Braga monumendid

selliseid poolikuid postitusi hakkab tekkima, aga parem see kui mitte miskit.

Kaja magab veel, tundub, et tal on hull külm...
Kui alguses tundus,et sellise vihmaga saab olema suhteliselt märg nädal, siis Jumal on meid hoidnud - sadas sel päeval, mil me sees olime ning muul ajal on olnud piisavalt päikest või pilvi, aga laussadu mitte. Päev tõotas juba algusest peale olema tihe. Sete Fontesm siis Bom Jesus, siis lõuna ja traditsiooniline toit, lubati ka jalutuskäiku linnas, kuid see asendus sujuvalt lõunasöögi sabaga... Juba lõunale jäime tund aega hiljaks.
Edasi katedraal, oreli tutvustus ning päev lõppes koolis kell 19.37 kui pärast esitlusi jagati kätte sertifikaadid.

  Sete Fontes kui veesüsteem, mis kunagi toitis linna (kui see veel väiksem oli ja nii suurt tarbimist ei olnud). Juba Rooma ajast on leitud põletatud savist veesüsteemi jäänuseid.
Bracara on portugali-keldi keeles linna (piirkonna) kohta kasutatud nimetus. Asutatud Rooma kolooniana 20. a eKr. Linn kasvas jõudsalt ja juba 3. sajandil tegi Diocletianus sellest distrikti pealinna. Kasvab siiani see linnake, ning kui uskuda vikipeediat, siis on seal 192 000 elanikku.

  Sete Fontes pani mind mõtlema, et kas meie noored teavad, kust tuleb Kiviõli vesi? Ma pakun, et suht vähene on see teadmine. Aga see võib olla ka vale kõhutunne. Mägesid meil ei ole, aga põhjavett on küll. Kuidagi nad selle ikka kokku koguvad ja meite kraanidesse koos miski kloorikogusega saadvad.

 Korgitamme tõrud. lehed on hoopis teistsugused. Ja nii ongi, et puud on neil ka sellised võõravõitu, annab ikka meenutada, et mis on eukalüpt ja mis on pöök ja mis on vahtra moodi lehtedega, aga vaher ei ole...
Portugal on maailma suurim korgi tootja - kotid, ehted, märkmikud, lipsud jne. Ilu nii palju kui kulub.

 Uhke on see kõrgusest vaadatav sinetus - silm seletab kaugeid mägede kontuure. orus on end laiali paigutanud linn, mis on kaks Tartut ja pool Tallinna, Kirikukellad selja taga loovad erilise meeleolu. Jumala poolt viimaseks teekonnaks jäänud Kolgata tee on see sümbol, mida mäe otsa ehitatud kirik peab meile meenutama.
Raske ja vaevaline on tõus selle neoklassitsistliku kiriku juurde (ehitatud 1784), u 500 trepiastet ning viletsamatele ja vee jõul töötav köisraudtee, mis huvilised üles sikutab. Kui uskuda Joannat, siis armastavad Braga elanikud ronida sinna mäkke kaunitel päikesepaistelistel päevadel ning teevad seda ikka eelkõige jalgsi. Jooksevad, jalutavad, põletavad kaloreid jne.

 Barokk on imeline. Minu religioosne haridus puudulik ja iseensest usleige tegelasena vaimustud pigem loodusest ja kunstniku oskusest siduda kõik selliseks tervikuks...

Joanna ootas meid all, meie laskusime treppidest... ja lõunale jäime ainult tund aega hiljaks.

https://easyportugueserecipes.com/corn-meal-baked-salted-cod-bacalhau-com-broa/

Seda me siis sõime ja eelroaks olid paprikad röstitud ja midagi head oli peale pandud - juustu-küüslauku? Igatahes maitses hästi. Kummaline on, et siin ei sööda just eriti palju juurikaid söögi juurde. Üsna tummised toidud ja mitte just eriti salatit. Aga eks igal maal ole oma kombed.

 Jumala juures on rahulik, orelimuusika, arusaamatud sõnad voolavad kokku tundeks, et on aeg end maailma saginast välja lülitada. Ja siis lased voolul end kanda - kuskile, mille nime sa ei tea ja lihtsalt oled... aeg peatub, samas hoiab sind oma kütkes argipäevade sagin... ja see tekitab oleku, kus pead pisut pingutama, et seal niimoodi lihtsalt olla. Keset pühakuid (Hieronymos, Augustus, Toomas jne) tunned, et oled parem...
Kuidas on olla ingel - tahaks Marjelt küsida. Panin usinasti küünlaid (ehk siis münt masinasse ja elektriküünal hakkab põlema).

 Esitlused andsid ülevaate muusikast, mis monumentide perioode saatis. Itaalia oma oli väga hea ja noorte esinemine mõnus. Portugali omad esitasid muusikana... oma esitluse. Flööt, viiul ja tšello.

Pärast pikka päeva on kiusatus lohistada end voodisse ja sinna jäädagi. Aga siis teatab Anastassia, et me läheme väikesel dringile - kõik koos. Otsisin endale midagi vähem magusat ja lasin ette vuristada vahest ehk üle poole kokteilide nimistust. Mõned olid nii keerulised ja pea 6-8 komponendiga. Lõpuks valisin americano - campari, gin ja toonik, millesse oli uputatud laimipoolik (peaaegu nagu kompott). Maitses hästi. ja tegi purju ka... kuna oli üks kokteil , siis mõõdukalt :).
Njah, miskid allikad väidavad, et gini asemel oli vermut.
Nali seisnes selles, et Tassos sai oma valiku kohaselt sellise pika jalaga klassis ja suht naiseliku kokteili.. no ja siis ma kohmasingi, et Tassos sai midagi mehelikku  :), naersime, et silmad märjad. Arutasime lõppeks isegi poliitikat ja eks meid kõiki huvitas kuidas ikka Hispaania Kataloonia eraldumispüüetesse suhtub. Saime vastused Hispaania vaatenurgast.
Idee järgmiseks projektiks: Youth for better future. Prügi ja kliima, aktiivne osalemine ja vastutustundlikkus, koostöö ja sallivus. Hakka muudkui aga pihta.
Hakatuseks aga läheme täna veel Guimaraesi.

Guimaraes

Jõudsime projektikohtumisele päev varem kohale ja nagu tellitult oli sajuse öö järel taeva ära klaarinud ja kuskil kella 9 paiku hakkas paistma päike. Soe, hurmav, särav ja kogu maailma kuldseks muutev taevakeha. Mõningase kaevamise järel kohaliku hotelli infomaterjalides ning ilmateate vaatamisetulemusena sai selgeks kurb tõsiasi - on tulemas vaat et ainus päikeseline päev ja seda tuleb kasutada, et saada mägedest kätte vaade, mis tõeliselt meelt ülendab. Niisiis - Guimaraes. Googel teatas, et koht on u 30 km eemal ja sinna saab bussiga  - 50 minutit ning oled naaberlinnas. Juhul kui vahepeal olevaid külakesi mitte naabriteks pidada. Igatahes ei ole siin nii nagu Eestis, et saad kohe aru, kus üks asula lõpeb ja teine algab. Suht palju elab neid siin koos (Kaja luges kuskilt 200 hinge ruutkilomeetrile).

Väike vikerkaar keset linna meie tänava otsas, selle ifopunkti juures.

Busse läks umbes tunniste vahedega. Hakkasime siis orienteeruma - hakatuseks infopunkti ja seal varusatuna kaardiga bussijaama. Bussijaamas selgus, et järgmise reisini on oma 45 minutit ja nii ma kakerdasime seal ümbruses... Leidsime vene (ukraina, rumeenia, gruusia, läti) kaupa müüva poekese Troika ja siis veel ühe sarnase kauplemiskoha, milles noor näitsik lahkeste vene keelt kõneles. Ikka on nii, et ka marjamaal elades igatsed heeringat, tatart ja vene viina.. seda nad kõik siis ka pakuvad.

 Uudistasime kohalikus toidupoes kuivatatud kala. Nimelt on neil rahvusroaks kartul kuivatatud tursaga. Maitses hästi õhtusel söömaajal. Turska püütakse kuskil Islandi lähistel ja siis need suured soolatud ja kuivatatud rümbad ongi müügis.

Bacalhau com Natas
Bacalhau (codfish) is the most popular fish in Portuguese cuisine – a fact proven by the hundreds of ways to prepare it. While grilling and boiling are more common cooking methods, baking is also a good way to go, and bacalhau com natas (codfish with cream) is a richly flavored masterpiece. It’s not the quickest recipe to make and not offered as often as other recipes, so the dish should be pounced on when offered (well, maybe not literally).

No igatahes oli seal koos kala,kartul, sibul, muna ja petersell. ja maitses hästi.

http://portuguesefood.pt/recipe/bacalhau-com-natas/

 Sügis Portugalis on oma jõus ja erivärvilis puid oleks tahtnud bussiaknast veelgi pildistada, kuid peale jääb vaid värvilaik, mis suurt meeleolu edasi anda ei suuda. Seega nautisin eukalüptisalusid oma roheluses, miskite vahtrate punast ja tammede pruunikat, eriti põnevad olid kollase-rohelise segi kandvad isendid. Nime ei tea ja pole suurt aega otsida ka.

Jõulud olid kaubanduskeskuses juba alanud, Edasi jalutades oli ikka maast laeni jõlupuu ka. 

Imeline värvide maailm koos jalge all kahisevate kuivade lehtedega. 

 Hing laulis ses avaruses. Argine meel püüdis püüdmatut, panna tunnet pilti. Nadi, eksju?

 Valguse ja varjude mäng grottide vahelisel teel.