Sügis trambib jalgu...

Uus veerand kogub hoogu. Kell on keeratud, Urmas Vadi raamat pooleli, ees kaks koolitust - meediatekstid ja Hitsa äppide tegemine. Lisaks on käimas see projekt "Üks päev ettevõtjana".Sel nädalal sai alguse kuldvillaku sari - põhikoolis 4 võistkonda ja gümnaasiumis 7. Esimesed mängud olid mõnusad, ei olnud küsimuste raskusega üle pingutanud. Aga eks ma siis ikke õpin seda küsimiste koostamise kunsti. Homme on külas Jan Kaus ja Kaja Kallas.

Koos pimedusega hiilib majasse ka pingeid. Et kus on piir teismeliste tujude ja pirtsakuse ning probleemide vahel, kus täiskasvanu peab targemana vaikima. Kui palju ma vastutan oma õpilaste eest ja kui palju peab olema ettevõtlik ja kui palju taganttõukaja?

Tegelikult saan ma aru, et koos selle kuldse standardiga saime hullu vastutuse olla uuenduslikud, toimekad ja tegusad, rakendada MÕKi ja HEV ja IÕK ja oleme partnerid ning kogume tuntust kuni Myanmarini välja.
Aga elu on elu ja lapsed lihtsalt lapsed.
Ikka on õppimata või ei laeku tööd tähtajaks, esitatakse sisutühje asju ja ollakse pealiskaudsed.
Ja siis on kuskil sees tunne, et kas ma ikka olen õige inimene õigel kohal. Et kui ei jaksa
võidelda telefonides istumise vastu, kui ei suuda sundida planeerima, kui ei ole tulemust, kas
peaksin leppima keskpärasuse paraadiga?
Ja siis on kuskil sees tunne, et kas ma ikka olen õige inimene õigel kohal. Et kui ei jaksa

võidelda telefonides istumise vastu, kui ei suuda sundida planeerima, kui ei ole tulemust, kas

peaksin leppima keskpärasuse paraadiga?

Kes ma olen koolis õpetajana? Klienditeenindaja? Partner ja siis võrdne õpilasega? Arengu suunaja ja professionaal? Mis professionaal ma siis ikka olen kui ei suuda lahendada probleeme, mis on seinana ees püsti? Motiveerija? Kuidas inspireerida teismelisi? Kuidas suunata tänapäeva noort süvenema ja mis on üldse see , mis paneb ta silmad särama?

Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Nagu alati.

Aeg

    Ma arvasin end armastavat juba ammu.
    Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
    Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
    Eks ikka lähemale. Aga millele?
    
    Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
    Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
    Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
    Ma ootan pauku, aimamata, kust.
    
    Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
    mu ärkvelolekusse ära segab und.
    Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
    Mu akna taga langeb lõppematult lund.

Doris Kareva

Töö tegi ahvist inimese?

Vahe aeg

Tegelikult sees lausa keerab, sest nii palju asju on pooleli ja lootsin, et vaheaeg annab võimaluse nad ära teha. Tuleb tunnistada, et nädalasest vaheajast on vähe ning kuidagi ei tõuse motivatsiooni parandada töid, valmistada ette tunde, kirjutada lõpmatult aruandeid, iseseisvaid töid ette valmistada... Ma ei taha isegi mõelda, mis saab ja kuhu tuleks hüpata...

Tavaliselt annab aeg arutust. Arutus ja harutus. 

Kuhu see vaheaeg siis kadus - tegin süüa, käisin Tallinnas, pidasime mõne koosoleku, lugesin mõned tööd, kirjutasin emaile, muretsesin ja paanitsesin tegemata tööde koorma all. Ja ongi kõik. Ei mingit kuhja tehtud töid ette näidata, ei mingit kergendust ja eduelamust. Lootusetu äpu. Kuidagi on tunne nagu võitleks tuuleveskitega või nagu Anu tabavalt märkis, et töö on nagu hüdra pea - raiud ühe maha, kasvab kolm asemele. Või siis et nagu hakkaks tulema viimnepäev, tunned iga ihurakuga, et tuleb ja mitte midagi selle ärahoidmiseks teha ei saa. 

Ise tehtud puha. 

Vaheajal tuli lumi maha. Ja läks hullult libedaks. Neljapäeval uisutasin oma suvekummidega igal ristmikul, ei saanud edasi ja ei saanud pidama. Mitte liivakübetki polnud enne kella 11.30 kuskil. Tuli nentida , et taas tuli talv ootamatult.
Kui see liiklemise asi välja jätta, siis oli igatahes ilus... lehed puudel lume all andsid veidike värvi, ja valge lumekirmetis kattis sügisese pori.

Jalutuskäik mere äärde Spikeiga. Õhtuhämarus andis hetke pildistamiseks ja laineloks pildile ka heli.

Koolis on huvitav

Mu teismeline lapsule poetas täna vapustava lause: "Kui ma saaks isu täis magada, siis ma läheks hea meelega kooli."
Põhjuseks nimetas ta, et koolis on huvitav. Wow. Tore ju.
Koolis on tõesti huvitav.
Kolleeg Anu kutsus 12. klassile rääkima Urmas Vadi. Tuleb tunnistada, et kaasaegne Eesti kirjandus pole mu erilise huvi objektiks olnud, kunagi kooliajal neelasin küll romaanivõistluse võitjaid ja kaotajaid ja pastoraal mummulisest kleidist ning Kaetud lauad said igatahes koos Uustulndi raamatutega alla neelatud. Telekat meil ei olnud ja interneedus oli veel leiutamata. Seega sai olla vaid üks kirg - raamatud. Sellest ajast on mälusopis kummalisi seoseid - et avamata kiri on kui lõputa lugu, kus ise saad mõelda finaali. Mummuline kleit kui sümbol  ja pastoraali mõtteni jõudsin alles ülikoolis, toona ma sellele vastust ei otsinudki. Niisama oli ka ilus.
Tagasi teemasse, et Vadi kirjanikuna oli (on) mulle pea tundmata. Lavastajana ja saatejuhina samuti. Seega meeled avali ning uudistama.

Joosep alustas intrigeeriva küsimusega, et kas Vadi on õnnelik inimene. Inspireerituna Vikerkaares ilmunud artiklist "Tänukõne".
Lugesin jutu nüüd oma silmadega ka läbi (et oleks nagu kaks juttu, sest ajaloolased otsivad ikka tõde erinevate tekstide ja sõnade vahel). Ja järsku tuli mulle kuidagi kentsakalt tuttav inimene ette. See inimene läks teisele poole maakera, et istuda kuldkollasel liivaga rannal, kuulata lainetemüha ja olla üksi keset Korea turistihorde, kes jooksid rannal selfistick peos ning selle asemel, et kuulata ookeani, olid oma turistimullis. No täpselt seesama, kes haaras maast sumadani ja marssis eemale, et vaadata veepritsmeid rannakaljul ja unustas maha oma püksid. Natuke napakas. Ja siis marssisin tagasi oma pükse otsima ning leidsin pükstelt peale liiva paar autorehvijälge (beach guards). Uudistasin koolilaste rühma, kes instruktori juhendamisel olid proovinud surfisaladusi selgeks saada ja nüüd turvaliselt üle tee kiirustasid. Nad ei pööranud mingit tähelepanu turistidele. Neid jalutas seal aastaringi ja nad olid limiteeritud tunni ehk poolega, mis neile anti. Ja kui kohustuslik pilt rannalt lainete taustal tehtud, siirdusid turistid ikka suveniiripoodi, uudistasid postkaartide, magnetite, pusade, pükste ja nokamütside maailmas. Jõukamad ostsid tassi kohvi poolitatud rõngassaiaga, mille vahelt turritasid välja rohelised salatilehed, roosakas singiviil ja kollane juustulips. Aga kõik need turistid olid ajutised uudistajad, kes püüdlikult kella jälgides vaheldusid tundide, päevade, nädalate, aastaaegade ja aastate kaupa. Turistibussid pikas reas tänava ääres puistasid neid ikka ja jälle ning viisid siis ka minema.

Ja siis see imelik turist, kes lihtsalt tunde kõlgutas jalgu lainete poole, las ta olla. Mõni inimene on selline imelik, tal pole kiire (mis on juba iseenesest ebanormaalne, sest aeg on ju üürike). Seda vihmast päeva võib ju jagada. Surfarite ja turistidega, rannavalve ja instruktoritega, vihma ja liiva ja lindude ja lainetega. Lained kaldakaljudel tormavad üha ning jälle. Ookean  uus-vana?

Bondi beach

Kuulasin Vadi jutustust ja kirjutasin üles sõnu, mis pudenesid ta huulilt, lisasin mõtteid ja lugusid. Oli selline valgustamise tunne, et saad nägijaks. Hakkad nägema asju justkui tõustes nende kohale, oma pisikeste ponnistuste mannetust maises maailmas.See on see, millest rääkis Nicolae kui ta unenäos sattus planeedile ja tundis ära vale. Füüsiliselt ja vaimselt. Sa saad kohe aru iga oma keharakuga, et nii see just on... ja ei kahtle oma eksitaval moel ja allud sellele arusaamale. Nagu allutakse jumalikule ilmutusele küsimata ja kahtlemata. Ja nüüd olin mina lummatult valgustatud . Võimas.

Korda kolm tõstsin pilgu klassiseinal tiksuvale kellale. Kell ruttas omasoodu ja kulutas aega parajaks. Ühel hetkel oli tubli koolitunni jagu aega ja siis oli südapäev ja aeg oli otsas. Naljakas kohe. Aeg oli otsas. Sööklas ootas grillvorst ja noored muutusid rahutuks. Ei, see ei olnud toidulõhn, see oli TEADMINE, et sööklas on valmis toit, mida kasvav organism vajab rahutuks tormlemiseks ja mida riik reguleerib oma pakutava toiduraha, ette kirjutatud kaloraaži ning keeldude-käskudega hoidmaks toitu tervislikul joonel. Ja täna oli kartulipüree ja grillvorst. Mitte mingisugune supilurr, vaid praad. Ja see teeb ju rahutuks. Eriti kui oled pingutanud ja püüdlikult eemal olnud nutitelefonist või  mänginud mängu, et tahad kuulata.... 

Kool on andnud mulle põnevaid kohtumisi ikka ja jälle. 

Auguga kivi lugu...

Auguga kivis on õnn, võta ka kätte ja hoia.
Kivi on kõva, õnn aga habras - ära lase tal kukkuda!

Nii oli kord kirjutatud mu plikapõlve sünnipäevakaardile. Ei tea kas sellest või siis lihtsalt tundest, et pihku pigistatud kivis on väge, olen neid mererannalt ikka ja jälle koju tassinud. 

Kord leiad ühe ehk kaks, kord kümnetes.. Kuidas jaksu otsida on. 

Auguga kivid on avanud südame ja kutsuvad mererannal end pihku poetama, et jutustada lugusid sügistormidest ja marulistest meetrites mõõdetavatest lainetest.
Veel teavad nad jutustada liivast ja lihvimisest ja sellest kuidas kuulata tuule toodud sõnumeid.
Kivi teab kuidas muutuvad pikemaks ööd ja päevad ning süttivad ja kustuvad taevas tähed.
Auk kivi sees on aegade kulgemine ja kestmine, järjepidevus ja katke igavesest olemise loost.
Kivil on kogemus saabaste sammudest ja paljaste jalgade ettevaatlikust astest. Ta teab, mis häält teeb mahaunustatud plastpudel , mis tast üle veereb.
Vahel toob vesi kividele kaaslasi - kuskilt rannalt mere poolt poleeritud puutükke, kes siis ennast ülemaks seavad ja laiutavad päikese poole.
Kivis on kokkusurutud energia suvesoojast ja sügise värvidest, talvisest tummast tardumisest ja kevade uudsest ärkamisest.
Kivis on lootust ja väge, oskust projitseerida üldist ja üksikut luues tasakaalu maagiat mõtlemisse.
Auguga kivid tunnevad maailma rannariba liivapadjalt , nad hoiavad oma koha tunnet kokkusurutult kivises kestas.

Kivil on kivised sõbrad - rohekad, hallikad, punakad, pruunikad.
Kivi kunstinäituse loovad pilvede värvid  - kord kuldkollase, kord punakaid toone põimides, siis tumedad toonid läbisegi heledamate laikudega. Imeline ja kordumatu, aina uus ja vahelduv.
Kivide kontserdi muusika on lainete loksumine ja tuule tõugatud pooltoonid - rahulikud ja rahutud ühteaegu.  Vaikus on harv külaline kivide koloonias.
Kivi kaastunne on külm ja karge, ei iilagi haletsev ega pealetükkiv.

Unustamine

Loend asjadest, mida olen lähiajal unustanud:

• homme on verekeskuse koolitus doonorluse kohta, Jüri lubas olla veel näidismaterjal; 
• eile pidin tegema ajalootundi, aga võtsime ikka ühiskonnaõpetuse; 
• pidime Nelliga hakkama õppimiseusku pöörama Aleksit ja Vladi, kes ei viitsi kunagi külalisi kuulata, itsitavad ja mängivad telefonis...; 
• mida paganat ma täna lõimingutunnis tegema pidin ja mis ma Pilvi asemel teha lubasin?? ja et tööleht õpimapi vahele oleks olnud viisakas..; 
• eile ei andnud kohvimasin mulle seda pruuni auravat vedelikku, aga jäin ikka lootma koolis kohvi joomise võimaluse peale...; 
• emale helistada ja teada anda, et olen elus ja tervena tagasi...; 
• nautida kollast sügis ja lehtede sahinat jalge all; 
• kolmapäevane koolitus 25. oktoober Tallinnas jookseb sisse ratsutamistundi..
• Per ootab vastust ja mina Heidilt nimekirja... kes Hollandisse lähevad, et korraldada küsimused ja partnerile saata...;
• anda pildid oma klassile (tulid juba eile); 
• ajaloo ülesanne 12. klassile, mis oleks seotud Õunapuupargi ideega (et siis kuidas otsida üles ja intervjueerida inimesi, kes mäletavad Kiviõli 1940. aastate II poolel; 
• õunapuupargi projekti aruanne; 
• töövarjutamise aruanne (KA1 projekt); 
• unustasin, et Olette sünnipäeva pidulik lõunasöök on juba täna;
• unustasin pudruprojekti tunnistusekirjad koju;
• unustasin lapsele meelde tuletamast, et ta fotoka kunstikooli kaasa võtaks; 
• unustasin 6. klassi õpimapid ja loovtööd kontrollida;
• Paetile kirjutada (aga see on nüüd tehtud ja positiivne vastuski saadud); 
• 12. klassi tööd ja hinded on jätkuvalt puudu;
• ja raadiosaadete hinded 11. klassis; 
• tänada Anut oma lapse mütsi eest (pildil on mulle kootud eksemplar, mis niiskel sügispäeval soojendab südant ja hoiab pea kindlalt kuivana); 
• et Janek Vadi tuleb neljapäeval; 
• et Üllelt tuleks saada toitlustuse arve eilse projektipäeva kohta; 
• ja siis ilmselt veel mingi kümmekond asja... mis isegi meenutades meelde ei tule.

Kas teadsid, et unustamine võib olla hoopis märk sellest, et sinu aju ei ole mitte laisk, vaid toimib täiesti korralikult. Tähtsusetute ja lihtsate detailide mitte meeles pidamine võib tegelikult olla näitajaks asjaolule, et aju teeb terade sõkaldest eraldamises väga head tööd!

https://elu5.ee/unustamine-voib-tahendada-seda-et-sinu-aju-tootab-tegelikult-korralikult/ 

Ma võtan selle ! Peaaegu nagu nihilissimus acutus "Polkovniku leses".

Kell 14.36 unustasin, et tööpäev kestab 15.30-ni;
unustasin Helenaga rääkida messist;
unustasin Külliga messi aja kokku leppida;
unustasin Veera sünnipäevakaardile luuletuse kirjutada ja lillegi,
unustasin.....

Üks päev...

Et siis kõik ausalt ära rääkida...
Sättisin end hilisõhtul valimisuudiseid kuulama, kella 22.20 paiku 15. oktoobril 2017 tundus asi kuidagi roosilisem. Loetud olid hääled neljas jaoskonnas ja volikokku pääsenute hulgas oli igasugu rahvast (näiteks meie Kaja 34 häälega). Aga tulemus oli poolik. Igatahes on vahepeal tühimik ning kui ma taas silmad avasin oli kell 2.09 ja valimisstuudio lõpetas. Kuulsin veel, et nüüd on kõik hääled loetud ja Keskerakond võitnud...  Ja mis ma nägin.. isegi Kiviõlis. Oligi võitnud. Et kui ma nüüd oleksin kandideerinud, kahtlen, kas ma ikka oleksin saanud rohkem kui 30 häält... aga see on see oleks minu olemine, teiseks minu tegemine ja kolmandaks kandideerimine... õnneks ma seekord seda tsirkust kaasa ei teinud.
Teist korda ärkasin 7.08. Siis hakkas kiire, et jõuda kooli ning tööelu neelas mind nii, et hommikukohvini ma kodus ei jõudnudki. Esimesel vahetunnil ka mitte ja ka teisel... alles kolmandal vahetunnil panin kohvikruusi aromaatse kuuma vedelikuga oma lauale ning ära joodud sai see umbes kella kaheteistkümneks. Lausa vaimustav.
Esmaspäevane rutiin: ühine nädala alustamine aulas, siis klassijuhatajatund. Järgnes reedese 6. klassi ajalootunni asendus... ma ei vaevunud isegi kontrollima, et mitmel lapsel on ajalooõpik (pakun et pooltel puudus). Tegime töölehte ja uurisime Hammurapi seadusi. Püüdsime selgusele saada, et kuidas siis on klasuliga: "Kui poeg lööb isa, siis tuleb tal käed maha raiuda". Et kui niisama õlale patsutad, siis kas on löömine ja kui on imik ja põtkib jalgadega, et kas siis on ka löömine.
Vahepeal leidsin telefonist Kerda appikarje ja sain aru, et eks tal ole hirm.. kui meil kõik nii ligadi-logadi, siis kuidas ta saab edukat projekti juhtida.
Püüdsin olla konstruktiivne ja pakkuda kiireid lahendusi. Kui oskasin. Toitlustamine, garderoob, toolid-lauad-pingid, helitehnika.. see kõik sai olema. Mikrofoni oleks ka võinud anda... aga see selgus pärast.
Lootsin, et tegelikult on Külli ja Maris ja muu seltskond see, kes rohkem toimetab, aga nüüd selgub, et olen keset veekeerist, mis mind endasse imeb ja tekitab kergelt õudu, sest pole ju teada, et kas ujud välja või vajud vee alla...

Tänase päeva ainus häda oli see, et see oli täna. Ilmselt ei mõelnud ma kuigi palju, et kuidas on pärast Zandvoortis toimunud seminari ikka kohe sukelduda töömaailma ja projekti, mille puhul polnud maksimumi panustanud ja 200% kohal olnud. Toitlustuse organiseerisin küll, tegime pudruprogrammiga müslit ja jogurtiga maitses see hullult hea.  Lisaks olid pirukad ja õunaviilud ja porgandid ja maitsevesi... minu arvates täiesti vinks-vonks lauake.

 Pisut keerulisem oli nende ettevõtete ja nimekirjadega... need logisesid ikka kohe kella 12.00ni välja. Siis said kõik tabelisse. Aga ettevõtete osa oli nõrk, me polnud eriti vaeva näinud (mina ei osanud delegeerida ja ise ka ei suutnud hakkama saada, kohe selline sant tunne oli... natu nagu saamatu või midagi sinnapoole).
Aga saime paika toolid ja lauad (aitäh Riina ja Lembit, kes nii rahulikult suhtusid oma töö segamisse - Lembitu klassist sõna otses mõttes tõmbasime lauad õpilaste alt ära).
Püüdsin mitte mõelda ja  kaheteistkümnendike abiga oli kõik tehtud nagu lepase reega. Siis jäi veel üle külalisi oodata - tulid Viru Vangla ja Maksu-ja Tolliamet, tulid MXCrafts, Korsten Puhtaks OÜ, Honeywolf... Ei saanud tulla Seiklusturismikeskus ja Tulivee restoran, lisasime omal vastutusel Päästeameti, Raja talu ja Tagavälja talu ning siis selgus tõsiasu, et 12. klassi abi oli vaja ka mentoritena väiksemate laste juurde. Ma imetlesin, kuidas Merilin väikestega (1. klassi juntsud) toimetas ja samamoodi Helina ... väga vastutustundlikult, suunates tasakesi, olles kannatlikud ...
Viibisid Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi noored, kellel oli väike äpardus bussiajaga... buss telliti 13.10 (siis aga pidi juba üritus peal olema). Tegelikult oligi hea... muidu oleks hakanud asi veniuma, nüüd aga püsis tempos ja ei nunnutatud ülemäära.

 Maksu- ja Tolliametist oli koguni kolm inimest ja nemad said juhendada minu 7. klassi keelekümblejaid. Eks neil oli raske, puberteet paneb itsitama ja nii jäi tõsise ameti esindajatajatele kohati mulje, et noored ei võta asja südamega. Eks ma räägin... ja noomin ühel päeval.  Aga nad said oma esitluse tehtus ja usun, et see on väärt kogemus edaspidiseks. Peame pöialt, et nad asja kogu hingest võtaksid...

Kaks tundi kulusid märkamatult.  Siia mahtus natuke loengut ettevõtlikkusest ja ettevõtlusest, ettevõtetest, kes tegid koostööd, kahoot ja plakatiesitlused. Natuke nalja ka, sest lapsed ei pannud seiklusturismikeskusest lugedes tähele, et külastajaid aastas 15 000 ja töötajaid samapalju ei ole just päris üks ja seesama. Päeva lõpp oli natuke lärmakas, aga eks see tuli väsimusest. Esitleti plakateid ning tutvustati ettevõtteid.
Palusin kallitel külalistel lauad toolid kokku panna, sest kella poole neljaks olid kaheteistkümnendikud juba teistel jahimaadel....

Tehtud. Erik pani tehnika kokku ja koristasime nõud (ning müsli ülejäägi) kokku.

Siis veel lugesin üle 12. klassi omade mõtted sallivusest Jan Kausi artikli põhjal, kirjutasin ekooli tagasiside, parandasin ära 7. klassi tööd mõistete kohta ja isegi blogijupikese sain valmis. No peaaegu. Kell 7.26 viisin oma auto koju ning tervitasin kasse-koeri :). Tööpäev edukalt läbitud.

Kontaktseminar Zandvoortis (Holland)