12.01.25 kui lund oli üle tüki aja rohkem kui kühveldada jaksad

 Hommikul ei pääsenud majast välja ja kass Säde, kes tundis looduse kutset, tegi aknal pika pausi, enne kui aknast hange hüppas. Ajasin end pool tundi varem voodist välja, et ehk jaksab, aga .. ei jaksanud. Autoni jaksas, aga siis sai selgeks, et u 70-80 cm lund sissesõiduteel on nagunii liiga palju. JA nii see ka jäi. Spike viitsis küll kahlata, et pääseks jooksma, aga ise otsisid mõistusega inimesena traktori abi.

Kell 22.40 traktor ka tuli ja tegi tee puhtaks, natuke jäi meie klibakatesse kaskedesse kinni, aga nii puhtaks ikka sai, et ei pidanud enam hommikul labidaga vehkima. Kondid on kaevamisest hellad ja selgub, et miskid lihased mul ikka on. Need on need, mis päev hiljem suudavad märku anda, et ma olen tööd teinud.

Kristi ütles, et veel üks selline lumesadu ja jõusaalid võib puhkusele saata.

Ja siis tuli kohe sula ja vulisesid veed. Ja teade näitab sooja kraadi ümber terveks nädalaks. Oli seda siis nüüd vaja?

Aastavahetus 2025

Marjel oli kombeks fikseerida uue aasta ilm, 2025 Ilm selline 0 ja -1 vahel pehme ja pilvine, öösel sadas maha lumekiht, mis maa valgeks tegi. Esimene aasta päev oli sula ja sadas vihma, aga edasi lubatakse külmalainet.

Nagu ikka kritiseeritakse ETV aastavahetusprogrammi magedust ja labasust. Nagu ikka lasti rakette ja osa inimkonnast on veendunud , et paugutamine kurjad vaimud minema ajab. Nagu ikka pidasime 1. jaanuaril grillihooaja avamist, aga mitmendat korda see  toimus, ei oska öelda. Nagu ikka oli toas kuusk ja nagu ikka tõime selle koos Liispetiga metsast. Lapselapsed aitasid ehtida ja puu oli uhke oma tuledesäras. Olid uusaastaõnnitlused ja presidendi kõne, olid telefonikõne vennaga ja laste sms-id. Olid nagu ikka miskid hullud, kes maailmaga end suhestada is ole osanud ja tekitasid segadust, pahameelt, leina ja tont teab veel milliseid tundeid (need autoga rahva hulka sõitjad, tulistajad, droonide lennutajad, lennukite allatulistajad jne). Nagu ikka on vene kanalitelt kunagiste hittfilmide tabamine suht õnnemäng ja enam ei viitsi uusaastalubadusi anda. Sel jõuluajal ei näinud ühtegi kui aus olla...

Aga sel aastal polnud sauna, sest saunaahi andis otsad. Polnud pidulauda, sest isa Kalju magu ei võtnud toitu vastu ning mis ma siin endale ikka hakkan kokku keetma keerulisi toiduasju, mida ei jaksa ära süüa. Ei olnud šampust ja ma olin kaine nagu ka eelmisel aastal. Ei olnud kahel vanainimesel koguni isu kuusel küünlaid süüdata. Ei olnud lapsi ja lapselapsi, sest pidune päev keset nädalat ei ärgitanud kedagi koju laekuma. Oli laual soe leib, kuid munavõi jäi tegemata. Oli kuidagi natuke nukker ja mahakäinud tunne ning kui siis veel viimaks tuli teade, et end president Rüütel on lahkunud, siis hakkas selline tunne, et oled jõudnud ajastusse, kus on mõtet koguda emotsioone, aga mitte enam asju. Ja mis sa arvad, mis mu uue aasta esimene ost oli - ikka raamat. Koos lubadusega, et ma pean selle ka läbi lugema kaanest kaaneni. Käimata jäi kalmudel ja süütamata mälestuseks küünlad. 

Nukrust lisas Aili lahkumine - efekti ja pauguga, mis on tema kanguse vääriline. 20. dets viimane tööpäev ja tehtud. Ja ma jäin mõtlema, et mis see siis on,  mis meiega ses aastas toimus, mis lubas nii silmavett kui südamevalu, mis tõi muutusi ja kasinalt kohanemise soovi. Ja kui siia juurde keevitada enda läbikukkumine töövestlusel Jõhvi Gümnaasiumi, siis tulebki nii, et pole sind vanurit enam kellelegi vaja. Ja siis veel juurde Rovaniemis giidi märkus, et ma ka juba eakas + tõdemus, et ei saanud koerasaanist püsti - oledki eakas. Kuuekümnene oli ka vanasti eakas ning jutud sellest, et see on hiline keskiga nüüdsel ajal eriti ei lohuta. 

Ja nii sa siis praedki oma rasvas - vanadus, mu raamatud ja silmaring, mida kellelgi enam vaja pole...Selle tuules ostsin Piirissaarele sõiduks pileti 1. juuliks ja saagu või sitem, täidame selle augu mu hariduses ära.  Rovaniemi sai ka tehtud, nii et mõni heledam laik ikka ka. 

Aasta 2025 on Eesti raamatuaasta - ikkagi 500 aastat esimese eestikeelse raamatu väljaandmisest.

Siis Elvise sünnipäevast möödub 90 aastat.

Aasta loom põder ja aasta lind kormoran.

Teatrihooaja avamine 03.01.24 ehk Pisuhänd 2 Vanemuises

 Niisiis -Pisuhänd 2 ja teater Vanemuine. Christopheri arvustus ei olnud küll positiivne, kuid eks ma läksin selle õnge, et ega see nüüd nii hull ka ole kui Eramaa või Kapten, palun klaas vett. Need on mu teatriskäikude õudukad, aga siin oli pigem asi selles, et mõtteid polnud viitsinud autor lõpuni arendada. Kõik oli kuidagi kuhjatud üksteise otsa - looming ja loomine, headus ja alttõmbamine, armastus ja vihkamine, eneseteostus ja teadmatus oma tahtmistest, tervis ja haigus, sõnamulin ja vaikimine. Teises reas oli hea jälgida näitlejate mängu, detaile ja nüansse. Ei saanud ainult suurt pilti :), aga eks see tuleb siis ise kokku panna. Minu ees istunud sõbrannad väitsid, et neile meeldis ja et oli ju mõtteid ja hoogu ning lustlikult esitatud lugu. 

Lugu: Ludvig Sander ponnistab, et lõpuks ise ka millegi suurega maha saada, ometigi ei suuda ta kriipsugi paberile panna ja paberivirn lauanurkadel kahanes tasapisi kägardatud prügiks prügikorvis. Prügikorvist leiab Matilde ka uue šedöövri, nii et korduvalt külili kukkuv prügikast on oluline detail laval. Edasi kulgeb lugu mööda armastuse ja õeluse teid, et kas abielus (juba kaks aastat)olevad inimesed saavad kokku kuidagi sarnasuse põhjal? Palju valgeid ja kirjutamata pabereid iseloomustas ka Sanderi abikaasat Matildat. Natuke üheplaaniline tegelane see Matilda - kasuahne, kade, käsutaja ja krabaja. Ja siis kunstnikepaar Piibeleht ja Laura. Suurispea kull ja kaarnakraaksatus Sanderilt (Karol Kuntsel). Minu jaoks oli siin vastuolu,, et kuidas selles loos Sander nii mannetuks kujuks oli kahanenud? Aga ehk olen ma kehv inimesetundja - et kui saad oma raamatu välja antud, siis hakkadki niimoodi laua taga tagumiktunde tegema. Kõndides Võõpsust Misso olla Laura saanud oma kompjalast lahti, aga kui õe negatiivne energia laval levima hakkas, siis tuli lonkamine kohe tagasi. Vestmani ja majapidajanna puhkenud suhe, kuldveksel ja kadunud (lahkunud) ema kihlasõrmus kui päästja. Ja et kui palju siis peab uskuma inimeste headusse ja saatusesse, et ikka õnnelik lõpp võiks olla.

Mõtteid: Kui ootamatult tabav terviserike eluplaanid kihva keerab, siis alati tuleb juurde rahaline komponent. Ja siis on jama ikka kogu raha eest. Ma püüdsin leida seda ajastut, milles lugu toimis, aga ei saanud aru, kas tegemist tänapäeva Eesti ja selle mentaliteedist ehk siis kahekümnendate Eesti Vabariigi looga. Või koguni enne esimest ilmasõda? See lavakujundus ainult süvendas mu segadust, sest pankrotistunud Püssi puitplaadist mööbel, uhked napsid, veejoomise kultus ja paberile kirjutamine moodustas uskumatu kompoti. Võru murrakut peab ikka tunnetama, see keelest kange Piibelehe võru murrak kohe lõikas kõrva. Ja mida nad seal Missos tegid? Lasin silme eest läbi kolhoosikeskuse veneaegse variandi Eestimaalise jäänuki  - no peale kasina põhikooli, piirivalvepunkti ja vanade naiste - ei midagi..... oh jah, Oravamäe surnuaed ikka ka. Ja Pulli järv. Kartus esimese kriipsu ees - nii Laura kui Sanderi ja Matilda elus - Laura suutis sellest teadlikult alati välja tulla, Sander ponnistas, aga ei julenud ja Matilda ei kavatsenudki miskit muuta, vaid peitis probleemi oma käekotti, mida siis lähikondsed talle järele tassima pidid.Loominguline Piibeleht tundus ikka igas hetkes olema peal ja mitte all. Õilishing, kes juba eos oskas probleemidele lahendusi pakkuda ja ikka nii, et asi toimiks...Tapvalt optimistlik ja positiivne tegelane, kelle kõrval end kohe mannetuna tunda. Kaljujärvel on oma stamptrikid ja ta oskab rahvast oma uhke karakteriga haarata - enamasti naerutada, aga need väikesed vinjetid - põlvpüksid, kepiga vanapapist uhkeks armastajaks ja galantseks põlvitavaks sõrmusega kavaleriks. Karakternäitleja võlu. 

Näitlejad: Ken Rüütli kui Piibeleht ja suurispea kull toreduse pärast kahe erivärvilise soki ja mürkrohelise pintsakuga, haldjast ristiema? Johanna Maria Mägi leebe Laurana, kes joonistab ja leiab ärimaailmas rakendust raamatute illustraatorina. Kärt Tammjärve bitch Matilde, kes ei tea, mida tahab ja on taga ajamas kuulsust, raha ja uhkust - kõike ühekorraga ja samas kohtlevad teised teda, et las laps mängib bitchi, me aitame. Karol Kuntsel ja Ludvig Sanderi kuju finaalis kusagile tähesärasse kadumas, sest oli suutnud ületada hirmu. Hannes Kaljujärv kui värvikas Vestmann, kes unistab pärast tõvevoodisse kukkumist jääauku hüppamisest ja püüab olla perekonna heaolu eest vastutaja ka siis kui tervis enam edasi rügada ei luba. Et ei usu seda, et olen surelik, küll ma veel teen oma tegusid. Külliki Saldre majapidajanna Liina kuju kui hea pereema prototüüp, tasane, optimistlik, hoolitsev, hingeline ja igas olukorras õigesti käituv. 

Vilde? Nii palju haridust mul pole, et oskaksin tema keele ja näitemängude kohta stiililist analüüsi teha ja siis seda antud tükiga võrrelda. Pisuhänna tähenduslikkusest tänapäeva maailmas kui sädeinimeste esiletõstmise lugu...Ja siis Lehtme kui sädeinimese negatiivne näide :), aga see pole enam Vilde .. See on moodsa maailma lugu. Vilde ikka kirjutas karakterloo möödunud sajandi algusest, kus inimene ise pidi olema kange ja toimekas ja kus oluline oli olla Vestman Vestmanni uulitsast. 

Nojah, aasta hakatuseks ehk ikka sobis. Siis on, kuhu edasi pürgida. Ja kui miskit nüüd unus, siis ikka selleks, et tulla tagasi tuumakamas mõttes kui hetkel kirja saaks.

Lisan Christopheri loo lingi ka: kultuur.err.ee/1608943085/arvustus-pisuhand-2-kui-vilde-tegelased-tartus-kaisid

https://www.vanemuine.ee/artiklid/arvustus-lavastusele-pisuhand-2-uhe-noore-tuuletallaja-sehkendused/ 

2024

 Aastavahetus oli rahulik ja kodune, küpsetasin leiba ja voltisin saiataigent, sain kokku miski imeliku küpsetise, mis nüüd ootab oma saatust köögilaual. Et kas lüüakse hambad sisse ehk antakse kohe koerale.

Traditsiooniliselt oli Marjel kombeks aasta ilm fikseerida, et siis saaks vaielda, see oli siis kui ... sel aastal siis külma oma 6-7 kraadi ja taevas pilves piisavalt, et tähti mitte näha. Tuult ei olnud, ilutulestik pani koera möirgama ja hüppama, eriti see naabri maja tagant lastud. Aga Lüganuse vald sai meediasse teatega, et sel aastal meil kalleim ametlik ilutulestik - 9200 euri lasti taevasse.

Esimene võõras, kes vastu tuli, oli naine - vanem naine (nojah, mis noor naine ma enam isegi) ja kohe oli õnnetus käes - aasta lehma tiitel sai minu omaks. Tagasihoidlikult kahepunktise kaotusega, aga ikkagi. Ille lohutas, et järgmisel aastal on tema kord. Aga ega ei lohutanud väga, aga no mis teha - nii see siis on ja ongi tehtud. 

Grillihooaeg avatud ja panid nahka kaks kilo liha. Sibulad sõime peale ja mulle täitsa maitses. Kahju, et porgandit rohkem pole, muidu teeks veel seda salatit seemnetega. Aga porgandiga on kehvasti. 

Selle aasta palve oli loomingulisust juurde - et saaks hakkama nende kasina keeleoskusega tegelastega. Ja aasta lubaduseks pidada rohkem järge oma rahakotis ning teha selle nurgas seisva jalgrattaga miskit asjalikku. Peale tolmupühkimise. 

Prognoosid on siis sellised, et kui hästi läheb, siis on kahe aasta pärast minust saamas põhikooli õpetaja ja kui ei lähe, siis juba järgmisest aastast. Jätkuvad need koosolekud, mille järgselt tahaks nutta .. sest ..ja miks siis? Lapsi pole - klassid on kuivanud riigikoolide avanedes kümnepealisteks. Õpilased nendes teevad pigem kometit kui tahavad tõsiselt õppida.  ok, osa ikka tahab, aga kuskil kolmandik pikendab lõbusat lapsepõlve. Üleminek eestikeelsele kooliharidusele kütab samuti kirgi. Juba praegu on kasina keeleoskuse tõttu aine andmine vilets, kui nüüd LAK metoodika imettegevale jõule lootma jääda, siis ma pean minema kvalifikatsiooni tõstma või uuesti ülikooli... ajalgu teises keeles õppivatele noortele kursustele. Igatahes hirmu teeb see perspektiiv küll, aga palka on hea saada suuremat sorti ..

Siis veel suvine väljakutse :), et ei tea kas nad tahavad mind sinna... uus tulumaksusüsteem on maksuküüru küll kaotanud ja nii võiks ju teenida.. jaksaks lapselapsi mööda basseine vedada...  Aga samas tahaks ikka puhata ka, sest kuidagi on energiat vähem ja eks ma olen oma jalgadega ikka ka hädas. Samas uusaasta ennustus nimetas pigem selga ja magu. Võta sa siis kinni.

Riigikogu tsirkus näikse ka jätkuvat. Ja Ukraina sõda ja Iisraeli konflikt Hamasiga. Maksutõusud on tulnud ja lastetoetuse vähenemine mind enam ei ähvarda.

Et ema tervis kestaks. Kohe terve aasta ja kauemgi :)

Eesti keel on rikastunud uute sõnade ehk väljenditega - idavedu ja puhkusejärgne masendus :), siis vaimne tervis ja palgavaene ..

Ja ei jäänud teda ka

 Milline on ideaalne suvelavastus? Midagi, mis on heade näitlejatega ja kusagil põnevas avastamist väärt kohas, pakub suvele lisavürtsi hea seltskonna, pisukese põnevuse ja armastusega.  Midagi sellist, mis laseb nautida suve, et murra konti tõlgendusega, et mida ma nüüd vaatasin... Nagu näiteks eelmise aasta Ukuaru lavastus kusagil pärapõrgus või siis see metsavendade värk seal Pärnumaal. Või nagu "Naisteranna needus" Eismal. 

Aga kui Eisma etenduse sai kätte kusagil 25 eurikuga, siis selle etenduse puhul oli piletihind tänu viimase hetke otsusele 75€ per pilet ja seda oli sama palju kui eelmise aasta Horseshow kolme päeva pilet. Natuke ikka hammustas kui kahele ostad. Aga see on ju suvetöö mõte, et saaks ikka teatrit. Viinistus siis vaadatud "Talupojad tantsivad prillid ees" ja "Oi, Jumal". "Kunst" oli eelmine suvi nii lõputult välja müüdud, et kuidagi ei saanud küüsi taha neile piletitele.

Niisiis, et enam ei ole viisakas öelda sõna "neeger" ega ka mustanahaline ega ka afroameeriklane. Nii sai Agatha Christie kümnest väikesest neegrist hoopis sõdurid....no see selleks. Pisut segas see, et ma olin näinud filmi ja teadsin, et üks tegelastest ärkab ellu... ja siis esimese vaatuse lõpus helisema hakanud telefon tekitas ka infarktieelse seisundi... uhh. Kogemus - pane lennurežiimile. 

Kellerteatris sai ju käidud ja nii päris võõras see trupp ei olnud. Liis Haab näiteks. Ago Andersoo oma tegelaskujuga juhatas sisse sellise  suvise natuke naljaka loo. Kellerteatri repertuaaris on krimilood, Christie lood on ka krimkad, seega kokku üks suuremat sorti krimka klassika. Kindla peale minek, tahaks öelda. Nõndaks ilmuvad lavale tegelased - mõnda nime (nagu Hans Christian Õis või Toomas Täht) tuli kavalehelt kaeda küll. Kaljuste, Oja, Kanemägi, Kubo olid kuidagi rohkem tuntud. Aga lavale tulijad esindasid erinevaid tüpaaže alates sõdurist kuni sekretärini, maskuliinne ülekaal oli tuntav. Kavalehelt suunati jälgima hirmudele vastuastumist. Rabedaks teevad inimese need hirmud. Aga me siiski reageerime erinevalt - kes hoiab omaette, kes muutub seltskondlikuks, võõras seltskonnas ei hakka ju keegi avameelitsema. Oma väikesed tumedad saladused hoiame ikka oma ligi ega laota neid ilma pidi laiali. Seda rõhutas ka valguskujundus, mis lasi nautida varjude mängu. kõrgemalt ja madalamalt, treppidelt paistsid varjud suuremad kui maast, kui valgus selja tagant peale pandi, siis muutus kangas läbipaistvaks ja andis välja seal taga toimuva. Justkui luues ometi vaataja jaoks vaheseina ja  nii ei tundunud mõrvad sugugi brutaalsed. Üldse polnud rõhku pandud mõrvadele, pigem sellele, mida hirm pealispinna alt välja tõi.  Vajaduse õigustada, seletada ja vähemalt endale ikka kinnitada, et mina olen küll õige, õiglane ja toimunu on lihtsalt halbade asjaolude kokkulangemine.

Saata surma ja siis taandada ennastki osaks selles sünges loos. Ülim õiglusjanu? Isekas soov maailma parandada? Hullumeelsus? Maniakaalsus? Ma pole kindel, aga see viimane võib muidugi ka olla osa hullumeelsusest.

Kui laval on püstol, siis see teeb pauku. Süžee keerkäigud tõid püstoli lavale ja nii ta siis ka kärgatas. Hüppasin oma toolil. Teine kord oskasin juba hoida hinge kinni... Igatahes mõjus see paugutamine ergutavalt. Meeldis ka see küünaldega  stseen, kus ehe valgus lahvatas pimedusse rõhutades kontrasti.

Ma ei saanud sellest - ärge astuge servale, et vaip püsiks hall - süsteemist eriti aru, aga küllap on suht jama kui pead tolmu sisse hingama olles surnud kusagil seal vaiba hakatuse juures. Dekoratsioone iseenesest palju ei ole - kaks lauaksest (üks sellisele tähtsale joogile nagu viski ja teine kümnele kujukesele, mis siis järjest kaduma hakkavad+ luuletus, mis kadumist ette kuulutab). Toolid ja teisele tasandile viiv trepp, et saaks tulla ja minna... kas siis kaljunukile või sadamasse või olematusesse.

Just tuli teade, et lahkus Viive Aamissepp . Ars longa, vita brevis est. Näitleja töö on midagi ajalikku elades inimeste mälestustes. Neid saab rääkida kui lugusid, mis seovad meid minevikuga saades osa sellest särast, mis kord oli näitleja elu osa. 

Muusika - mõtlesin hetketi, et on vaid taust ja põnevuse tekitamiseks mõned helid, kolmekümnendate olustiku loomiseks mõned katked tolle ajastu kergemast muusikast. Ning siis lõpus Mozarti reekiviemi katke - võimas, sügav ja justkui hoopis teisest ajastust. Imeline punkt. 

Hans Kristian Õis

Kolm pikka naist 20.03.23

Kusagil koosmaailmas elan mina oma teiste minadega. Seal on see pisipõnn, kes ohjeldamatult nuttis, kui ema reisile läks. Seal seisab see trotslik teismeline, kes uksi paugutades oma tahtmist nõuab. Seal on see arglik seitsmene, kes kooli minnes kartis õpetaja valju häält ja püüdlikult tähti maalis, et mitte pragada saada. Seal on ehk ka see kahekümneviiene mina, kes iseseisvalt ülikooli lõpetajana alustab esimesel töökohal rind hõiskamas vabadusest ning võimaluste paljususest. Aga veel on ta mu eest peidus, ma ei näe teda. Nii me saamegi targemaks. Ikka tagantjärele. Seda, mis ees, me aimame, kardame, peidame pea liiva alla ning pobiseme omaette – see ei ole ju veel sugugi kindel. Et see nii läheb. Seda pole ju veel olnud. Hoopis teistmoodi on vaadata toimunule, mida me muuta ei saa. Vead on sinu omad, hea ja halb enda suhtelisemaks, midagi vaadatakse, midagi muutub teravamaks.   Rõhuasetused. Mis oli kord eluküsimus, ei huvita ehk enam kedagi ja see, mis tundus minevikus kerge, lihtne ja loomulik, võib muutuda raskeks ja ületamatuks. Edward Albee näidendis „Kolm pikka naist“ saavad kokku kolm naist erinevatest eluperioodidest ning vaatavad oma elu edasi-tagasi. Edasi on ju ikka lootus ning usk igavesse armastusse, õnne ning heaolusse. tagasi vaadates on töö, aegunud, konfliktid, alla neelatud solvumised ning tõdemus, ei läinud nii nagu plaanisin. annab on suurmeister andnud meile võimalik kustutada mälust. Et ei ole piinavalt valus. Et ka kinni vaadates oleks võimalus kogeda seda helget ja õnne, mis siis et pool silma pigistada. Sest tagasi on palett rikkalikum.

Kavaleht kõneleb, et näidendit on saatnud edu ja Eestis on lavastus juba teist korda vaatajate ette toodud. Esimest korda enne minu aega – 1997. Etenduses on mu ees kolm naist – A, B ja C. A on oma disuses ja mäluaukudest vaevatud vanaduses see, kelle tagasivaatamine tekitab kaastunnet. Külliki Saldre A on vana naine, kes peidab reaalsuse endasse ega taha kõike sealt näha. Vahel on tujukas daam kui tulesäde, vahel oigav ja hädaldav, vahel tige maailma ja valutava külje suhtes ning ei suuda kuidagi ära otsustada. Kas ise või hooldaja abiga? Riietus loob terava kontrasti teiste laval olevate naistega. Roosad karvased tuhvlid, lotendavad (mugavad) riided, pehme padi, voodi ja tugitool tema maailma. Pole enam tarvis muud kui mugavust, natuke rahu ja kaastunnet. Mälu veab meenutuste sohu, kus mäletada seda, mis sulle sobilik. Vanust nii nagu sina mäletad. Ja see on ju nii, sest ma ise tean kui vana ma olen. selleks pole mul abi vaja. Ma ju ei ole mingi nõdrameelne.

Asjalik naine C on noor, kõrged kontsad, valge pluus, pintsak ja seelik sümboliseerivad seda asjalikku perioodi noore naise elus, kui karjäär algab, töö on tähtis osa elust. Lapsed ei kuulu asjaliku elu juurde, nad on kusagil ebamäärases tulevikus, toimekas elu on see, mis köidab. Linda Porkaneni tegelaskuju küsib asjalikke küsimusi, püüab olla kliendiga sõbralik ja heastlik, Tunnetab ja vajab toimetulekut tulla vanadaami seniilsusest. No mis, oma vanustki ei mäleta, aga reeglid on sellised ja nii ta siis esitab küsimusi põrgates vastu vana naise arusaamu, mis püüavad, et need on täiesti olulised küsimused.

Leidsin selle kirjutise arvutist.. Millal ma seda vaatasin? Kas on sel tähtsust? Töö on jäänud pooleli... nagu mitmed minu kirjutised. Puudu on B. Ikka pole aega, sest miskit on veel olulisem. Olulisem kui ma ise ja minu mõtted. Nii olen oma prioriteedid pannud. Lollisti? Küllap vist

 Vineki

PIsut enne Lätimaa piiri

Vineki järv peegeldab päikese kiiri.

Liivane tee keerab taluni künkal,

taevasel teel ei ainsatki pilverünka.

 

Lapsepõlvemaa suvede leitsakus

heinalõhna ja mustikate maitset,

laudas ammuvate lehmade heli,

künkast alla jooksev väikene veli.

 

Heinarõuk, õunapuud, kartulimaa,

kaevus piimamannergud rivis,

aianurgas toompihlaka oksa painutan,

roobitsen küpsenud marju suhu.

 

Oravamäele viidud puhkama vanad,

noortel linnades uued on (m)ajad.

Kes korjab nüüd kukeseened,

tallab lõhnava kummeli muru?

Jaanipäev 23.06.2022

 Olen olnud tööl juba 1 tund ja 25 minutit. Ma kuidagi leidsin, et see öö sobib tööl olemiseks ja sestap leppisin hää meelega, et graafik mu nii paigutas. Kokku on juba kolmas töönädal ja selle tipphetkeks tundub saavat pühapäev, mil ma öösel Liispetiga ööratsutamist teen ja siis hommikuks veame oma kondid tööle Tulivee villasse. Siis tuleb küll pikk päev, sest ega see kestvuse groomimine ka just meelakkumine ole. Peab veel leidma helkurvarustuse tarbeks vajaliku.. mis iganes see ka siis on.

Eelmise nädala tipp oli siis öine pulm. Ega ma muud suurt näinudki kui nõudepesu ja siis tuli nõustuda - magada tõesti ei saanud. Hommikuks ei tahtnud enam ühtegi sammu teha, ei edasi ega tagasi ja kella 6.00 paiku hakkas ikka uni piinama ka. Kui poleks olnud seda söögi sättimist, et siis küll ei teaks, kuidas üleval püsiks. Minu lolluse tipp oli muidugi teatripiletid Elvas. Etendus "Kiri kodukandist" möödus peaasjalikult võideldes ja alla andes tukkuma jäädes. Silmad lihtsalt ei seisnud lahti. Polnud ühtegi energiajooki ja kuigi näitlejannade hoogne mäng oli meeldiv ja Verevi motell koos järvega üks väga tore paik, sai vanus ja uni ikkagi võidu. Liispetile meeldis ja mina sain õppetunni, et ei ole tark tegu. Oled öösel töö, mine magama ja ära kola mööda Eestimaad...

Aga tundub, et tuleb veel üks selline katsumus  - see pühapäevane päevavahetus... Äkki Red Bull aitab? Ja siis maorohtu peale... Terve maja on sel päeval taas välja müüdud... 

Maja on rahulik ja tubad välja müüdud. Ma võin vaid mõistatada, et miks need inimesed tagavad ärgata jaanipäeva hommikul just siin, süüa suht traditsioonilist hommikusööki ja kulgeda sellises mere rütmis nagu ilm annab. Vaade merele loob pastelsete toonide virvarri ja mõningane pilvekiht sulandub silmapiiril kokku merega. Loojuva päikese punakad toonid, tänane rukkilillesinine põld, mida ääristasid moonid ja mille seest võis leida viljapäid, kummelilaadseid valgete õitega taimi ja soojus, mis autoaknast sisse hoovas, annavad selgelt märku, et suvi on käes.

Kuskil on inimese jaoks erilistele kohtadele pühendatud luulevõistlus. Mis seal võistelda, iga koht, mis inimesele on südamesse pugenud, on see kõige erilisem ja punkt. Aga ma ei tea, kas suudan panna sõnadesse Vineki mäepealse maja ja mälestused, puust männaga klopitava rabarberi mannavahu ja roosad pojengid suurtes puhmastes. Vanaema sajatamise kanade pihta, kui need läksid lillepeenrasse siblima, vanaisa vikati pinnimise heinaaja varahommikutel. Maltsa kiskumine kartulist, lehmakettide kõlina heli ja selle õndsa hetke kui vanavanemad lõunauinakut tegid ja meitel prii põli oli teha ja korraldada aega nagu tahtsime. Teerooside puhma maja otsaseinas, järvevee soojuse, mis tomateid kastis, igavese saunaehitamise, lauda otsas oleva kemmergu, kust tädimehe jalad kardina tagant ikka paistsid... järsk mäenõlv ja lambaliha šašlõkk, vanaema heleda lauluhääle keset sõnajalgasid tehtud lõkke ääres, kõrrele aetud esimesed maasikad, piima ja vähese suhkruga segatud mustikad, pannkoogitaigen (koogikoetus) ja see väiku vereva kartulisort, mis keldrist kuidagi otsa ei tahtnud lõppeda, et saaks juba värsket võtta.. Eve -tädi ikka pahandas, et mis me neid vanu sööma peame, võtame värsket..Pesu loputamine järve ääres, Riga pesumasina rullikute vahelt linade läbiväntamine... tubade koristamine ja muu selline tegevus. Lüpsisoe piim ja piimalappide (marli) lõhn. Vesiroosid järve soistes servades. Kollased pilvikud ja kukeseened. Tuti, kes lonkas ühte käppa. Nutuklomp kurgus, kui suvi otsa sai ja pidi minema sest maailmast ära. 

Lõkked rannas on sellised keskmised, aga neid on mitu ja nii ma vaatan siis läbi saali klaasakende seda lusti...

Et siis igatsuses läheks sinna Vinekisse ja istuks mäekünkale keset sõnajalgasid, teeks väikest lõket, joriseks laulda ja sööks lambaliha, mida on kõrvetatud otse lõkkel. Natuke toorest ja äädikast, aga umbe hääd. Aga ilma vanaisa ja vanaemata pole see lõke enam see. Ma mäletan vanaisa lahkudes, kuidas lehis kõlgutas kling kling kling jäite sadamisest oma oksi ja maailm polnud enam endine. Kuidas ma tädimeestega viina jõin ja sellel oli vee maitse, isegi pähe ei hakanud... Külma toa aknast ubiti kirst välja ja viidi Misso surnuaiale , Oravamäele. Tuvi Ann ja Jakob juba ootasid. Mis sünged mõtted sellisel eredal õhtul. Jaaniööl peaks olema rõõmus, aga küllap on siis vaja ka need heietused kuskile raamatusse raiuda. Ja ohata, et päev hakkab taas lühenema... kukesammu kaupa, jõudmaks augustis sumedate suveööde ja tähtede sära aega. 

Seekord on jaaniõhtu siis Pireti juures, isa Kalju veeti ka kaasa, mina olen tööl ja Liispet lustib omi radu avastades. Otsib sõnajalaõit. Ainult eestlane saab sellega hakkama, et ootab eostaimelt sõnajalalt õisi ning ennustab selle järgi. 

Rukkililleväli enne Kundat.

https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/74890323/jaanilaupaeva-traditsioonid-11-esivanemate-maagilist-toimingut-mis-toovad-onne-ilu-ja-rikkuse 

 Kuna Jaaniöö näol on tegemist aasta lühima ööga, siis on tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl tilkagi vihma ei saja, küll aga oodatakse hommikust kastet. Jaaniöö järgsel varahommikul korjatud kastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiliselt tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu ja hõõruti üle keha. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigusi ja aitama olla terve. Jaanikaste annab elujõudu, ravib erinevaid vaevusi ja õnnistab majapidamist. Õieti kogutud, kindlalt suletud pudelis ja hämaras hoitud jaanikaste säilib kasvõi 50 aastat.

Mu lapsepõlve suvede lõhn ja maitse

päikesetriibud ja rehavarre villid

mu lapsepõlve metsade kukeseened,

mustikad ja maasikavälud,

puna-valgekirju bembergikleit, 

mille õmblesin vanaemaga kahasse, 

pojengikimbud ning buketid,

 mida sättisin suure toa lauale vaasi,

koorekommi lusikatäite kaupa jagamine 

võrdseteks osadeks,

kartulite idutamine ja 

seakartuli soolata mekk

seljakotist väjla laotud 

lehmaleibade kuivav koorik,

lammaste pehmed mokad 

otsimas seda koorikut mu peost.

See on kõik varandus, mida kannan kaasas

peidan sügavale hingesoppi

talvistes rähklemistes ja 

vaid harvadel õhtutel luban 

suvemälestustel end sülle võtta.

Aasta lühim öö sobib luuletamiseks küll. Ja riimi, mis lisaks sõnadele liimi pakub öö maagia. Lõkked rannas muutuvad erksamaks ja üürike pimedus sätib end istuma, et kohe taas lahkuda.

Lähen panen torni lukku, südaöö on läbi...

II töönädal

 Esmaspäeval 13.06.2022 lõppes kool. Lastel algas suvepuhkus ja õpetajad saavad ka natuke hingata. Viimane koolipäev oli üks isevärki päev, aktusele ma ei jõudnudki, sest näppisin seda Rakett 69 süsteemi, et saaks aruande ära esitatud... Saaks tagasi oma raha, mis ma toidu alla panin ja saaks kätte töötasu :). Et siis oleks kasvõi ajutiselt rikas ja saaks hobuse arved ära maksta. No jah, vaatasin ülalt neljandalt korruselt ja siis vantsisin klassi tagasi.

Mäletan, et koolilõpp oli ikka selline pidulik sündmus. Lilled ja puha. Ka nüüd suutis silm tabada mõne juntsu, kes kodust lillekimbu kaasa saanud. Aga need olid rohkem algklasside omad, minu noored hiilgasid rohkem pohmakaga....Ja nii ei jäänudki muud kui kadestada algklasside omi, et neid ikka veel oluliseks peetakse. Aga seda va pidulikkust nappis täiega... ei olnud endal sellist erilist tunnet ning ka noored istusid natuke närtsinud ilmel pärast lühikest aktust kooli sisehoovis (kiitusekirja sai meie klassist Oliver ja mõned autasud ehk veel) ja kuulasid mu epistlit teemal "Loomefest ja sellel osalemine". Marcus pani mu paika - Loomefeste on pea igal aastal, aga tema 18. sünnipäev on üks ja ainuke. Igatahes olin ma kuri ja lasin kirjutada seletusekirju. Nagu need miskit muudaks - Sandor, Siim, Ilja, Arsen ei vaevunud mitte kohalegi tulema. Arsen võis olla muidugi ka veel Gruusias õe pulmas... 

Siis kidnäppis Helena ära Marcuse ja Arthuri, kes pidid transameesteks olema ja kes pärast bensukasse oma kuivavat kurku niisutama kadusid. Madli Liis, Monica, Leonid, Alex, Karina, Sabina, Antonia, Erik ,Reigo ja Oliver jõudsid ka mäe tippu. Liispet oli kangesti närtsinud ja tal oli paha olla.. sain kurja pilgu, et ei tohi haiget last sundida ja nii teda siis pildil ka pole. Aitäh härra Teuli, kes pildi klõpsas.

Siis järgnes kontsert. Eesti Kontserdi mikrobuss vuras kohale napilt 10 minutit enne algust. Staarid libistasid sõrmed üle klaveri, et veenduda selle hääles , jooksid veel natuke nootide ja muu siukese kraami järel ja nagu konveieril algas loeng-kontsert: kuidas kirjutada hitti.

35 minuti pärast olid noored haritud (et siis on vaja sõnu, on vaja akorde, valida duur või moll, siis refrääniks oooootada, ja natuke oskust laulda ka ei teeks paha). 

Siis piirasid alles jäänud noored fännid Tanja sisse, et selfisid teha ja meie vantsisime kodu poole. Karina ja Sabina olid viimased, keda silm haaras meie klassist (ja Liispet, kes ei saanud koju varem minna, sest istus ema kõrval).  Natuke arooniat ja haltuuramaiku oli ses esinemises ka, aga vähemalt osa nautis täiega (nt Valja plika). Abiks ikka :) Ja nii saigi KIK90 õppeaasta oma punkti. 

 Aga töönädalas on siis kom päeva, millest tänane näikse olevat see kõige leebem.  Majas on viis inimest ja kaks titat. Homme on selline väiksem pulm, mispuhul ma pidin suurema osa toole keldrisse tassima. Sain oma 3000 sammu ja juba tekkis lootus, et vaat, et saangi sammud kokku, aga siis ei viitsinud rohkem tatsata. Lase olla pealegi, nagunii ei võida :) Ehk siis viinamarjad on hapud ikka ka.

Tööülesanded öövahetuses:

Saali põrand. Tehtud.

WC. Ka tehtud.

Köök ja muud üldpinnad all korrusel. Tehtud.

Toolid tassitud.

Torn lukus.

Sildid tehtud - mõlemaks pulmaks.

TEGEMATA - kolm lisatekki ja punase äärega lina ja kolm patja... Teen hommikul. 

Esimene arve - sviit... ka tehtud, kuigi vist mitte nii nagu peaks. Aga eks ma õpin. Ja kui homme Renate tuleb, siis lasen näidata, et kuidas neid vigureid juurde toppida. 

Sukapükstest sain ka lahti. Pekki.

Ilm seal mere peal on tuuline, kuigi päikeseloojang oli aus.

Põlved valutavad. Kesse käskis marssida enne 8000 sammu ümber Arma ratsatalu...Aga kehakaalule mõjub hästi. Juba oma kolm kilo kergem, kui mitte rohkem. Kui lähtenumbriks on 111, siis neli. 

Homme on Käsmu kontsert, mis viib mind mu nooruse radadele kui aastal 1968 algas laulusaade nimega Horoskoop. 

Lisaks suutsin ma välja kaubelda piletid viimasele etendusele Elvas. Ja see tähendab, et pühapäevasele Arma hooaja lõpetamisele me ei jõua. Klišee, aga elu koosneb valikutest. Valikuid teeme me ikka oma väärtushinnangute järgi ja paremas äratundmises. Ainult, et mätas, millelt me vaatame, on igaühel eri kõrguses. 

Veetsin oma tubli paar tundi täna Doris Kareva luuletusi lugedes. Otsisin sobivaid tekste lõpuaktusele... Ilus oli. Ja nukker. Ja päris paljud luuleread puudutasid minemist ja surma. Ma ei mäletanud, et Kareva nii süngetes toonides kirjutab. Aga ikka oli ilus.

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde

Ühel või teisel varjatud kujul.

Kui tunned ta ära,

Saab ta su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,

Tunneb su ära ja saab sinu osaks.

Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.

Kleit ja sukapüksid on ikka nii naljakas riietus :). Esimesed sukapüksid sain nüüd siis ka katki tehtud. Hommikusöögiga tuli 5000 sammu. Arve tegin valesti ja viisin kassa parlanksist välja. Ühe marmiidi asemel panin kaks, hommikul ei jõudnud torni lahti teha, Renate paigutas osa sööke ka ümber, et oleks kunstipärasem... 

Õppisin seda arve tegemist toa alt - tuba - bron - bronnist registreerimine, siis kulud - arvele maksetähtaeg ja siis saada kliendile. Eks nad saavad mind kiruda ikka, et enesekindel tropp ...aga nii see õppimine ka käib.  

Rohkem muljeid tuleb pärast laupäevaööd pulmas. Siis peaks saama selle õige maitse tööst suhu.

Elame veel...tähistame kuu möödumist uuel töökohal Robin Hoodi etendusega 30. juuni 2022 kell 19.00 Kunda Lammasmäel. 

Suveseiklus

 Inimesed lähevad lolliks ikka igaüks isemoodi. Tiina oskas endale leida suvetöö. Oli selles nüüd süüdi see loetud romaan, kallinev elu ja ülejõu kasvanud hobuse ülalpidamiskulud... aga Tulivee Villa siseeluga püüan ma sel suvel siis hakkama saada. Hakatuseks on olnud selline leebem nädal - esimsel ööl olid vaid kaks inimest ja kuna saal vahatatud, siis ei saanud miskit teha. Sain kenasti magada ja elasin üle oma esimese vahetuse. Päevane jooksmine neljapäeval oli juba rohkem... esimese nelja tunniga sai 9000 sammu täis nagu nipsti. 

Nii kutid läksid torni ja mu laiskus saab kohe karistatud...Loodan, et nad seal väga hulle lollusi tegema ei hakka. Siis on mul jama majas.

Imeline päikeseloojang on akna taga ja ööbikud ja suveöö. Kui nüüd voodis ka saaks põõnutada ja seda imetleda, siis oleks kohe superluks. Aga kuna ma ei maksa, siis imetlen loojangut diivanilt hotelli fuajeest. 

Need nagad võiksid ikka alla tulla... 

Ehh, lähen ja panen lukku.. on kindlam :)  Ei olnud pahad poisid, olid head poisid . 

Natuke unine olemine on.. Aga see kombo kuust taevas, suvest, ööbikutest ja päikesetriibust merel, on võimas.

Panin nahka kaks võileiba ja kaks küpsist, Liispet käis kohvi noolimas oma peikaga.

Nii et siis suveseiklus - küsimusi on rohkem kui rubla eest, aga õnneks täna ei tulnud arveid teha... Muidugi hakkab süsteem ikka selgemaks ka saama, aga ikka on küsimusi rohkem kui rubla eest.

A. Kuidas see süsteem töötab ja miks ma ei leia valvekaameraid arvutist üles?

B. Kas taara võib fuuki panna?

C. Kas on paras aeg magama kukkuda? Kell on juba 1.23, ma suren homme saapad jalas...

D. Kas reede õhtud ongi nii vaiksed?

E. Kus on paljunduspaber?

F. Tekikottide peale panek on selline lugu, et seitsmes läks jutti juba tahtejõuga.. käed ja selg väsivad ära.

G. Väsimus teeb närviliseks. Aga suhtlemine inimestega on selline teraapiline. Kui koolis näed oma tulemusi paarikümne aasta pärast, siis siin kui tuba on korras, siis tuba on korras .

 H. Soomlase käest võtsin raha valesti ja siis ei läinud süsteemist maksmine läbi.

I. Käsitööküpsised on siin ilgelt ja patuselt head.

J. Sukapükse läheb ikka palju ja higistada saab ka . Eks näis, kas suve lõpuks on pisut parem olukord..

K. Füüsiline vastupidavus on olematu. Nagu ma seda enne poleks teadnud, aga ikka on kuidagi kurb seda igapäevaselt tõdeda.

L. Järgmisel nädalal olen tööl kolmap öösel, siis reedel ja siis laup öösel. Mulle tundub, et siis saan ma oma tuleristsed pulmadega ka kätte. Saab näha, et kas olen rohkem elus või rohkem surnud...  Miski sosistab mulle kõrva, et vist pigem surnud.  Uinuv kaunitar olen ma homme ka.. seal loomefestil.

M. Hommikusöök - klaasid, tassid, tee ja kohv.. omlett..mmm, see on vaieldamatult minu lemmik. Peekonit ka ja saab söönuks pea terveks päevaks. Siis need pudrud, vorstid, kala, salatid ja muu selline. Lapsi ei ole, siis on üks müsli. Sügavkülmas on need külmaalused... 

N. Huvitav, kuidas tegelikult seda saali põrandat pestakse? Ma püüdsin küll, aga aknaklaase ma pesema ei hakanud. Need vaja hommikul päikesega üle vaadata, et mis ja kus ja kuidas nad näpujälgi täis on.

O. Kolleegid on vastutulelikud ja sõbralikud. Õpi nagu jaksan. Ja see on kindel, mis kindel, kordamine on tarkuse ema. Asjad jäävad nii paremini meelde kui ise pusid. Aga selle soomlase selgitus, et makse võttis vastu kogemusteta tegelane, kes ka hommikusöögi ajal ringi jooksis, see ikka lõikas. Aga ma ju olen selles valdkonnas kogemusteta.. agu küülik - sibad siia ja sibad sinna.. 

P. see alkoholimajandus on ka omaette teadus - kokteilid ja klaasid ja muu selline. Et mis on valge veini klass ja mis on punase.

R. Klaasid on hell teema, ühel päeval kukkus koristades kõll kraanikaussi ja oligi kõik täis kilde. Koristad ja vannud. 

S. Kohvimasinaga hakkan juba hakkama saama, täna tegin täitsa ise piimasüsteemi puhastust, sest ta nõudis seda. Natuke peataolekut, et kust vesti tuleb ja kuhu ma ta laskma pean, aga tehtud ta sai. Masin ei mögisenud rohkem.

T. Ikkagi - kuidas käivitada maja kaamerad???? Miks ma seda ikooni üles ei leia? Kuramuse raketiteadus.

U. Vetsudes on peeglid ja kraanikausid paigutatud nii, et nagu käsi pesed, nii mökerdad peegli ka ära. Miske loll need asjad nii pani?

V. Müük ja see kaardimakse sai kõige rutem selgeks. Aga samas arve tegemine on ka loogiline, aga veel ei ole meeles kõik. 

Õ. No naljakas on olla 57 aastane neiu :), aga ju see on meie kultuuris, et ei osata kutsuda teenindajat. Ja nimesilti mul ju ka ei ole. Olen üsna eakas õpilane. Ise ka imestan, et miks ma nii tegin, aga ikka on tore. Eriti tore veel siis, kui koolist priiks saab ja enam kahe koha peal ei pea rabama...

Ä. Uskumatu, aga ujuma ei ole veel saanud. Järgmine kord peaks ööseks kaasa võtma trikoo, et siis prooviks. Vesi on kargelt jahe ja see peletab une jupiks ajaks.

Ö. Suveöö on lühike ja kui ma kohe magama ei kebi, siis ei saa ma muhvigi magada. 

Ü. Ja siis juhtub ka tuttavaid - näiteks kirjastus Argo on tulemas...

Head ööd! Naudi, kuniks saad ... siis oskad pulma teenindades öelda, et kumb versioon rohkem meeldib.. :P

Raivo Trassi viimane lavastus "Oi, velled" (05.06.2022)

Hans von Risbiter läks esivanematele järele 7. juunil 2022

 Pühapäevane kulgemine läbi varasuvise Eestimaa, mööda väikestest küladest ja käänuliste teede labürindist. Põnevad kohad - Kuninga, Naissoo, Ura, Hõbeda, Soontagana. Soontaga maalinnast olen ju kuulnud, aga ka seekord ei jagunud aega sisse põigata ja seda paika nuusutada. Siht silme ees oli Pikavere vana vallamaja. Ja seal etenduv metsavenna lugu.

Valik oli ajaloolase valik ja ma teadsin ju ette, et metsavendade elu oli karm. Lõpp ikka rohkem surm kui elu, sest tunnetati seda ummikut, kuhu metsas redutamisega jõuti. Mõni kukkus ka kinni, elas üle peksu ja kui veresüüd ei leitud, siis pääses sunnitööga Venemaa põhjarajoonides. Valida oli surma ja surma vahel. Et siis surm enese käe läbi? Surm NKVD tegelase kuuli läbi? Surm mahalaskmise läbi? Surm piinamise ja peksu läbi? Mida nad tundsid - need mehed, kes pidasid seda lõputut võitlust ilma valguseta tunneli lõpus? 

Hirmus Ants kui üks lihtne külapoiss, kes sattus elama aega, kus valikuteks polnud pidu ja sõpradega lõbus ajaveetmine, vaid rohkem ikka sõda, veel sõda ja sundvalikud, kus oma tahe ei lugenud suurt midagi. Mobilisatsioonikäsk, võõrvõimude sund, kodumaa. 

Natuke intrigeeriv oli ka koht, sest diagonaalis mööda varasuvist Eestimaad avastada ja lasta end wazel juhtida on ka elamus. Käänusliste teede lõppkoht oli vallamaja, mis kunagi ilmselt oli uhke hoone ja tähtis nii kohalikele kui ka oma suurusega andis märku valla võimalustest. Lüganusel sellist hoonet vastu panna igatahes pole. Selles hoones oli ka seda hõngu, mis etendusega kaasa kõlas. Ja mulle meeldivad sellised iseloomuga paigad. Neid on põnev avastada. Närida heeringavõileiba ja kujutella seda hoonet selles ajahetkes, mil see kohalike jaoks võimukeskuseks oli. 

Lavakujundus võimaldas nii peitumist punkrisse, kahedimensioonilist maailma kui ka vajadusel muutus punavõimu keskuseks. Istusin nurgal, kust must mööda tuhisesid näitlejad ja ma püüdsin meeleheitlikult mitte ette jääda. Aga see lähedus oli nagu märk, et kogu lugu on minu suguvõsa looga ka seotud. Metsavennad Võrumaal, vanaisa Arhangelskisse saatmine 9 aastaks, sest õele tohtis süüa anda, aga õemees enam sugulane ei olnud. Vanaisa õpetus oli, et metsas karda ikka inimest, looma pole mõtet karta. Nüüd on ta juba paarkümmend aastat mulla all ja hea kui kord aastas saab silmad peast nutetud, et mis on aeg ehk ajahambad teinud kunagise toimiva talukohaga... Ja nii ma siis aeg- ajalt juhtusin neid saapaid vaatama, mis must mööda tuhisesid ning seda nõukamehe mundrit, mida Indrek Kalda esindas ja väristasin õlgu. 

Ei saa öelda, et oleks halb või igav. Oli selline ootuspärane. Meeldis Indrek Kalda mängitud karakterite värvikus, meeldis metsavenna elu kujutamine ja lavakujundus. Natuke tooli maitse tuli suhu, aga see oli ehk ka sellest pikast kohalesõidust. Liispet sai isuga kulgeda ja siis heinamaale autot parkida. Aga ju siis ootuspärane pole see ohoo elamus. Ei kahetse, igatahes olin lainel ja sain elamuse.

Ja kui suvises olemises miskit mõelda tahad, siis on ju hea heietada, et kuidas inimesed ikka elasid üle selle muutuse - võimude vahetumise, sõja, julmuse ja armastuse. Ega armastust ju saa keelata, võib küll ehteestlaslikult kannatustele anduda, kuid elu, noorus ja vere kutse toovad armastuse ikka pinnale. Hoolimata karmidest aegadest. Hoolimata sõjast või võõrvõimust. Armastus on ikka. Iseasi palju endale lubatakse armastada. 

Hirmus Antsust on ju kirjutatud raamatki, kuid paraku pole ma seda lugenud. Ehk peaks nüüd laiendama silmaringi ja ikka lugema ajaloolase käsitluse ka läbi? 

https://ajaleht.laaneranna.ee/2022/05/06/legendaarne-metsavend-hirmus-ants-on-taas-kodukandis/ 

„ANTS: Miks alati eestlased on need, kes ootama peavad? Miks sakslased ei oota, miks venelased ei oota? Või me olemegi mingi „ootaja” rahvas? Mida me üldse ootame? Mida meil oodata on?
RICHARD: Peame ootama, et vaba maailm sellest kuuleks. Vaba maailm ei luba seda sündida. Kõik rahvad liituvad meie kaitseks… Peame lihtsalt ootama, kuni sõnum levib…“

---

„ANTS: Mehed lähevad metsa. Eestlane läheb alati metsa.
VILMA: Ma ei taha enam niimoodi elada. Mitte keegi ei taha.
ANTS: Mis meil teha on?
VILMA: Loota. Loota ja uskuda.“

/U. Lennuk „Ai, velled…“/

https://kultuur.postimees.ee/7560357/nadala-suvelavastus-ja-koidikul-siis-selgitame-kes-on-oige#_ga=2.187759528.1433181693.1657129021-1772729638.1652733597

 

Nähtus nimega Tätte

 Lihavõttelaupäeval võtad end kokku ja viid mina rännakule kitarri, pisut ühetooniliste laulude ja Tätte vanemaga. Et segi ei läheks selle nooremaga. Mulle ta laulud sobivad, eriti selliseks sisemiseks mõminaks kui kolad kuskil metsa ehk mere ääres ja mõtled omi mõtteid. Siis need laulude sõnad - iga oja tahab ükskord jõkke või mõtled, et kurat teab mismoodi tal seal läheb - sobivad kohe väga. Ja eks looduselapse maailmad ju ikka ka puutuvad kusagil kokku, mingid ääred ja piirid ja õrnad puutumised. Omaette olemise võlu on temagi sees ja see köidab mind. Köidab mõtted ja hinge. Köidikud ei ole kui kammitsad, need on selline vaike inspiratsioon, mis suunab kõrvalt vaatama. 

Ja siis sa näed ühte hilises keskeas mutti istumas teises pingireas, et ei oleks väga kaugel muusast, aga ei peaks ka ta hambaplomme kokku lugema. On selliste teksade ja kampsikuga mamsel, üksi plaksutamas. Kui plaksutab, siis paneb mobla sündsalt põlvedele (hoidku jumal selle eest, et see kolisedes kukkuda võiks - kus selle kahju ots) ja miski kentsakas muige-naeratuse segu ta suult ei lahku. Miks ta muigab ja miks ta on tulnud vaatama muusat? Võiks ju lugeda raamatut - 4.99 ja kuulata juutuubist tasuta sinna laetud muusikat ning kujutada ette, et on sellel toolil selles paekivise seinaga saalis, kus kontserdipublikut võib olla nii palju, et ei mahu saal äragi.

 Aga oma silm on kuningas. Tahaks ju näha, et mitte ainult tema ei ole vananenud. Selle muusa uhke juuksepahmak on ka jäänud hõredamaks ja see pisuke kahjurõõm on ju väärt pileti hinda. Ja see kare hääl , mis tinistab kõik mamsli ümber. nii et jääb muusa ja paekivi sein ja seal kusagil müütiline maailm täis ootamatuid pöördeid, vee vulinat, õhtuhämaruse muutumist lillakaks -roosakaks taevavõlviks, mis hetke pärast annab maad loojangule. Päevitet nägu ja head kingad ning lihtne kuub. Koduvillane meenutusterada, tuttavamad ja vähemtuttavamad laulud. Pärast kontserti karge õhtune loojang Vihula mõisa tiheda hoonetekompleksti üle.  Ja täiskuu - see roosa täiskuu, mis pidi õnne tooma veevalajale ja kaksikule, aga ikka oled nii arg, et lotopiletit osta ei julge. Julged pildistada seda suurt kuud ja siis nentida, et ei ta sunnik ikka seda muljet pildil ei suuda luua. Aga ikka pildistada, sest lisaks pildile jääb ka see tunne... varakevad, muusika, muusa ja kuu.

Libisemise luuletus.

Libisen lumel ja libisen linnas,

libisen vahel ka kindlamal pinnal,

libisen läbi nii elust kui ilmast

libisen mööda suurest maailmast,

Libisen mööda ma uhketest villadest

libisen parketilgi sokkides lillades

libisen lihtsalt ei muietki suul

libiseb mööda suur kollane kuu.

Libiseb peost käsi nii soe

tundub ma kaotan nüüd sõbra toe,

libiseb meelest tähtsaimgi töö,

libiseb kasinalt kinnitet vöö.

Libiseb viltu mu moodne müts,

libiseb katuselt lumetüts

 käsi libiseb üle mu kirjarea,

kaasa  libiseb mälestus magus ja hea.

Naeruvine libiseb üle mu näost

kui libiseb veel üksik huige käolt

elukevadki libiseb käest

sõua või mitte sa kõigest väest.

Libises valmis ka. Las olla. Imelik on ta ikka. 

Esmaspäev, 28.03.2022

 On selliseid siniseid päevi, milles on ainult töö ja pisikesed torked, mis vahelduvad suurte torgetega. Hommikune sadanud lumi, mis soojemal pinnal lörtsiks ja veeks muutus on muidugi üks osa ebameeldivustest. Tühi pangaarve ja kuhjuvad arved ehk teine osa. Siis teemad, mille alistamine ja suupäraseks, söödavaks muutmine hull keeruline tundub. Ja kui siis veel esitatud raport ka taas tagasi saadeti ning kirja toon lubas uskuda pisukest nörritust, siis saab kohe nädala jagu neid ebameeldivusi. 

 Esmaspäev on üldiselt selline leebem päev olnud, kus kuidagi vaim veel vastupidav ja hing jaksab jalgu järele vedada. Salapärane teade Anu poolt tulla aulasse välkkoosolekule tekitas küsimusi, aga või sa siin sõja ajal saad miskit muud teha kui küsimusi esitada. Nii siis läksimegi ja ei osanud otsest välku karta. Et isu hõisata enam ammu pole, siis kallasid õpetajate tuppa testide sodi ja läksid. Pahaaimamata nagu Mihkel Aitsam, ütleks ma nüüd. Jäin hiljaks ja püüdsin taltsutada ennast, et mitte hakata sahmima. Kuulasin. Anu läheb parematele jahimaadele. See on minu tõlgendus, sest uskuda, et kahe napi aastaga on direktrissi amet end ammendanud ja enam väljakutset ei paku, on minu jaoks miskit uskumatut. Aga ikka jäi tunne, et on reedetud. Julmalt vaip jalge alt tõmmatud. See on ehk siis see teelt libisemise tunde rubriik. JA ma olen siuke emotsioonide küljes rippuja. Kui on ikka mõeldamatult kehv tunne, siis ei lähe õnnitlema ka. Ja punkt. Ei lohutanud, et ta usub meisse kui meeskonda. Kes tema siis on? pole osa meeskonnast? Astub välja? Reetmine? Et enne kooli aastapäeva ja meie viimast loomefesti ja üleüldse, missugune õpetaja lahkub keset kooliaastat???

Anul on imeline oskus vestelda ja koosolekuusku on ta ka. Ma imetlen tema malbet oskust mõjutada vestlejat, loovust. Noortele läks ta hullult peale :). Ta tervitas välisukse juures noori ja seadis sisse reedese rõõmu teated, mis vahel küll ärritasid - mismõttes kell 14.00 peaks töö lõpetama, aga .. see oli kui kinnitus, et kõik on korras ja pole vaja ärev olla.Kooli ajalukku jääb Anu siis koroonaaja direktor.

Kusagil Väikese printsi sees on lause: "Inimene vastutab kõige eest, mille ta on taltsutanud." Anu ja Mariliis taltsutasid meie nördimust Heidi vallandamisel, olid juhid ja barrikaadidel  seisjad, pidasid läbirääkimisi ja olid eeskujudeks, sihiseadjateks, unistajatena visioonide loojateks, nägijad, kes ei andnud alla. Me olime taltsutatud. Ja mitte Rauami poolt, vaid Anu, Mariliisi ja Helena poolt. Aga nüüd on Anu minemas oma teed. Njah. Uutele väljakutsetele. Kas pidu saab? - mis pidu ma siin ikka pean, tahaks vastu vaielda. Aga ... mis sest enam. Ei taha pidu, tahan stabiilsust. Mis koormus? Njah, olen siiani saanud lustida 19 tunniga, eks nüüd tuleb 24 tundi tööd teha. Nagu vanasti :). Aga kui nüüd aus olla, siis vanasti sai rügatud ka 36 tundi...Aga ikkagi tundus kuidagi irrelevantne tegeleda tuleva aastaga kui ei tea uuest direktorist ega muust.. Ja Nelli ja Külli pakkusid veel mulle seda rõõmu. Ma parem jään oma liistude juurde. Minus ei ole altruismi tunnistada kool omaks ja olla tingimusteta armastav juht. 

Kolmapäeval on tulemas volikogu istung, kus Lüganuse Kooli sulgemine teemaks. Näis, mis seal saama hakkab. Fakt on see, et raha ei ole ja valjuhäälne karjumine ka ei aita...Ammugi siis veel argumendid, et tegemist on eestluse kantsiga või ainuke head haridust andev kool või kogukonna ning kooli sümbioosi rõhutamine. Koosolek oli eelmisel nädalal ja emotsioonid keesid seal kõrgele, ei usu, et Lüganuse kogukond alla tahab anda. Nii et see toob veel oma palava pahvaku sellesse nädalasse. Miks see oluline on? No et kui Tiina teise töökoha kaotab, siis on meil seis, et kahte vähe, kolme palju. Tööd jagub rohkem kahele ja kolmas peab siis leppima riismetega. 

Rindeteated Ukrainast ja pagulastest õpilased räägivad oma sõnumeid, mis samuti pigem masendust kui rõõmu tekitavad. Tsiviilelanikud, kelle seas hukkunud lapsed, idapoolsetelt aladelt küüditatud elanikkond, pommide tõttu rusudeks muudetud linnad, majandussanktsioonide eest pagevad venelased, vaenukinnas Z austajate ja sini-kollase seltskonna vahel, lennukite liisingujamad ( tänane uudis teemal, et Venemaa peaks tagastama 400 liisitud lennukit), kaitsekulutuste kasv, 9. mai sündmuste keelamine Eestis - see tundub olevat proloog järgnevale (hinnatõus, venima jääv konflikt, Venemaa muutumine paariaks, bensiinihind jms). 

Missugune imelik planeet. Inimestel puudub kujutlusvõime. Nad kordavad seda, mis neile öeldakse...

Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus - ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtmatu.

Helgem hetk olid kitsed :).

Vetsu minnes lasksin õhuvärskendajat endale näkku, sest ei uurinud peos oleva pudeli ava suunda. Tagatipuks hakkas õhtul ka sadama laia lörtsi, mis nähtavuse hullult kasinaks tegi ja sõidukiiruse 70-80 vahele sundis. Pangaarve on tühi, taevas on hall, arusaamad on peapeale pööratud.  Masendav päev.