Elu pöörane kiirus

Et siis kohe-kohe on algamas, see minu esimene koordinaatorina läbi viidav projektikohtumine. Ettevalmistused on tehtud, Kristjani omi pole üle kontrollinud... ei ole jaksu. Ajan teibasse kui miskit untsus on.

Mis veel on vaja teha?
Hakkame siis loeteluga peale - söökla ja hostel - toitlustus
Sussišokolaadid ja helkurid kingikotti
Toiduained söögi tegemiseks
Sööklaga kokkulepe nõude kasutamiseks esmaspäeval
Siis sertifikaadid - üksikud ja grupile.
Ülevaade projektist koordinaatoritele - koosoleku ettevalmistus
Kahoot esmaspäeva õhtuks
Retseptid ja paljundus
Ülevaade nõudest ja muust sihukesest
Kristjani töölehed
Reflekteerimine ja tagasiside
Rollide jaotamine riikide vahel - kes mida tahaks teha.
Garantiikirjad?

Raudselt on midagi veel ununenud... Aga huvitav, et mis? Ma pean kuidagi välja mõtlema, et kuidas ma saaks kolmapäeval minna ratsutama... aga ühtegi head mõtet ei karga pähe.

Organiseerimata on veel tunnid, Martinile tuleb liha marineerida, pühapäeval ratsutama ja ujuma (sic!). Oi, ja siis Innove ja siis avaldus ja siis veel Anastassiale tagasiside. Kurja. Ja siis homme on vaja minna Liispeti kulme tegema. Infominutite üleskirjutamine ka. Ja kunstide koolile üks kingituse komplekt....Nad saavad 50, aga mul ei ole pühapäeval aega nendega pidu pidada....Aww ja Liispeti kapi võti teha Armale.
Aiiii ja siis Marise asemel viiendikele kahoot ja kloostrielust väike ülevaade. Ja Mariele pole ka jaksanud vastata... et kuidas selle meedia projektiga edasi minna.

Ja märtsikuise Kreeka ettevalmistus on alanud.

Ja hamba sain pooleks, sellega peab midagi ette võtma kui aega saab.

Ja ma ei räägi parandamata töödest, koristamisest või söögitegemisest. Kaljule kompuutertomograafi aeg.
Ma ostsin endale teatripileti üheks teisipäevaks, peaks uurima, et mis kuupäev see oli :).

Väike ärevus on ikka sees... isegi kui ma saan aru, et tegelikult ei sõltu minust hetkel suurt midagi - paberimajandus ehk....

Lumi tuli maha. Külm näpistab nina ja varbaid, pidin täna korrapidaja olema, aga viilisin. See eilne ujumine oli ikka pöörane, hullult külm oli. Mitte vesi, aga tuul ja see lumi, mis jalanõudesse sisse lipsas, kõvaks külmunud põhi ning külmetavad varbad ja sõrmed.... Ja ikka oli vaja ronida sinna vette.... Nagu natuke talisupluse moodi juba.

Aga värvide mäng taevas hommikul ning õhtul, tänavalaternate peegeldus jõevees, jõuludeks valmistuv kogukond, kuused ja krudisev lumi, tuledes tuhamägi... see loob meeleolu.

Hoidku Jumal mind nende projektipäevade eest, tööga ehk tulen ikka toime. Jumal ei pane inimesele suuremat koormat kui ta kanda jõuab.
Kindlasti on veel miskeid tobedaid ütlemisi õigustamiseks, et miks ma olen rabanud enam tööd kui jaksaks ära teha. Aga see annab elule sisu ja igatsuse, et kui ma ükskord pääsen töö köidikuist ja kammitsaist, siis... ja nii ongi elu. Teed tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus.

Projektipäev JÕULUOOTUS

Et mitu korda peab ühe ja sama reha otsa astuma? Korra oleme me Külliga juba kella viieni koos toimetanud ja vandunud, et järgmine kord teeme kaarte või midagi sellist. Aga küürakat parandab ainult haud.... ja kes vana asja mäletab, sel silm peast. Ja meie ei mäletanud. Või oleks ehk õigem kirjutada, et arvasime, et on asi oli meie töö organiseerimises. Mina arvasin ehk nii....
Et siis kui kõik korralikult läbi mõelda, siis saab ju hakkama....Ainult ideid tuli aina juurde ja kartuli kogustega panin pisut puusse. Et siis sai verivorstist kruubivorst ja kartulivorst ja siis veel leib ning lõpuks ka mulgipuder. Sest kartulit oli niiiiiii palju. Ja siis munavõi tilliga.
Aga tegelikult vorstide küpsetamiseni ei jõudnudki, sest aega nappis ja enne kella kahte tahtsime ikka vähemalt osa söögist lastega ka jagada.

A. Leib
B. Kruubipuder vorstidele
C. Mingi eriti optimistlik osa minust arvas, et õnnestub ka kaneelikuklid ära küpsetada....
D. Veri ja sooled sulama
E. Pakkimine - igaks juhuks või ja sidrun ja jahu ja .... maitseained võimalikeks ja võimatuteks hetkedeks , liha ostsin lisaks, juust, küüslaugumöks, sinep ... jne
F. Tassimine  - Liispet sai heegeldada edasi ja tagasi, edasi veeti asjad klassi, üks kast lagunes ja nii nad siis seisid... enamik sellest.Sest aega kaneelikukliteks nüüd küll ei jäänud.
G. Väike närv käis ka asja juurde, sest esialgu ei leidnud noored tööd üles, molutamine ei meeldinud, asjad ei sujunud nii kiiresti kui minu köögis tavaliselt jne. Eks ma siis nähvasin Liispetile... ja ema oskab ikka närvidele ka käia. Küll ei ole lapsel juuste jaoks rätikut, siis ei oska ta leiba panna vormidesse, siis on ta aeglane ja siis jälle jalus....
H. Niidi unustasin ikka... sellele pidid noored järgi silkama.
I. Kooli pann oli jama ja võttis asjad külge, rasva pritsis, liha oli liiga taine, sibul pigem haudus kui praadis jne. Et tegelikult polnud ju ka ruumi ... kogu köögi kasulik pind oli hõivatud; kõrvits ja kringel ja kartulite koorimine, sibulate koorimine. Poiste tööpind oli rokane ja see mulle ka ei meeldinud.... perfektsionist möllas. Kastipõhjast tuli lihatükke juurde... need väikesed pakikesed olin  ise ostnud. Riko tegi praaki ja tüdrukutel tuli kuubikud väiksemateks lõigata.
J. Tasapisi  hakkas asi ilmet võtma - liha ahjus, kapsad podisemas, kringlitagen kerkimas, kõrvitsad hakitud, kartulid kooritud.
K. Vorstisegu maitsestamine - algusl tanguvorst ja siis verivorst (Täna Helena teatas, et maitses hästi ning selle üle on mul häääää meel).
L. Kui ettevalmistused tehtus, siis kõige rokasem oli muidugi verivorsti tegemine ning seda va vana viisi ei hakanud seekord isegi proovima. Külli masin ja siis minu aparaat ja lupsti nad tehtud olidki.
M. Keetmise ajal oli siis viimaks aega ka maha istuda. Liispetile oli tulnud geniaalne idee teha munavõid ja nii ta siis valmistas selle ka veel. Maitses hea, nagu ka kapsad ja kartul ja liha... Kissellist rääkimata. Koos vahukoorega ikka ületamatu lugu. Kõrvitsasalatitki läks kausside kaupa ja seekord tulid ka koolitöötajad meitega koos maiustama. Kringel ja vorstid jäid menüüst välja, need läksid loosi järgmisel päeval.
Või vaniljekastmega.
N. Panin teise poti ka tulele ja sain siis kiiremini hakkama. Juba tervelt 20 min enne viite oli klass-enam vähem korras, kraanikauss tangudest umbes, vetsupott ka rasvast umbes, maja lastest tühi ja Külli koos Tiinaga said koju marssida. Aknalauale jäid jahtuma vorstid..... Kaja (koristaja) pani need pärast külmkappi.

Kuna ise olin küünarnukkideni rasvas ja pudrus, siis pilte ei saanud. Aga hr Teuli tegi neid ja siis panen lingi juurde kui peaks keegi tahtma vaadata.
https://www.facebook.com/pg/klassileht/

Aga ega sellega veel ei lõppenud püha üritus -  Liispet oli nii väsinud, et pea hakkas valutama. Tassis asjad autosse, kimasime koju ja siis ta vahetas riided. Ratsutama. Kuna kaneelikuklitest ei tulnud suurt midagi välja, siis võtsime kaasa natuke kringlit.Võtmise hetkel oli see veel päris soe....
Et siis miski müstika toel oli vahepeal talv saabunud. Näiteks näitas auto termomeeter miinus seitset kraadi. Prr. Nii külm. Kuidas ma küll ujuma lähen ja kas mul ikka jätkub julgust?

Karja instinkt - koorisin end paljaks ja alasti tähtede alla ujuma. Kui enne külmetasid varbad, siis nüüd ka sõrmed, nii et jagus kohe ...ja põhi oli plätude all vastikult kõva ... äkki oli jääs?
Pärast istusime Sirlega hobusetekki mähitult ja plagistasime hambaid, naer kippus peale... hullud inimesed. Marssisin Pegasusega ringiratast :), et kuidagi sooja saada. Aurav hobune ja niiske liiv  - ikka puges vilu kontidesse.

Koju jõudes kukkusin voodisse ja ei jaksanud kohe mitte midagi.

Päev pole veel alanud, aga ma igatsen juba oma patja.....

Võitlus lohega - töölohega, mis näikse kasvatavat kohe kolm pead ühe maharaiutu asemele

Hakatuseks ammu lubatud kuldvillak algklassidele.

https://jeopardylabs.com/play/kuldvillak-4133

Siis Stella küsimused.

Siis homne kokkusaamine valla juhtidega, sest 12ndikud on jõudnud KOV teemani.

Siis reedene Kodanikuteenuste laat. Ja meie osalemine seal - et oleks aus Hälise suhtes teda ikka hoiatada, et väga uhket osalust meie poolt tulemas pole.

Siis eelseisev Erasmus+ projektikohtumine ja kava kokkupanemine.

Siis tunnid ja mu põhitöö.

Siis sattusin kogemata projektikoosolekule ja sain instruktsioone homseks regamiseks. Kell 12. 00 õpilaste puhkeruumis, tutvustame oma söögitegemise plaane ning seda, mida lapsed peaksid vajama kaasa löömiseks.

Siis homme on veel Spordimuuseumi külastus meite majas. Kristiine näikse sellest midagi teadvat.

Siis on 12. klass homme ka ette kandmas töövarjupäeva ülevaateid - Külli oli huvitatud.

Homme esimese tunni ajal on lõimingu koosolek ning kolmanda tunni ajal räägivad noored veelkord üle meile stsenaariume (sinna ma füüsiliselt ei jõua, sest minu kloon on veel tegemisel).

Siis teade lastevanematele ja ikka seoses projektikohtumisega Kiviõlis.

Siis sattus homme 8. tunnile Stella uurimistöö küsimustiku ülevaatamine klausliga, et kui me elus oleme ning töö meid ära tapnud ei ole ( kui mõtlemisvõime on säilinud).

Oo ja Nelli sünnipäeva üritus on ka veel. Ma füüsiliselt ei jaksa seda dolmat tegema hakata, aga ma küsin üle.

Ja siis see Innove projekt ja 25. nov kui tähtaeg esitada lõpparuanne.

Huvitav, et kas pealiku märkmik näeb samamoodi välja?? Et vetsu pole ka aega minna.... ja lõuna kugistamiseks on u 4 minutit.

Assos

Nagu ikka varavalges üles - ehk siis elu kiiremad kolm minutit, sest me magasime totaalselt sisse. Kell 6 pidime olema väljas ja saiakesi võtma, samas äratas Helena ärev hüüatus, kell on 6.12, siuh vilks riidesse, kott kaasa ja kimame minema. Helena ei jõudnud isegi vetsu, ma olin ikka nii julge, et vähemal põie lasin tühjaks :).

Ärkamine toimus siis edasi ja tee, röstsai juustuga oli meie hommikusöögiks laeval.

Ja ohjeldamatu naer hommikuvõimlemiseks, sest juuste kammimine jäi näiteks bussi... ning padjanägu reetis kindlasti hilist ärkamist. Aga saime hakkama. Ja ega nad nüüd tunde ootama ei pidanud. Üksainus whatsuppi vastamata kõne oligi.

Sõit Assosesse võttis aega - nagu ikka saarelt Kabatepesse, siis edasi järgmisesse sadamasse (Kilitbahir) ja Canakkalesse. Edasi mööda Troojast ja juba tuttavaks saanud teed pidi lõuna poole. Terve nädala polnud sadanud ja see on juba iseenesest ka sügisel väärtus, mida kodus taga igatseda. Nende kohanimede meeldejätmisega oli sellel tripil kuidagi kehvasti. Sadam ja saar ja linn ja küla, aga kuidagi ei suutnud meelde jätta ja välja hääldada neid kohanimesid.

Koht esireas andis võimaluse püüda telefoni seda imelist kulgemist läbi pühapäevahommiku Assose poole. Kas ma seda kunagi vaatan, et meenutada ja emotsiooni kogeda, ei julge lubada. Üleslaadimine võttis igatahes mitu päeva :). Mäed ja see rohelus mäekülgedel, järsk teeserv ning aina kitsukesemaks muutuv tee, silm haaramas eelmisest sõidust meelde jäänud märke - Trooja teeots, Dardanellide veeteed turvavad postid, Vahemere sina, tee äärde püstitatud Trooja hobune kui tuntuim märk Iliase eeposest, mööda kiirteed, siis edasi Assose poole kitsama käänulise teejupi kaudu.

https://www.tripadvisor.com/Attraction_Review-g311314-d4446400-Reviews-Athena_Temple-Assos_Canakkale_Province_Turkish_Aegean_Coast.html

Assose ehk türgi keeles Behramkale ehk Behram oli suht väike asula, kus linnakese kõrgemal kohal paiknev iidne linn (kreeka ülemvõimu aegadest), kus kunagi tegutses Aristoteles (koos Xenocratesega) ja kuningas Hermias, kes kuulsale filosoofile oma adoptiivtütre naiseks andis. Kui pärslased linna vallutasid, siis kuningas hukati, Aristoteles aga pages Makedoonia kuninga Philippos II kaitse alla. Temast sai Philippose poja Aleksandri õpetaja.
Ka Piiblitegelased Luukas ja Paulus on linna külastanud ning nüüd sammun sealsetel radadel ka mina. Ausalt öeldes paelus pigem tähelepanu taamal sinetav Lesbose saar ja võtsin aega istuda Ateena templi varemetel, et filtreerida oma mälus kogu oma ajaloolase tarkusega seda kogemust, mis mind sellel kohal ümbritses.
Mäetipult jäid varju amfiteater ja all-linn. Meie suur buss ei suutnud kitsukestel teedel manööverdada ja nii tuli alla mere äärde (pisike kaluriküla Vahemere ääres koos mitmete hotellide ja kohvikutega). Kahjatsesin oma trikoo viibimist kohvris - kohe kibedasti kahjatsesin. Sestap ronisin jalgupidi vette ning liigutasin mõnuga varbaid u 18 kraadises vees sillerdavas päikeses. Kurja, kui nüüd oleks õigel ajal ärganud, ehk oleks ma ta kotti pistnud... ehk ja oleks aga ei loe suurt midagi.

Pisuke kehakinnitus ja üks kohv ning umbes pool tundi akude laadimist päikese käes. Kaifisin koos Helenaga päikest ja kujutasin ette, et kuidas D vitamiin mu sisemusse rändab. Kohalikud kassid said meie söögi jäänused ja see õhuke krep, mille vahel oli kord kohupiim või siis jälle kartul, maitses tühjale kõhule üsna hea.
Tagasiteel mangusime peatuse amfiteatris.

Pisut peaks rääkima ka turistide lõbuks kaubitsejatest ja nendest haledatest vanainimestest, kes kaltsudes (nu riieteks oli neid pisut palju nimetada) turistide (st meie) bussi juures kaupa üritasid teha. Hale oli vaadata, nagu ka neid hulkuvaid loomi, kes igatsesid inimlikku pai ja hoolitsust.

Ei pääsenud minagi - tuli osta üks must rätik (18 kohalikku raha, edasi siis kaks pluusi - sinine ja valge ja siis ma rohkem ei ostnud, et aitab küll). Aga pilte tegin ja stuffi oli igasugust - merest korjatud molluskite kestadest kuni oliivüli ja vaipadeni kreaamikast rääkimata.

Canakkale  oli siis tagasiteel peatus söömiseks ja šoppamiseks. Püüdsime uusi teid avastada, aga nagu ikka... maandusime juba tuntud seemnete-pähklite-maitseainete-jahude-kommide poes. Ostsime viinamarjalehti ja igasugu imelikke asju - juustu, moosi, rakipudel maksis 119 kohalikku raha, mis oli ikka suht kallis. Mina pidin koti ka ostma, sest kokku habatud asjad ei tahtnud enam kohvrisse ära mahtuda. Oliivid on ikka hull head, ma ei mäleta , et oleks varasemalt neid nii hommikusöögiks krõbistanud.MAITSVAD.
 Lõuna-õhtusöögiks oli kalarestorani kalmaarirõngad ja Helenal praetud sardiinid. Eelmise korra hapukapsa-hapukurgivee üllatusega nad küll võistelda ei suutnud, kuid see eest oli koht üleval terrassil see, mis üllatusi pakkus.
 Kui sealt alla vaatasid, siis oli selline nuhk Alberti vaade...

Õhtuhämarus ja jumalagajätt, tagasitee ning kuusirp päikeseloojangu taustal muutus üha erksamaks. Lükkasin oma mõistuses kuskile tahaplaanile teadmist, et juba homme hommikul on see viimane head aega. Ma püüdsin olla seltskondlik ja uurisin, et mis imeasi see karadut on - et jäätis on karadut ja siis restoran ja siis siirup ja tont teab , mis veel. Selgus, et karadut on põldmari.
Tuli meelde jätta penir halvasi - sain hakkama.

Viimast korda saarele, veelkord jalutamine kail ning praami ootamine, taas pimeduses Imbrosele. Pakkima oma kotte ning mõtlema, et kas saame läbi või tuleb muist ostetut lennujaama prügikasti lennutada. Helena kohver oli ikka kurjama raske.

Pessu. Magama. 

Trooja

Legendid ja legendid, vahel hakkas kõrvadel natuke valus, et ajaloolisi asju niiviisi tõlgendatakse, aga eks ma siis astusin kaks sammu eemale ja lasin mõned jutud kõrvust mööda.
Ajaloolase jaoks kõrghetk, et külastada Troojat.
Legendaarset paika, mida on otsitud ja mille asukohas nüüdseks kokku lepitud. See aasta on Troojale pühendatud UNESCO aasta ning napilt kuu aega tagasi sai valmis uus muuseum asula lähedal.


Ilias - päike (Helios) - jumal ja jumalikkus
Müürid ja kivi tahumine, jumalikud müürid ja palverännak pühasse paika...
Võitlus mesilastega, kes savist tellistesse pesa kipuvad tegema
Trooja asukoht ja see, et ta 9 korda on taas üha ja jälle uuesti üles ehitatud
Trooja tähtsus - hobused kui jumalik and ja oskus nendega kiiresti edasi jõuda
Marmor ja Marmara meri ning roomlaste armastus marmori vastu
kullast aarded, mis leiti
Legend ilusast Helenast - kes küll sõdiks naise pärast 10 aastat? Et sõda peetakse ikka rikkuse ja võimu tõttu, mitte naiste pärast.

Projektikohtumine koolis - 1. tööpäev

Et kõik ausalt ära rääkida, siis jäi öö lühikeseks ja hommikul oli tõusmine pisut raske. Kuna kõht oli eelmise öö pidusöögist veel pilgeni täis, siis ei vaevunud end väga vara voodist välja vedama. U 10 min enne bussi väljumist sammusime väljapääsu poole ja nägime nüüd söövaid seltsimehi - ja isu on nakkav, astusime sisse ja võtsime kiirustades tassi teed, kaks ampsu oliive, juustu ja saia ning just selleks hetkeks, kui hakkasime väljuma, sai valmis ka meite a la carte menu. Nii et ohkasime ja marssisime uhkelt bussile. Nagunii nuumatakse omajagu ja eks siis koolis näksib.

Kool oli mägedes. Aeglaselt ja kohmakalt ronis buss mööda kitsukest teed ülespoole. Mööda oliivisaludest, mägede vahele peitunud järvest, hulkuvatest kitsedest, varisenud servadega tee keerles serpentiinina aina edasi kuni lõpuks väikeses külakeses pidama jäi. Küla elanikke on umbes 25, suur hulk maju oli maha jäetud... Küla nimi jäi kuskile kahe kõrva vahele kinni.. ei tule meelde. Helena pildilt selgus, et ....Gökceada.

Koordinaatorite kohtumine ja kiire ülevaade tegevustest sel aastal, kokkusaamise kuupäevade vaagimine, tulisemad vaidlused asendumas kompromissi otsiva järeleandmisega. Midagi väga uut ma ei kuulnud, raha kulutamise reegleid ja projekti aruandlust olen kuulanud korda kaks juba eesti keeleski.

Helena meenutab: aknast väljavaadates tervitasid päikesetõus ja mäed, põnev koolitee ja hubane pesake renoveeritud koolimajas, väike, õhkkond sõbralik, kõik teavad kõigist kõike. Koht, kus on hea olla ja tunned end kohe mõnusalt.

Väike ekskursioon koolimajast andis ülevaate ühest keerulisest loost, kus inimesed olid rajanud oma kodud, poliitikud ja sõjaväelased aga tõmbasid piire ja nii kunagi Kreekale kuulunud saar Lausanne´i lepinguga 1923 hoopiski Türgile.  Kogukond aga hakkas kokku kuivama ning 1960. aastate keskel pidid inimesed oma kodudest lahkuma. Nüüd on hakanud esimesed julged pered kodupaika tagasi tulema - numbrid aga ütlevad, et kui enne oli 100 00 inimest Istanbulis, siis nüüd on neid u 1000. Saarel olnud 500-st on tagasi u 100.

Koolis õpib 17 last, erinevate sponsorlepingutega on rajatud amfiteater, arvutiklass, keemia- ja bioloogialabor, spordiväljak, tibatilluke raamatukogu ja kunstituba... kogukond on see, mis kooli väärtustab ja laste arengu eest hea seisab. Koolibuss toob  ja viib kord päevas lapsed kaugematesse küladesse. Kooliväliselt on on maja kohalikele lahti ning ka õhtusel ajal on see kogukonna süda.

Direktor pidi olema Türgi kodakondsusest ja õppealajuhataja ka, kohustuslikus korras õpitakse Türgi keelt, Türgi geograafiat ja ajalugu - ka Türgi keeles. Tunnis oli lahti google translate:).

Esitlused ja tuttavaks saamine

Homse päeva arutamine

Vastuvõtt linnavalitsuses kohaliku kuberneri juures  - ma ei tundnud ära meie hotelli :)

Shoppamine - oliivõli, igasugu maitsed ja oliivid...

Õhtusöök uute sõpradega...

Istanbul

• Esimene tripi päev. Hotell Aprilis.
• Susanna esimene lend.
• Kortsud sirgeks nali - midagi sellist imelikku meie kuulmisega.
• Rene-Risto kõrvad valutasid lennust, Helena pea valutas tont-teab- millest, Susanna kõht valutas kastanite proovimisest.
• Mälumaht on juba täis.
• Kaapasime mööda lennujaama ja otsisime kohvreid.
• Takso tõi meid hotelli ja natuke nägime kuulsat Istanbuli ummikut :).
• 10 liiri nali  - pildi eest küsis hotelli teenindaja just nii palju. et kui konverteerima hakkad, siis kohe viis pudelit vett või see kotike kastanitega.
• Kokku me ei saanudki oma partneritega, kuigi plaan oli ...
• Õhtusöögi vaagen.

• Öine jalutuskäik ümber Hagia Sofia ja linna keskväljaku.

• Kirevad letid ja jalutavad inimesed.
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
• Akna taga on tuba ja tundub, et keegi nagu räägiks meie toas...
• Sain pangaautomaadist peotäie kümneliiriseid rahatähti, nüüd on mu rahakott punnis kohalikust valuutast...
• Kodutöödest laekus vaid Markus Iva meiliaadress...
• Olin unustanud šampooni koju, kohvris oli katki läinud pross, mis nüüd on kinkimiskõlbmatu, Rene-Risto esitlus ei taha enda kuidagi üles laadida sellesse keskkonda.
• Konditsioneer undab, Helena leidis unesoone ja taas kord on mul õnnestunud broneerida tuba, kus me koos ühe teki all ja ühes voodis nurruda saame.
• Mees ehmatas mind poolsurnuks sellega, et talle tuli kiirabi kutsuda, kes ta siis koju toimetas ja oligi kogu lugu. Valuga peab igaüks ise hakkama saama.Ja mina sain Helena käest enne teada kui olin koju jõudnud... uhh.
• Kõht on ikka täis. 

Erasmus+ algab ja I kohtumine Türgis Imvrose saarel

Mu peas vasardab kogu aeg mõte, et mis on see, mille ma nüüd olen ära unustanud...
Vahetevahel on segadus sisikonnas nii suur, et kaotad võime lugeda ja loetust aru saada.
Näiteks vaatasin passi ja leidsin, et kohe hakkab otsa saama, tegelikult saab otsa järgmise aasta detsembris. Paanikahoog missugune.
Siis veel kohver ja selle sisu... kingitused pakkisin ära. Jalanõude taha takerdusin. Tossudest on hale vari, aga nad on hull mugavad. Kingad oleksid viisakad, aga kakerdada kontsadel terve nädala on ka liig mis liig.
Ja siis tunnid. 10. klass on ripakil, seda ma tean.
Ja siis eTwinningu projekt.
Ja siis ....ei lase see süsteem mul check in-i teha.
Paberid on allkirjastatud ja pitsatitega varustatud.  Hindade lehe unustasin välja printida.

Olen olnud pisut laisk siia kribamisega, aga tahan vähemalt projektide asjad üles tähendada, sest see on nii lahe pärast lugeda ja meenutada.
Niisiis - homme kell 8.07 on rong Püssist Tallinna suunas. Kangekaelsus (kas tõesti ujumisest??) on kuidagi selle kaela keeramise keeruliseks teinud. Aga trikoo on kotis ja ujuma ma seal ka lähen. Hoolimata kangekaelsusest ja tervest mõistusest.
Välimus on värskendatud, et siis oma uutele partneritele väärikas kompanjon olla.
Hotell on Istanbulis broneeritud, takso tuleb järgi ja toob hotelli. Hotell on kesklinnas... väidetavalt 300 m Hagia Sofiast. Libistan silme eest uhke hoone ümbrust oma mäletamist mööda, aga ei kedagi. No küllap ta seal ikka on ja saab hakkama. Ega see aeg pikk ole, juba järgmisel hommikul bussijaama ja Kesani poole teele. Seal peaks olema ootel türklaste tellitud buss.
Ja siis saarele. Imvros. Hakkan juba ära õppima neid kohanimesid, ise ka olen uhke :).

Tõlked on tehtud ja esitlustest pole mul halli aimugi. Sunnin tegema, ei luba linna peale laiama ja veel midagi...
Natuke närvi ajab see nende suhtumine.
Kindlustus on tehtud. Lastevanemate nõusolekud saatsin.
Ettemaks tehti ka. Asun hoolega kviitungeid korjama.

Anastasia on ka paanikas. Ma saan aru, et talle pole kohale jõudnud info sellest, et talvise graafiku järgi on saarele käigus vaid kolm praami. Ja nüüd ta siis praeb.

Tahan kaasa võtta läpaka ja siis ka fotoka, sest piltidel on ikka parem kvaliteet kui teed pildiaparaadiga ja mitte telefoniga. Aga nende tassimine on omaette töö...

Ja ikkagi  - mis ma veel olen suutnud ära unustada?

Susanna reageeris ja esitlus on olemas. Kõik peab hästi minema, miks ma muidu kassi poolt maha jäetud hunnikusse hommikul sisse astusin :P.

Ja juba homme Istanbulist uued teated.

Plekktrummis räägib Milvi Martina Piir ajalooõpetamise paradigmadest ja eesmärkidest ja ajaloo kirjutamisest lastele.