Hommikul sadas laia ja lobjakalist valget pehmet lund. Imetlesin kleepuva lumega kaetud puid ja põõsaid, klassi akna taga keerlevaid lumepilvi ja katustelt all tuiskavat tuult.
Päev koosneb pisiasjadest - meilid, tunnid, planeerimine, parandamine, jälle mõned meilid ja teated, tassike kohvi ja jälle tööde parandamine. Ma tean täpselt, et neid on alles veel 8, mis homseks peaks parandatud saama. Ja tunnid - vaesus Eestis, siis India ja Hiina ja lärmavad 6 ndikud, kes dressuurile alluda ei taha. Topelt teatripiletid 22. veebruariks. Tormamine zoomi, mis toimub alles kolmapäeval. Osa teateid on kehvakesed - et Erasmuse aruanne veel pooleli on ja miski klõps ja allkiri veel puudu, siis tuleb teade, et Arukate Akadeemiasse mahub igast koolist vaid üks võistkond ja see on esimesena reganud üheksandike oma. Ja justkui ei olegi miskit erilist, aga sentimeeter haaval tõmbab keegi justkui vaipa su jalge alt. Ja vaatab pilkavalt, et kas jääd püsti või siis prantsatad maha. Tunne on selline mõttetu tegelase tunne, ei suuda isegi tasakaalu hoida.
Kui koju hakkasin minema, siis olin lugenud küll kahte kolleegi teadet, mis manitsesid ettevaatlikkusele, kuid ikkagi - käisin kooli hoovis selili nagu kirjamark, müts lendas uhkes kaares peast ja jalgade all siras jää. Tükk aega kraapisime Liispetiga autot puhtaks ja ka kohalt minek oli keeruline - rattad käisid ringi ja toetuspunkti ei olnud.
Kui Erra poole keerasime, et suurt teed usaldades koju suunduda, vihises lumemöll üle pea ja nähtavus oli tõesti null. kohe mitte midagi ei näinud, ainult valge lumemöll üle auto katuse. Lumevaalud teel tegid ettevaatlikuks, inimesed olid mõistlikud ja ei kihutanud ning saimegi koduni . Taevas oli imeline - täiskuu istus roosakas-lillakas värviveerus ja allapoole oli keegi pintsliga pisut sinisemat värvi sättinud. ja see kuldne ketas keset taevast. Väga palju ei saanud vahtida, sest aeg-ajalt ilmus lumemöllust mõni auto välja. Siis pidi olema tähelepanelik.
Otseloomulikult oli sahk tekitanud valli meie sissesõiduteele ja lumetaat, kes parasjagu tuulutas oma lumevarusid, leidis, et kus on, sinna võiks kohe kuhja teha. Saigi kuhi. Aga ma ei saanud sisse keerata. Egas midagi - haarasime labidad ja kraapisime väravaesise ning sissesõidu puhtaks. Nii harjutuseks ja lihaste turgutuseks. Siis saime auto ka teeveerest hoovi toimetada.
Päästeamet palub tormiks valmistuda. Mõni küünal ehk on majapidamises. Peaks telefoni ka laadima panema :), süüa on, isegi joogivett umbes 5 liitrit on hetkel olemas.
Kuskil kaugel Toompeal vaidleb koalitsioon võrgutasude ja kompensatsiooni ja veel omavaheliste pingete ja solvangute ja tont teab veel mille tõttu. Juba terve aasta on uus valitsus pusinud ning kriisidega rinda pistnud. Nüüd seisab lakooniliselt uudistes, et homme, 18. jaanuaril teeb Kaja Kallas poliitilise avalduse.
Torm võttis ka Pärnu kandis ühe elu, kukkunud puid ja plekimõlkimisi nagunii. Ja mul on veel 8 tööd. Meenub see valehamba lugu Aliase etendusest. Et on nagu õige asi, aga vales kohas ja tal ei ole kodu. Kohe üldse ei ole. Ja igal pool, kus ta on, on ta võõrkeha.
Ja siis see ütlemine - hoia saba rõngas! Panen oma seitse sabalüli rõngasse.
