Leidsin enda kohta termini - igal esmaspäeval alustav kaalulangetaja. Njah. Karm, aga õiglane. Eelmise nädala rattakilometraaž oli 25 km. Ja kolm ujumist. Niivõrd kuivõrd lained on lubanud. Eile oli jälle Spike minuga punes - lained ei lasknud tal kaugele ujuda ja samas ei tahtnud ta lasta mul ka lainetesse kaduda. Nii ta siis aina alustas, jõudis minuni - vaatas oma pruunide silmadega mulle otsa, et kas sa näed kui raske mul on, tule välja. Siis läks riiete juurde ja püherdas need liivaseks. Nii et kui välja tulin (peamiselt selleks, et imelist taevast pildistada), siis alustasin märgade ja liivaste riiete raputamisega. Kurivaim ... ütleks köster Julk-Jüri.
Kuidas ma ennast tunnen? Hmm... pisut võhma ehk on juurde tulnud. Et jalg kuidagi vähem valutaks? Ei, seda veel ei ole.. Aga eks see nii olegi, et kaal tuleb hobustega ja läheb härgadega... aeglane pidigi parem olema... Kuid nii aeglane?? Aga ega ma ju ka hullult pingutanud ei ole... ole nüüd aus endaga.
Teeme diili, et kui saan 40 kg alla, siis lähen kuhugi kaugele reisile? Tahad? Et kuhu? Maalisin endale seda Chaneli kleidis naist silme ette, aga pilt kusagilt Lõuna-Ameerikast? Deal? Lubadus ?
Sain 10 päevaga raamatu Valentina Nõlvakust kui ellujääjast loetud. Uskumatu kannatuste rada poliitiliste olude keerises. Orvuks jäämine, nälg, lastekodud, ülekohus, mida ahnus ja kadedus võivad sünnitada, kaebamine ja oskus ellu jääda, töökus, üürikesed õnnehetked vaheldumisis aastatega täis ränka võitlust. Kaotas kaks last - ühe imikuna, teise võttis valgeveresus.. Aga mitme mehega tal need lapsed olid - see lugemine läks kuskil nelja juures sassi... Inimesed tulevad su ellu ja kaovad, jättes jälje emotsioonidest, mis nendega seotud. Imeline, kuidas nad jalgsi viskasid ühest paigast teise... ma ju kohalikuna tean vahemaa pikkust Mustmättalt Unikülasse...või Jõhvist Toilasse. Keeruline oli elu teenijana ja käsualusena, kuidas osati ära kasutada sinu muret ja valu, et endale kasu lõigata. Alkohol ja alkoholism ... Varanatuke ja oma.. Mis tunne on olla üksi suures ilmas ja teada, et loota saad vaid endale? Lapsed ja vastutus, üle jõu käiv töö, uskumatu kohusetunne... kindlasti teeb mälu ka auke ja teatud asjad sumbuvad kokku emotsioonideks, mis kuskil mälusopis tallele pannakse. Mõni asi on nii valus, et meenutadagi ei taha. Vanaisa ei rääkinud mulle kunagi oma vangilaagri aegadest, vanaema mälestused on olemas... Ja ema ei taha ka meenutada... ehk peaks sundima? Need detailid - õemees põranda alla kaevatud punkris ja põrandateki peal mängiv laps...ta mäletab raudsaabaste üleastumist ja KGB meeste kärkimist.
Ja kaebaja saab oma palga... maja põlenud, üks laps uppus ja teine astus miinile, naine hullus ja mehele jäi karistus. Huvitav, kas sellest ajast on pärit ema soov alati pimedaga akende ette rasked kardinad vedada, etmiskit ei paistaks kõrvalistele silmadele...?
Hakkasin lugema "Eesti tunded. Sõnaportreed." Ja esimene tunne on kohe kadedus. Kadedus kui surmapatt. Must kadedus ja valge kadedus. Kadedus kui tõukaja ja tõmbaja. Kadedus, et kuidas on Naumova saanud nii saledaks... näen ju küll, et ta vuhib kõndida ja leemetab higist, aga ikka kade... :) . Tahaks ju ka , aga ilma selle vaevata.... Ratsa rikkaks, kohe, nüüd ja praegu :). Natuke arooniline mina...Mine kasvuhoonesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar