uksed ja aknad

Sulguvate uste ja avanevate akende ajastul

On sõbrad need, kes toetavad katust

Seinana püüavad tuult, varjavad vihma

Läidavad lõkke ning toovad pimeduse kuningriiki küünla.

Lõõtsuvate tuulte ja tormide ajastul

On sõbrad need, kes lootusemüüri aitavad püsti pidada

Aitavad leida selgust ajalikus ja ajatus

Hoiavad leeki ning koiduni kuulavad kuuvalguse lugu.

Rõkkava rõõmu ja õnnelikkuse ajastul

On sõbrad need, kes tunnete tukseid teavad

Sõlmivad sõnapaelad ja silmade sidemed

Annavad elule mõistmise mõõtme.

Lemmikud

Mu ees on Doris Kareva luulekogu. Ma olen seda šnillinud juba oma kolm kuud. Et kas ostan või siis ei osta. Täna jalutasin Apollos ja lehitsesin raamatuid. Tarku ja tuumakaid, pisut kergemaid ja lõbusamaid, kalleid ja allahinnatuid. Mul on miski eriline diil nende raamatutega. Mu kodu on neid täis, mu klass on pungil neid täis. Ma olen vaadanud seda raamatuvahetuse asja, aga ma ei raatsi neist loobuda. Neis on seletamatu tõmme, mis mind veetleb. Ma ei jaksa neid kõiki lugeda. Mu lapsed ei vaja neid ja usun, et nad saavad tükk aega vaevelda, et kuhu nad panna.
Raamatud tulevad mu juurde tähendusega. Kuu enne Marje minekut ostsin luuletused kurbadeks aegadeks. MA ei mõelnud ostes muule, kui et need paar luuletust, mida ma enne ostmist jõudsin läbi lugeda, puudutasid mu hinge. JA kui sõna puudutab hinge üks kord, küll ta siis leiab õigel ajal tee ka mu kätte.
Nii juhtus kord ka kivirähu Rehepapiga. Hakkasin seda lugema, sest olin kuulnud ta vaimustava raamatu olevat. Ei hakanud jooksma, sest ajaloolase haridus ei lasknud ligi sedasorti huumorit. Pärast kümnendat lehekülge, panin kinni. JA riiulisse, Las ootab aega, mil on õige aeg. Teist korda ka ei õnnestunud. Olin surm veendunud, et olen miskit jama ostnud, nagu see vahel ikka on. Tead küll ju - on ale ja ostad rohkem kui vaja suurest lustist, et raamatud on taskukohasemaks saanud. No ja siis kolmandat korda lehitsesin ja hakkasin lugema. Lugesin keset suve üksi toas olles ja itsitasin kuuldavalt. Mõnes kohas lausa laginal, neelasin selle päevaga. JA siis ei saanud aru, et kuidas ta enne ei hakanud kätte. Aga ju siis ei olnud õige aeg. Ja see aeg tuli lihtsalt ära oodata.
Tänase päeva aeg oli lugeda Richard David Prechti "Kütid, karjused, kriitikud". Lapsed olid töötubades, ma kaasa minema ei hakanud... ja nii ma siis lustisin raamatu ja omaenda mõtetega. Ja kui ma nendele küsimustele veel ka vastused jaksan välja mõelda, mis siis veel kõik võib juhtuda.

• Millest unistab koolilõpetaja 2020?
• Missugused on kolm inimkonnale kõige enam kahju tegevat harjumust?
• Kas inimkonna tulevik on algoritmitav masinate poolt?
• Milliseks eluks ma oma õpilasi ette valmistan?
• Kas kultuur päästab maailma kui ta õpetab meid mõtlema lisaks ajule ka sisikonna ja närvilõpmetega?
• Kas tehnika muudab elu elamisväärsemaks?
• Millised in meie, inimeste, tõelised vajadused?
• Püüa maalida pilti oma ideaalsest minast?
• KAs me elame saavutusühiskonnas?
• Kes/mis kujundab inimkonna tulevikku?
• Visanda ettekujutus maailmast 2500. 
• Mis teeb elu elamist väärt kogemuseks?
• Kas matemaatika on kurja mõistuse teadus, mis teeb inimesest maakera isanda , aga masina orja?
• Mida teeb tehniline revolutsioon inimese hingeeluga?
• Kuidas elada üksikasjade kõrbes?
• Mida oleme võitnud ja mida kaotanud digitaalse maailma ülesehitamisel?
• Miks me enam midagi ei paranda vaid ainult asendame? 
• Kas tõhususepõhine mõtlemine teeb inimese õnnelikuks?
• Kes/ mis on moodsa aja deemonid?
• Tänane hetk - kas uus eile?
• Kas inimene vajab optimeerimist? Masina ja inimese kokkusulamine?Optimeeritud maailma igavus (aja kokkuhoid, lühikesed otseteed, ühesõnalised vastused).
• Kas tehnika teeb inimese individuaalsemaks?
• Kas tööl on tulevikku?
• Kes on 21. sajandi võitjad ja kaotajad?
• Kuidas avastada endas geenius?
• Mis on moodsa aja voorused? Kuidas defineerida voorust?
• Kas väide" Lihtsam elu ei ole demokraatlikum elu" on tõene?
• Tänapäeva maailma lamedus kultuurilises plaanis - ühtsuse loogika on raha loogika?
• Kuivõrd tulevik on täis optimismi ja heaolu või siis hoopiski kammitsetud pessimismist?
• Kas inimühiskonna väärtused on igavesed ja ajatud?
• Kas demokraatial on pidurdamatu manipuleeritavuse ajastul tulevikku?

Ja need on vaid esimese peatüki mõtted. 

"Ent optimist, kelle ootused ei täitu, on igatahes elanud mõtestatumat elu kui pessimist, kes saab kinnitust oma pessimismile"

JA nüüd leib ja siis Doreva.See tähendab Doris Kareva.

Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?
Mis see on, mis elu külge seob?
Nelja seina, nelja silma  peod.
Pihkudesse püütud kõrgepinge.

Enne veel, kui käsu andnud koit,
lahkud tabamatul tantsusammul.
Lumevesi on su lemmiktoit.
Valged õied puhkevad su kannul.
Doris Kareva

Kui ma väga vihane olin...

Esmaspäeva kukkus mu klassi seinalt maha kell. Klirinal ja pauguga. Poisid, kes seina ääres pisut mürasid ja tõuklesid , tõmbusid kiiresti eemale. „Mina ei ole midagi teinud!“ ütlesid need tegevused. Kell oli vastupidav, esialgsel vaatlusel tiksus ta vapralt edasi. Aga teisipäeva hommikul ajanäitaja tiksumine vaikis jonnakalt. Klaasikillud olid koristatud, aga kell oli seisanud oma osutid.

Vaatasin oma pool tundi seda seisvat kella ning otsustasin siis seierid googli pakutava aja järgi paika panna ja sundida seda ajanäitajat ikka edasi töötama. Hakkas tööle. Kümneks minutiks ja siis lõpetas ta jälle. Ohkasin. Tähenduslikkus oli ilmne. Uus aeg nõuab uut kella. Kella klaas ei ole ju miski näitaja, aga ometigi oli kukkumine seisanud aja mu klassis. Googel tiksutas oma elektroonilist kõiksuse aega, kuid see väike tubli plastmassist klaasi ja selge numbrilauaga kell oli lõpetanud töö.

Austatud vallaisad, kes te meile, õpetajatele, koti pähe tõmbasite ning nagu seda katkist kella tööle sunnite, klaas on katki. Päris katki. Pöördumatult. Ei ole kompromissi, mis selle klaasi terveks teeks. Saab asendada. Uuega. Nagu teie tegite. Aga kell on katki ja täpsust mul ilmselt enam loota sellelt ajanäitajalt pole mõtet. Poiste tegevus on kuidagi koerustükina mõistetav. Aga teie teerullitaktika meist üle sõites, meie arvamusele ülbelt vastates : „Ei ole teie (õpetajate) võimupädevus, ei ole meie (kogukonna) asi, on koolipidaja võim!“ on arusaamatu. Absoluutselt mõistmatu. KES sellest kriisist nüüd võitis? KELLE huvides oli see konflikt? KUIDAS ma pean seletama oma õpilastele põhjuseid, mis selle kriisi taga on? KAS seda teie poolset käitumist on uuemates politoloogiaõpikute kohaselt nüüd siis kompromissiks võimalik nimetada? MIKS te vahetasite tarkuse võimu vastu? MIDA te siis nüüd saavutasite? MILLEKS Lüganuse vallale selline kuvand? KEDA te selle kriisiga siis õieti karistasite? KUHU ma pean peitma oma tunded, et teie poolt pakutud töörahuga tundides tasakaalukalt edasi toimetada? KUI KAUA, kallid vallaisad, püsib ülekohus kotis?

Me oleme selle kahe kuuga õppinud umbusaldama oma vallavõimu. Me ei saa enam usaldada teie sõnu, mille eesmärk on ainult omakasu (loe: ainult teile teada olev kasu). Te olete võtnud ära õpetaja soovi teha tööd küsimata kellast ja vaevast. Sära silmas on kustunud, sest me oleme tallatud jalge alla, me jääme (oleme jäänud) ilma  oma headest kolleegidest ja kuvatõmmiste tegelased manitsevad meid rohkem valima seltskonda, kus arvamust avaldada. Meid on ära kasutatud, sest muudmoodi ei oska ma nimetada olukorda, kus meie astusime samme kompromissiks (jätsime ära streigi) ja teie ei pidanud kinni lubadusest eelistada meie kollektiivi poolset kandidaati. Kurjuse kõverad sõrmed kägistamas vaba hinge, haavatud meel ja kibe mürk, mida pakute uhkest karikast. Riigimehelikkuse asemel intriigid ja politikaanlus, suutmatus näha kaugemale oma isiklikest ambitsioonidest, võim ilma moraalita. Häbi, härrased.

Asendamatuid inimesi ei ole. Võib proovida. Võtke kausiga vett, pange käsi sisse ja kui käe väljavõtmise järel auk järgi jääb, siis on põhjust ennast õnnitleda – asendamatus on tõestatud. Aga külvates tuult lõikad tormi. Torm on võimas jõud, mis lõhub. Lõhkumine on lihtne, ehitamine vajab teadmisi, kannatlikku meelt ning järjepidevat tööd. Eetiliste piiride lõhkumine on eriti ränk kuritegu, sest vahe hea ja halva vahel on segi paisatud. Tühjad sõnakõlksud need teie lubadused. Kell on katki.

Algas Roti aasta

Rottima roti aastal ei pea.

Ilm on imelik ja mina olen ka imelik... või raasike hull. Või siis palju hull. Aga väljakutsed on minu rida, nii et hakkame aga pihta.
Kui mitu jubinat on sadula küljes igasugu rihmasid alates sadulavööst kuni jaluste või miskite muude vidinateni? Mis on martingal? kui  palju maksab hobuse vihmatekk? Kas ma peaks nüüd end sinna sisse kirjutama :)? Hobuseinimesed on kindlasti üks veider seltskond, ma olen seda täheldanud need neli ja pool aastat lapsega ratsutamas käies. Aga et see nakkav on, seda ei hoiatanud keegi. Näiteks Ülle - sõida kolm korda nädalas oma hobusega jalutama, teda kordetama ja harjama... ja olla rõõmus ja rahulik, et sul on selline suur sõber, kes hakkab vanaks jääma ja eriti enam spordi tegemiseks ei sobi. No ütleme, et suvel on kärbsed ja sääsed ja puugid, talvel on külm, siis sajab vihma ja sa mässad trennifliiside kuivatamisega, siis on plats porine ja libe, aga miskit ikka veab selle suure pereliikme poole, kes asendab suureks kasvanud lapsi, pakub tegevust, kehalist aktiivsust ja oskab kogu vaba aja nii toredasti ära sisustada, et lausa lust vaadata. Ja siis muidugi on tekk kehvasti selga pandud ja hobused oma suhete klaarimisega selle katki hammustanud.. mis rõõm on siis hobuseomanikul seda paigata ja lappida! Või siis pärast liivas püherdamist hobust harjata... või temaga jalutada mere äärde.... Uskumatult suur on hobune. Seda sain omal nahal tunda kui Pegasus mulle oma kabja jala peale toetas. Siiani annab tunda, kuigi juba pool aastat on möödas.
Aga kui sa oled algaja, siis veetlevad sind need suured silmad, mis uudishimulikult boksist sulle vastu vaatavad. Ja siis need pehmed mokad, mis su käest porgandit, õuna või leivatükki noolivad. Ja siis laps. Seal hobuse seljas. Silmad peas põlemas ja põsed punased. "Minu hobune, " loed sealt välja. Ja oled rõõmus, et su laps oskab tiimitööd. Sest see ratsutamine on tiimivärk - sa pead oskama hobust juhtida, tema tujudega toime tulla, teda julgustada, lugeda samme ja tõkkeid. Usaldama tema suutlikkust okserist üle hüpata, õigest jalast minna ja painutada :). Terve teadus, sellest ma olen aru saanud.

Siiani jätsid teated grupis, et talli tuleb sepp või siis loomaarst mind suhteliselt külmaks, nüüd selgub, et on vaja vaktsiini, kaelal on miski haav.. ja nii edasi.

Vaktsiin kahekümne raames, rautamine 85 raha kahe kuu peale, tallis üür 240, huvikooli raha 90... peaks ikka vist koolis korjanduse tegema nälgivate hobuseomanike toetuseks...

Üks on kindel, olukorda, kus sul oleks vaba raha ja aega, hobuseomanikel ei ole. Alates vaktsiinidest kuni rautamiseni, varustusest maiustusteni, treileri rendist kuni võistlusmaksudeni... selline tore ja uskumatult pikk nimekiri kõigest, mida sul vaja on.

Head rotiaasta kulgemist.

Lexy

Pille sai ka pisitütrega maha. Oi seda rõõmu :).

Vot kus on päev!

Hakatuseks sain teada, et olen ülekaalus 30 kg ja töötervishoiu arst tõmbas mu tervisetõendile selle kohta kohe joone alla. Ja vererõhk ja ragisevad põlved muidugi ka.

Siis astus tagasi Venemaa valitsus.

Siis oli sooja 10 kraadi.

Ja siis laine oli kõrge ning vesi peaaegu rannajooneni.

Ja sünnipäev oli Arvil, kes sai 37.

Ja siis Agnes tegi kukkumise torti välja ning järgmise korra jaoks mitte keski ei kukkunud.

Ja Kätti sai juba 10 kuud ja 1 päev vanaks. Homme saab 10 kuud ka Marje lahkumisest.

Ja poolaasta saab läbi ning on hinnete panemise hetk. Kurja, kooliaastast on pool läinud.... Kaugel see kevadki enam on.

Ja minu usk mu kaalulangetamisse sai ka põntsu - võitsin küpsiskarbi lohutuseks ligi....

Pegasus andis end ilma tõrkumata Liispetile kätte, mis on samuti üks ülesmärkimist vääriv lugu.

Oli meie kooli direktoriks kandideerimise tähtaeg ning kuulujutud räägivad Valgepeast ... kes on ometigi suht konfliktne ja isepäine tegelane ning sugugi mitte selline leebe, kes kintsu kaabiks.

Ja uni on ... suur, sügav, täitmatu.

Tööpäev 09.01.2020

Kui ma kell 20.14 auto käivitasin, oli auto üleni härmatisega kaetud. Päeval olin imetlenud õitsvaid lilli kooli seina ääres (margareetad). Googel väidab, et neid nimetatkse kirikakardeks. Sain jälle teadmise võrra targemaks.
Niisiis - mis mahtus ühte õpetaja päeva? Järjekord ei ole oluline....

• olin korrapidaja õues ja imetlesin neid kirikakraid;
• printisin materjale (Strasbourgi reis);
• vaidlesin Cristeniga, et kas peaks õega Pariisis kappama või ikka klassi poole hoidma
• otsisin 3 kandidaati lisaks, sain kokku nimekirja isikukoodidega - peaaegu on olemas - st mina tean vaid ühte nime; 
• sain valmis memo kolmapäevasest koosolekust;
• võtsin vastu parandada soovinud õpilased;
• pidin silma peal hoidma 9. klassi noortel , aga nad hoidsid end ise ;
• vestlesin Sigridiga, aga ta mott oli maas ning süvenemisest teksti ei saanud asja, sest hakkas 12. klassi tund
• andsin muuseas ka 7 tundi;
• hurjutasin Germot ja Karl-Johannest, kes tundi ei viitsinud minna ja seda õppimisaega lühemaks viilisid;
• õigusid ära Aivo asemel puudujaks pandud Karl-Johannese eilse puudumise Kristiine juures;
• saatsin paar meili reisibüroole ja Helenale; lugesin saabunud teateid
• suhtlesin Üllega, et garatiikiri saaks tehtud;
• sain Rauami allkirjastatud garantiikirja ; 
• pilendasin Monica õpilaspileti;
• manustasin natuke salatit (poole kaasavõetud kogusest)
• teravmeelitsesin skype chatis
• arutasime Pirgega sünnipäeva tordi soo (loe: maitse) üle: soolane või magus;
• sain Erika vanaema numbri, aga praegu on natsa hilja helistada (juubelilend);
• pressisin 12. klassilt välja artikli materjali vilistlaslehte;
• suhtlesin Heidiga ja palusin artiklit (Anuga enne suheldes sain talt selle idee); vorst vorsti vastu - saatsin oma kronoloogia;
• kribasin valmis Mirteli Aasta Tegija avalduse;saatsin ära ka, nii et sellega on asi klaar; selleks, et see ära saata, pidin statuudi üles otsima ja avalduse kopeerima; selleks et seda leida pidin kodukal kolama  ja nii see aeg kulus;
• see tuletab mulle meelde, et Kiki sõber on ka valida; uhh;
• kribasin valmis (trükkisin ja sättisin mõtteid paremasse sousti) artikli 9. klassi poolt valla lehte;
• Pilvi tahtis kiidulaulu (loe: korrigeerida ühiskondlikku arvamust meie õpitulemuste kasinast tasemest) - sain valmis, aga stiilis ei ole kindel; praen nüüd, et kuhu see siis ikka saata - Põhjarannikusse või valla lehte;
• tegin kaks levelit Hispaania keelt; pärast kodus veel miski paarkümmend; 
• jagasin oma programmi Nelliga ja lobisesime 4 minutit;
• jõin kaks kruusi kohvi ja ühe kruusi teed (muude asjade vahepeal);
• jagelesin 10. klassi noormeestega lohaka töö osas ning nuiasin koolimaja pildi kooli lehte välja Marko Lillipuult;
• Malle sai juba pärast 6 vastamata kõnet mu kätte ning määris mulle kaela kellegi magistritöö, mida ma lugema peaks, aga vaimu ei ole; tähtaeg parandamisettepanekuteks on ka alles homme õhtune aeg;
• püüdsin leida klassi artikli juurde pilte, aga ei leidnud; pean veel otsima; 
• korjasin üles prügi, mis klassi jäi kümnendikest;
• kuulasin esitlusi (11) ja püüdsin saada eksperdiks autoriõiguste alal;
• vaatasime Daniili filmi klassist - oli vaimukas ja tempokas; https://www.youtube.com/watch?v=CkZSV3IcoBQ&feature=youtu.be&fbclid=IwAR2VUaP_q2HYYQNepmn0UpvtPZRzF_CBVi1R5dLhEshe3a4LRdmhbY_YzqY
• lisasin kronoogiasse paar uut linki;
• vaatasin üle Saša töö ja parandasin hinde; 
• panin tunnid stuudiumisse kirja;
• panin konteinerisse tagasi 11. klassi poolt tagasi panemata jäänud arvuti; 
• leidsin postkastist kutse Tartu Ülikooli poolt korraldatavel karjääripäevale ja uurisin pisut neid töötubasid; olid söödavad;
• 
  

Ega muud rohkem palju ei teinudki. Ise suht uhke kogu selle tööhunniku juures. Tegemata tööd  - ma pakun, et rohkem veel....alates parandamata töödest kuni Archimedesele esitamata aruande, tegemata tunnikonspektide jms-ga. Homme on üüberkummaline päev - ainult 9. klassi tunnid. Kui kaardimängus ainult üks mast käes, siis võis nõuda uuesti segamist. Huvitav, kas see tunniplaaniga ka kehtib?

Ma peaks ütlema, et miskipärast on selline tunne nagu oleks kohe teinud midagi. Aga kahtlus on ikka, et kas ma olen selle kirjutamisega nüüd liiale läinud ja edevaks hakanud? Jalad on jälle nii valusad - täna tundsin seda treppide mööda sibamisel taas. 

Kiviõli 1. Keskkooli visioonist ja missioonist

Kuulun põlvkonda, kes pärineb 20. sajandi II poolest ja õpetan noori, kes lähevad pensionile 21. sajandi II poolel – kokku annab see meie praeguses ajas üüratu pikana tunduvad 100 aastat. Ajaloolasena tean, et nii pikka aega ette ennustada on ilmvõimatu, eriti kiiresti muutuva tehnoloogia ajastu mätta otsast. Õpetajana tunnen vastutust, sest minu kujundada on hoiakud, arusaamad ja toimetulek, millest minu klassis istuvate noorte elud sõltuma hakkavad. See on kohati nii suur vastutus, et kipub õlad maadligi vajutama.

Kiviõli 1. Keskkool on oma ideaaliks võtnud ilusa inimese kasvatamise. Meie jaoks on väärtus selles, kui noor mõistab sellesse sõnapaari  kätketud sügavamat mõtet – inimene ei ole mitte kuhi teadmisi, inimene on see, kes oskab leida oma eluks vajalikud vastused enda seest, suhelda kaaslastega, lahtiste silmadega maailmas ringi vaadates, katsetada ja kaaluda. Hinded ja klassipäevikud stuudiumis on koolielu nähtav osa. Seda on lihtne mõõta – mitu A, B, C-d ja mis on keskmine. Mis need teadmised nende tähtede taga väärt on, oskavad eriti hästi arvata kõik, kes pidanud kunagi sooritama teste, kontrolltöid või eksameid NSV Liidu ajaloost. Mõned väärtuslikumad tähed (nagu A) võivad küll avada uksi, kuid see, kuidas nendest A-dest vormida õnn, harmoonia, ilu, elurõõm, sära ja rahulolu, seda tähed enamasti ei seleta. Ei seletanud ka minu eksamihinded. See tuleb inimesel endal ära mõistatada. Meie kooli eksamitulemused (see nähtav osa) ei ole Eesti kümne parima kooli tasemel. Innove tulemuste mõõtjad (põhikooli lõpueksamid, gümnaasiumi lõpueksamid) väidavad, et me oleme kooskõlas nende poolt mõõdetavate tulemustega st põhikooli lõpetavad õpilased saavad objektiivset tagasisidet, käivad erinevates huviringides rohkem kui keskmised Eesti lapsed, saavad kohtuda põnevate inimestega (vt stuudiumi külaliste nimekirja), teha koostööd erinevate partneritega (projektid koolis), oma oma eluga koolis rahul 5 palli skaalal 3,4 punkti  ning vähemalt pooled lõpetajatest valivad edasi gümnaasiumiks oma kooli.  Gümnaasiumi panus noorte ellu hinnetena on ootuspärane ( ei saanud gümnasistist Nobeli preemia laureaati), aga nad õppisid kartmata eksida (valikkursused on arvestatud/mittearvestatud), ei kogenud kiusamist (rahulolu küsitlus), said ise otsustada ja vastutada (enesehinnangud, tagasiside, kujundav hindamine) ning mõistnud, et teadmised on vahendid muutmaks oma elu just selliseks nagu ise tahad. Mis jääb sellest nähtavast alles siis kui nad pensionile lähevad. Oh jah, näidata lastelastele oma A-dega tunnistust on kahtlemata uhke, aga pean tunnistama, et mu lapselapsi huvitavad need numbrid minu tunnistusel vähe. Hiiri, kes mu kooliasjade kastis paberist pesa tegid, huvitas rohkem.

Nähtamatu on sügavamal. See ei paista silma kui silm vilunud ei ole. Nähtamatu on nagu Tootsi piimaga kirjutatud kiri.  Peidetu saab nähtavaks klassiüritustel, soovis koos pingutada, lahedas läbisaamises, ainult siseringile arusaadavates naljades, õnnestunud projektipäevades, selles, kui laps tahab kooli tulla ja on kurb, et tuleb vaheaeg. Uskumatu, aga tõsi, ma olen seda lauset kuulnud. See nähtamatu on siis kui emadepäeva kontserdil saal on rahvamajas täis ja vanemad üksteise võidu nutitelefonidest püüavad oma rahvariides lapsi jäädvustada. See on juubelilaulupeo rongkäigus külg külje kõrval sammuvate jalgade astumises. See on sportlaste tunnustuseks tehtavas aplausis ja selle nääpsukese posis selges hääles: „Mina võitsin ka esimese kolmanda koha!“. See on oskuses esitleda oma kooli külalistele Hollandist, Myanmarist või Suurbritanniast isegi kui A-d ei ole ja mõni sõna tuleb žestiga asendada. See on teadmine, et ma pean võtma jõulukontserdile paki taskurätte kaasa, sest mõni laul võtab silmast vee välja. See on põnevus, mis valdab mind igal gümnaasiumi jõulupeol, kus kaunistused loovad erilist meeleolu ja suudetakse isegi räplaulud jõuluseks teha. Leida üles iga noore kirg ja lasta sel särada – see on kunst, mida meie õpetajate punt ülemaks peab kui A-de treenimist. Vilistlasõhtud (üks on just tulemas just 1. veebruari paiku) panevad õitsema kooliaegse sõpruse, näitavad mõistmise olulisust, toovad  kokku inimesed, kes peavad küünarnukitunnet tähtsaks. Kinnitavad kooliajal külvatud seemnete idanemist.

Ma ei usu, et vanaisa mu ainetundides õpitud teadmistest Euroopa Liidu rajamise kohta aastal 2070 lapselapsi hoides põnevaid lugusid räägib.  Pigem on need lood sellest, mida tema kooli ajal tegi, kuidas õppis ja missuguseid naljakaid lugusid juhtus kui kaaslastega matkapäeva kanuudega sõitma mindi. Millist tööd see vanaisa teeb, ei oska mina täna ennustada. Aga ma tean täpselt, et ta oskust vastutada elu eest on korduvalt proovile pandud ja kriitilise mõtlemise oskust, tähelepaneliku kuulamise oskust, õppimise kunsti ning loogilist mõtlemist samuti. Võib- olla tuleb papale meelde kooli ajal tüütuna tundunud lause töölehelt: „Mida ma tänases tunnis õppisin“ ja siis ta räägib oma järeltulijale kummalisest ajast, mil kirjutati veel paberi peale. Või jutustab lugusid autost, mida ta ise juhtima pidi ning näitab käega, kuidas ta rooli keeras ja käike vahetas? Eriti hea mäluga vanaisa võib koguni meelde tuletada, et kuidas nad kooli ajal aulas Sass Henno juttu kuulasid. Kes teab?

Kool on oma toimimises mitmekihiline nagu sibul – pealmine kiht paistab hästi välja ja kui sibul on mullane, just maast võetud, siis teeb käedki mustaks. Aga kui ta kuivab, siis pudeneb muld ja ainult ehk peent tolmu võin pärast hulga sibulate kotti ladumist oma kätelt leida.  On neid, kes seda köögivilja jumaldavad ja neid, kes teda vihkavad. Kui teda lõigata, siis ajab nutma. Kui küsida lapselt, siis enamasti sibul ei maitse.  Aja jooksul maitsemeeled muutuvad ning kilu/heeringavõileivast muna ja sibulaga saab klassika. Vähe on soolaseid toite, kuhu see mugul ei passi ning imelistest omadustest rahvameditsiinis ma ei hakka pajatamagi. Kool püsib niikaua kui ühiskonna aluseks on koostöö ja inimkond pole kaotanud usku ideesse, et õppides ilusaks inimeseks olemist loome parema maailma.

Millest selline jutt? Tiina Kilumets luges Kiviõli 1. Keskkooli sisehindamise aruannet ja hakkas mõtlema.

Tiina Kilumets, õpetaja