Assos

Nagu ikka varavalges üles - ehk siis elu kiiremad kolm minutit, sest me magasime totaalselt sisse. Kell 6 pidime olema väljas ja saiakesi võtma, samas äratas Helena ärev hüüatus, kell on 6.12, siuh vilks riidesse, kott kaasa ja kimame minema. Helena ei jõudnud isegi vetsu, ma olin ikka nii julge, et vähemal põie lasin tühjaks :).

Ärkamine toimus siis edasi ja tee, röstsai juustuga oli meie hommikusöögiks laeval.

Ja ohjeldamatu naer hommikuvõimlemiseks, sest juuste kammimine jäi näiteks bussi... ning padjanägu reetis kindlasti hilist ärkamist. Aga saime hakkama. Ja ega nad nüüd tunde ootama ei pidanud. Üksainus whatsuppi vastamata kõne oligi.

Sõit Assosesse võttis aega - nagu ikka saarelt Kabatepesse, siis edasi järgmisesse sadamasse (Kilitbahir) ja Canakkalesse. Edasi mööda Troojast ja juba tuttavaks saanud teed pidi lõuna poole. Terve nädala polnud sadanud ja see on juba iseenesest ka sügisel väärtus, mida kodus taga igatseda. Nende kohanimede meeldejätmisega oli sellel tripil kuidagi kehvasti. Sadam ja saar ja linn ja küla, aga kuidagi ei suutnud meelde jätta ja välja hääldada neid kohanimesid.

Koht esireas andis võimaluse püüda telefoni seda imelist kulgemist läbi pühapäevahommiku Assose poole. Kas ma seda kunagi vaatan, et meenutada ja emotsiooni kogeda, ei julge lubada. Üleslaadimine võttis igatahes mitu päeva :). Mäed ja see rohelus mäekülgedel, järsk teeserv ning aina kitsukesemaks muutuv tee, silm haaramas eelmisest sõidust meelde jäänud märke - Trooja teeots, Dardanellide veeteed turvavad postid, Vahemere sina, tee äärde püstitatud Trooja hobune kui tuntuim märk Iliase eeposest, mööda kiirteed, siis edasi Assose poole kitsama käänulise teejupi kaudu.

https://www.tripadvisor.com/Attraction_Review-g311314-d4446400-Reviews-Athena_Temple-Assos_Canakkale_Province_Turkish_Aegean_Coast.html

Assose ehk türgi keeles Behramkale ehk Behram oli suht väike asula, kus linnakese kõrgemal kohal paiknev iidne linn (kreeka ülemvõimu aegadest), kus kunagi tegutses Aristoteles (koos Xenocratesega) ja kuningas Hermias, kes kuulsale filosoofile oma adoptiivtütre naiseks andis. Kui pärslased linna vallutasid, siis kuningas hukati, Aristoteles aga pages Makedoonia kuninga Philippos II kaitse alla. Temast sai Philippose poja Aleksandri õpetaja.
Ka Piiblitegelased Luukas ja Paulus on linna külastanud ning nüüd sammun sealsetel radadel ka mina. Ausalt öeldes paelus pigem tähelepanu taamal sinetav Lesbose saar ja võtsin aega istuda Ateena templi varemetel, et filtreerida oma mälus kogu oma ajaloolase tarkusega seda kogemust, mis mind sellel kohal ümbritses.
Mäetipult jäid varju amfiteater ja all-linn. Meie suur buss ei suutnud kitsukestel teedel manööverdada ja nii tuli alla mere äärde (pisike kaluriküla Vahemere ääres koos mitmete hotellide ja kohvikutega). Kahjatsesin oma trikoo viibimist kohvris - kohe kibedasti kahjatsesin. Sestap ronisin jalgupidi vette ning liigutasin mõnuga varbaid u 18 kraadises vees sillerdavas päikeses. Kurja, kui nüüd oleks õigel ajal ärganud, ehk oleks ma ta kotti pistnud... ehk ja oleks aga ei loe suurt midagi.

Pisuke kehakinnitus ja üks kohv ning umbes pool tundi akude laadimist päikese käes. Kaifisin koos Helenaga päikest ja kujutasin ette, et kuidas D vitamiin mu sisemusse rändab. Kohalikud kassid said meie söögi jäänused ja see õhuke krep, mille vahel oli kord kohupiim või siis jälle kartul, maitses tühjale kõhule üsna hea.
Tagasiteel mangusime peatuse amfiteatris.

Pisut peaks rääkima ka turistide lõbuks kaubitsejatest ja nendest haledatest vanainimestest, kes kaltsudes (nu riieteks oli neid pisut palju nimetada) turistide (st meie) bussi juures kaupa üritasid teha. Hale oli vaadata, nagu ka neid hulkuvaid loomi, kes igatsesid inimlikku pai ja hoolitsust.

Ei pääsenud minagi - tuli osta üks must rätik (18 kohalikku raha, edasi siis kaks pluusi - sinine ja valge ja siis ma rohkem ei ostnud, et aitab küll). Aga pilte tegin ja stuffi oli igasugust - merest korjatud molluskite kestadest kuni oliivüli ja vaipadeni kreaamikast rääkimata.

Canakkale  oli siis tagasiteel peatus söömiseks ja šoppamiseks. Püüdsime uusi teid avastada, aga nagu ikka... maandusime juba tuntud seemnete-pähklite-maitseainete-jahude-kommide poes. Ostsime viinamarjalehti ja igasugu imelikke asju - juustu, moosi, rakipudel maksis 119 kohalikku raha, mis oli ikka suht kallis. Mina pidin koti ka ostma, sest kokku habatud asjad ei tahtnud enam kohvrisse ära mahtuda. Oliivid on ikka hull head, ma ei mäleta , et oleks varasemalt neid nii hommikusöögiks krõbistanud.MAITSVAD.
 Lõuna-õhtusöögiks oli kalarestorani kalmaarirõngad ja Helenal praetud sardiinid. Eelmise korra hapukapsa-hapukurgivee üllatusega nad küll võistelda ei suutnud, kuid see eest oli koht üleval terrassil see, mis üllatusi pakkus.
 Kui sealt alla vaatasid, siis oli selline nuhk Alberti vaade...

Õhtuhämarus ja jumalagajätt, tagasitee ning kuusirp päikeseloojangu taustal muutus üha erksamaks. Lükkasin oma mõistuses kuskile tahaplaanile teadmist, et juba homme hommikul on see viimane head aega. Ma püüdsin olla seltskondlik ja uurisin, et mis imeasi see karadut on - et jäätis on karadut ja siis restoran ja siis siirup ja tont teab , mis veel. Selgus, et karadut on põldmari.
Tuli meelde jätta penir halvasi - sain hakkama.

Viimast korda saarele, veelkord jalutamine kail ning praami ootamine, taas pimeduses Imbrosele. Pakkima oma kotte ning mõtlema, et kas saame läbi või tuleb muist ostetut lennujaama prügikasti lennutada. Helena kohver oli ikka kurjama raske.

Pessu. Magama.