatidega teedega sillutatud. Jalutasime meiegi nendel radadel, imetlesime vaateid, varemeid, merd, kaevandusi, esimesi kevadlilli ja muistsete inimeste töökust, mis oli kõik selle siin loonud.

Kuidas marmor maa sisse sai? Kõige tuntum ja hinnatum moondekivim on kindlasti marmor (kreeka keeles tähendab marmoros hiilgavat).

Marmor koosneb mineraal kaltsiidist või mineraal dolomiidist nagu settekivimid lubjakivi või dolokivi. Marmor on tekkinud nende kivimite moondel. Teiste kivimite hulgas teeb marmori eriliseks valguse läbikumavus pinnal.

See talv läbi ujumist külmas meres sai tasutud võimaluse läbi kevadises vahemeres olla.. kohe isuga ja kui ma poleks tundnud süümepiinu kaaslaste igavlemise tõttu, siis ma oleks ilmselt veel ja veel ja veel ....mõnulenud karges merevees keset sillaredavat päikest sini-sinises Vahemeres. Seda ei oska kirjeldada, seda peab kogema. Aliki oli koha nimi.

Saare pindala on 379 km². Saar on mägine, suurim kõrgus 1203 meetrit.

Saare keskasula ja suurim linn on Thásos ehk Liménas Thásou. See asub saare põhjarannikul Kreeka mandriosa vastas umbes 10 km kaugusel Keramotíst.

Thasose saar on roheline - oliivisalud vahelduvad männi, seedri, kuuse ja metsviigipuude saludega. Kulgesime mööda rannikut ja nautisime vaadet bussi aknast. 

Tavaline sütel röstitud sai, millele oliivõli peale niristatud, maitses imeliselt. Ja ma vist pole aasta jooksul nii palju saia söönud, kui sel reisil olles.

Tsipuro pidi olema eriti hea kala juurde ja siis vupsas üks nendest pisikestest sardiinidest mu joogiklaasi. Nalja kui palju.

See sööming oli ikka miskit võimsat - mereannid alates krevettidest ja kalmaaridest kuni vähini välja, salatid ja jook... missugune pidu! Ainult kreeklased oskavad nii uhkeste oma külalisi kostitada.

Loojang oli imeline, istusime praami välitekil ja nautisime kevadet. Mõtlesin Marjele ja poetasin pisara. Tundsin kahju, et ma ei saanud seda tunnet temaga jagada, et kuna ta polnud enam vastanud, siis pidi olema miskit kehvasti. Millal me õpime lugema märke, et imeilus on tihti seotud sellise keerulise ja kurva olukorraga? Enamasti on tagantjäreletarkus... aga see enam ei loe. Ma püüdsin meeleheitlikult saata talle kirsiõisi ja magnoogiaõisi. kirsiõied sain pildile püütud, aga magnooliaõisi ei jõudnud... Aga siis ma veel ei teadnud, et see on ta viimane loojang enne igavikku. 

Meie Anastassia :)

Kreeka 15.03

Avdira
Külli sünnipäev - helistasime
Käisin Nestose jões ujumas ja olin loll - vool viis mind kaasa ja tekkis kerge paanikahoog, et kuidas ma hakkama saan.
Aga hakkame algusest peale:
a) koolis - muutunud ei olnud midagi: ikka rendipind ja ikka pole oma kooli; kitsuke õpetajate tuba, kohvik, kus toodi kohvi ja koogid-küpsised;
b) kohtumine meeriga Avdiras: lubas teha kõik, et sait saaks UNESCO monumendiks, saime piirkonna kaardid ja seal oli palju pilte, mille pealt meenutada kahe aasta taguseid külastusi erinevatesse kohtadesse:
c) siis Avdira ; räägiti linnamüürist ja templitest, tüüpilised majad ja matmiskombed, ega suurt muutunud ole midagi; maa seest turritavad müürijäänused, konserveeritud müüritised, majade sisehoovide põrandad veesüsteemidega, merega seotud asjadest siin-seal väikesed teokarbid ja killustik, siis künkal teater (kehvas seisukorras) ning teisel künkal Bütsantsi aegadest pärit asula. Pikka loengut ei peetud, kiirele ülevaatele järgnes sõit muuseumi, kus pidi noori ees ootama muuseumi ees olev turuplats koos aardeid täis muuseumiga.
d) Millegi pärast kohe muuseumi ei mindud ja lasti meil jalutada turukaupade vahel, leidsime Valjaga oliivi leti ning need mustad krimpsus Thassose oliivid. Homme pidi neid rohkem ja odavamalt saama...(mul pool kohvrit neid oliive nüüd).
e) Vaimulik tervitus ja siis tuli Demokritose kohta esitlus (et siis lost in translation: on site (Avdiras) ja on site (etwinningus).
f) Ekskursioon muuseumis ja põgus ülevaade leitud varadest.
g) Siis muusika
h) Edasi mäng - erinevad ülesanded muuseumi kohta (Helena punt võitis ning sai kogunisti 50 euri). Koopia on mu paberite vahel ka.
Ahh, siis saigi ametlik osa läbi ja lapsed viidi Nestose äärde piknikut pidama, meie läksime sööma... Ja sõime end taaskord lapikuks - salatid ja eelroad, tzadziki, miskitki kapsast ja baklažaanist, siis friikad ja siis pearoog  - seekord tegin õige valiku - lambaribisid oli õnneks vähe ning lõhki ei läinud.
Et siis bussi ja tagasi  - reedene rõõm oli Dimitra baaris istumine, maitsesime veini ja kes õlut ja kes mida. Shot oli viinast ja värsketest maasikatest... Andsime kingitused ära ja südaööl liikusime hotelli.

Elu ja surm

Ühe mündi kaks poolt, kas pole nii?
Mida kõike ei mahu ühte päeva? Koosolekuid ja tunde, naeru ja nuttu, rügamist ja ohkamist, vastlapäeva ja poliitikat, õnnetusi maanteel ja lumelibisemist,  turismifirmasid ja teadmist, et odavad kajutid on otsas....Lürbin suhkruta kummeliteed ja töinan nutta nagu see miskit aitaks. Teele teade vedas jalad alt ja nüüd ei oskagi kohe enam kuhugi hüpata või miskit oluliseks ehk tegemise tarvilikuks tunnistada.
Pekki läks see luuleõhtu ja selle asemel oli koosolek meie koolisüsteemist, kus valikud on kasinad. Julm, aga nii on - iga kogukond seisab oma kooli eest ja ei taha miskit pealemaksmisest teada. Nii on Maidla oma kooli, Lüganuse oma kooli ja Kiviõli oma kooli eest. Ainult Sonda  on nii väikeseks kulunud, et nemad ei jaksa enam vaielda ka. Miks meie peame oma kogukonna kooli arvelt Kiviõli koolile peale maksma... Hea küsimus, eks ole.
Mis on kool kogukonnale ja kogukond klammerdub kooli kui tugisamba külge, et selle toel kui kassitapp end püsti ajada ja  päikese poole pürgida. Mis on ravi kolkapatriotismi vastu? Mis on õige ja oluline, kas gümnaasiumiharidus päästab kogukonna ja hoiab noored kodukandi radadel ehk siis hääletavad noored jalgadega ja kaovad kohast, kus pole kooli ja kõrtsi ja kirikut....

Marje piletilevi kinkekaart kui etteheide: ei saanud ta seda viimast tükki vaatama.... tuli kaasa hoopis Helve. Ja mul Marjele maksmata see 20 euri. Ja nagu välk selgest taevast Teele lühike kiretu teade, et Marje hetkel enam ravi ei saa ning neil tuleb talle hooldekodu koht leida. Lapiti lagipähe. Lähed kodust ja tagasi ei saagi enam. Tahaks vanduda ja märatseda nende nõmedate lausete peale, et elame üks päev korraga ja tuleb võidelda ning kõik ei ole veel kadunud. Külli sai esmaspäeval 65, kas Marje saab ka?

Ettevõtliku kooli strateegia ja turundamine muutunud situatsioonis: maakondlikust ettevõtmisest on saanud üle eestiline võrgustik. Kuidas edasi minna? Kuidas korraldada koostööd? Mis kasu saavad koolid võrgutavast võrgustikust ning miks KOV peaks tahtma kaasa lüüa?

Sander oli asjalikult valmis appi tulema nende videotega. Ja mul ei tule kuidagi vaimu peale, et asju ajada....Armastus on elu lumi.

Luuletus, mille Jessenin olevat enne enesetappu peolaua ääres rätikuservale kritseldanud:

Sõber, hüvasti, mul ees on minek

Sind ma kaasas kannan südames.

Tunnen nüüd, et ükski lahkumine

ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:

ära ole minu pärast kurb.

Sündida maailma on nii lihtne.

Sündimisest lihtsam veel on surm.