Ja uskumatus number kaks - jälle algas nädal lumesajuga, ainult et seekord ei tulnud selgimist keskpäeval, vaid udu jagus kuni pimedani.
Selline pilt siis lihavõtte teisel pühal...
Ja udune õhtu...
Spike´i jäljed lumel...
Kuhu kadusid aga lihavõttepühad? Kui neljapäeval pärast projektipäeva ja coachimist koju sain, siis tahtsin ainult magada. No eks oli ikka pisut päärane rööprahklemise päev ka . Projektipäeval sattusime siis kuidagi nii, et Jaanika ja mina olimegi ainult koolis. Ja ega meil polnud mahti kokku saada ega asja arutada, läks selliseks puusalt tulistamiseks. Jaanika koormus oli ilmselt liig. Eks ta ole natuke katki ka pärast ema surma ja kogu seda tohuvabohu koolielus. Selline korraldamata ja samas igaühe enda korraldada. No ja nii ta siis plahvatas sööklas miskite juntsude peale, kes n+1 magustoitu kalasupi asemel keresse vitsutasid. Ja siis sattus sinna Anu ja laua taga istuvad kolleegid, kes ka kuidagi reageerida ei osanud ning oligi konflikt koos.
Juba kolmapäevane koosolek näitas, et meil on närvid krussis. Kokku jooksnud juhe teeb närviliseks, pidevad muutused, muudatused ja muudatuste muudatused...Ühestküljest elus ongi nii, et tee täna plaanid ja oota, mis homne toob, aga kui su isiklik mina selles kaoses piseneb nööpnõelasuuruseks ja pudeneb tolmu, kust sa teda enam üles ei leia, siis on jama majas. Ja tundub, et kevadine vasikatunne lastes teeb isegi kogenumadki meist suht nõutuks. Mis tegelane ma selles majas siis ikka olen, mida kooliks kutsutakse? Või peaks küsima, et mismoodi on õpetaja ikka edasi õpetaja ja siis veel partner ja natuke sotsiaaltöötajat (nt ku lapsik koduga tülli pöörab) ja kui siis peab kogu aeg kõike uut moodi tegema (kujundav hindamine , tagasisidestamine, eelteadmiste testimine, partnerite kaasamine kooliellu, seosed igapäevaeluga, projektid ja lõimingud, eneseanalüüs ja kolleegide tundide külastamine, infotulv, teadmine, et pead olema professionaal, kes igas olukorras peab toime tulema, riigieksamid, lapsevanemad, koosolekud, õppetoolid, tunnustamise süsteemi uutmine, tundide vaatlused Narva kolledži noorte poolt, majas ringi jalutavad külalised, lahtised uksed, klassiööd, KIK-i projektid ja Erasmus+ ja eTwinning ja Innove ka veel oma projektidega... ja Putini presidendivalimised ka takkapihta :P). Oo - digipäev läks meelest. Reflekteerime ja parandame ja parendame. Ja miskil hetkel peaks ju ikka need virna kogunevad tööd ära parandama.. või kuidas?
Nüüd sai vist oma nädalajagu virisemise aega ära kulutatud...et päevas tohtivad 2 minutit sellele kulutada...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka pigem sellest, et leidsime et selle minu kehakaalu taga võib olla probleem, et ma ei oska ei ütelda. Ja millele sa siis nüüd siin ei ütled?? Leivategu võis olla ka see põhjus, miks ma neljapäeval kiiresti kustusin ... ja pinge Innove projektiga, millele ma silmagi pilgutamata Heidi asemel allkirja andsin...
Aitäh Rait, et viitsisid nagamanne kantseldada ja juhendada. Mul oli Sinust suur abi.
Suur Reede oli lapse päralt, kes Arma lahtistel võistlustel takistusi sõitis. Hommikune aeg oli veel nii varajane, et päike polnud härmatist sulatada suutnud. Kõik hiilgas ja umbrohi oli kaetud sädeleva kihiga, mis ta kuidagi eiriliselt väärtuslikuks tegi.
Minu meelest sõitis Liispet päris ilusasti. Kuigi ajas viimase takistuse maha. Ikka oli tubli. Nii kaua kui lapsed hobuste ja tõketega jändasid, olid emmed ka tublid - tegid võileibu ja kohvi kohvikusse müügiks, aitasid seda kohvet pidada ja jõudsid kohati isegi lapsi vaatama. Rahvast oli kohe palju, ma ütleks. Pariisist ja muudest sellistest Virumaa keskustest, kus hobustega toimetatakse. Uhked võigud ja kepsakad täkud, soojaverelised ja araablased ja muu siuke kraam, kellest mul enne Liispeti ratsutamisehuvi puhkemist aimugi polnud. Huvitav , kuidas ma küll sain hakkama 50 aastat oma elust teadmata, mis on valtrap ja kaska ja stekk... Ja päike paistis mis jaksas,
Koju saime alles pisut enne kuut õhtul. No see ka nali omaette. Olin ei harjutamise mõttes lubanud nädal aega öelda toidule pärast kella kuute ei. Coachile lubasin ja iseendale. Kiire arvestus ütles, et suuri sünnipäevi selles nädalas pole ja peaks hakkama saama. Pühad läksid muidugi meelest ja Marje pensionile jäämine. Nali seisnes siis selles, et kui ma koju jõudsin, puudus kuuest vaid 13 minutit. Ahmisin ruttu Grossist ostetud kartulisalati sisse ja sättisin siis veepudeli najal reedet nautima.
Laupäev läks Liispet jälle Armale trenni, mina Spikega mere äärde. Ilm oli imeliselt päiksene, ööd külmad (ikka oma 10 kraadi miinust) ja nii polnud seal mere ääres midagi veel ära sulanud. See tihaste vidin ja jää raksuv nihkumine kalda poole. Õhk oli nii klaar, et virvendas kaamera ees, koer oli lusti täis ja kallas oli jääs. Nii et püüdsin enam mitte kukkuda...
Ja laupäev oli söögitegemise päev - pannkooki ja kartuliputru ja kastet. Kalev kargas ka läbi ning sai oma poole nädala toidu kaasa :). Ja süldiliha keetsin ka ära, ainult süldilõikumiseni pole jõudnud... Ja ei tea ka millal jõuan. Homme, kui eriti tubli olen. Pärast lastevanemate koosolekut? Ise ka usud või?
Ja siis sauna... ja oligi päev õhtul.
Pühapäev oli vedelemise päev - vaadata järgi saated, mis kahe silma vahele olid jäänud. Munade värvimiseni ei jõudnudki. Ma isegi ei mäleta, millal viimati nii laisk sai oldud, aga praktiline meel ütles, et mis sa siin keedad neid mune... Söö hakatuseks kingitud munad ära ja siis keeda juurde kui isu on. Ja nii ma seekord äraviskamiseks neid ei keetnudki. Ealised iseärasused?
Ja siis tuli pühapäeva õhtu kui hakkad muretsema töönädala pärast... muudkui muretsed... paned mõttes kokku nimekirja, mis kõik oleks vaja ära teha. Ohkad südamest parandamata tööde pärast (justnimelt ohkad, sest parandamiseks paraku tahtejõudu ei jätku). Mõtled, et mis pagan selle tunniplaaniga nüüd on ja mis tunnid siis ikkagi tulevad. Ohkad veelkord, sest tööd on ikka parandamata ja mingid südametunnistuse riismed annavad endast märku ja siis otsustad, et pole midagi paremat padjast, öösärgist ja ajakirjast öökapil. Esmaspäev ja töönädal tulevad vääramatu jõuga. Nagunii.
Niisiis on lastevanemate koosolek ja digipäev ja siis Loomefestivali projekti tutvustamise päev ja kuldvillakud ja IT tutvustamine ja klassiöö ka veel. Kui ellu jään, siis elan ikka veel kaua... Nii ma olen end ikka lohutanud. Ja coachi´mine ka. Kuidas seda sõna normaalses eesti keeles kirjutatakse??
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar