Kui ma 1972 sügisel kooliteed alustasin, siis sai vanaemalt kingiks nahkse fotokarbi, mille kaanele oli kujundtud aabitsakukk. Sinna karpi kogusin m kokku kõik oma koolitunnistused, kollase korrapidajamärgi, oktoobrilapse ja komsomolimärgi ja saavutatud medalid, ja Tartu maratoni numbri, looduslaagris võidetud öökullipildi ja spordivõistluste diplomid ja muidugi kõik pildid. JA ajal, mil pilte kuskil müstilises pimikus ilmutati, ei olnud see lihtsalt mälu koormaja telefonis, vaid pildid rääkisid lugusid – klassiõhtutest ja matkadest, pioneerikoondustest ja NSV Liidu 60. sünnipäevast ja aktustest, matkadest, kooli lõpetamistest ja aukirjade saamisest .Uuema aja inimestel kui telefoni funktsiooniks sai olla ka pildistamisemasin, siis on igasuguseid jäädvustusi.
Kõige olulisem on silmale nähtamatu – nendes piltides on noorus ja energia, sõprus ja armastus, mälestused pingutustest ja saavutustest, aja kulgemine ja meenutused – vot meie ajal….Tuleb ainult osata vaadata…Mõnikord on aeg ja muutused otsesed seosed hävitanud ning siis on pildid ja fotod ainsad, mis ehitavad sildu mineviku ja tuleviku vahel. Ma ei tea Raudtee tänava majas õppinud noorte järeltulijaid, aga ma võin püüda mõistatada, mis oli nende noorte jaoks tähtis, kuidas nad veetsid vaba aega mängides barakkide vahel jalkat ja tagaajamist, kuidas nad vaidlesid, et kas pühapäevase võistluse jalgpallis võidab Kiviõli või Küttejõu meeskond ning ei muretsenud ilmselt eriti , kas kamm on kaasas või et küünealused puhtad. Aga ma vaatan seda Raudtee tänava maja pilti, loen 1927. aastal alustatud kooli kroonikat ja tean, mis maitse on klaasil piimal, taldrikutäiel kaerahelbepudrul ja sepikuviilul. Rohkem on seoseid järgnevates majades, aga ka nendes teeb aeg oma halastamatut muutmise ning muutumise tööd. Nõnda on fotod, hilisemast ajast ka videod , mälestuste sillad oleviku ja mineviku vahel. Juba ammu ei istu lapsed rohmakates pinkides, mille platet saab üles tõsta ning mis peitis endas sahtlina peidupaika, kuhu salakirja poetada või spikrit peita. Moodsa aja disainmööbel lubab klassiruumis õppimist korralda ja õppekeskkonda kujundada õpetaja tahtsi ning õpilaste vajadustest lähtudes.
Õppiminegi on muutunud – tarkuse tagaajamisest ja vaimult suureks saamisest on saanud õppimine kui aktiivne energiakulukas ajuprotsess – uute sünaptiliste seoste loomine, tähelepanu ja tahte koostoime. Õpetaja ei ole enam teadmiste omanik ja lahke jagaja, vaid tingimuste looja ja õpikeskkonna kujundaja.
Aga kui on huvi diskuteerida, võtame kavasse ja järgmisel aastal kui Kiviõli hariduselu saab tevelt saja aasta vanuseks, siis paneme kirja kõik muutused, mis hariduselu paradigmades toimunud ning vaidleme, et mida on tänapäeva noortel ikka vaja ise teada ja mida saab dr Googli ja AI abiga tehtud.
Minu arvates on kooli parim osa see, et see sünnitab unistusi. Mõnikord selliseid, millel on kindel nägu ja sisu, et vot tahan saada ajakirjanikuks, arstiks, teadlaseks või maailmaränduriks, aga mõnikord on unistus, mis koolis tekib selline nimeta, näiteks päikesetõus Gangesel või jalutuskäik Pariisi tänavatel või hoopis oma raaamtu kirjutamine. Ja siis see kärbes sumiseb kusagil ning kui anda talle voli, viib tee sind sinna Pariisi või Gangese kaldale, võtad kursuse veebis – minu esimene raamat ja hakkad juurdlema, et miks küll ma nii toimetan Ja kui pikalt mõtled, siis leiad seose geograafiaõpetaja jutustuse või matemaatikaülesande ahaa vahel ja saad aru, selle salajase helina tekkimisest.
Mul paluti täna rääkida hariduselu verstapostidest ja ajaloost, aga siis ma taipasin, et mis ma teile siin seletan – Teie oletegi ju meie hariduselu ajalugu ja kõik, mis ma pakkuda saan, on ehk mõned pildid sealt mälestustekastist, mille kaanel on aabitsakukk ja mis sisaldab Teie koolimälestusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar