Üks päev...

Et siis kõik ausalt ära rääkida...
Sättisin end hilisõhtul valimisuudiseid kuulama, kella 22.20 paiku 15. oktoobril 2017 tundus asi kuidagi roosilisem. Loetud olid hääled neljas jaoskonnas ja volikokku pääsenute hulgas oli igasugu rahvast (näiteks meie Kaja 34 häälega). Aga tulemus oli poolik. Igatahes on vahepeal tühimik ning kui ma taas silmad avasin oli kell 2.09 ja valimisstuudio lõpetas. Kuulsin veel, et nüüd on kõik hääled loetud ja Keskerakond võitnud...  Ja mis ma nägin.. isegi Kiviõlis. Oligi võitnud. Et kui ma nüüd oleksin kandideerinud, kahtlen, kas ma ikka oleksin saanud rohkem kui 30 häält... aga see on see oleks minu olemine, teiseks minu tegemine ja kolmandaks kandideerimine... õnneks ma seekord seda tsirkust kaasa ei teinud.
Teist korda ärkasin 7.08. Siis hakkas kiire, et jõuda kooli ning tööelu neelas mind nii, et hommikukohvini ma kodus ei jõudnudki. Esimesel vahetunnil ka mitte ja ka teisel... alles kolmandal vahetunnil panin kohvikruusi aromaatse kuuma vedelikuga oma lauale ning ära joodud sai see umbes kella kaheteistkümneks. Lausa vaimustav.
Esmaspäevane rutiin: ühine nädala alustamine aulas, siis klassijuhatajatund. Järgnes reedese 6. klassi ajalootunni asendus... ma ei vaevunud isegi kontrollima, et mitmel lapsel on ajalooõpik (pakun et pooltel puudus). Tegime töölehte ja uurisime Hammurapi seadusi. Püüdsime selgusele saada, et kuidas siis on klasuliga: "Kui poeg lööb isa, siis tuleb tal käed maha raiuda". Et kui niisama õlale patsutad, siis kas on löömine ja kui on imik ja põtkib jalgadega, et kas siis on ka löömine.
Vahepeal leidsin telefonist Kerda appikarje ja sain aru, et eks tal ole hirm.. kui meil kõik nii ligadi-logadi, siis kuidas ta saab edukat projekti juhtida.
Püüdsin olla konstruktiivne ja pakkuda kiireid lahendusi. Kui oskasin. Toitlustamine, garderoob, toolid-lauad-pingid, helitehnika.. see kõik sai olema. Mikrofoni oleks ka võinud anda... aga see selgus pärast.
Lootsin, et tegelikult on Külli ja Maris ja muu seltskond see, kes rohkem toimetab, aga nüüd selgub, et olen keset veekeerist, mis mind endasse imeb ja tekitab kergelt õudu, sest pole ju teada, et kas ujud välja või vajud vee alla...

Tänase päeva ainus häda oli see, et see oli täna. Ilmselt ei mõelnud ma kuigi palju, et kuidas on pärast Zandvoortis toimunud seminari ikka kohe sukelduda töömaailma ja projekti, mille puhul polnud maksimumi panustanud ja 200% kohal olnud. Toitlustuse organiseerisin küll, tegime pudruprogrammiga müslit ja jogurtiga maitses see hullult hea.  Lisaks olid pirukad ja õunaviilud ja porgandid ja maitsevesi... minu arvates täiesti vinks-vonks lauake.

 Pisut keerulisem oli nende ettevõtete ja nimekirjadega... need logisesid ikka kohe kella 12.00ni välja. Siis said kõik tabelisse. Aga ettevõtete osa oli nõrk, me polnud eriti vaeva näinud (mina ei osanud delegeerida ja ise ka ei suutnud hakkama saada, kohe selline sant tunne oli... natu nagu saamatu või midagi sinnapoole).
Aga saime paika toolid ja lauad (aitäh Riina ja Lembit, kes nii rahulikult suhtusid oma töö segamisse - Lembitu klassist sõna otses mõttes tõmbasime lauad õpilaste alt ära).
Püüdsin mitte mõelda ja  kaheteistkümnendike abiga oli kõik tehtud nagu lepase reega. Siis jäi veel üle külalisi oodata - tulid Viru Vangla ja Maksu-ja Tolliamet, tulid MXCrafts, Korsten Puhtaks OÜ, Honeywolf... Ei saanud tulla Seiklusturismikeskus ja Tulivee restoran, lisasime omal vastutusel Päästeameti, Raja talu ja Tagavälja talu ning siis selgus tõsiasu, et 12. klassi abi oli vaja ka mentoritena väiksemate laste juurde. Ma imetlesin, kuidas Merilin väikestega (1. klassi juntsud) toimetas ja samamoodi Helina ... väga vastutustundlikult, suunates tasakesi, olles kannatlikud ...
Viibisid Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi noored, kellel oli väike äpardus bussiajaga... buss telliti 13.10 (siis aga pidi juba üritus peal olema). Tegelikult oligi hea... muidu oleks hakanud asi veniuma, nüüd aga püsis tempos ja ei nunnutatud ülemäära.

 Maksu- ja Tolliametist oli koguni kolm inimest ja nemad said juhendada minu 7. klassi keelekümblejaid. Eks neil oli raske, puberteet paneb itsitama ja nii jäi tõsise ameti esindajatajatele kohati mulje, et noored ei võta asja südamega. Eks ma räägin... ja noomin ühel päeval.  Aga nad said oma esitluse tehtus ja usun, et see on väärt kogemus edaspidiseks. Peame pöialt, et nad asja kogu hingest võtaksid...

Kaks tundi kulusid märkamatult.  Siia mahtus natuke loengut ettevõtlikkusest ja ettevõtlusest, ettevõtetest, kes tegid koostööd, kahoot ja plakatiesitlused. Natuke nalja ka, sest lapsed ei pannud seiklusturismikeskusest lugedes tähele, et külastajaid aastas 15 000 ja töötajaid samapalju ei ole just päris üks ja seesama. Päeva lõpp oli natuke lärmakas, aga eks see tuli väsimusest. Esitleti plakateid ning tutvustati ettevõtteid.
Palusin kallitel külalistel lauad toolid kokku panna, sest kella poole neljaks olid kaheteistkümnendikud juba teistel jahimaadel....

Tehtud. Erik pani tehnika kokku ja koristasime nõud (ning müsli ülejäägi) kokku.

Siis veel lugesin üle 12. klassi omade mõtted sallivusest Jan Kausi artikli põhjal, kirjutasin ekooli tagasiside, parandasin ära 7. klassi tööd mõistete kohta ja isegi blogijupikese sain valmis. No peaaegu. Kell 7.26 viisin oma auto koju ning tervitasin kasse-koeri :). Tööpäev edukalt läbitud.