Süveneb see jama. Kohati tundub, et see on kestnud juba kaua, et mitte öelda vastikult kaua. Uudsuse võlu on haihtunud, inimesi haigestub ikka ja veel. Samas ei saa teatud kontingent ikka aru olukorra tõsidusest. Viirusega inimesed jalutavad teiste seas nagu poleks midagi. See on see Haljala näide. "Püsime kodus"- on isegi uudiste juurde kleebitud tekst.
Saaremaal sattus viirus eakate hooldemajja ja niidab nüüd sealseid asukaid - täna teatati teisest ohvrist. Ehkki 90 aastat on ikka suht kõrge iga ja siis veel, et ükskord me sureme nagunii.. aga seda poleks juhtunud just täna. Ja nii see elu otsa sai. Kuressaares on iga kümnest EMOsse pöördujast 8 koroonaga... Hetk hiljem on ohvreid juba 3....Ka Alutaguse hooldekodus on inimesed haigestunud.
India pildid sellest, kuidas politsei peksab keeldu eiranud inimesi.
Piiranguid on karmistatud - kaubanduskeskused on kinni. Näide meie materiaalse kasu mõjust mõistusele oli Sportlandi 50% allahindluskampaania Tallinnas, kus ootamatu ale tõi poe rahvast täis hoolimata 2x2 reeglist (kaks inimest ja kaks meetrit vahet). Ja nii see viirus meitel siin levib - haiglas on juba üle 50 inimese, kriitilisi 10 piires... Ratas hakkab näost halliks minema, koroonanaljad ära tüütama ja kevad keeras ka täna külmaks. Suht masendav.
Pommuudiseid ikka ka tuleb vahele - et näiteks inimõiguse harta punkt 15 peatamisest Euroopa Nõukogus Eesti poolt - see pani intelligents kihama, et miks ei arutatud ja kas see valitsuse samm kuidagi ka meie põhiseaduse osas miskit muudab... Juristid väidavad, et põhiseadus kehtib ülimuslikult.
Harisin end viiruse osas - Hodorkovski juttudest teadlaste prognoosideni, haigete inimeste kirjeldustest oma seisukorra osas kuni peaministri pressikonverentsini. Tahaks nii väga uskuda seda Nobeli preemiaga pärjatud teadlast ( biofüüsik Michael Levitt )
Et viirus kaotab oma jõudu, aga samas ei näita Itaalia surmade arv sugugi langust ja nüüd on ka Venemaa ja USA haaratud. Türgi väga lokku ei löö, sest Erdoganile pole see kasulik. Meie meedia tsiteerib mõnuga Helme väljaütlemisi : "Täna peaministri rollis olev Mart Helme rääkis, et külmetushaigus on nüüd siis ümber ristitud koroonaviiruseks. Ta tõi välja, et sümptomid on säärased, et tema nooruses poleks keegi nendest koroonaviirust või muud taolist välja lugenud. Tema hinnangul oli see ikka külmetus - soojad sokid jalga, hanerasv rinna peale, sinepiplaastrid ja muu. Nõnda läks mõne päevaga või nädalaga mööda. "Ei olnud mingit koroonaviirust. Tänapäeval kõik diagnoosimised teisel tasandil, antud juhul konkreetse viirusega, mis levib päris hästi piisknakkuse teel." Siis oli 27. veebruar 2020
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/video-mart-helme-kulmetushaigus-on-nuud-siis-umber-ristitud-koroonaviiruseks-mingit-hadaolukorda-eestis-pole?id=89066557&fbclid=IwAR22W7cWoa-k-d2HWw2f_sCzpis0O5U9aQcV8oY5E47SHJMNDbMyYae_D24
Keerasime taas kella - suveajale. Sestap sain silmad lahti alles kella poole kümneks. Liispet lausa 12.30...
Meedia ja sotsiaalmeedia pakub hulgi igasuguseid nõuandeid - 50 mängu, mida kodus mängida, kuidas looduses käia, mida teha puhkepäevadel, kuidas õppida, mida kokata ehk küpsetada. Tuuakse näiteid headuse levikust kurjas maailmas - EMO töötajatele kringlid ja salat ja muu söök, et nad jaksaksid, tasuta keeleõppeprogrammid, soodustused ja head näited nutikatelt inimestelt.
Loen masendavat raamatut Imbi Paju "Tõrjutud mälestused" ja revideerin oma arusaama Nõukogude korrast, õnnelikust lapsepõlvest ja õiglasest ühiskonnast. Ka praegune aeg on ülekohtune - poed kinni, meelelahutus kinni, reisimine kinni, haiglad ka kinni (et olla valmis koroonahaigete aitamiseks)... Hetkel on majandus veel miskit moodi toiminud, aga kaugel ei ole aeg, kus võrk rebenema hakkab... ja siis ei ole meil enam nii lõbus kui ei jagu toitu, esmatarbekaupu, ravimeid...
Tellisin endale kõnekäändude raamatu - paks nagu Piibel. Aga vanaema väljendit luksumise peale "Kelle mõsipingi peale sa sitnu olt?" seal sees ei olnud. Aga on muud lahedat - pane oma perse siiber kinni, jälle jutt, mida juula ei tea jne.
Pekki läks mu Kaunimate Aastate Vennaskonna pilet ka. Loodame, et sügisene Joala ikka toimub.
Ennustusvõistluses, et millal see kõik kord lõpeb, pakkus Madli et jõulukuusk tuleks välja vaadata, muidu võib jamaks minna ....Kõige raskemini ongi talutav see teadmatus, et kas plaanid jätta katki kuuks, kaheks või koguni pooleks aastaks.
Mis tuletab mulle meelde, et pean Ivanile saatma oma materjalid ära.... homme - nagu ka 12. klassi referaatide kontrollimine ja muu siuke.
pühapäev, 29. märts 2020
reede, 27. märts 2020
26. märts 2020
Esimene tõsiselt soe päev ja esimene kodumaine kollane liblikas.
Esimene Eesti koroonahaiguse ohver. 83-aastane hiidlane.
Esimene ujumine, kus veest ei pidanud välja kargama, sest hull külm on. Tulemus ka käes - nina kisub vesiseks.
Esimene päev taasorgutamist.
Esimene kord tunda, et oled täielik hobuemme -pesed valtrapi, aitad last hobuseselga, tassid sadulat, korjad maneežist junne jne.
Esimest korda kippus koer sel aastal minuga ujuma, aga loobus siis, sest jõe teine kallas tundus olevat põnevam Ja siis ei ole ju vesi külm ega midagi.
Esimene soe on toonud krookused välja.
Esimesed tomatiseemned mulda pandud.
Esimene kitsepaar teeservas - sokukene ja kitsepreili kenasti koos jalutamas. Ohtus kauguses ja ka mitte rohkem kui kahekesi :).
Koroonaviirusest saab jätkuvalt nalju - isegi covidiot sõna on käibele tulnud. Eks ikka nende suhtes, kes kodus ei püsi ja kampadesse kogunevad.
Viimane päev kaubanduskeskustele - reedest on suured keskused kinni.
Esimene Eesti koroonahaiguse ohver. 83-aastane hiidlane.
Esimene ujumine, kus veest ei pidanud välja kargama, sest hull külm on. Tulemus ka käes - nina kisub vesiseks.
Esimene päev taasorgutamist.
Esimene kord tunda, et oled täielik hobuemme -pesed valtrapi, aitad last hobuseselga, tassid sadulat, korjad maneežist junne jne.
Esimest korda kippus koer sel aastal minuga ujuma, aga loobus siis, sest jõe teine kallas tundus olevat põnevam Ja siis ei ole ju vesi külm ega midagi.
Esimene soe on toonud krookused välja.
Esimesed tomatiseemned mulda pandud.
Esimene kitsepaar teeservas - sokukene ja kitsepreili kenasti koos jalutamas. Ohtus kauguses ja ka mitte rohkem kui kahekesi :).
Koroonaviirusest saab jätkuvalt nalju - isegi covidiot sõna on käibele tulnud. Eks ikka nende suhtes, kes kodus ei püsi ja kampadesse kogunevad.
Viimane päev kaubanduskeskustele - reedest on suured keskused kinni.
pühapäev, 22. märts 2020
Karantiini esimene nädal
Ehh, kuulasin Hodorkovskit - jumalast kaduma läinud õpetaja. Nii lihtsalt tegi selgeks asja olemuse, et kadedaks teeb.
Aga hakkame algusest peale - kodus töötamine on selline otsatu asi, kus piirid töö ja puhkuse vahel hägustuvad. Alguses on ikka põnev, mõned ülesanded said just viirusega seotud, siis oli lõbusam. See pakutavate keskkondade paljusus teeb silmad kirjuks ja meele nõutuks, aga küllap on seda vaja, sest muidu jookseks üks osa kinni ning jama olekski majas.
FB rõõmustas lugejad meemidega, vetsupaberi kokkuostmisest sai üleüldine naljanumber. Prognoos on, et u 70% elanikkonnast põeb haiguse läbi.
Kaadrid Itaaliast on õõvastvad - tänase (20.03) päeva skooriks vikatimehel on ule 650 inimese, pühapäevaks juba 800 inimest. Seda on palju. Väga palju. Räägitakse, et sama on Hispaanias. Siinpool Euroopa servas on veel asi kontrolli all, aga politsei käib noortekampasid laiali ajamas ja kuna asi ei tundu tõsine, siis ei saa noored ka pihta probleemile.
Järgmine teema on libauudised - trollimised Venemaalt ja siis see klorivee joojate seltskond, kes MMS propageeris, õhutab nüüd üleilmse vandenõu teooriat. Et miski klikk on maailma üle võtmas ja see viib demokraatia maakeralt .. asendades selle nö juhitud demokraatiaga, kus me vabatahtlikult oma õigusi heaolu nimel valitsusele loovutame.
Majanduskriis kogub tuure. Tsiteerides hotellipidajate väljendit, siis 2008. aasta kriisiga sai ikka ilusasti ära elada, nüüd on korraga kõik lukus. Ja teadmata ajaks veel.
Lapsed alles avastavad koolis käimise rõõme - mu enda oma kurdab suhtlemise vähesuse ja igavuse üle. Kuskile minna ei ole mõistlik, parem on distantsi pidada. Elu on aga sotsiaalne tegevus - tahaks jagada emotsioone, tahaks rääkida inimesele, mitte masinale, tahaks kogeda seda fiilingut, et su kõrval on keegi, kes hoolib.. aga distants seab piirid. Sellega peab harjuma, aga harjumine on aega nõudev. Ja nii ongi...eks nad harjuvad üksi jalutama, olema iseenda mõtetega, lugema ja vaatama emotsioone jagamata. Ehk nad õpivad sellest ja oskavad nii rohkem väärtustada koosolemist. Edaspisi.
Juhtub ka imelikke asju nagu see Leito surm. 45 aastane inimene ei peaks ju kuidagi jala pealt maha kukkudes surema. Aga.. ma alles nüüd hakkan teadvustama, et eile 100. sünniaastapäeva tähistanud Georg Ots suri ainult 55 aastasena. Ma mäletan veel, kuidas diktori hääl värises ja ma püüdsin mõistada (10-aastane nagu ma siis olin), et kuidas seda nime ikka kirjutada - kas Geor Gots või Georg Ots. Miskipärast kirjutasin ma raadiost neid kuulutamisi üles. Eks ikka vist sellepärast, et internetti, kust üle vaadata, ei olnud:).
Igasugustest rahvakoguemistest on saanud bioloogiline pomm ja sestap on suht keeruline, et kui venemaal toimub 22. aprill rahvahääletus, siis mis hakkab saama... kuidas sealne suht nadi meditsiinisüsteem peaks hakkama saama? Ja ega nad ju ka väga ausalt oma riigi asju ei edasta infona.. nii et see saab olema ka küsimus. Türgi on ka teatanud ametlikust kolmest nakatunust.. mida on suht raske uskuda riigi suuruse ja turistide hulga tõttu. Suvi saab olema ilmselt selline reisimatu .. sest kui ühes kohas kriis vaibub, siis ometigi paisub ta muu maailma otsas.
Nalja saab ikka ka - näiteks kui muidu on raba suht üksildane paik, siis nüüd on see uskumatult rahvarohke. Mereäär samuti. Olen sel nädalal juba 4 korda ujumas käinud. Kui vähegi viitsimist, siis äkki täna ka - see oleks nüüd rekord.
Ilm püsib külm ja päikseline. Eile olla sadanud Tallinnas lund...
Aga hakkame algusest peale - kodus töötamine on selline otsatu asi, kus piirid töö ja puhkuse vahel hägustuvad. Alguses on ikka põnev, mõned ülesanded said just viirusega seotud, siis oli lõbusam. See pakutavate keskkondade paljusus teeb silmad kirjuks ja meele nõutuks, aga küllap on seda vaja, sest muidu jookseks üks osa kinni ning jama olekski majas.
FB rõõmustas lugejad meemidega, vetsupaberi kokkuostmisest sai üleüldine naljanumber. Prognoos on, et u 70% elanikkonnast põeb haiguse läbi.
Kaadrid Itaaliast on õõvastvad - tänase (20.03) päeva skooriks vikatimehel on ule 650 inimese, pühapäevaks juba 800 inimest. Seda on palju. Väga palju. Räägitakse, et sama on Hispaanias. Siinpool Euroopa servas on veel asi kontrolli all, aga politsei käib noortekampasid laiali ajamas ja kuna asi ei tundu tõsine, siis ei saa noored ka pihta probleemile.
Järgmine teema on libauudised - trollimised Venemaalt ja siis see klorivee joojate seltskond, kes MMS propageeris, õhutab nüüd üleilmse vandenõu teooriat. Et miski klikk on maailma üle võtmas ja see viib demokraatia maakeralt .. asendades selle nö juhitud demokraatiaga, kus me vabatahtlikult oma õigusi heaolu nimel valitsusele loovutame.
Majanduskriis kogub tuure. Tsiteerides hotellipidajate väljendit, siis 2008. aasta kriisiga sai ikka ilusasti ära elada, nüüd on korraga kõik lukus. Ja teadmata ajaks veel.
Lapsed alles avastavad koolis käimise rõõme - mu enda oma kurdab suhtlemise vähesuse ja igavuse üle. Kuskile minna ei ole mõistlik, parem on distantsi pidada. Elu on aga sotsiaalne tegevus - tahaks jagada emotsioone, tahaks rääkida inimesele, mitte masinale, tahaks kogeda seda fiilingut, et su kõrval on keegi, kes hoolib.. aga distants seab piirid. Sellega peab harjuma, aga harjumine on aega nõudev. Ja nii ongi...eks nad harjuvad üksi jalutama, olema iseenda mõtetega, lugema ja vaatama emotsioone jagamata. Ehk nad õpivad sellest ja oskavad nii rohkem väärtustada koosolemist. Edaspisi.
Juhtub ka imelikke asju nagu see Leito surm. 45 aastane inimene ei peaks ju kuidagi jala pealt maha kukkudes surema. Aga.. ma alles nüüd hakkan teadvustama, et eile 100. sünniaastapäeva tähistanud Georg Ots suri ainult 55 aastasena. Ma mäletan veel, kuidas diktori hääl värises ja ma püüdsin mõistada (10-aastane nagu ma siis olin), et kuidas seda nime ikka kirjutada - kas Geor Gots või Georg Ots. Miskipärast kirjutasin ma raadiost neid kuulutamisi üles. Eks ikka vist sellepärast, et internetti, kust üle vaadata, ei olnud:).
Igasugustest rahvakoguemistest on saanud bioloogiline pomm ja sestap on suht keeruline, et kui venemaal toimub 22. aprill rahvahääletus, siis mis hakkab saama... kuidas sealne suht nadi meditsiinisüsteem peaks hakkama saama? Ja ega nad ju ka väga ausalt oma riigi asju ei edasta infona.. nii et see saab olema ka küsimus. Türgi on ka teatanud ametlikust kolmest nakatunust.. mida on suht raske uskuda riigi suuruse ja turistide hulga tõttu. Suvi saab olema ilmselt selline reisimatu .. sest kui ühes kohas kriis vaibub, siis ometigi paisub ta muu maailma otsas.
Nalja saab ikka ka - näiteks kui muidu on raba suht üksildane paik, siis nüüd on see uskumatult rahvarohke. Mereäär samuti. Olen sel nädalal juba 4 korda ujumas käinud. Kui vähegi viitsimist, siis äkki täna ka - see oleks nüüd rekord.
Ilm püsib külm ja päikseline. Eile olla sadanud Tallinnas lund...
teisipäev, 17. märts 2020
Üks aasta
Lein ei tähenda mitte ainult kurbust, see tähendab aeglast ja valulist loobumist.
Aili Paju
Mis on muutunud? Kõik on muutunud.. Maailm on hüsteeriliselt segi paisatud. Kui sõda ja sõjalaadsed konfliktikolded seda ei suutnud, siis telefonid ja positsioneerimine näitavad jälgimist. Pensionisambad peatatakse, inimesi korjatakse koju, piirid pannakse kinni... uhh.
Kes jälgib? Kuidas nad tohivad? Kogu aeg juhtub midagi - eklektiliselt palju ja igal rindel. Pinged on inimeste ümber ja pinged on inimeste sees... uudiseid ei taha enam lugeda, sest nagu ma selle koolikriisi ajal avastasin, see kõik hullusti väsitab. Väsitab nii, et ühel hetkel tundub ignoreerimine parim lahendus olevat. Mitte et just kõige targem, aga mugavam. Panen pea liiva alla ja siis seda jama enam ei ole. Ma tundsin seda esimest korda siis kui Kassandra suri - ma ei taha sellesse maailma enam üles ärgata. Punkt.
Kassandra sünnist saab 5 aastat nüüd. Juba 5 aastat ja see seakõrv, kes kogu jama korraldas, saab vanglast välja.
Ma hakkasin hobuseomanikuks ja nagu ikka kui sa just miljonär ei ole, siis vaevled arvete küüsis... Lausa lust vaadata seda oma siplemist. Aga ka rõõmu nende suurte silmade üle, selle nina üle mis sind toksib, ja see kapjade klõbin, mis sulle tervituseks vastu tuleb. Googel on ka haisu ninna saanud mu hobusest, sestap pakutakse mulle nüüd igasugust kraami hobuse jaoks, videosid ja raamatuid.. muudkui lappad ja vaatad.
Inimesi sureb ja inimesi sünnib - see pole muutunud. Suured asjad on ikka need, mis meie hingele pidet pakuvad. Kuigi. Selle aasta talv jäigi tulemata, korda kolm ehk lumi maha tuli ja nädala lõpuks oli ta kadunud taas. Sestap jäi sel talvel jääpankadel ukerdamine ära. Aga kevad on, lindude kolmnurgad on taeva all, päike soojendab rohkem ning kevadlilled on oma ninad välja pistnud. Tuleb ka suvi, aga mida ta toob, see on üsna ennustamatu asi.
Oleme aastaksese vanemaks saanud - Suslik ja Helve ja isegi ma ise oma juubelit tähistanud. Jumala õige aeg - nüüd oleks see keeruline, Korjame naha vahele kilokesi, nii saab kortsud sirgeks.
Suvel käisime Gotlandil - Visby ilu imetlemas, keskaja päevi nautimas ja sõpradega lustimas. Sõin ja jõin seal minagi, ostsin keskaja kleidi ja pluusi, rootsi keelt ikka ei oska, aga keskaja hõngu oli ses linnas küll. Seekord siis 8 inimest ja Moosi norskamine ajas Liispeti põrandale. Seina taga laulsid Marko ja Enno, nii et raske elu oli su ristilapsel ..:).
Kindlasti on veel asju, aga mul on see eelis, et inglina oled sa leidnud võimaluse kindlasti meitel silma peal pidada. Aitäh sulle, et sa olemas olid ja oled.
Ma olen oma kirjutamises ikka takt taga. Võib-olla sellepärast, et aeg annab arutust ning päeva jooksul toimunud selginedes ja järgnevate päevade kontekstis omandab selgema raami. Võib -olla. Su kalmul oli päris palju küünlaid, selline hele ja valge laik süsimustas öös. Meie annetused said ka sinna sätitud, alpikannipott rõõmustamas sinu puhkepaika. Liispeti pisarad. Ja minu omad ei ole ka veel otsa saanud. Kurja küll. Me tunneme sust puudust, vahel kohe hullusti.
Kõigest 9 aastat tagasi kui Liisu kooli läks. Ja seekord on Sinu mineku ajaks juba karulauk ka uhkelt oma lehti pakkumas.
Aili Paju
Mis on muutunud? Kõik on muutunud.. Maailm on hüsteeriliselt segi paisatud. Kui sõda ja sõjalaadsed konfliktikolded seda ei suutnud, siis telefonid ja positsioneerimine näitavad jälgimist. Pensionisambad peatatakse, inimesi korjatakse koju, piirid pannakse kinni... uhh.
Kes jälgib? Kuidas nad tohivad? Kogu aeg juhtub midagi - eklektiliselt palju ja igal rindel. Pinged on inimeste ümber ja pinged on inimeste sees... uudiseid ei taha enam lugeda, sest nagu ma selle koolikriisi ajal avastasin, see kõik hullusti väsitab. Väsitab nii, et ühel hetkel tundub ignoreerimine parim lahendus olevat. Mitte et just kõige targem, aga mugavam. Panen pea liiva alla ja siis seda jama enam ei ole. Ma tundsin seda esimest korda siis kui Kassandra suri - ma ei taha sellesse maailma enam üles ärgata. Punkt.
Kassandra sünnist saab 5 aastat nüüd. Juba 5 aastat ja see seakõrv, kes kogu jama korraldas, saab vanglast välja.
Ma hakkasin hobuseomanikuks ja nagu ikka kui sa just miljonär ei ole, siis vaevled arvete küüsis... Lausa lust vaadata seda oma siplemist. Aga ka rõõmu nende suurte silmade üle, selle nina üle mis sind toksib, ja see kapjade klõbin, mis sulle tervituseks vastu tuleb. Googel on ka haisu ninna saanud mu hobusest, sestap pakutakse mulle nüüd igasugust kraami hobuse jaoks, videosid ja raamatuid.. muudkui lappad ja vaatad.
Inimesi sureb ja inimesi sünnib - see pole muutunud. Suured asjad on ikka need, mis meie hingele pidet pakuvad. Kuigi. Selle aasta talv jäigi tulemata, korda kolm ehk lumi maha tuli ja nädala lõpuks oli ta kadunud taas. Sestap jäi sel talvel jääpankadel ukerdamine ära. Aga kevad on, lindude kolmnurgad on taeva all, päike soojendab rohkem ning kevadlilled on oma ninad välja pistnud. Tuleb ka suvi, aga mida ta toob, see on üsna ennustamatu asi.
Oleme aastaksese vanemaks saanud - Suslik ja Helve ja isegi ma ise oma juubelit tähistanud. Jumala õige aeg - nüüd oleks see keeruline, Korjame naha vahele kilokesi, nii saab kortsud sirgeks.
Suvel käisime Gotlandil - Visby ilu imetlemas, keskaja päevi nautimas ja sõpradega lustimas. Sõin ja jõin seal minagi, ostsin keskaja kleidi ja pluusi, rootsi keelt ikka ei oska, aga keskaja hõngu oli ses linnas küll. Seekord siis 8 inimest ja Moosi norskamine ajas Liispeti põrandale. Seina taga laulsid Marko ja Enno, nii et raske elu oli su ristilapsel ..:).
Kindlasti on veel asju, aga mul on see eelis, et inglina oled sa leidnud võimaluse kindlasti meitel silma peal pidada. Aitäh sulle, et sa olemas olid ja oled.
Ma olen oma kirjutamises ikka takt taga. Võib-olla sellepärast, et aeg annab arutust ning päeva jooksul toimunud selginedes ja järgnevate päevade kontekstis omandab selgema raami. Võib -olla. Su kalmul oli päris palju küünlaid, selline hele ja valge laik süsimustas öös. Meie annetused said ka sinna sätitud, alpikannipott rõõmustamas sinu puhkepaika. Liispeti pisarad. Ja minu omad ei ole ka veel otsa saanud. Kurja küll. Me tunneme sust puudust, vahel kohe hullusti.
Kõigest 9 aastat tagasi kui Liisu kooli läks. Ja seekord on Sinu mineku ajaks juba karulauk ka uhkelt oma lehti pakkumas.
esmaspäev, 16. märts 2020
Koroonaviirus ja garantiini esimene päev
Kui elada sellist toimekat elu ja kogu aeg rahmeldada, siis tundub lausa ahvatlev, et saab teha oma tööd vaikselt ja rahulikult, kuhugi ei pea tõttama ja toimetada võib oma rütmis. uudised uutest nakatunutest on kusagil kaugel (eks nii kaugel kui su tahtmine delfi lahti teha), lapsed on ohutus kauguses (st kodudes), suhtlemine on trükkimise kaudu ja lühisõnumitega. Kolleegid on ka kodudes :). Niisiis - lõpuks ometi on täitunud õpetaja unelm, kool on, õpetada saab ja lapsi ei ole... silmapiiril.
Tundub, et lapsed võtavad asju ka sellise põneva võimalusena oma tempos toimetada. Ilja hakkas eile kohe oma ülesandeid tegema ja ajaloo töö oli saadetud 1.48. Uhh. On neil alles režiim. Ja see ka , et see ema konto alt tuli... icic.
Uljana oli juba ka hinde kätte saanud. Tegelikult peaks ehk ka hakkama hoopis testi koostama ajaloos. Et siis oleks homsed ülesanded olemas. Aga hetkel lasen veel oma laiskusel end kanda. mul on täna ikkagi ainult üks ühiskonnaõpetuse tund ja siis võib.
Lõuna ajal jagasid õpetajad virtuaalseid toidupilte, tegid nalja, et kelle juurde sööma minna. Rauno moodustas gruppe skype´i , et keegi end üksi ei tunneks...
Uus normaalsus on siis selle nimi... et oled päev otsa arvutis ja silmad on puhta punased ja väsinud, ja nagu polegi tunnet, et tööd oleks teinud.. Homseks on vaja tunnid paika panna.
Võttis oma tubli tunni ehk rohkemgi veel. Aga paika nad said ja hommikul olid ülesanded olemas, lapsed said hakata toimetama.
Ei saa väita, et mu laps oleks ülemäära rõõmus, et saab terve päeva ülesanded korraga kätte... pigem ikka selline masendus, et ohh kui palju ja ma ei saa neist ju aru.
Nüüd ta seal pusib ja nikerdab. Ja on ikka nii, et tublid tegid ära ja need, kes muidu ka viilivad, viilisid edasi.
Uudised on koroonast, pensionisambasse maksed peatatakse, piirid on kinni, inimesed on kuskil poola piiril kilomeetristes järjekordades, välismaalasi sisse ei lasta, valitsus ja terviseamet annab pressikonverentse... Kui oled kodus ja ei liigu kuhugi, siis tundub elu turvaline.
Sinililled ja paiselehed ja lumikellukesed ja paiselehed ja isegi karulauk on väljas.. ja täna on alles 16. märts.
Tundub, et lapsed võtavad asju ka sellise põneva võimalusena oma tempos toimetada. Ilja hakkas eile kohe oma ülesandeid tegema ja ajaloo töö oli saadetud 1.48. Uhh. On neil alles režiim. Ja see ka , et see ema konto alt tuli... icic.
Uljana oli juba ka hinde kätte saanud. Tegelikult peaks ehk ka hakkama hoopis testi koostama ajaloos. Et siis oleks homsed ülesanded olemas. Aga hetkel lasen veel oma laiskusel end kanda. mul on täna ikkagi ainult üks ühiskonnaõpetuse tund ja siis võib.
Lõuna ajal jagasid õpetajad virtuaalseid toidupilte, tegid nalja, et kelle juurde sööma minna. Rauno moodustas gruppe skype´i , et keegi end üksi ei tunneks...
Uus normaalsus on siis selle nimi... et oled päev otsa arvutis ja silmad on puhta punased ja väsinud, ja nagu polegi tunnet, et tööd oleks teinud.. Homseks on vaja tunnid paika panna.
Võttis oma tubli tunni ehk rohkemgi veel. Aga paika nad said ja hommikul olid ülesanded olemas, lapsed said hakata toimetama.
Ei saa väita, et mu laps oleks ülemäära rõõmus, et saab terve päeva ülesanded korraga kätte... pigem ikka selline masendus, et ohh kui palju ja ma ei saa neist ju aru.
Nüüd ta seal pusib ja nikerdab. Ja on ikka nii, et tublid tegid ära ja need, kes muidu ka viilivad, viilisid edasi.
Uudised on koroonast, pensionisambasse maksed peatatakse, piirid on kinni, inimesed on kuskil poola piiril kilomeetristes järjekordades, välismaalasi sisse ei lasta, valitsus ja terviseamet annab pressikonverentse... Kui oled kodus ja ei liigu kuhugi, siis tundub elu turvaline.
Sinililled ja paiselehed ja lumikellukesed ja paiselehed ja isegi karulauk on väljas.. ja täna on alles 16. märts.
Tellimine:
Postitused (Atom)