Hans von Risbiter läks esivanematele järele 7. juunil 2022
Pühapäevane kulgemine läbi varasuvise Eestimaa, mööda väikestest küladest ja käänuliste teede labürindist. Põnevad kohad - Kuninga, Naissoo, Ura, Hõbeda, Soontagana. Soontaga maalinnast olen ju kuulnud, aga ka seekord ei jagunud aega sisse põigata ja seda paika nuusutada. Siht silme ees oli Pikavere vana vallamaja. Ja seal etenduv metsavenna lugu.
Valik oli ajaloolase valik ja ma teadsin ju ette, et metsavendade elu oli karm. Lõpp ikka rohkem surm kui elu, sest tunnetati seda ummikut, kuhu metsas redutamisega jõuti. Mõni kukkus ka kinni, elas üle peksu ja kui veresüüd ei leitud, siis pääses sunnitööga Venemaa põhjarajoonides. Valida oli surma ja surma vahel. Et siis surm enese käe läbi? Surm NKVD tegelase kuuli läbi? Surm mahalaskmise läbi? Surm piinamise ja peksu läbi? Mida nad tundsid - need mehed, kes pidasid seda lõputut võitlust ilma valguseta tunneli lõpus?
Hirmus Ants kui üks lihtne külapoiss, kes sattus elama aega, kus valikuteks polnud pidu ja sõpradega lõbus ajaveetmine, vaid rohkem ikka sõda, veel sõda ja sundvalikud, kus oma tahe ei lugenud suurt midagi. Mobilisatsioonikäsk, võõrvõimude sund, kodumaa.
Natuke intrigeeriv oli ka koht, sest diagonaalis mööda varasuvist Eestimaad avastada ja lasta end wazel juhtida on ka elamus. Käänusliste teede lõppkoht oli vallamaja, mis kunagi ilmselt oli uhke hoone ja tähtis nii kohalikele kui ka oma suurusega andis märku valla võimalustest. Lüganusel sellist hoonet vastu panna igatahes pole. Selles hoones oli ka seda hõngu, mis etendusega kaasa kõlas. Ja mulle meeldivad sellised iseloomuga paigad. Neid on põnev avastada. Närida heeringavõileiba ja kujutella seda hoonet selles ajahetkes, mil see kohalike jaoks võimukeskuseks oli.
Lavakujundus võimaldas nii peitumist punkrisse, kahedimensioonilist maailma kui ka vajadusel muutus punavõimu keskuseks. Istusin nurgal, kust must mööda tuhisesid näitlejad ja ma püüdsin meeleheitlikult mitte ette jääda. Aga see lähedus oli nagu märk, et kogu lugu on minu suguvõsa looga ka seotud. Metsavennad Võrumaal, vanaisa Arhangelskisse saatmine 9 aastaks, sest õele tohtis süüa anda, aga õemees enam sugulane ei olnud. Vanaisa õpetus oli, et metsas karda ikka inimest, looma pole mõtet karta. Nüüd on ta juba paarkümmend aastat mulla all ja hea kui kord aastas saab silmad peast nutetud, et mis on aeg ehk ajahambad teinud kunagise toimiva talukohaga... Ja nii ma siis aeg- ajalt juhtusin neid saapaid vaatama, mis must mööda tuhisesid ning seda nõukamehe mundrit, mida Indrek Kalda esindas ja väristasin õlgu.
Ei saa öelda, et oleks halb või igav. Oli selline ootuspärane. Meeldis Indrek Kalda mängitud karakterite värvikus, meeldis metsavenna elu kujutamine ja lavakujundus. Natuke tooli maitse tuli suhu, aga see oli ehk ka sellest pikast kohalesõidust. Liispet sai isuga kulgeda ja siis heinamaale autot parkida. Aga ju siis ootuspärane pole see ohoo elamus. Ei kahetse, igatahes olin lainel ja sain elamuse.
Ja kui suvises olemises miskit mõelda tahad, siis on ju hea heietada, et kuidas inimesed ikka elasid üle selle muutuse - võimude vahetumise, sõja, julmuse ja armastuse. Ega armastust ju saa keelata, võib küll ehteestlaslikult kannatustele anduda, kuid elu, noorus ja vere kutse toovad armastuse ikka pinnale. Hoolimata karmidest aegadest. Hoolimata sõjast või võõrvõimust. Armastus on ikka. Iseasi palju endale lubatakse armastada.
Hirmus Antsust on ju kirjutatud raamatki, kuid paraku pole ma seda lugenud. Ehk peaks nüüd laiendama silmaringi ja ikka lugema ajaloolase käsitluse ka läbi?
https://ajaleht.laaneranna.ee/2022/05/06/legendaarne-metsavend-hirmus-ants-on-taas-kodukandis/
„ANTS: Miks alati eestlased on need, kes ootama peavad? Miks sakslased ei oota, miks venelased ei oota? Või me olemegi mingi „ootaja” rahvas? Mida me üldse ootame? Mida meil oodata on?
RICHARD: Peame ootama, et vaba maailm sellest kuuleks. Vaba maailm ei luba seda sündida. Kõik rahvad liituvad meie kaitseks… Peame lihtsalt ootama, kuni sõnum levib…“
„ANTS: Mehed lähevad metsa. Eestlane läheb alati metsa.
VILMA: Ma ei taha enam niimoodi elada. Mitte keegi ei taha.
ANTS: Mis meil teha on?
VILMA: Loota. Loota ja uskuda.“
/U. Lennuk „Ai, velled…“/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar