Härmahommiku hõrk ilu

Mühinaga läheneb Eesti sajas aastapäev ning tahaks tervitada oma riiki millegi ilusaga - no ja juhtumisi on see siis saja sõna väljakutse. Üksikud laused keerlevad peas ja ei taha kuidagi kokku mingiks tervikuks vormuda.
Sada sõna sünnipäevaks sulle,
südamest soojast ,  sihikindlast ,selgest,
saaks su suved sillerdama,särama
saaks su sügised sajused
sinama silmades siirastes siiski,
saaks su siilid, sipelgad, saarmad
sebima samamoodi sajandeid,
saan sahisema, suitsema saun,

saaks sõbrad seisma su seljataga,
silmapiiri poole sihikindlalt samm
seisab sinimustvalge südames sajandeid
sirgub suuremaks sünnimaa saatus.

No pool on olemas :). Aga kohati tundub olevat s tähega sõnu kasinalt et mõtet edasi anda.

Tänane hommik oli võrratu - kümnekraadine külm kaanetas merekalda ja ehtis härmatisega kogu maa. Koogult tagasisõites oli Purtse poolne sellises põnevas sinakasvalges hämus. ja päike tahavaatepeeglis oma majesteetliku tõusuga. Tagasisõites oli päike suutnud osa härmatisest juba pisikesteks pärlendavateks piiskadeks muuta. Need on need hommikud, kui tahaks öelda - oo ilus hetk, sa viibi veel... Rääkimata sellest, et on laupäev.

Head uut aastat!

Head uut aastat sulle, kes sa kaugel oled

kes sa üle mõne aja ikka meelde tuled. 
kes sa hetkel oled hinge ligi, 
keda nüüd ei näe, kuid mõistan ometigi
keda muidu summas tähele ei pane...
head uut aastat, armas, 
kauge lähedane...

Ilutulestik Kiviõlis 2018.

Aastavahetus 2017

Kui aastaring saab täis,
sa oled veidikene vanem.
Ehk oled tänaseks ka veidikene parem?
On elu leebemaks ja lahkemaks sind muutnud?
Kas oled kurjast heaga läbi tulla suutnud?
Mis jälgi jätsid selle aasta teile?
Mis oli sinust kasu endale? Ja meile?
Sa süütad küünlad.
Vaatad enda sisse.
Ja sulad jälle uue tulemisse.
Ma soovin kõikidele kodu.
soovin rahu.
Neid soove liites soovin kodurahu.

(Ave Alavainu)

Mu multitasking ei taha kuidagi õnnestuda. Kõrvaklappidest tuleb Vene telekanali film, kanal3 Sünne Valtri süldimuusika ja näppude all blogipostitus. Olen võlgu veel kõik detsembri tegemised ja mõtted. Aga ega vist emotsioone tagantjärgi  restardi - ikka on ehedam see, mis hetkel kuskil hingesopis hetkel kibeleb.

Aitäh 2017 - on olnud hullult põnev ja pöörne aasta. 
Perekond ja 31. jaanuaril meie hulka tulnud Meghan.
Sõbrad ja meie pannkoogihommikud, ühised seiklused, verivorstitegu, grillimised ja krillimised:).
Mu reis Austraaliasse.
Kaanarid ja Loli oma seltskonnaga.
Holland ja Haarlem oma kanalitega.
Suvetu suvi ja Spike.
Inimesed, kes on tulnud ja kes on läinud. Aitäh kõigile. Ka nendele, kes aasta viimase päeva eriliseks tegid.
Põnevaid koolitusi, mis silmad särama pannud ja parajalt pingutamist.
Muusikat ja teatrit ja kino. Viimane elamus - Sulev Keedus ja tema film "Sõda". Draamateater ja "Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika", ballett "Tramm nimega Iha"
Projektid - "Üks päev ettevõtjana" ja meie kuldstandard, kimpudena külalisi, pudruprojekt ja kogukonnaprojekt ja kooli aastapäev - 85
Põnevad raamatud. Ka need, mis pooleli on ...
Mu vee all olev maasikapeenar :), jätkugu sul jaksu vee võimule vastu panna.

Tunnustust ja tööd :)

Telefon ja märkmik ja nüüd see blogi... 

Minu uus klass ja väljakutsed, mida nemad mulle pakuvad.

Kirju liblika aasta, aitäh.

Tere tulemast, 2018. 

Bye bye 2017

Viimane märge 2017 aasta kalendris on Liispeti võistlused - Arma jõul 2017.  Ja see on juba homme.

Kuidagi tühi on - sain hakkama peaaegu kõigega, mis detsembris mul vererõhku tõstis ja unetust tekitas. Hull kuu oli - aruanded ja toimetamised, ikka nii et nädal nädala järel tundus, et kui nüüd veel selle nädala üle elaks, siis jaksaks edasi elada. Ja siis uus nädal uute tegemistega - kiirem ja intensiivsem kui eelmine. Ja kui vahel tundus, et elumere lained käivad üle pea kokku ja enam ei jaksa, siis leidsin uue hingamise ja rabelesin edasi... :)

Eile oli koolitus - Kati Orava visualiseerimise õpetus. Sellele oleks võinud panna ka pealkirjaks - õpi nägema suurt pilti. Aga elu on oma teadmiste hulgaga muutunud nii keeruliseks, et enam ei oma keegi nägemust pildist, mille punktide hulk on üle mõistuse suur. Infoühiskond on selle nimi. Ja kuna me ei oma täit pilti, siis lahutame suure pildi väiksemateks visuaalideks, seostame aju erinevad poolkerad ja otsime oma mina. Kes pildis, kes sõnas, kes protsessides.... XXI sajand on õnne sajand - meeleheitlikult jookseme selle õnne järel.  Arvutimängud, medikamendid, veganlus, spordisaalid, eneseületamised ....

Niisiis - visualiseerimiseks ei pea olema joonistamisgeenius, jooni vedada ja skitseerida suudab igaüks. Isegi mina suutsin, kuigi olin oma esimese pildiga vastu näppe saanud ja proprtsioonid  kunstiõpetuse õpetaja poolt valeks tunnistati.
Aga kätt tuleb ikka harjutada ja seda me siis ka tegime - tundi kolm... mõne pildiga jäin isegi rahule :).
Baastõed - et kuidas joonistada inimest, kuidas paigutada info lehele, konteinerid, küsimused, nooled ja teekond eesmärgini, kuidas kujutada asju, millel pole otsest kujutist jne. Pildistasin maha kaks raamatut ja saan nüüd harjutada, nagu jaksan. Kui jaksan.

Mäetaguse hotelli viinaait on kena koht. Seltskond oli julgustav ja sõbralik. 

Kena oli. Visuaalid on lummavad. Oma lihtsuses ja struktureerituses. Aga millegipärast ma kahtlustan, et kui ma peaks lambist joonistama hakkama, siis nii toredad nad mul välja ei näeks kui Kati omad. Ma olen oma detailides kinni.... Kati näide :)

Mina püüan oma peas kokku panna visuaali XX sajandi usust progressi... kui kokku saan, pane pildi. Uue aasta esimene lubadus:).

Mess Jewe keskuses

To be or not to be...

Spliin

Tuumakate päevade kõrval on sellised tühjemat sorti ajahetki. Olen kordamas oma paastu ja söögipohmell avaldub peavalus, uimasuses ja tüdimuses. Kolm päeva? Viis päeva? Kümme nagu eelmine kord? Ei ole endale posti püsti sättinud kuhuni joosta ... Sitt on olla. (kaheks päevaks seda isu isu ohjata jaguski...)

Olen end tühjaks kirjutanud nende kahe esseega ja ei viitsi hetkel mitte midagi tarka peale hakata. Selline tunne, mis sunnib sind kerra tõmbuma ja mõtlema oma elu üle järele.
"Elu parim päev," hõikab õpilase hääl koridorist. Nooruse vajadus ülivõrrete järele taandub elukogemust korjates tasapisi. Aga vajadus elamuste järgi jääb.
See projekt kui veskikivi kaelas... vajutab mõtted maadligi ning teeb kopsumahu hingamiseks olematuks. Kaeblen või?

Me elu on me elu ainus mõte

    Me elu on me elu ainus mõte.
    See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
    Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
    Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
    
    Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
    mis kuiva säsi õgivad me seest.
    Kord kukud kokku oma kõval toolil.
    Sa tead, ei päästa miski selle eest.
    
    Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
    sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
    Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
    Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Doris Kareva

oksüümoron kirj näiv vasturääkivus, näit. magus valu

Kirjanduse puhul saab rääkida näilisusest, aga elus? Või siis on elu näiline ja kirjandus reaalsus? 

Kas elu on ka oksüümoron?

Miks on alati küsimusi rohkem kui vastuseid? 

Veel üks uudissõna - klebar - see on kleepsuga märkmepaber..

Koer Spike lõpetas kooli, aga näksib mind ikka hommikuti varrukast...

Anu valguses ja varjus...ja meie renessansitund teisipäeval üheteistkümnendikega.