reede, 9. november 2018

Projektikohtumine koolis - 1. tööpäev

Et kõik ausalt ära rääkida, siis jäi öö lühikeseks ja hommikul oli tõusmine pisut raske. Kuna kõht oli eelmise öö pidusöögist veel pilgeni täis, siis ei vaevunud end väga vara voodist välja vedama. U 10 min enne bussi väljumist sammusime väljapääsu poole ja nägime nüüd söövaid seltsimehi - ja isu on nakkav, astusime sisse ja võtsime kiirustades tassi teed, kaks ampsu oliive, juustu ja saia ning just selleks hetkeks, kui hakkasime väljuma, sai valmis ka meite a la carte menu. Nii et ohkasime ja marssisime uhkelt bussile. Nagunii nuumatakse omajagu ja eks siis koolis näksib.

Kool oli mägedes. Aeglaselt ja kohmakalt ronis buss mööda kitsukest teed ülespoole. Mööda oliivisaludest, mägede vahele peitunud järvest, hulkuvatest kitsedest, varisenud servadega tee keerles serpentiinina aina edasi kuni lõpuks väikeses külakeses pidama jäi. Küla elanikke on umbes 25, suur hulk maju oli maha jäetud... Küla nimi jäi kuskile kahe kõrva vahele kinni.. ei tule meelde. Helena pildilt selgus, et ....Gökceada.






Koordinaatorite kohtumine ja kiire ülevaade tegevustest sel aastal, kokkusaamise kuupäevade vaagimine, tulisemad vaidlused asendumas kompromissi otsiva järeleandmisega. Midagi väga uut ma ei kuulnud, raha kulutamise reegleid ja projekti aruandlust olen kuulanud korda kaks juba eesti keeleski.

Helena meenutab: aknast väljavaadates tervitasid päikesetõus ja mäed, põnev koolitee ja hubane pesake renoveeritud koolimajas, väike, õhkkond sõbralik, kõik teavad kõigist kõike. Koht, kus on hea olla ja tunned end kohe mõnusalt.

Väike ekskursioon koolimajast andis ülevaate ühest keerulisest loost, kus inimesed olid rajanud oma kodud, poliitikud ja sõjaväelased aga tõmbasid piire ja nii kunagi Kreekale kuulunud saar Lausanne´i lepinguga 1923 hoopiski Türgile.  Kogukond aga hakkas kokku kuivama ning 1960. aastate keskel pidid inimesed oma kodudest lahkuma. Nüüd on hakanud esimesed julged pered kodupaika tagasi tulema - numbrid aga ütlevad, et kui enne oli 100 00 inimest Istanbulis, siis nüüd on neid u 1000. Saarel olnud 500-st on tagasi u 100.

Koolis õpib 17 last, erinevate sponsorlepingutega on rajatud amfiteater, arvutiklass, keemia- ja bioloogialabor, spordiväljak, tibatilluke raamatukogu ja kunstituba... kogukond on see, mis kooli väärtustab ja laste arengu eest hea seisab. Koolibuss toob  ja viib kord päevas lapsed kaugematesse küladesse. Kooliväliselt on on maja kohalikele lahti ning ka õhtusel ajal on see kogukonna süda.

Direktor pidi olema Türgi kodakondsusest ja õppealajuhataja ka, kohustuslikus korras õpitakse Türgi keelt, Türgi geograafiat ja ajalugu - ka Türgi keeles. Tunnis oli lahti google translate:).

Esitlused ja tuttavaks saamine

Homse päeva arutamine

Vastuvõtt linnavalitsuses kohaliku kuberneri juures  - ma ei tundnud ära meie hotelli :)

Shoppamine - oliivõli, igasugu maitsed ja oliivid...

Õhtusöök uute sõpradega...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar