Juba kolmapäeval oli juttu, et ta on haige ja vist jõudmas oma elu lõppu. Allergia ja ei söö ega joo... siiani usinalt lapsi vedanud hobu on lootusetult haige ja mina ei jaksanud vaadata. Niiiiiii kurb, et nutt tuli peale ja praegu ka tuleb. See on äraütlemata julm vaatepilt - haige loom. Tahaks aidata anda oma viimase särgi, aga ei oska. Ja siis ta seisis, selg nõgusaks kulunud sadulast, nõrk ja armetu - suuremat sorti poni - tõult eesti ratsaponi, keset oma karja ja samas niiiiii üksi. Küllap on hobustel oma paradiis... väravad sinna on juba paotunud. Ja ikka on kurb.
Lexy oli tallis ainuke ja ma pole teda ammu nii rahutuna näinud. Kiikas üle piirete ja häälitses ja sai siis Liispeti käest tõreleda, et mis tal viga on. Uskumatu - kaaslased on nii olulised. Ja eks sama ole ka inimeste maailmas. Meie ka vajame suhtlemist ning selle surumine videosse, internetti, telefoni... ei ole ikka see, kui su kõrval on keegi. See eraldatus hakkab ajudele. Et mitte rohkem öelda.
Loed ja kümbled oma mõtete soustis. Kersna teeb saadet, mis peaks kokku võtma elu. Ta on minust kolm aastat vanem. Kuidagi hakkab kohale jõudma tõsiasi, et oled jõudmas aega, mil sinu elu ei tundu enam lõputu ja laristamise asemel peaks hakkama asju sorteerima - mis on mõttekas ja mis ajaraisk. Ja nüüd siis miljoni dollari küsimus - mis on mõttekas? Helistada emale ja oma lastele, silitada kassi ja mängida koeraga, vaadata Lexy suurtesse silmadesse, koristada lõpuks ometi tuba ja lugeda raamatud, et teispoolsuses oskaks ka intelligentset juttu ajada (seal vaimude seas on ikka hullult suurmehi ees ju!).
Joont ehk veel alla ei tõmbaks, pigem sätiks paika prioriteedid ning jõujooned. Saad ju aru küll, et kummardamisega on raskusi ja aiapraost miskipärast läbi ei mahu. Et enam ei jaksa 16 tundi tööd teha (ja ei taha ka), sest maailmas on ikka veel palju uurimisväärset.
Lugesin Imbi Paju raamatu läbi. Ajalooteadvus ja ajalooline mälu - mille alusel me seda konstrueerime, mis on see side eelmiste põlvkondadega, mis on vaja edasi anda, et ühine mälupilt oleks adekvaatne ja kannaks edasi väärtused. Kas me oskame aru saada oma vanemate põlvkonnast ja siis vanavanemate omast? Kelle vastutada see kõik on? Ühiskond, pere, kool, kogukond? Hirm on ka, et meie vabadus kuskile ootele pannakse ja siis hakkame jälle haukuma nii palju kui lubatakse. See on see viide inimõiguste peatamise kohta. Vaikselt tehti see ära nagu ka otsus hiigellaen võtta. Kui kriis kestab niti-natuke, siis ehk saame üle, aga kui see vindub nagu praegu loksudes ühest ilma servast teise, siis ei jagu ju sest rahast pisikese Eesti majanduse püstihoidmiseks. Mis siis saab? Mis siis saab? Mis siis saab? Ei hakka kergem Ratase manitsusest kodus püsida ega statistilistest numbritest, kus Itaalia, USA ja Hispaania võistlevad ühes päevas surnute edetabeli esikoha pärast.
Kui palju inimene oma elu jooksul muutub?
Kas see kriis saab maikuuks läbi?
Kuidas küll täna ilm vaheldub - lumest ja tormist päikese ja sellise pilvealuse halluseni. Talv jäi taeva, kuid suudab ikka puistata lund harvade suurte räitsmetena. Nagu mälestus saabumata talvest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar