Esimene kevadine konn roomas mööda maanteed - suutsin tast mööda manööverdada.
Esimesed paiselehed - kollased õied turritamas möödunud aasta adrust ja kõrkjasodist. Kevadel on nad kuidagi eriti armsad, suvel kui neid juuri pead peenrast kakkuma, siis mitte nii väga...
Esimene päikeseline NÄDAL - nii võib selle iluga kohe ära harjuda.
Esimene SOE kivi - katsusin mitmed läbi ja see kivi oli tõesti soe ja mõnus.
Esimene haneparv mullusel viljapõllul toitu otsimas... põllutäis hallikas-pruunikaid muhke... (laupäevast, 14.aprillist)
Ja veel ... linnulaul ja rannas patseerivad varesed, taandunud laht, mis jättis mõnusa närvikõdi - kas botastega kivilt kivile hüpates saab kuiva jalaga läbi? Või et kas viimane lahel kükitav jää kannab?
Siin-seal kevadise kütise põletamise tuttav suitsune lõhn, aedades kraapivad inimesed, terrasile päevitama sättinud inime... Esimesed värsked kurgid hapnemas mu köögilaual...Šašlõkipott on juba tühjaks saanud :)
Reedel oli lõpukell.
Tulevane 70. lend asub näitama oma oskusi ja teadmisi, loovust ja küpsust. Minu tibud ju ka kunagi. Aga seekord mind ei kutsutud. Et kas natuke kraabib või ei kraabi. Reet Hiie oli ka majas, aga ka tema ei võtnud sõna. Oli nooruslikku uljust ja ülemeelikust, kahe (eesti ja vene) poole erinev suhtumine - lillekimbud esimesele õpetajale ja Natalja Borodavinale, aga mitte Nellile. Lilled näikse muutuvad reliktiks, mille eest noorem põlvkond maksta ei taha... ja metsast neid ju veel võtta pole. Oli ausat eneseirooniat ja ilusaid sõnu, soove ja varjatud pisaraid ... uue ootus on haaranud noored oma rüppe...Et see uus oleks mõistev ja soe südamele.
Film oli lahe..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar