Õpetajatepäev

Pühendudes tööle :)

Ma armastan oma tööd ja palka, mida saan,
Armastan enam ja enam, iga päevaga
Ma armastan ülemust - parim on ta
Ja ülemuse ülemust ning teisi ka.

Ma armastan oma kabinetti ja selle asetust
Ma vihkan puhkusele mineku kohustust.
Ma armastan mööblit, nii hall ja nii kulunud
Ja paberivirnu, mis on kõrgele kerkinud

Ma arvan, mu töö on tõepoolest hea
Ja paremat sellest ei midagi tea.
Mulle meeldivad kõik, kellega töötan koos.
Nende irved ja märkused, pilkelood.

Ma armastan arvutit ja tema programme,
Ja pilte ja tekste ja muidki faile,
olen liibund ta külge ja armastaks enamgi
kui nad töötaksid ometi kauem kui minuti.

Ma olen siin õnnelik, nii õnnelik ma.
Firma kõige õnnelikum ori olen ma.
Ma armastan tööd seda üksluist ja tüütavat,
Ma armastan koosolekute surmavat igavust.

Ma armastan tööd ja kordan seda seni
Et armastan isegi neid sõbralikke mehi
Neid sõbralikke mehi, kes tulevad täna
Valgeis kitlites mehi, kes viivad mind siit ära..

Elu on lill, vist.  Õpetajatepäev on kooli alguses üks selline hingetõmbehetk, kus oma ametile otsa vaadata ja endalt küsida, et miks ma seda ametit ikka pean. Hoolimata sellest, et see okupeerib suure osa mu ajast, et ta väsitab ja kurnab, et rutiinselt lähenedes on võimalik iga aastaga tõdeda, et inimeste arv planeedil maa kasvab, aga mõistuse hulk on konstant. 

Ähh, see kuulub selle kahe minuti juttude hulka, mis päevas on lubatud viriseda ilma et muutuksid tüütuks. Tegelikult on tore... olla keset noori ja tunda seda kummalist tunnet, et oled kellelegi oluline olnud. Mõnikord rohkem ja mõnikord vähem, et muusika ei ole enam see, mida ma suudaksin ära tunda (Beebilõust ja Terminaator ja Jonny Cash ei ole mu lemmikud, aga ma tunnen ära Mozarti ja Bachi ja naudin Straussi valsse või siis eksides vahel oma noorusesse Abba seltsis). Koolis ei saa olla vana ja kapselduda endasse, koolis saab areneda - rohkem ehk kui mistahes muus ametis - teha endaga tööd langemata mugavusse...

Aga olen olnud koolis pikka aega juba... aastast 1983. Hullult pikka aega? Vahetunud on kooliõpikud ja riigikorradki, on kolleege, kes lahkunud igavikku ja õpilasigi juba.... Kool kui enseotsingute ja eneseleidmise koht on ikka jäänud.

Tänane kontsert oli ilus - muusika ja andekad lapsed on ikka ilusad kuulata-vaadata.  Nad meenutasid mull kunagist ütlust, et "Kätlin, pane suu kinni, paistad intelligentsem välja." Praegu ma nii ei ütleks... aga rumalad küsimused ajavad leili siiani :). Minu kiiks, katsuge harjuda. 

Viking Alnus Glutinosa kuldvillakuteam, saavutasime 1000 punkti ja olime esimese kolme hulgas.... ja üldse mitte viimased nagu Võitjad või siis Parimad... :P

Pildikesi õpetaja elust

Tundub, et lillede toomise komme pole veel täiesti välja surnud

Kes julgeb väita, et koolis töötavad ainult keskea künnise aastakümneid tagasi ületanud naisterahvad?

Aga ega me ilma tööta ikka ei oska. Vaatasime üle tööplaani käesolevaks aastaks, pidasime maha infominutid ning korraga asendus piduline elevus mõtliku vaikusega... õpetajad ju. Homme on tööpäev ning Meitel külas Urmas Paet. Ja mul on filosoofiatund... ja kuuendikud ja välishindamist seekord ei ole, juba see teadmine teeb elu lihtsamaks ning nauditavamaks.

Kuskil sisimas hakkab väike väsimuseuss juuri ajama ning energiast pakatada jaksavad veel noored. Mul on kohati ikka toss juba otsas. Ei tea miks küll?

Esines Gerli Padar

Ettevõtliku kooli konkursile projekte esitanud inimesed üle kogu maakonna.

Meie hüpe - maakonna aasta tegu hariduses.

Vaade saali enne aktuse algust.

Kuidas ennast kloonida?

Mulle meeldib, kui asjad jooksevad sujuvalt ning ei kattu. Eriti hea on, kui õnnestub kokku panna mingi rida... et enne üks ülesanne ja siis järgmine ...

 Aga võta näpust - juba reedel tundus, et koordineerimine on mu kõige nõrgem oskus, täna sai mu sant sisetunne antud oskuse puudulikkusest kinnitust. Loovtööde graafik - ei näe ju oma juntsusid rohkem kui esmaspäeval... klassijuhatamises unustasin ja tegin tagasisidet TÖF nädalale... loovtöö ununes...Kuna esmaspäevane hommikune ühine alustamine venis pikemaks kui tavapärasest (tehnilised apsud ja muu), siis ei tekkinud aja ülejääkigi. No ja eile olin lõiminguga 100% haaratud ja siis täna olid lapsed jooksukrossil...  tuli tunnistada, et ei saanud ülesandega hakkama...

Kokku langeid minu korrapidamine õues, õppetooli koosolek ja isiklik pahaaimamatu soov kõhtu täita. Valisin õuekohustuse ja sain sõõmu värsket õhku koos mõne tilga veega, mida taevaluukidest tibama hakkas. Lapsed hullasid (peamiselt kuni viiendani) ja ei lasknud end kalendris olevast oktoobrist segada - ikka olen tsärgi väel ja üldse pole külm.

 Järgmisena kattub koosolek ja valimisdebatt: koosolek loovtööde juhendajatele ja klassijuhatajatele ning valimisdebatt noortele (noh neile, kes on koolis - suur osa jookseb kuskil).

Kandidaadid olid tõsised ja kohal.. alates Dmitrist, kes muidu pealinnas Riigikogu teenib ja kuni naaberomavalitsuste juhtideni välja. Marja-Liisa Veiser ja Viktor Rauam, Dmitri Dmitijev - Keskerakond,  Mehis Kreisman ja Risto Lindeberg, Andrea Eiche, Heidi Uustalu ja Enno Vinni Reformierakonnast. Modereeris kolleeg Jüri Käosaar.

Artur Alliksaar “Aeg”

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Vihmapühad

Suutsin hommikul taevasse vaadates leida sealt ühe heledama laigu ning nii ma siis riputasingi pesu välja kuivama. Kuniks klassiakent kattis eesriie suutsin keskenduda ja tööd teha, edasi aga kaks viimast tundi mõtlesin sellele, et miks ma ei kuulanud oma last - nüüd ootab mind ees tilkuv pesu, mida saab kuskil ahju juures kuivatada veel mitu päeva, sest sellise vihma peale on ta tilkuv ning väga märg hunnik. Optimist?

Vaatasime lastega täna filmi Ben Hur. Sedasama, mis kestab 3.31 minutit ja on saanud aastal 1960 11 Oscarit. Oli väärt vaatamist ja mitte ainult ajaloolises plaanis (va mõned Hollywoodi trikid, araablaste ja juutide koostöö ning natuke situatsioonikoomikat...).  Kartsin hullult, et mingil hetkel õpilased tüdinevad sellest eepilisest suurteosest, sest kes see tänapäeval enam nii üüratult pikka aega ühel kohal püsib... Aga eksisin ja see oli tore teadmine. Viis alateemat:

• Rooma riigi väärtused ja põhimõtted (ausus ja kohustus, ülbus ja suuremeelsus kultuuri levitada, keiser, usk ja isamaa, SPQR, see veider adopteerimise komme, lubaduse tugevus hoolimata pitsatist jne)
• Rooma sõjavägi ja sõjapidamine - oli ilus linn kuni me ta vallutasime ja maatasa tegime; laevastik ja galeeriori trümmis, ratsanikud ja jalavägi.
• Rooma võim allutatud maades
• Elu-olu: toogade värvist kuni teadmiseni, et talent on 32,3 kg ja kui kihla vedada 1000 talendi peale, siis ikka võtab natuke maigutama küll; vaatemängude põnevus kaarikusõidu näitel, saunad ja elamud.
• Kristlus kui sümbol ja selle levik: ei pea näitama, peab tunnetama tema kohalolu, tee head ja sulle tasutakse; armastus ja vihkamine, andestamine ning allumine Jumala tahtele. 

Ning siis see suur armastus - sõprade vahel, ema ja laste vahel, mehe ja naise vahel, õpetaja ja õpilase vahel... ja samasuur vihkamine. Mind on veel piisavalt alles, et sul oleks mida vihata. Ja kui suur peab see vihkamine olema, et surivoodilgi tahta haiget teha endisele sõbrale. 

TÖFi nädal

Ahh, olen olnud teaduse suhtes kenakesti kahtlev ja füüsika pole mu lemmik olnud kunagi. Nüüd olen järsku sattunud keset olukorda, kus tahaks rohkem teada.... ja ikka põhjalikult kõike...

Õpilastele pakuti kolme loengut:
Marilin Ivask ja kloonimine ehk mida EMÜ embrüolaboris tehakse?
Kristi Lõuk ja mis on hea teadus?
Kadri Simm ja teaduseetika läbi juhtumite, mida igapäevaelu pakub.

Kui ma täna 9. klassi noortelt küsisin, et mis meelde on jäänud, sain vastuseks, et otsest ahhaa elamust nagu polegi ja huvitavaks tunnistati kloonimise teema.

Eks ta ju põnev ongi.

Minu jaoks oli põnevaim osa nädalast filmipärastlõunad. Nime järgi oli, et Jüri kutsub kinno....

Septembri lõpp on paistmas ning täna algab sügis...

Pai blogi, olen kuidagi luha lasknud need nädalad. On olnud kiire ja siis jälle selline tunne, et täna ma küll ei kirjuta. Ja ei kirjutanudki.
Reeded on enamasti sellised päevad, kus midagi toimub... Tänane viimane tund tuli kirjutada korstnasse ( loe: iseseisvaks tööks), sest on rebaste ristimise nädal ning vaesed gümnaasiumisse astunud noored käivad ringi kentsakates kostüümides sabade ja kõrvadega, mökerdatud näod ja vildikaga täiskirjutatud ihu lisaks.

Abituurium naudib oma võimu ja mõtleb aina juurde uusi alandusi (koolikottide asemel kastid, rullimine maas, jumalaks kutsumine  iseenesestki mõista).

Abiturientide ja õpetajate jalgpallimatš lahenes sõbralikult 1:1. Õpetajate meeskonnas astusid üles Valja, Helena, Anu, Joosep, Kristjan, Andres, Siim ja Anneli.

Kolmapäeval oli pildistamise virr-varr. Pildid klassiga ja koolis õppivad ühe pere lapsed, siis sõbrad ja portreed ja naljapildid ja fotod, mis pärast kruusideks-patjadeks-pinaliteks-kottideks konverteeritakse. Suht kiretu lugu, aga sagimist mis kole.

Nädalasse mahtus ka muretsemist ja asjaajamist. Et ikka kas saab ja kuidas saab, kes teeb, millal ning kellega koos... Näiteks see Hollandi reis koos kolleegidega, ettevõtliku kooli standard, Erasmuse aruanne, esmaspäevane motivatsioonipäev, algav ühisprojekt "Üks päev ettevõtjana" ja nii ikka edasi...

Matkapäev Sondasse

Sain hakkama ja lapsed ka:)

Kool

1. september ja minu uus klass.

Keset koridori puhkavad Riinekese kingad. Väsinud 1. septembri askeldustest.

Lipud ja mehehakatised ja nende naljad.

Esimene päev on läbi, ainult 174 veel.

Heidi õnnitlemine. Hakkas ka 50ste klubi liikmeks.

Naaber Jüri.

Unustasin lapsega pilti teha.
Olin rõõmus ja segaduses ja plaanid...
1. septembri klubi oli koos juba kümnendat korda. Aitäh Maire järge pidamast. Seekord käisime Tulivee restoranis toimetamas. Juba 1. september tegi Olette mõtlikuks.