Matkapäev

Kui eelmisel aastal kimasime ratastega Uljastele ja olime seal pisukese lõunapausi koos 7a ja 6.a klassiga, siis sel aastal võtsin ette ja panin kinni kanuutamise kohad. Mõningase jahmerdamisega selgus, et hinnad on vahepeal lakke karanud ja ühe õpetatud retke kohta küsitakse 17 eurot nina. Kauplesin 12-le ja sedagi oli palju. Kui paadid broneeritud, siis ma rohkem eriti ei mõelnudki. Mis maksis kätte... tänase jahmatusega politseiseltskonna osas....
Aga et siis järjest...
Kuna kõigil ei olnud rattaid, siis sain umbes autojagu seltskonda koos õunte ja lihapirukatega oma autosse - Angelika ja Roberta, Daniil ja Kermo. Liispet sai ratta ja sõitis teistele järele.
Panin seltskonna teeristist jalgsi astuma ning jäin ootama Kiviõlist tulijaid. Ma olin püüdnud guugeldada seda Sipelgamäge ja arvasin, et see võiks see peatrassi ääres olev mägi olema. Varsti sain uuesti arvata.
Kristjan oli jooksjana rataste järel. Maratoni maitse suus, silkas päris hea tempoga.
Viimased olid Liispet ja Mirtel.

Niisiis tuli tagasi tulla ja väike telefonikõne ütles selgesti, et tegelikult oodati meid tubli tunni juba seal lõhkeainelao teeotsast edasi tee ääres. Vastu tulid ka sirges reas ja korrektselt kiivrites ja uhketes rattakostüümides sitked sellid, kellest ei osanud muud kui et pisukese kulme pani kergitama, et kuidas nad küll sinna karjääri ära olid eksinud...

Niisiis  noortele suund kätte - asfaldini ja siis paremale ja edasi kuni autoni, kus meid oodatakse. Selgus, et ka instruktsioonide kuulamine on keeruline ettevõtmine. Võttis aega enne kui kogu grupp paatideni jõudis ja siis olid inimesed näljased ja janused. Ja mina olin paanikas, et kuidas me küll nii teise inimese aega kulutame ja siis tahtsin veel alet ka saada.
Aga umbes 10 min sebimist lõppes asjaliku instruktaaži ja paatidesse jagamisega.

Nii siis sai alguse eneseavastamisretk kanuudes, kus erinevate takistuste vahel loovides tuli kahe kalda vahele oma meeskonnaga ära mahtuda. Üldiselt ei lollitatud, keegi nimme jama ei korraldanud ja isegi Reigo õppis oma paati juhtima. Tagasiteel segasime meeskonnad ära, et saaks einevaid rolle katsetada. 

Karjäärimaastik pakkus igasugust põnevat vaatepilti ning giidi Imre juhtimisel me tõusime kõige kõrgema mäe otsa kuskil keset mittemiskit :).

Vaade oli uhke ja grupipilt sai imeline.

Paar tilka vihma ei teinud ka midagi, andsid hoopis vürtsi juurde. Noortele meeldis.

Tagasitee Kristjani manitsustega, et korralik tuleb olla.... rattarodu asus teele.
Kusagil jalutasid Daniila ja Kermo, meid ei jaksanud ära oodata Monica ja Madli Liis, Viktoria sai tagasi oma ratta, et koju sõita. Joonistusi ma ei küsinudki... kui meeles on, siis homme peaks küsima.

Mis me õppisime?
Karjas kimamine kuhugi ei vii õigesse kohta.
Ka Kristjaniga saab eksida eikuhugi.
Instruktsioonide järgimine on keeruline.
Ohtusnõuded unustasime ahjupeale - polnud kiivreid ja helkurveste, ka õpetajatel. Nimekirjast rääkimata.
Pool klassi oli puudu.
Sipelgamägi on kuskil nö ladustavate tulevaste tuulikute juures.
Joogivesi õpetaja autos kulus marjaks ära ja sodi tuli ka õpetajal prügikasti viia. Õunakott oli see boonus selle eest.
Guugel paneb karjääris pada.
Mõned lapsed ei julge kanuutada, mõnel lapsel pole jalgratast.
Laiskus on ikka ka probleem.
Karjäär on põnev paik, kus on võimalik kala püüda, seeni korjata, matkata ja niisama loodust imetleda. Isegi kui see on tehismaastik.
Ja oli paras pingutus... ei miskit üle mõistuse ning meeskonnatööd oli vaja ka kohe kindlasti teha.

Viimane paatkond maabub.

Ah jaa, need sirges reas sõitjad osutusid politseinikeks, kes meie ohtusnõudeid eiravat sõitu pahaks panid ja lubasid koolile esildise kirjutada ja meid korrale kutsuda. Nii selgus Lembitu küsimusest esmaspäeval...Saime oma veast aru - ma(me) enam ei tee.....