Jõuluaeg

Pidulik ja toimekas päev on jõudnud kuhugi öösse. Need pühad teevad mind alati veidi nukraks ja melanhoolseks, kipud vaatama ja tagasi vaatama, leiad üles oma eelmise aasta lubadused ja pead tõdema, et enamil on pehmelt väljendudes sumbunud mugavuse sohu. Ja siis kogu see aasta taak, mis vajub jõuluajal su kaela nagu oleksid ainusüüdlane kliima soojenemises, tohutus toidu raiskamises, liha söömises, kuuse kojutoomises, elektrienergia kasutamises, annetuste vähesuses, vähihaigete surmas, maailmas valitsevas ebaõigluses, lapstööjõu kasutamises, nutisõltuvuse levikus, lolluse ja nõmeduse õitsengus planeedil maa , aidsi levikus, kingituste tegemises, metsade mahavõtmises, Pariisi Jumalaema kiriku põlemises, Helme suupruukimises ning räigetes väljendites, ülemäärases tarbimises, lendamise tõttu tekkivas saastes, Lüganuse vallavalitsuse mannetuses, roolijoodikute sõitudes, kuidagi jäljetult kaduvate inimeste saatuses, ilutulestiku müras, õhku lennutatavate laternate ja õhupallide keskkonnakahjulikkuses, sudu tekkes, mikroplasti levikus, killerkottide kasutamises jne. Kõige lõppu siis see inimkonna pärispatt, mis küll Kristuse poolt ristil lunastati, aga mine tea---äkki ikka olen selles ka veel süüdi.
Peaks kohe proovima, et kas ikka tuleb 101 süüasja kokku.
Ja ometigi on küllalt ka neid asju, mille eest tänulik olla.

1. Et mu laste ja lastelastega on kõik korras;
2. et mu ema tatsab ja toimetab;
3. et mul on kodu ja kodukatus;
4. et ma olen oluline oma sõpradele ja kolleegidele;
5. et mul on iga päev laual toit;
6. et ma saan silmaallikast puhast vett;
7. et ma ainult nohisen ja muud hullu pole;
8. et mu tuba on soe;
9. et mu kassid ja koer pakuvad helgeid hetki;
10. et ma oskan lugeda, kirjutada ja matemaatikat;
11. et ma saan siia kribada;
12. et ma olen saanud sõbraks hobumaailma ja Pegasusega ja siis veel Michelli käelakkumine (nagu koer :);
13. et ma julgen ujumas käia ka talvel;
14. et mu raamaturiiulis on rohkesti lugemisvara;
15. et mul on külmkapist võtta ploome ja mustikaid ja kukeseeni;
16. et ma jaksan imestada ja kaasa tunda, et jagub kannatust ning mõistmist;
17. et ma olen sel aastal käinud Itaalias ja Türgis ja Kreekas ja Portugalis ja Rumeenias ja Rootsis ja Georgias ja Venemaal;
18. et mul on olnud vanaema kartuli-kruubipuder ja vanaisa õpetused (a la ole sa nii hää pini kui tahad, pealt Tartut olet õks koir ehk mõtsan karda inemest, mitte looma ja et umma tüü ja võõra söögiga võid ennast är ka tappa);
19. et mul on asju rohkem kui ma vajan;
20. et mul on auto, millega metsa sõita ning nina, mis aitab leida üles marja- ja seenekohad;
21. et on suvi ja sügis ja talv ja kevad;
22. et vanaema Salme on terve;
23. et ma jaksan ülekohtu vastu veel võidelda;
24. et mul on töö, mis mulle meeldib ja kolleegid, kellega koos toimetada;
25. et mul on ikka kolleegidega hullult vedanud :)  ja ka need, kes on oma teed edasi otsima läinud, on ikka põnevad tegelased olnud ;
26. et kui õpid, siis hakkab miskit veel külge;
27. et mõni pilt fotokaga tuleb ikka hästi välja ka;
28. et kunstinäitused kütkestavad ja silm ilu kõrval ka mõtet jaksab otsida;
29. et mu toas särab jõulupuu ja kaminas praksuvad puud;
30. et Jõuluvana tõi kontserdi piletid Joala 70;
31. et mul on Mäetaguse Spa kinkekaart ootamas;
32. et ma saan Marje auks süüdata küünla ja meenutada kõiki neid ühiseid hetki;
33. et ma saan juubelit Madriidis tähistada;
34. et mul on andekad ja teravad õpilased;
35. et mul ei ole kunagi igav;
36. et inimesed on üldiselt toredad ja head;
37. et nii palju siin maailmas on veel õppida;
38. et pensioniiga veel eest ära ei jookse;
39. et laps oskab juba päris hästi ratsutada;
40. et üksindus ei piina;
41. et ma olen nagu vanaema kunagi - panen oma lastele kaasa süüa ja kommi ;
42. et ma elan Eestis - ses väikeses ja rohelises riigis;
43. et mu parimad kõned on veel kirjutamata;
44. et internet töötab ja läpakas ka :);
45. et tekstides on vaikus sees ja mitte ainult tekstides, ka merelaines ja tuulemühas ja liivatormis ja päikesetõusus;
46. et mul on töö, mis annab pause hinge harimiseks:
47. et saab mängida koos kaarte (lehma);
48. et on emotsioonid ja tunded;
49. et on kurbust ja rõõmu
50. et oled elus.

Vaatan uuesti üle viimast päeva ülevaadatava Marju Lepajõe dokfilmi.

Omaenda tegemisest teadis seda, kes ütles:

"Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine. Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi ja kes lisab teadmisi, see lisab valu."

Innocentius III, Inimolu viletsusest.

Pöördu tagasi iseendasse ja vaata! Ja kui sa ei näe ennast veel ilusana, siis justkui skulptor tehes kuju, mis peab ilus olema, raiub midagi ära, tasandab midagi, teeb midagi siledaks, midagi puhtaks, kuni on kujule andnud ilusa välimuse, nõnda ka sina raiu ära, mis on ülearu, ja tee sirgeks, mis on kõver. Puhasta pime ja tee säravaks ja ära jäta " tööd oma kuju kallal", kuni välgatab sulle vooruse jumalik sära, kuni näed "mõõdukust pühal istmel troonimas" --- oled tervenisti üks tõeline valgus.

Plotinos , ILUST

Seetõttu on õige öelda, et kui hing saab ilusaks ja heaks, on see Jumala sarnaseks muutumine, sest ilu ja oleva üks pool tuleb sealt. Või pigem, olev on ilu ja teine (sellest erinev) olemisviis - inetus.

See inetus ongi algne pahe.

Nii nagu vastupidiselt - hea ja ilus on üks ja seesama, või hüve ja ilu. Niisiis tuleb head ja ilusat ning inetut ja halba otsida ühesugusel viisil. Ja ilu, mis on ka hüve, tuleb panna esimeseks.

Plotinos, Ilust

Tahad olla päeva õnnelik, joo end purju, 

tahad olla aasta õnnelik, siis võta naine,

tahad olla elu aeg õnnelik, raja omale aed.

+ Ja kusagil on üks aed, seal kasvab taimele nimega Scientia. Tema õied, mida kutsutakse Theoria´ks, on uhked ja ta lõhn hõrk. Kuid värvide sära pimestab silmad ja imeliselt magus lõhn nõrgestab mõne aja möödudes aju. Seevastu vili, mille nimi on Praxis, on taeva magus and, kosutab närbunut, aitab üles lootusekaotanu, kuivatab pisarad sellel, kes heidab meelt, ja kogub seemneid uute õite ja viljade jaoks, kogub seemnekorvi igihaljaste mõtete jaoks ümbritseva maailma tänulikus südames. On palju aednikke, kes leiavad end ootamas imetaime, aga üks näeb ainult õisi, teine ainult vilju, harva õnnestub nii nagu peaks. Sa oota õisi, mu poeg, aga lase neil jõuda viljadeni!

Faehlmann

Tarkus - mõtlemine, mis pöörab ära madalast ja juhib hinge selle juurde, mis on ülal. Puhastatud hing saab ideeks, logoseks, täiesti kehatuks, vaimseks, kuuludes tervenisti jumaliku juurde, kust voolab ilu allikas ja kõik, mis on temaga suguluses. Edasi, hing, mis on juhatatud vaimu juurde, on veel ilusam. Vaim ja vaimust pärinev on ilu tema jaoks, kodune ja mitte võõras, sest ainult seal on hing olevalt omaette. 

Plotinos, Ilust

verivorst 2019

Kõik on muutunud - pole Marjet, kruubid on nad toppinud 800g pakkidesse, ilm on sombune ja soe (1-4 kraadi sooja), lumehaisugi ei ole (kui kunstlumi tuhamäel välja arvata).
Niisiis :
kruubid 6x800 g ja veel 1 kg
Verd  - pidi olema 5 l, millest üks pudel läks Teelele. Et siis u 2,5 liitrit peaks meil ka olema
Soolikaid 6 pakki - 6x 150 m
sibul
liha (pekk)
küüslauk
maitseained
ja ongi kogu kunst. Kulu oli siis pere peale u 5 euri. Ja puid ei arvesta.
Kruubid keema ja siis isand Müüri kasuka alla hauduma umbes ööpäevaks.
Ja siis helistas Salme, et Teele pole haiglast lapsega koju saanud ja nende vorstitegu jäi ära... nagu miski needus on sellel tegevusel peal. Ise ka närveerid, et kas ikka haudub ära või siis jäävad kruubid tooreks ja asi kisub pekki minema.

Polnud viga - puder oli haudunud - vett oleks võinud ehk olla pool liitrit vähem, aga võis ka nii olla. selle aasta osalised: Tiina ja Liispet, Riina ja Helve, Airi ja sutsu hiljem liitunud Ülle, Pille (beebiga kõhus) ja Ille. Tööd jagus umbes kaheks tunniks, selg sai valusaks, aga ära ei tapnud. Piletid olid sellised kihisevas šampuse moodi kaks, siis veinikanister 3 l  - üks, ja selget haljast hundijalavett lisaks. Ja laud - juustu ja viinamarja, pasteeti ja leiba, vahukooretorti...

Pillel oli see esimene kord toimetada ja ta tegi läbi tõelise karjääri - nöörilõikajast kuni toppijani välja.  Tiina toimetas koos Airiga selle masina kallal, lehtritega toppisid Ülle, ja Ille, Pille , Riina lidistas sooltega, ja vahetusest joosti siis nööri lõikama, sest niidikera, mida ma teadsin kapis olevat , oli minema veerenud. Jahtuma sai vorstid panna õue, jooksid Ülle ja Riina, Helve oli keedutiimis. Ja niuhti need vorstid valmis said.
Mis juhtus.. suurt midagi ei juhtunud.. Ille puistas pipart nii, et kõik aevastasid ja köhisid ning isegi kui ta püüdis seda toimingut tasakesi teha, lendasid ebemed ninasse ja panid aevastama.
Ahjus läksid vorstid laiali, aga maitsesid head - koos soolapekiga, mis natuke krõbedaks praadis ja meeldivalt rasvastele vorstidele omakorda rasvakihi alla tekitas. Liha oli parajalt palju. Rasva oli rohkeste. Sooled ei tahtnud näppude vahel püsida.
Hoidsime suud kinni ja ei julgenud kiita, et vorstid katki ei läheks ja ei läinud ka.
Vorstid said head - Juku ainult vingus, et naistepuna olla vähe. Ega me seda naiste puna sinna palju pannud jah, see puha meie palgetel punas. Airi , tubli inimene, pesi saunas potidki suuremast sodist puhtaks, eks ma saunapäeval kuritarvitan sooja vett, siis saab päris puhtaks.
Soolikaid kulus umbes kolm pakki, nii et võin teha kartulivorsti, et küll saaks.

Ja udune päev saigi õhtuks, pühad võivad tulla. Ok, natuke oleks ikka koristada ka vaja.

Jõuluimetus

Kui palju mahub ühte toimekasse päeva. Tööd ja suhtlemist, siblimist ja sebimist, kohtumisi ja mõtete jagamisi, sündmuseid ja hetki.Olid tunnid, oli jõulupidu, oli õpetajate delegatsiooni kohtumine vallajuhtidega. Meedia peauudis oli muidugi Ihastes juhtunud tuleõnnetus, kus elu kaotas perekond - ema, isa ja KOLM last.
Ja ilm oli ka selline kõle ning lõikav, teed olid hullult libedad ning ilma kinnasteta ikka väljas olla ei tahtnud. Samas ronis aeglaselt taevasse täiskuu, silmapiir karjääris pakkus värvidemängu ikka punasest järjest oranžimaks ja siis juba neelas pimedus ka viimase heleda triibu. Karjääris oli veele tekkinud õhuke kirmetis, selle all olev vesi suutis jääkihti veel virvendama panna, kuid läbi enam ei murdnud. Spike (mu peni) otsustas haukuda pimeduses mustendava teadetetahvli peale. Ja kui julgust kogus, siis läks lähemale ning tõstis jalga selle postide peale.
Poliitikast ei oska nii palju kirjutada, aga vot jõulupidu.
Olen neid ikka vaatamas käinud, sest laps laulab kooris ja kuidas muidu lapsevanemana talle silma vaadata. See on selline heldimuse ja härduse hetk, kaks korda läksid silmad märjaks kui Mirtel laulis ja räägiti andeksandmisest ja headusest. See on see oluline. Vaadata oma õpilaste andekust siira heameelega, plaksutad akaasa tantsulastele, kes hoogsalt laval ringis trallisid. Mis siis kui läks segamini, kes partnerina pärast keerutust su ees pidi seisma.. Need ühesuguste patsikestega ja identsetes mütsides tegelased lähevadki vahel ähmiga segamini. Aga siis parandad vea ja jätkad järgmisest taktist. Või need neiud oma pikkades triibuseelikutes sirge rühi ja uhke peahoiakuga. Kas polnud suursugune vaatepilt? Laulud toovad siiani väikese värina hinge - Hedi ja Mirtel ja see väike tüdruk, kelle nimi on ununenud. Põmmutajate hoogne rütm ja esitus, kus pole vahet - oled sa õpetaja või õpilane, kokku tuli ansambel, mis väga hästi kõlas. Rütm ja Christoferi natuke laialivalguv tekst andsid kokku põneva koosluse. Noored muusikud Jaanuse juhendamisel lõid varbaga takti, et sünkroonis püsida, Adeele kipsis käsi ja püüdlik rütmipilli harmoonia, pinges näod viitasid tõsisele pingutamisele. Veel ei ole ehk viiul ja lõõts nii käpas, et oleks saanud esinemist nautida, aga seda tähtsam oli võimalus esineda.

Adeele oli ka sedameelt, et "endise" direktori kõrvale istudes sai kõrvaldatud viga, et siiani on ainult kaks sõna räägitud ja juttu voolas koolist ja elust ning suur inimene kuulas.
Ma ütleks, et Johanna Maria balletisoolo ja väikeste päkapikkude jõulumuusika saatel antud valgusetendus tekitasid ebamaise tunde, et mis kinnitas valguse võitu. Ei olnud vaja suurt tänamist sinna otsa - hoidke üksteist sõnumist piisas.

Ostsin täna Mangi horoskoobi. Tahaks ju millessegi heasse ka uskuda ja horoskoop üldiselt pakub igasugu selliseid emotsioone. Niisiis  - hakkan elu üle järele mõtlema, sest elu ei lähe helgemas suunas, vaid inetumas. Peas keerlevad mõtted - kust see Mang nii täpselt teadis, et mis meil siin on... et tuleb rinda pista halbade ideedega ja mõtiskleda maailma üle, et oma telg tagasi saada. Mariliisil oli räägitud koguni oma valijaskonna tekkimisest ja Jupiteri mõjust liidriks olemisele.

No ütleme, et läbirääkimised läksid nagu ikka. Sikkudena seisavad mõlemad pooled oma nõudmiste eest ja taganeda ei saa. Meie tahame tagasi direktorit, vallavalitsus käiab poliitilise ärakasutamise juttu ning retoorikasse on ilmunud sõna "ajupesu". Viimane ajupesu juhtum meenub sinisest äratusest, aga veel enne Kemal Atatürgi sünnipäevale pühendatud pidustustest Türgis Adanas. Vot see oli pesu, mis pesu nime vääris. Aga oskus sõnade jõudu tunnetada tuleb ka tasapisi. Hirmutamine ja hirm, et kooli julgeksid tulla tööle õpetajad, kes ei ole Heidiga sama meelt... jne. Ma sain terve tahvlitäie näiteid, kuidas toimib propaganda, mis on mõjutamine, mis on neutraalsed sõnad ja mis mitte. Õpin kuni elan.

Mõned naljad ka: Aili rääkis oma õpetajana kodukülastamise kogemustest - et kuna vanemad armastasid hoolega aknal vahti pidad, siis hiilis õpetaja mööda seinaääri külastamist vajava pere elukoha poole ja kella helistades valetas, et on kirjakandja. Muidu poleks lahti tehtud. Aga pettusega sisse pääsenult sai vanematega ikka kontakti. Või siis kui ta lapsevanemale kurtis muret, et laps ei tee vahet oma ja võõra vahel, siis vanema reageering oli: "Ma ju rääkisin Sulle... Mida Lenin ütles? Õppida, õppida, õppida."

Lisaks veel need uuemad lood sellest, et koolis keelatakse ära pähklite söömine, sest need olla oravate toit.
JA siis et HITO vorm on kollane ja sinine, uute tuulte puhudes on see tunnistatud propagandaks ja treener võib saada süüdistuse ajupesus.
Et huvitav, millised jõulupakid on vallavalitsus tellinud - kas Pirge peab nüüd keldris istudes oravakese kommid sealt kõik välja korjama?

Hambad on meil igatahes sama teravad kui oravatel. Ja miski metskitsede söötmise jutt ikka ka.

Pael, ei võtnud eile kaasa kaamerat ega telefoni, nüüd pole jõukontserdist pilti kuskilt võtta. Nii juhtub, kui ise ära ei tee :).

Direktorist, koolist ja haridusest

Ma töötan selles koolis alates aastast 1997. Enne töötasin nö kohakaaslasena ( või siis osalise koormusega gümnaasiumiastme õpetajana). Nii et oma 25 aastat selles koolis, mis on rohkem kui küll, et hinnata kooli arengut. Kui me taasiseseisvaks saime, siis oli ajalugu ja ühiskonnaõpetus midagi sellist, mille väärtuslikkuses keegi ei kahelnud. Vahepealsed haridusreformid on kohustuslike tundide hulka ajaloos vähendanud, pakutakse valikuid. Ühiskonnaõpetuse osa on jäänud samaks – kaks 35-tunnist kursust kolmeaastase gümnaasiumiosa jooksul. Mis on aga muutunud põhjalikult, on arusaam sellest, mis teeb ühest koolist õppimise koha ja hea kooli. Lisaks õpetajate valmisolekule muutusteks, on õpetajatel alati vaja juhtkonna (direktsiooni) toetust, et muutustega alustada, organisatsiooni arendada ja uusi lahendusi otsida. On oluline erinevus, kas pead minema juhi käest luba küsima või saad olla kindel, et sinu kogemust õpetamisel ja õppimise korraldamisel usaldatakse ning saad ise otsustada.

Mugavustsoonist välja – õppimine toimub siis, kui sul on vaja pingutada ja on turvaliselt ebamugav. Kiviõli 1. Keskkool on koht, kus mugavalt hakkama ei saa. Ei ole võimalik teha tunnikonspekte, mis kestaksid aastakümneid ja ükski kooliaasta ei sarnane teisega isegi mitte 30%. Klassid on erinevad, tegevused koolis, millega õppetööd siduda (lõimida), on erinevad, aasta jooksul pakutavad võimalused varieeruvad, projektid ning ideed – kõik see teeb igast aastast ainulaadse õppimiskogemuse isegi kui õppeprogramm on sama. Ehk siis – kui ükskord ei ole õnnestunud, siis on vaja muuta tingimusi, sisu, viise, kuidas õpitakse ning edasi katsetada. Just katsetada, sest valmis retsepti, kuidas miskit noorte poolt õpitakse ainuõigel viisil, pole olemas. Hakkas peale aktiivõppemeetoditest, siis tuli kursus „Õppides loon end“, siis valikud ja lõimimised, LAK õpe, projektõpe, kogukonna kaasamine, ülekoolilised ühisprojektid,  katsetamised ja koostöö. Usun, et kui oma aastatega kogunenud kalendermärkmikud uuesti läbi lehitsen, siis saan ikka hulga pikema loetelus. Aga see kõik näitab seda intensiivsust, millega me oleme oma parima äranägemise järgi ehitanud kooli, kus õppimine peaks olema areng ja maailma avastamine, kus ei ole teooria ja praktika lahus, vaid kus need täiendavad ja pakuvad võimalusi kõigile noortele. Sest meie klassis on neid, kes saavad üliedukalt ja mängeldes hakkama riikliku programmiga, on keelekümblejaid, keskkooli klassides 60-40 õppijaid, on neid, kes vajavad lükkamist, tõmbamist ja tirimistki, et kohustuslik põhiharidus kätte saada. Ühesõnaga, me oleme tavaline piirkonna kool, kus õpivad väga erineva taustaga ning võimetega õpilased. See kõik vajab koordineerimist – õppetoolid, õpikogukonnad, kovisioonid, Belbini meeskonnarollid, mentorprogrammi katsetamine, 360 tagasiside jne. Need on vaid mõned näited sellest, mis kooli arengut on kujundanud. Oleme unistanud ja oma unistused seadnud kooli seinale ajateljena. Võimsalt unistasime, õpisaartest kooli aias kuni gekoni triiphoones, et troopika elu õpetada. Kõik unistused ei täitu, kuid unistades loome tulevikku. Just nii hakkab tööle mõte, mis edasi viib uute tähisteni. Ja visiooniga direktor on kasvanud meiega koos – uute tähisteni, uute arusaamadeni otsimaks hariduse seda tuuma, mis peaks andma meie noortele 21. sajandil oskused hakkama saada infotehnoloogiaga üleküllastatud keskkonnas. Ja see ei saagi olla mugav protsess, see otsimine, leiutamine ja katsetamine. Parandamine ja taas hakkamine.

Poliitika koolis. Olen õpetajana pidanud aktiivset kaasalöömist väärtuseks ning usun, et kõige paremini tuleb tõde välja väideldes, argumenteerimisoskus areneb asjatundjaid kuulates ja ise väiteid sõnastades, et kui on võimalik võrrelda erinevaid sõnumeid, siis on noorel valijal lihtsam teha õige valik- Valik lähtuvalt oma maailmavaatest ja arusaamadest. Alates 2013. aastast olen korraldanud neid debatte, 2017 jäi viimaseks (osalejad ka needsamad praegusest vallajuhid ja volikogu liikmed). Sest olukord oli muutunud skisofreeniliseks – õppimise asemel luuras igast nurgast mõjutamine ning tundus, et usku tarkadesse valikutesse ei usuta. Valimisaastatel on nii ikka poliitikud erinevatest erakondadest meie kooli kutsutud, nad on saanud oma seisukohti tutvustada, rääkida oma ideedest, noored õppinud küsimusi esitama, kokkuvõtteid kirjutama ja terasid sõkaldest eristama. 2015 Riigikogu valimistel olin eriti uhke, sest saime kokku kõikide erakondade esinumbrid (va Sotsiaaldemokraadid, kus esines Allik) – olid Toom, Samost, Allik, Boroditš…. Igavesti uhke seltskond, keda kuulata ja kelle seisukohti võrrelda. Miks see siis õppimine ei ole?? Noored kujundasid plakatid, kutsusid kaaslasi üles, uksed olid avatud kogukonnale – tasakaalustatud tegevus ju. Isegi moderaator polnud kohalik ja seega ei saa üritust kallutatuks pidada.

Muidugi on käinud ka üksikult poliitikuid – Urmas Paet ja Yana Toom, Kaja Kallas, Tunne-Väldo Kelam, Piret Hartmann, Jevgeni Ossinovski ja Kersti Kaljulaid, aga siis on teemad olnud kindlalt piiritletud, see pole ajupesu kui Euroopa Parlamendi saadik oma tööst räägib või kui räägitakse valimiste rollist demokraatia arengus või hoopis lõimumisest Eestis või välispoliitikast. Sellest uhkest nimistust ei süüdistatud küll kedagi, aga see on esitatud seetõttu, et võtta maha süüdistus ühe erakonna eelistamises. Õppekava lausa kirjutab ju ette, et noortele tuleb õpetada vastutustundlike valikute tegemist, oskust pidada dialoogi, respekti poliitiliste vastaste suhtes, kodanikuidentiteedi kujundamist, oskust eristada emotsionaalseid ja poliitiliselt kallutatud otsuseid tõest jne. Lugege ise kui ei usu. Mil moel ma õpetajana peaksin siis teemale lähenema? Teooria? Loeme ajalehti? Otse kuulates saavad mu noored rohkem – alates eesti keele harjutamisest kuni sõnavarani, mida riigimehed (loe: poliitikud) kasutavad.

Ettevõtlik kool on omaette teema. Alustasime koos Heidiga 2006, minust sai koordinaator ja see tähendas, et ses uues olukorras oli juht mulle toeks. Tegin vigu – ei osanud kiita (ega korralik eestlane pigem kritiseerib kui tunnustab), oma ideede selgitamisega jäin jänni, mõni aruanne jäi õigeks ajaks esitamata… Ühesõnaga on vaks vahet, kas oled õpetajana klassi ees või siis koordineerid projektitegevust kolleegide vahel. See, et mul lubati õppida, kukkuda ja end püsti ajada, areneda arusaamiseni, et praktilise tegevuse käigus õpib vähem, aga õpib hästi, on teinud must selle õpetaja, kes ma praegu olen. Õppisin ära inglise keele, olen mässanud rahvusvaheliste projektidega, käinud töövarjuks nii omas riigis kui ka välismaal, oskan näha suurt pilti, võtta vastu väljakutseid, julgustada oma kolleege ja õpilasi. Ja kui mu klassi noor küsib, et õpetaja, kas te ikka olete edasi meie klassijuhataja – suuremat kiitust ei ole. Aga areng ei tule käsu ehk keelu peale, areng tuleb inspireerimise peale. Need koostöised tegevused, kus fantaasia lendama hakkab, kus tekib see müstiline sünergia ja keegi ütleb: „Aga teeme ära!“ Koolirõõm – nii nimetasid Eda Heinla ja Tiiu Kuurme seda. Ja see tuleb siis, kui su seljatagune on kindel, sa oled võrdväärne osa kollektiivist, mis toetab sind ka siis, kui sa eksid. Uhke oli Riias Junior Acievement Europe auhinda vastu võtta ja uhke on kuldtaseme kool olla.

Ja nüüd see  -„ Otsus on tehtud, sellega peame edasi elama.“ Meie visioon on kasvatada ilusat inimest – see tähendab, et elu ei alga siis, kui kool lõpetatud. Kool on osa elust – oskus koostööd teha, oskus märgata ja aidata, oskus kuulata ja omi seisukohti selgitada, väärtustada eneseteostust ja pingutust, õigus kasvada ja areneda kõlbeliseks kogukonna liikmeks. Hetkel ei oska ma muud öelda, kui et võim on käitunud kõiki neid oskuseid eirates, mida me peame 21. sajandi oskusteks (kommunikatsioon, koostöö, kriitiline mõtlemine, loovus). Mul on hea meel tõdeda, et mu üheksandikud teevad  paremini koostööd ning kriitilise mõtlemisega on ka kõik korras ( nad suutsid vallavalitsuse juhi sõnavõtust ja pressiteatest neli vastuolu leida nagu naksti). Nüüd õpime me toime tulemist keerulises olukorras, eetikat, et meemid üle võlli ei läheks, harjutame matemaatikas ruutvõrrandi lahendamist ning annetame oma jõulukingi raha koerte varjupaigale. Kool on osa elust, mu noored õpivad  ja usun, et kui nende lapsed kord kooli lähevad (ja juba Toots ütles, et küll nad ükskord tulevad..), siis on noored valmis õlga alla panema nii koolis toimuvale kui ka kogukonna tegemistes panustama. Teadmised on võim (Fr. Bacon).

Kell on üks läbi ja ma pole suutnud ikka magama jääda

Ma olen Nõuka aegne naine, saanud koolis poliitilise karastuse ja jäänud ellu (nõukogude ideoloogia ja siis see Eesti Vabariigi keelatud lugu läbi vanavanemate lugude ning pööningult leitud kaanteta "Kannatuste aastad" raamatu kaudu), ma tegin ülikoolis ära Nõukogude Liidu partei ajaloo eksamid ja dialektilise materialismi , edasi ei saanud, sest selle kursuse ajaks, mil oleks pidanud teaduslikku kommunismi õppima, olid need õppekavast maha võetud. Seega võib mu ideoloogilises maailmavaates esineda mõningaid auke, aga Lenini teoseid olen lugenud, pioneer ja kommunistlik noor olnud. Ma mõtlesin, et ma olen kõik põrgud läbi käinud, aga näe - partei ja vallavalitsus otsustas veelkord mu hingesoppide ideelisust kontrollida.
Ma ei räägi sellest, et me kartulikoori lubasime süüa iseseisvuse saamiseks, ega sellest, et isamaalised laulud meie põlvkonda härduma panid ning Tartu rahulepingu aastapäeva paiku Nõuka sõdurite ja verekoerte vastas seisime. Ma ei räägi isegi sellest, et maad lastega tahtsime täita. Aga vot haridus oli miskit, mis tegi sust inimese. Õppisid ülikoolis, lugesid tarku raamatuid, mõtlesid, vaidlesid kursakaaslastega soome-ugri rahvaste saatusest... Loll oli loll olla.
Kui mu lapselapsed ükskord kasvavad, siis ma võtan nad enda juurde ja räägin neist kaugetest aegadest. Kirgliselt ja unistavalt, lisan mõned tuhanded ilu jaoks demonstrantide arvule juurde ehk siis kirjeldan hundikoerte hammaste teravust.
Aga mitte sellest ei mõlguta õpetaja öösel mõtteid. Õpetaja mõtleb homsest - mul on kolm ühiskonnaõpetuse tundi, 12 ja 9. klass vaatavad mulle otsa ja ma pean oskama neile seda värki seletada. Püüan siin sättida ritta oma teadmisi ning sain sellise rea: Tammsaare "Tõde ja õigus", siis Dostojevski "Kuritöö ja karistus", siis Austeni "Mõistus ja tunded" ning lõpuks Dante "Põrgu". Ja ma saan aru, et sel teemal läheme ühiskonnaõpetusest kaugele.
Hakkan siis otsast taas heietama. Koolis õpetati mulle matemaatikas loendamist, eesti keele õpetaja nägi vaeva meie treenimisega, et ridade vahelt lugedes kõik terad kokku saaks. Hakkan siis vallavalitsuse pressiteadet matemaatiliselt töötlema. Esiteks see ümbrikulugu aastast 2013, siis see põhjuseta puudumiste ja nänni värk aastast 2017 ja nüüd luba kuuel noorel kokku tulla aastal 2019. See teeb keskmiselt kahe aasta kohta üks rikkumine ja kokku kolm. Sellest keskmise ämbri kolistamise pean tõe ja ajaloolise täpsuse huvides üles tunnistama - olen süüdi. Lubasin paigutada laua, kuhu KÕIK said oma nänni panna saali, mis oli siis debatiga, kus osales 6 erinevat erakonda, samas ruumis. Keelasime lastel reformikate kollaseid õhupalle täis puhuda, isamaa sinimustvageid käepaelu kanda ja kuna oli tõesti mu tunni aeg, siis panin isegi puudujad kirja. Ja mis kõige kuritegelikum, kandsin puudujad päevikusse. Sel ajal oli veel vist paberkandja. Aga pead ei anna. Üles tunnistan. Ausalt. Ja kui juba tunnistamiseks läks, siis olen sotsdem (see, keda kohukeseks kutsutakse - seest olevat roosa). Kuna ma annan ühiskonnaõpetust, siis on vallavõimul võimalik igati kahtlustada minu kallutatust, propagandat ja puudujate märkimisega tegelen ka endiselt. Ning et paturegister Heidi omast lühem ei oleks, siis õpetajate päeval jagasin pastakaid ka. Hea vallavalitsus, arutage minu küsimust ka, ma väga tahaks teada Teie arvamust.  Aga kui nüüd tagasi tulla, siis hää lugeja, katsuge oma isiklikud ämbrid kokku lugeda ja kui see on harvem kui üks kahe aasta kohta, andke teada. Ma kutsun Teid oma tundi jagama lastele kogemusi, kuidas õigesti elada. Enne kooskõlastan vallavalitsusega. Kommunistliku noore ausõna.
Et ma nüüd ei eksiks, siis tsitaat vallavalitsuse pöördumisest.
Koolijuht peab olema inimene, kes on ka reaalselt koolis kohapeal, tegutseb pühendunult ning kohalikust poliitikast segamatult,” selgitab Rauam. 
Hakkasin siis mõtlema. Ma olen läbinud kolmeaastase koolituse "Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujundamiseks". Mul mõtlemine üldiselt käpas. Heidi osales õpilasüritustel, õpetajate toas käis regulaarselt, kohviube tõi masinasse, seega oli usaldusväärne erinevalt ehk mõnest teisest kolleegist. Ostis mu leiba, eriti maitses küll päikesekuivatatud tomatitega. See siuke Itaalia vurhvi, aga juba põhiseadus keelab diskrimineerimise mis tahes alusel, nii et lase olla pealegi. Tegutseb pühendunult toob mu meelde ühise laulukonkursi ja vilistlaste lehed ja koolimaja renoveerimise ning selle, kuidas me arutasime, et kas paberinätsu võib ikka uhiuutele seintele kleepida. Saime oma tahtmise. Kleepisime. Õpilaste töid. Ei pannud reformierakonna plakateid. Isegi õpilaste tööde alla ei pannud. Ei tule kahelt poolt, tuleb ühelt poolt. Ja kui nad nüüd ise ütlevad, et juht peab tegutsema kohalikust poliitikast sõltumatult, siis Heidi nii ju tegigi. Äärmisel juhul sõltus riiklikust hariduspoliitikast ja see juba kohaliku poliitika alla ei käi. Aga vot see Ettevõtlik kool on küll kohalik programm. See on nüüd küll tuline kahju, et ta sellest end mõjutada laskis. Myanmarist ka meelitas inimesed kohale, selline mainekahju vallale, et hakka või nutma. Ja hollandlased istusid mu tunnis ja inglased. Äkki peaks neid ka teavitama, et nad on suure veaga hakkama saanud, muidu nad ei teagi ja siis ... ei jaksa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada.
Ma võiks veel hingamisest ka rääkida. Et siiani olen nina ja suuga hakkama saanud, nüüd tuleb vist lõpused kasvatada ehk läbi küljeribide õppida hingama. On veel üks gaaside väljutamise viis, aga sellest viisakas inimene ei räägi. Ma tahaks viisakas olla. Nii et see uue hingamisega saab keeruline olema. Ma juba ette muretsen, sest eestlane on muretseja rahvas. Ja ma olen küll võrokese ja seto segu, aga ehk ei panda pahaks. Ma opse tuu kiräkiile är. Nii ma või kõnõlda õks ja lugge Umma lehte ka. Kiele omma suuste.
Vallaviletsus taunib laste alates 7- eluaastast poliitilistesse aktsioonidesse kaasamist. Ja see tegi mind ka nõutuks. Meil on kogukonna kool - olid lapsed ja lapsevanemad ja õpetajad ja pensionärid. Kui lastel kõlbab koos õppida ja koolis olla, siis mille nad ei tohi koos väljaspool kooli olla kui vanemad lubasid. Minu üheksandikud vehkisid küll oma lubatähtedega ja ma ei osanud neid kellelegi pakkuda. Ja vähemalt laulmise tunni ning tervisliku väljasolemise osaliseks said nad küll. Ja seda ei olegi nii vähe. Eks nad saa hiljem rääkida oma lastele, et mis meie ajal kõik koolis oli. Umbes nagu mina praegu meenutan Artu vanaisa jutustusi Hispaania kodusõjas osalemisest. Alles kümme aastat hiljem sain teada, et see oli keelatud tegevus ja tegelikult rääkis meile hoopis riigireetur, kes poleks tohtinud oma nina sinna toppida. Nagu Simm või midagi sellist.
No ja nüüd on mu jutt nii pikk, et seda ei viitsi keegi enam lugeda ja mõte on ka ammu kuhugi hajunud. Vanasõna räägib, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast. Ja siis seda ka, et kool kasvatab ainult hobusevargaid.

Ja siis algas lollidemaal suur segadus...

Käsi ei taha tõusta kirjutama, pea on täis imelikke mõtteid. Klass, kus peaks olema õpilasi, on tühi ning mida tund edasi, seda enam hakkab kohale jõudma konflikti tõsidus ja enda jõuetus.
Olen patsutanud õlale ja uskunud sisemuses sellise jõuga, milles minu arvates pidi jaguma kolme rumala otsuse jagu energiat. Olen rääkinud kolleegida ja mõõtnud oma uskumusi, arvasin, et mõistus on see, mis ikka peale jääb, aga selgub, et kui rumalusel on jõud, siis ka see on mäekõrguselt võimas!  Kohaliku poliitika konnatiik pakub oma jõuluetendust.  Jõulurahu? Ma vist hakkan igatsema Savisaare aegu, kui see rahu toimis Nüüd on hundiseaduste aeg ja pole mõtet rääkida rahust. Kogukond on kistud konflikti ja ma nüüd püüan aru saada, et milline roll on minul selles.

Püha Mooses! Ma pean astuma ametiühingusse, et streikima hakata. Ja samas mõistus ütleb, et parim, mida teha, on teha oma tööd - hästi ja kirega, uskuda headusesse ja jõulurahusse, noorte säravatesse silmadesse ja täiskasvanute tasakaalukusse. Pimeduse vägi ja ülbus tegid oma töö, rahva mandaadiks kutsutud jõud keeras kihva meie töö ja nüüd ma ei teagi, mis edasi saab. Kuidas edasi?
Kunagi 1994 tulin poole aasta peal (aprillis 1994) Meieri asemel. Too oli oma tempude ja luusimistega üle piiri läinud ja nii ma siis Kalkuni kõne sain , arglikult mökitasin ja mõtlemisaega palusin. Sain konkreetse vastuse, ei ole siin mõelda midagi. Tulin ja toimetasin. 1997 jäin päriseks. Täiskohaga - kõik tunnid. Sain pingutada ja teha oma parima äranägemise järgi. Ilmselt olin vahel liiga range, võis olla ka erapoolik ehk omaenese kangust täis. Olen õppinud oma vigadest, oskan rohkem kuulata, tähele panna, mõista, et taipamise määr võib olla erinev. Aga see inimesena kasvamine on toonud mu siia, kus ma täna olen. Olen panustanud täiega ja nüüd tõmmatakse vaip jalge alt ära. Pekki.

Tegelikult ma siis nüüd teen pausi ja vahutan pärast edasi. Sellest, kuidas ma lapsi mahitan, et kuidas ma poliitilist propagandat teen ja mis roll õpetajal siis ikka klassi ees on...

No ja nüüd ei oskagi enam kuskilt alustada. Kogu aeg on selline tunne, et äkki peaks end kuidagi ärkvele raputama... aga päris täpselt ei tea, kuidas. 

Mis ma homme lastele ütlen? Kuidas ma olukorda selgitan?