Võrumaal 10.-11.08.21

 Imelikud lood selle Võrumaaga, keel on juba sõlme läinud ja murrakul on aktsent nii tugevasti man, et ei kõlba enam suud lahtigi teha kohalike seas. Aga hinges pean end ikka võrukese ja setu seguks, kelle juured seisavad tugevasti Vineki talu maade rohtukasvanud põldudes ja lagunenud hoonetes. Ja nii ma siis asusin Kubija spaast sinna müstilisse maailma, et taas tunda oma juuri. Kahtlesin ja kõhklesin, tahtsin ajastada oma olemist seal päikeseloojanguga, aga jäin hiljaks. Päike sättis oma värvidemängu mu selja taga ja mina kihutasin mööda kivist teed Luhamaa poole. Need korrad, kus ma sealt itkemata tulema olen saanud, vääriksid muidugi eraldi peatükki ning ülestähendamist mu elus ja seekord ma sain hakkama. Klomp oli kurgus, aga rohi oli nii kõrge, võsa nii kasvanud ja koht pea tundmatuseni muutunud, et nuttu ei tulnud. Kivitiilt pöördse Hino järve manu ja sealt edesi Siksäli poole ja müüda astmelist kruusatiid õks veski poole. Sika sulgu es tunne inämp äragi ja majakõne tõispool Vineki järve oll kaonu. Aig om seinä kokko lükanü.

Ma olen enne ka teadnud, et suure maailma avarus tuleb sellest , et kodune koht hakkab kuidagi kokku tõmbuma. Olin ikka uskunud, et kui veski mant künkale tõusta ja sealt üle nurme kaia, siis pet vanaimä maja paista olema. Talvel paistse korstnast suits õkva sirgjoonen üles. Aga nüid olli mõts ette kasunu ja ma pidi puulde põldu sõitma inne kui pildi är tettü sai. Aga tettü ta sai. Ma tiidse täpselt, et vanaimä õu oll suur ja avvar, aga nüüd oli ta kokko tõmbunu ja  lõhnava kummeli asemel paistus igasugust muud haina. Niidetü oll küll umbes paar nädalit tagasi, aga sisse õks sai. 

Maja oll vana ja vaivatu. Akna õks terve, aga  usse ette oli end sisse seadnü mailmatu suur nõgõs ja tuu kuulutas, et siin ei ole joba ammu kiäki käunu. Aga maja nulka oli end sisse seadnud kuusk. Selline pisemat sorti ja minust veel lühem. Ennevanasti oli seal aed ja aias post koos rauast vidinaga, mille peal vanaisa hommikul vikatit pinnis. See oli enamasti selline ärkamise muusika. Ega maja ümbre enam kõndima mahutunudki, leppisin ühe küljega ja kiikasin oma õunapuu juurde. Vanaisa istutas mu sündides (ikkagi esimene lapselaps) maja ette õunapuu. Mulle tundub, et miski peen sort see ei ole, ikka antoonovka ja hapu, aga ma leidsin sealt õunad. Niisiis on see puu nüüd 56 aastat vana ja ta parim aeg on möödas. Aga endiselt on ta küljes õun või paar rohkemgi ja mina imetlen oma puud iga kord kui sinna satun.

Lauda poole enam ei saanud. Vaarikad olid võimust võtnud. Vanasti kasvasid nad pigem kunagise aida taga, mis peitis endas imelisi aardeid, sest sinna oli kogutud mu ema ja tädide kooliaegne kola - õpikud ja vihud ja juturaamatud. Seal oli mu imedemaa. Aida kõrval kasvas ilmatu suur rabarberipuhmas, millest võetud vartest tehti kisselli ja sellist lahjemat joogi moodi rüübet. Eriti helgetel hetkedel isegi mannavahtu, mida siis kahe kokku seotud oksaga külma vee kausus vahule klohmida sai. Kus siis see mikser või muu tehnika. Elektergi tuli majja alles 1977. Mäletan pimedust ja kui nüüd oma lastele ütlen, et olen elanud elektrieelsel ajal ka, siis nad hakkavad arvama, et ole dinosauruste ajast. Mäletan petrooliumilampi ja seda tahi keeramist ja lõhna, mis põlemisest kööki immitses. Ja hilisemat elektrivoolu tugevuse kõikumist kui eespool olevates lautades oli lüpsi aeg. Isegi triikraud ei läinud soojaks, teler venis ja hõõglamp oli nagu sea silm. Aga ma unustasin mainida, et ma mäletan ka söetriikrauda ja seda, kuidas tädid pliidi alt sinna süsi koukisid. 

Mäed olid muutunud madalamaks, järveäärne kasvanud võssa ja veesilma polnud enam näha. Retk läbi sõnajala ja kõrvenõgesetihniku tuletas meelde hetkeks lapsepõlve kui olid pisike ja need ulatusid vööni. Nüüd olen täis kasvanud isend ning rohi oli rinnuni, sääred kirvendavad ja pastlad nurga taga lõhnavad niiskuse ja kõdu järele, sest rohi oli juba kastest märg. Järveni jõudmine oli tükk rasket tööd, aga ma ei andnud alla. Mis sitikad mind seal metsas puresid nii hull valusalt, jäägu saladuseks. Ehk on need vanaemale saatmata kirjade eest karistuseks või siis torked, et miks nii ammu pole käinud... kes teab? Põdrakärbseid nokin ka siiani, juustes oli neid kuus ja hetkel avastasin ühe jalutamas mu pluusi peal hotellitoas.

Tee ääres oli end sisse seadnud sirmik, kelle naabriks üksik vana kott ja metallpannal. Pildistasin uhket seent ja jätsin ta kasvama. Küllap on tal kui noorema põlve esindajal kuulata põnevaid lugusid sellelt kotalt ja eksinud pandlalt, kes oma paarkümmend aastat rohkem ilmas elu näinud kui selle suve seen.

Keegi oli vanaisa ristikupõllule kartulit pannud. Hein oli niidetud, kuid koristamata. Kukeseeni ei leidnud ja ükski inimhing ei tulnud tülitama mu ristiretke vanaisa talumaal. Kurgede huige ja ritsikate sirin saatsid mind tagasi autoni. 

Telefonist otsisin üles Jaan Kaplinski sõnadele loodud Silvi Vraidi esitatud laulu:

Allnõlva sarapikus siristab põõsalind,

pilvede imelikus, ülalt tunnistab sind.

Aeg läheb üle nõlva – minek ja vastuvõtt.

Kivi polegi kõva, lõhmus kõneleb tõtt.

Viimane lehm oli Tsilla, viimane koer oli krants.

Jalad ees üle silla, enne Iida siis Ants.

Keda veel katus varjad, mida veel pühid, luud?

Kellele küpsete marjad, lõksute kangaspuud,

Lõksute kangaspuud?

Aeg läheb üle kõige, aeg lükkab seinad koost.

Jääb vaid üks rähnihõige, pistriku kiljatus soost.

Lööb kuskil vasar lokku, kõigel on kõigega seos.

Et me jääksime kokku, lõhnav maarjahein peos.

Et jääks kuskile talu, jääks üks kindel paik

Tee ja sild ja palu, kanarbik vaikus ja vaik.

Et jääks kuskile värav – kodu mis ootab veel

neid kes kaua on ära, neid kes kaua on teel.

Neid kes kaua on teel.

Jaan Kaplinski “*** Valgus ei saagi vanaks…”

Valgus ei saagi vanaks
valgus on ikka uus
valgus on see mis paistab
kaugel tunneli suus

Valgus on jaaniuss rohus
valgus on küünal käes
valgus on see mis paistab
siis kui ta aeg on käes

Valgus on vahel ainult
tilluke valge täpp
valgus on valguse poole
teerada näitav näpp