TÖF 2018

Traditsioon? Pisukese küll, sest tihe nädal aktiivset toimetamist kandis juba järjekorranumbrit neli (Eestis toimus üritus juba 13. korda). Teaduskeskus AHHAA seadis aasta teemaks „Sada aastat teadust Eestis“ ning sellest kantuna toimusid nädala jooksul Kiviõli 1. Keskkoolis loengud, töötoad ja arutelud. Teadusnädalal leidsid taas tee kooli meie vilistlased Siim Raie, Antti Roose, Valdur Ohmann, Kaja Villem, Jaak Valge ja Mikk Kasesalk, kes tutvustasid oma tegemisi teadusmaastikul, rääkisid põnevatest müütidest ajaloos ning sellest, mis on arhiiviriiulitele peidetud, aitasid mõtestada linnaplaneerimist ,identiteeti kui eneseleidmise keerulist teekonda ning nõustasid, kuidas noorte häält ühiskonnas enam kõlama panna.

Nädal pakkus võimalust siduda ainetunde teadust populariseerivate tegevustega, näiteks gümnasistid said proovida noorematele koolikaaslastele erinevate katsete õpetamist.  Kuidas teha käepärastest vahenditest LED lampi? Millest teha huulepalsamit, mis külmal ajal abiks oleks? Kas piimast ikka saab plastikut teha? Ainetundide raames valmis põnevaid plakateid eesti teadlastest, arendati oskust otsida ning leida usaldusväärset infot, koostati esitlusi ja teematutvustusi. Teadus kui tõsine sõna sai arusaadavamaks ja suupärasemaks.

Reede pakkus teadusmessi näol võimaluse oma tööd koolikaaslastele tutvustada. Suurem huvi ja tunglemine koondus seekord aabitsate ja erinevate aegade koolielu tutvustava näituse ümber. Aitäh 4. klassi lastele selle põneva väljapaneku eest.  

Uudseks formaadiks oli paneeldiskussioon „Kelle aia taha ehitada tuumaelektrijaam?“.  Intrigeeriva pealkirja taha peideti oskus pidada ühiskonnas diskussiooni ning vajadus leida kompromissi tarbimise ja loodushoiu vahel. Õpilased said kommenteerida ja küsida, esinejad kandsid noorteni tiheda mõttevahetuse alates tuumaenergiast kuni kohalike loodushoiuprobleemideni välja. Kokkuvõttes nenditi, et koostöö aluseks on aus informatsioon, austav suhtumine inimeste soovidesse ning valmidus kokkulepeteks ja kompensatsioonideks.

Teadus on nii põnev. Et kuidas ikka banaaniga naela laua sisse lüüa ja mis juhtub, kui käele valada vedelat lämmastikku.. (julged poisid väitsid, et midagi ei juhtunud J). Ja et kuidas plastikpudelist raketti teha… Nädala lõpetas teadusteatri etendus tuhamäel, disko ja jäätis.

Aitäh õpetaja Karin Pohla, kes kooliperet eest vedas või tagant tõukas nagu hetk parajasti nõudis. Aitäh kaasa löömast , kaasa mõtlemast, külla tulemast kõigile külalistele ja juhendajatele, õpetajatele ja õpilastele.

Ääremärkusi kriitika mõttes:

a) noored ei jaga matsu ning ei oska ridade vahelt lugeda, meie põlvkond oli õpetatud sellisel puhul vait olema, praegu esitatakse küsimus - milleks mul seda vaja on? Milleks on vaja kultuuri ei osanud ma küll ealeski küsida, see oli nii endastmõistetav nagu hingamine, Sirp ja Gustav Naan.

b) ega nad ei pingutanud küll... need minu kaheksandikud. Poster oli ju valmis, aga ei mingit huvi või soovi oma tööd teistele tutvustada. Ja nii nad siis seisid seal troppis nagu tropid. 

c) pool klassi kadus tuhamäele jõudmata ning ega mingit karistust ei järgnenud. Pole olnud jaksu sellega tegeleda.

d) jäätis kätte ja koju punuma. Ma imetlen Karini entusiasmi ja pühendumus, stoilist rahu ja usku noorte avanemisse. Aga paneeldiskussioon oli tõeliselt lahe. 

Elu ameerika mägedel

Püüad oma arust olla tubli ja toimekas, teed ja vahel teed ka valesti, ei mõtle piisavalt läbi. Ja siis saad vastu päeid ja jalgu. Verbaalselt. Aga ikkagi on mõru maik suus ning tahaks kulmu kortsutades tõmmata teki üle pea ning öelda, et mina nii ei mängi.

Tundidega sain hakkama, kuigi briljantsed need just ei olnud. Aga lastevanemate jaoks enam esitlust koostada ei jõudnud. Improviseerisin ja puterdasin, jätsin pisut kohtlase mulje. Aga tegin oma parima. Aga ikka on päeva lõpus tunne, et olen totaalne Äpu ning laste usaldamine minu hoole alla on pisut enneaegne ettevõtmine isegi kui olen 53.
Pähesaamise päev, ütleks kahe sõnaga.
a) Kui tuba on segamini, siis on naine lohakas.
b) Kui lapse tuba on segamini, siis on ema lohakas.
c) Kui info edastamine on puudulik, siis on koostöö olematu ja tandem saamatu.
d) Kui õpetajad ei oska matkapäeval turvalisust tagada, siis ... kasutades lapsevanema sõnu - kuidas nii saab? Nad on ju alles lapsed ja koju said läbimärgadena, kiivreid ei nõutud, helkurveste polnud, karjääri teedel sõidavad suured autod ja lapsed olid üks sellises ohtlikus kohas. Jutt jumala õige, raputan tuhka pähe, aga enesetunne paremaks ikka ei lähe. Rõõm, et sai pakutud põnevat tegevust, haihtub tehniliste üksikasjade ja läbimõtlematuse sohu.
e) Kui koolis õpilased ei õpi, siis on õpetaja saamatu. Matemaatikas tehakse mõttetusi, inglise keele tase on olematu, vene keeles teevad lapsed räigeid vigu. Mida me seal koolis siis ikka teeme - ainult tilu-lilu ja projektid ning tõsisem õppimine on kusagile kadunud. Ilus fassaad ja üle Eesti kuulsus on mull???
f) Kus on õpetajate päeva puudutav info ja kes seda kinni hoiab? Saime pisut veerema, aga ikkagi pidin kõhu sisse tõmbama ja tüestama, et mina seekord küll see pahalane pole.
g) Kui lubasin projekti kirjutada oma klassile ja nüüd on kaheksas a ka pundis, siis on õpetaja valetaja?
h) Kus on Kristjan ja miks ta ei tulnud klassi jaoks pildile? Kas ta ei hooli meist/neist/oma klassist?
i) Mida hakata peale olukorras kus, koolitused langevad kokku ja tuleb otsustada - Ettevõtliku kooli metoodika või siis PÕK? Ja miks ma ei jõua infopäevale, kus tehakse kõik puust ja punaseks kuidas seda e-taotlust täita?
j) Mis eksperdiks ma siis ikka selle ettevõtlikkuse osas kõlban? Mida tean mina ärimudeli lõuendist??  MUHVIGI. on aus vastus, aga nädala pärast juba oskan. Ausõna. Kas see on liigne ambitsioonikus? Ja kuidas ma sinna Suure Tõllu majasse saan??
k) Kui kohe on algamas TÖFF ja siis tulevad uhked targad ja igati esinduslikud vilistlased, siis kas suudavad meie lapsed olla tasemel? On see eeltöö , mida tegime, piisav, et tekiksid seosed? Kas õigustame usaldust?
l) Kui paneeldiskussioon on sihuke lahjake, siis mida me sellega õpilastele õpetame? Ja kas läheb tuliseks või on leige?
m) Mida meie klass siis ikka teeb seal messil? Mul pole õrna halli aimugi.... ja kui isegi muretseda ei oska, siis olen klassijuhatajana ka ikke saamatu.
n) Kui nüüd aus olla, siis pidi juba esmaspäeval valmis saama meie matkapäeva plakat, mida lihtsalt veel ei ole... on vaid roosa paber Kristjani kabinetis. Kui ma ei suuda organiseerida seda, kas ma olen siis kõlbmatu klassijuhataja?
o) Kui ma pildistamisele ei jõudnud, sest ei osanud tundi varem kokku tõmmata, kas ma olen siis üleliigne?
p) Kui ma Jakovi pildi tellimise lehe oma laualt leidsin, siis ... (kurja, pole sõnu, aga kiirustades unustasin maha ), kes on süüdi?
r) Ja kuidas neid puudumisi sinna stuudiumi märgitakse - mis on kinnitamata vanema esitatud tõendid? Mina ja minu suutmatus paberitööd teha... Kas ma olen ikka õige amti juures?
s) Kui ma korrapidajaks ei läinud ja oma kapsasalatit närisin, kas ma siis tõstsin oma isiklikud vajadused kõrgemale kui kooli kokkulepitud väärtused?
t) Kui ma nüüd oma patustamistega olen kilo juurde võtnud, kas ma siis olen pidetu ja tahtejõuetu ludru?

 Metsa need küsimused.....

Pean vist ära lõpetama, Suurema osa viltu läinud päevast sain siia kokku vahutatud ja siis peaks ju hingel ometigi kergem hakkama. Milles ma ka enam kindle ei ole.

Laps vahutas ratsutamise kohta... et hobuseid ei hooldata nii hästi ja trenn (kordetamine) on pühapäeval jama ja Mare ei ole hingega asja juures...

Kristjan vahutas lastevanemate pretensioonidele vastata - et ei karju ja idioot ning debiilik on küsimused , et alustada konstruktiivset kemlemist teismelistega ning matemaatika lehekülgede kaupa mõisteid on oluline sõnavara selles tunnis....

Mees vahutas, et miks ei sära elamine nii klantsilt nagu ta tahaks. Ja millal köök korda saab.

Madli vahutas nohu pärast, mis elada ei lase ja töökoormuse pärast, mis veskikivina kaela on langenud....

Ja õues on 19. september, auto termomeeter näitas kell 21.00 paiku 19 kraadi sooja. Ma hakkan uskuma kliima soojenemist...

Uhh ...

Juba kaks nädalit koolis toimetatud nagu niuhti. Mitte et ma nüüd loeks, aga ma pakun, et 33 nädalat on veel vastu panna ning lisaks ka hulk vaheaegasid . Ja elu on lill :)

Et kõik ausalt ära rääkida, siis hakkas kool ikka seekord kolmandal septembril. Ja meie esimese septembri klubi sai ka kokku kolmandamal - Jäägri grilli maa-alusest osast on saanud suur, mahukas ja maapealne värk. Nagu ikka salat ja siis praad ja siis magustoit - Maire kommid ning väike naps brändist, mida olin talle sünnipäevaks kinkinud.
Ja mis meil muud ikka kui suvemuljed ja siis klasside kokkusaamised. Nelli Hiiumaal, Maire Kiviõlis, meie Olette ja Külliga liigutasime niisama kõrvu.

Koolimja juures oli esimesel koolipäeval juba toimekas Vilje end kella viieks ka asutamas kodu poole...Eks see esimene klass võtab võhmale ikka, nad olid nii lahedad aktusel. Jalad veel toolidelt põrandale ei ulatunud, jaksu kuulata oli napilt, 12. klassi noored isegi ei üritanud neile kõnet pidada.  Ja ega nad poleks ka kuulanud. Nii hiiglama põnev oli kohata vanu tuttavaid ja istuda püüne peal üksteise kõrval. Vaadata aabitsat ja kõrvutada pilte esimesel õpilaspiletil. Ja siis juttu ajada, las need suured seal saalis toimetavad omatahtsi. Ei ole ju võimalik niiiiiii kaua aega mitte midagi teha.
Marietta ja Vilje on siis need esimese klassi uued emmed.


Ja iga esimene päev saab uueks päevaks. Uus koolipäev ning esimesed tunnid. Tunniplaanide vahetumine - hetkel on vist juba neljas plaan, mis meie elu korraldab. Korrapidamise graafik ja valikkursuste nimekirjad teras. Infominutid ja ühine kolmapäevane tööaeg nagu mullugi. Töökoosolekuid nimetame nüüd PÕKkideks. Kõikse usinam tundub olevat 6. klassi materjali üldõppeks vormiv PÕK.
Mis tuletab mulle meelde, et ka mina olen andnud lubaduse ettevõtlikku õpet toetava PÕKi kokku kutsuda...
Üldse olen ma väga usin lubaja :) - töökoosolekud ja TÖFF ja siis see koolitus Saaremaal... ja mida kõike veel. Homme teen ilmselt suure entusiasmiga matkapäeva plakatit, mida noored täna teha ei viitsinud.

Matkapäev

Kui eelmisel aastal kimasime ratastega Uljastele ja olime seal pisukese lõunapausi koos 7a ja 6.a klassiga, siis sel aastal võtsin ette ja panin kinni kanuutamise kohad. Mõningase jahmerdamisega selgus, et hinnad on vahepeal lakke karanud ja ühe õpetatud retke kohta küsitakse 17 eurot nina. Kauplesin 12-le ja sedagi oli palju. Kui paadid broneeritud, siis ma rohkem eriti ei mõelnudki. Mis maksis kätte... tänase jahmatusega politseiseltskonna osas....
Aga et siis järjest...
Kuna kõigil ei olnud rattaid, siis sain umbes autojagu seltskonda koos õunte ja lihapirukatega oma autosse - Angelika ja Roberta, Daniil ja Kermo. Liispet sai ratta ja sõitis teistele järele.
Panin seltskonna teeristist jalgsi astuma ning jäin ootama Kiviõlist tulijaid. Ma olin püüdnud guugeldada seda Sipelgamäge ja arvasin, et see võiks see peatrassi ääres olev mägi olema. Varsti sain uuesti arvata.
Kristjan oli jooksjana rataste järel. Maratoni maitse suus, silkas päris hea tempoga.
Viimased olid Liispet ja Mirtel.

Niisiis tuli tagasi tulla ja väike telefonikõne ütles selgesti, et tegelikult oodati meid tubli tunni juba seal lõhkeainelao teeotsast edasi tee ääres. Vastu tulid ka sirges reas ja korrektselt kiivrites ja uhketes rattakostüümides sitked sellid, kellest ei osanud muud kui et pisukese kulme pani kergitama, et kuidas nad küll sinna karjääri ära olid eksinud...

Niisiis  noortele suund kätte - asfaldini ja siis paremale ja edasi kuni autoni, kus meid oodatakse. Selgus, et ka instruktsioonide kuulamine on keeruline ettevõtmine. Võttis aega enne kui kogu grupp paatideni jõudis ja siis olid inimesed näljased ja janused. Ja mina olin paanikas, et kuidas me küll nii teise inimese aega kulutame ja siis tahtsin veel alet ka saada.
Aga umbes 10 min sebimist lõppes asjaliku instruktaaži ja paatidesse jagamisega.

Nii siis sai alguse eneseavastamisretk kanuudes, kus erinevate takistuste vahel loovides tuli kahe kalda vahele oma meeskonnaga ära mahtuda. Üldiselt ei lollitatud, keegi nimme jama ei korraldanud ja isegi Reigo õppis oma paati juhtima. Tagasiteel segasime meeskonnad ära, et saaks einevaid rolle katsetada. 

Karjäärimaastik pakkus igasugust põnevat vaatepilti ning giidi Imre juhtimisel me tõusime kõige kõrgema mäe otsa kuskil keset mittemiskit :).

Vaade oli uhke ja grupipilt sai imeline.

Paar tilka vihma ei teinud ka midagi, andsid hoopis vürtsi juurde. Noortele meeldis.

Tagasitee Kristjani manitsustega, et korralik tuleb olla.... rattarodu asus teele.
Kusagil jalutasid Daniila ja Kermo, meid ei jaksanud ära oodata Monica ja Madli Liis, Viktoria sai tagasi oma ratta, et koju sõita. Joonistusi ma ei küsinudki... kui meeles on, siis homme peaks küsima.

Mis me õppisime?
Karjas kimamine kuhugi ei vii õigesse kohta.
Ka Kristjaniga saab eksida eikuhugi.
Instruktsioonide järgimine on keeruline.
Ohtusnõuded unustasime ahjupeale - polnud kiivreid ja helkurveste, ka õpetajatel. Nimekirjast rääkimata.
Pool klassi oli puudu.
Sipelgamägi on kuskil nö ladustavate tulevaste tuulikute juures.
Joogivesi õpetaja autos kulus marjaks ära ja sodi tuli ka õpetajal prügikasti viia. Õunakott oli see boonus selle eest.
Guugel paneb karjääris pada.
Mõned lapsed ei julge kanuutada, mõnel lapsel pole jalgratast.
Laiskus on ikka ka probleem.
Karjäär on põnev paik, kus on võimalik kala püüda, seeni korjata, matkata ja niisama loodust imetleda. Isegi kui see on tehismaastik.
Ja oli paras pingutus... ei miskit üle mõistuse ning meeskonnatööd oli vaja ka kohe kindlasti teha.

Viimane paatkond maabub.

Ah jaa, need sirges reas sõitjad osutusid politseinikeks, kes meie ohtusnõudeid eiravat sõitu pahaks panid ja lubasid koolile esildise kirjutada ja meid korrale kutsuda. Nii selgus Lembitu küsimusest esmaspäeval...Saime oma veast aru - ma(me) enam ei tee.....