Thasose saar

Peaingel Michaeli klooster (The Monastery of Archangel Michael in Thassos)

Et siis kõik ausalt ära rääkida, siis ma ei saanud hakatuseks aru kloostri erilisusest ja tähtsusest ning meie võõrustaja Anastassia vastumeelsusest selle koha vastu. Aga ma eriti ei pingutanud ka, lasin oma meeled valla, olin uudishimulik ja püüdsin olla normaalne turist - vaadata ära kõik, mis võimalik, et siis pärast oma mälestusi harutadases selekteerida - jätta meelde või siis mitte...

Tegemist on uhke kloostriga, mis argise maailma saginast eraldatud paksu müüriga, rajatud uhkele kaljule ning omab miljoni dollari vaadet Egeuse merele. Esimene tsirkuse osa oli seotud seelikutega, st kloostrieeskirjad näevad ette külastajtele riietuskoodi - soorollidest lähtuvalt. Ajasin siis seeliku pükste peale ja tuletasin meelde venekeelset väljendit, et võõrasse kloostrisse oma reeglitega pole ilus ronida. Seksistlik nõue - kui Anastassiat tsiteerida, aga mis siis. Ma ei lase end sellest häirida. Klooster on kuulus oma imettegeva eseme - Kristuse ristilöömisest pärit naela tükikesega, mida siis lihavõttepühade teisel pühal pidulikult külast kloostrisse pidulikus rongkäigus tassitakse. Kreeka turismisaidid mainivad nunnade erilist külalislahkust.

Päike paistis kevadiselt eredalt, seltskond oli tore, sees oli püha ikonostaas, mida Ivan mulle tutvustada püüdis, aga suurt meelde ei jäänud. Tema on katoliku usuga rohkem sina peal. Pimedas oli seda naelatükki suht keeruline leida, aga miskit seal poolhämaras klaasi all oli... :). Mind köitsid rohkem sidrunid puudel, päikse sillerdamas Egeuse mere tüünel pinnal, vaikus ja rahu, mis kohas valitses. Klooster on muust maailmast eraldatud koht, nii ma õpetan koolis. Ja nii oligi, selles maailmas valitses hoopis teistsugune filosoofia ja elutempo, seda oli isegi 20 min kohalviibimise ajal tunda. Kahju, et pildistamine keelatud oli. Aga telefoniga mõni klõps ikka sai :).

 

Päeva parim osa oli muidugi ujumine, aga enne kui ujuma sain, tuli läbida järjekordne arheoloogiline sait. Neid on kreeklastel vist küll tull per person ja külalised peavad kõik ära nägema. Meeleolu peaks kajastuma kõigilt neid piltidelt, ma ei osanud selektsiooni teha... Otsustusvõimetu mina, nagu alati.

Peatus külas nimega Panagia. Tüüpiline Põhja-Makedoonia küla, majade katused kaetud kiviplaatide või puuplaatidega.Kitsukesed tänavad viivad mäejalamile ja sealt edasi on võimalik ronida läbi männimetsade Thassose mäele. Küla läbistavad mitmed ojad, mis toovad vee mägedet rannikule. Külas asub Neitsi Maarja kirik ja külake ise asub 300 m kõrgemal merepinnast. Kunagi piraatide kartuses metsade sügavikku peitunud kirik on u 300 aastat vana.

Kuna oli tulemas valimised, siis erilise kontrasti moodustas vaikse külakesega mööda selle tänavaid vuranud päevi näinud mögafonidega auto, mis kõrvulukustavalt poliitilist reaalsust sellesse laupäevahommikusse surus. Isegi pilt valimistest on pildile jäänud :).

Peatusime ühes väikeses külakeses, et juua kohvi ja olla niisama - vabalt ja rivitult, nautides elu. Kohvikud oli laupäeva hommikul kinni, aga haistes võimalust teenida, siiski üks avanes. Imeväike - vaid nelja lauaga ja meie suur seltskond mahtus sinna vaevu kõik ära. Kohalikud mehed suruti nurka akna alla. Jõime kohvi ja kõrvale pakuti lukumi kreeka varianti, roosimaitselist. No ütleme, et maitse üle ei vaielda. Kohv oli kreeka kohv, mida tuntakse ka türgi kohvi nime all. Ehk siis imepeeneks jahvatatud ja kuum vesi peale, siis lastakse tõusta keemiseni ja surts külma vett ehmatab puru alla. Lihtne.

Huvitav kui mitmed sajad tuhanded jalad on tallanud seda teed alates selle ehitamisest peale? Roomlased olid ikka imelised teedeehitajad ja muistne marmori kaevandamise asula oli lausa püsti asetatud marmorplaatidega teedega sillutatud. Jalutasime meiegi nendel radadel, imetlesime vaateid, varemeid, merd, kaevandusi, esimesi kevadlilli ja muistsete inimeste töökust, mis oli kõik selle siin loonud.

Kuidas marmor maa sisse sai? Kõige tuntum ja hinnatum moondekivim on kindlasti marmor (kreeka keeles tähendab marmoros hiilgavat).

Marmor koosneb mineraal kaltsiidist või mineraal dolomiidist nagu settekivimid lubjakivi või dolokivi. Marmor on tekkinud nende kivimite moondel. Teiste kivimite hulgas teeb marmori eriliseks valguse läbikumavus pinnal.

See talv läbi ujumist külmas meres sai tasutud võimaluse läbi kevadises vahemeres olla.. kohe isuga ja kui ma poleks tundnud süümepiinu kaaslaste igavlemise tõttu, siis ma oleks ilmselt veel ja veel ja veel ....mõnulenud karges merevees keset sillaredavat päikest sini-sinises Vahemeres. Seda ei oska kirjeldada, seda peab kogema. Aliki oli koha nimi.

Saare pindala on 379 km². Saar on mägine, suurim kõrgus 1203 meetrit.

Saare keskasula ja suurim linn on Thásos ehk Liménas Thásou. See asub saare põhjarannikul Kreeka mandriosa vastas umbes 10 km kaugusel Keramotíst.

Thasose saar on roheline - oliivisalud vahelduvad männi, seedri, kuuse ja metsviigipuude saludega. Kulgesime mööda rannikut ja nautisime vaadet bussi aknast. 

Tavaline sütel röstitud sai, millele oliivõli peale niristatud, maitses imeliselt. Ja ma vist pole aasta jooksul nii palju saia söönud, kui sel reisil olles.

Tsipuro pidi olema eriti hea kala juurde ja siis vupsas üks nendest pisikestest sardiinidest mu joogiklaasi. Nalja kui palju.

See sööming oli ikka miskit võimsat - mereannid alates krevettidest ja kalmaaridest kuni vähini välja, salatid ja jook... missugune pidu! Ainult kreeklased oskavad nii uhkeste oma külalisi kostitada.

Loojang oli imeline, istusime praami välitekil ja nautisime kevadet. Mõtlesin Marjele ja poetasin pisara. Tundsin kahju, et ma ei saanud seda tunnet temaga jagada, et kuna ta polnud enam vastanud, siis pidi olema miskit kehvasti. Millal me õpime lugema märke, et imeilus on tihti seotud sellise keerulise ja kurva olukorraga? Enamasti on tagantjäreletarkus... aga see enam ei loe. Ma püüdsin meeleheitlikult saata talle kirsiõisi ja magnoogiaõisi. kirsiõied sain pildile püütud, aga magnooliaõisi ei jõudnud... Aga siis ma veel ei teadnud, et see on ta viimane loojang enne igavikku. 

Meie Anastassia :)