pühapäev, 22. aprill 2018
reede, 20. aprill 2018
Neljanda viiendiku viimane päev koolis
Kui kogemata satub ajalootundi Mikk Rand kinobussist ja algab lühikoolitus filmitegemisest ning ülesanne näeb ette leida XX sajandi alguse Eesti tuntud tegelane ning teha sellest lühifilm....
Telefonid aga peidavad endas hulgaliselt nimesid ja sestap on üliolulised ajastul, mil pea enam fakte kinni ei pea...
Ja siis oli veel Helenal sünnipäev - Heidi ütles, et Helena on nagu vein, mis läheb ajas ainult paremaks ja kordas juba kuskil 5 aastat tagasi välja öeldud mõtet, et kas Sven Paist ikka teab kui väga tal on naisega vedanud.
Telefonid aga peidavad endas hulgaliselt nimesid ja sestap on üliolulised ajastul, mil pea enam fakte kinni ei pea...
Ja siis oli veel Helenal sünnipäev - Heidi ütles, et Helena on nagu vein, mis läheb ajas ainult paremaks ja kordas juba kuskil 5 aastat tagasi välja öeldud mõtet, et kas Sven Paist ikka teab kui väga tal on naisega vedanud.
pühapäev, 15. aprill 2018
reede, 13. aprill 2018
Kevad
Esimene liblikase - seekord kirju ja kollane koos - või kui püüda kristalselt aus olla, siis nägin liblikat , mis hiljem osutus kollaseks:)
Esimene kevadine konn roomas mööda maanteed - suutsin tast mööda manööverdada.
Esimesed paiselehed - kollased õied turritamas möödunud aasta adrust ja kõrkjasodist. Kevadel on nad kuidagi eriti armsad, suvel kui neid juuri pead peenrast kakkuma, siis mitte nii väga...
Esimene päikeseline NÄDAL - nii võib selle iluga kohe ära harjuda.
Esimene SOE kivi - katsusin mitmed läbi ja see kivi oli tõesti soe ja mõnus.
Esimene haneparv mullusel viljapõllul toitu otsimas... põllutäis hallikas-pruunikaid muhke... (laupäevast, 14.aprillist)
Ja veel ... linnulaul ja rannas patseerivad varesed, taandunud laht, mis jättis mõnusa närvikõdi - kas botastega kivilt kivile hüpates saab kuiva jalaga läbi? Või et kas viimane lahel kükitav jää kannab?
Siin-seal kevadise kütise põletamise tuttav suitsune lõhn, aedades kraapivad inimesed, terrasile päevitama sättinud inime... Esimesed värsked kurgid hapnemas mu köögilaual...Šašlõkipott on juba tühjaks saanud :)
Reedel oli lõpukell.
Tulevane 70. lend asub näitama oma oskusi ja teadmisi, loovust ja küpsust. Minu tibud ju ka kunagi. Aga seekord mind ei kutsutud. Et kas natuke kraabib või ei kraabi. Reet Hiie oli ka majas, aga ka tema ei võtnud sõna. Oli nooruslikku uljust ja ülemeelikust, kahe (eesti ja vene) poole erinev suhtumine - lillekimbud esimesele õpetajale ja Natalja Borodavinale, aga mitte Nellile. Lilled näikse muutuvad reliktiks, mille eest noorem põlvkond maksta ei taha... ja metsast neid ju veel võtta pole. Oli ausat eneseirooniat ja ilusaid sõnu, soove ja varjatud pisaraid ... uue ootus on haaranud noored oma rüppe...Et see uus oleks mõistev ja soe südamele.
Film oli lahe..
Sain tagasi oma projekti - 18 parandust viia sisse... Kurjam.
Esimene kevadine konn roomas mööda maanteed - suutsin tast mööda manööverdada.
Esimesed paiselehed - kollased õied turritamas möödunud aasta adrust ja kõrkjasodist. Kevadel on nad kuidagi eriti armsad, suvel kui neid juuri pead peenrast kakkuma, siis mitte nii väga...
Esimene päikeseline NÄDAL - nii võib selle iluga kohe ära harjuda.
Esimene SOE kivi - katsusin mitmed läbi ja see kivi oli tõesti soe ja mõnus.
Esimene haneparv mullusel viljapõllul toitu otsimas... põllutäis hallikas-pruunikaid muhke... (laupäevast, 14.aprillist)
Ja veel ... linnulaul ja rannas patseerivad varesed, taandunud laht, mis jättis mõnusa närvikõdi - kas botastega kivilt kivile hüpates saab kuiva jalaga läbi? Või et kas viimane lahel kükitav jää kannab?
Siin-seal kevadise kütise põletamise tuttav suitsune lõhn, aedades kraapivad inimesed, terrasile päevitama sättinud inime... Esimesed värsked kurgid hapnemas mu köögilaual...Šašlõkipott on juba tühjaks saanud :)
Reedel oli lõpukell.
Tulevane 70. lend asub näitama oma oskusi ja teadmisi, loovust ja küpsust. Minu tibud ju ka kunagi. Aga seekord mind ei kutsutud. Et kas natuke kraabib või ei kraabi. Reet Hiie oli ka majas, aga ka tema ei võtnud sõna. Oli nooruslikku uljust ja ülemeelikust, kahe (eesti ja vene) poole erinev suhtumine - lillekimbud esimesele õpetajale ja Natalja Borodavinale, aga mitte Nellile. Lilled näikse muutuvad reliktiks, mille eest noorem põlvkond maksta ei taha... ja metsast neid ju veel võtta pole. Oli ausat eneseirooniat ja ilusaid sõnu, soove ja varjatud pisaraid ... uue ootus on haaranud noored oma rüppe...Et see uus oleks mõistev ja soe südamele.
Film oli lahe..
reede, 6. aprill 2018
Minu esimene klassiöö
Tümakas õpetajate puhketoast on midagi, millega mina oma vaikusearmastuses pole harjunud. Paras väsimus on ka ja pisuke olen nõutu... et kuidas see nüüd nii juhtus, et ma siin nede pubekatega üksi olen. Noored on maja peal laiali... nii enam-vähem laiali... otsitakse üksteise seltsi ja pisut edvistamist plikade poolt kuulub sinna juurde.
Olen varunud omale pannkoogimaterjali, aga pole taigna tegemiseni veel jõudnud... ja väsimus istub ka kuklas.. ei viitsi väga kantseldada. Hirm on ka, et mis siis saab kui... paljugi mis võib juhtuda, ütleb mu kooliõpetaja 30 aastane praktiga ja liigagi hästi on meeles kuidas me ise "natuke nalja" tegime. Käisime kollitamas valgete linadega ja mängisime veesõda kolmeliitriste purkidega kuni lõpuks lasketiirus signalisatsiooni tööle panime. Maruvihane treener tuli ikka kella kahe ajal meid korrale kutsuma. Nii et mul on üsna elav fantaasia omaenese kogemuste baasil.
Kevad on väljas.
Esimene nädal, kus öine temperatuur ainult kergelt oli miinustes ja vahtramahl juba jookseb.
Täna oli Kunstide koolis fotonäituse Fotokraatia avamine. Liisul oli väljas kolm tööd. Päris põnevat värvide mängu, karaktereid ja looduse ilu, põnevaid rakursse. Kiideti seda Liispeti uksega tööd. Oli jah sisukas, et tahaks küsida - mis oli hetk enne ja mis on ukse taga? Kas räämas fassaad on vaid fassaad, mis on petlik silmamoondus ja kuidas see kass nii stoilise rahuga seal istuma sätitud sai. Ja see interaktsioon treppide, uste, käsipuu ja lagunenud krohvipinna vahel.
Päris palju rahvast oli ja Risto Lindeberg ka... võim. Ja täiskasvanud käivad ka pildistamist õppimas. Lahe. Ja Külli koob vaipa.. selline teraapiline tegevus. Kes küpsetab leiba ja kes koob vaipa.... Uhke muster oli.. igatahes.
Hullumeelne nädal. Täis koosolekuid, rööprähklemist, samm sammu haaval liikumist PÜHA TÕE poole. Mida muud me siis ikka otsime kui tõde ja siis õnne ja siis õiglust.
Panen kirja ka selle, et tegelikult on mu usk inimkonna headusesse saanud kuidagi kinnitust, täiesti ootamatult ja uskumatutes olukordades on inimesi, kes hoolivad, kes on su kõrval ja kes ei astu ükskõikselt mööda. Näiteks see mu kinnijäämine lumehange karjääris. Rannel oli see, kellele labidatega öös jalutav inimene tundus kahtlane ja kes abi pakkus ja reaalselt aitas mu sealt jama seest välja. Aitäh. Ja need võhivõõrad - kellele mu morn autos lebamine tundus olevat kahtlane ja kes tulid küsima, et kas kõik on ikka hästi. Tänan teid, tundmatud. Ja nüüd siis Ber, kes on valmis tulema lennujaama vastu ning meid kantseldama kuigi võiks võtta nagu tüütuid sissetrügijaid ja mitte nii palju muretseda. Tuhat tänu. See annab lootust - hoolimine ja tugi on olemas. Maailmas ruulivad HEAD inimesed.
Üks klass on kummaliselt vaikselt hajunud koolipeale. Soojendatakse ahjus pitsat, poisid on söönud ja kraanikauss musti nõusid täis, musa ja live-ülekanded on need, millega noored end lõbustavad.
Ilja laulab ja seltskond trambib kaasa... . Kas peaks keelama? Aknapealne oli täis red bulli...nunuh, tundub, et magamisega on täna öösel kööga. Mu pannkoogitagen on külmkapis ootel... et tubli tunni pärast võib hakata tegema... Ühisest söömisest on saanud vaikne nahistamine seltskondades.
Minu õppetunnid - kontrolli üle, Marjega ma rääkisin, aga muud ei uurinud. Oma viga. Koristajad olid närvis, et teismeliste jõuk omatahtsi majapeal tegutseb. Segadus klassidega, segadus tegemistega, söömine individuaalne. Matid peavad tagasi saama korrektsesse hunnikusse, maja peab olema korras ja homsed 1. klassi lapsevanemad peavad ka kooli nägema normaalses korras. Mitte tiinekate laga.
Söödetud - ajasin Dima ja Saša pitsad soojaks. Tüdrukud tegid endale teed, kusagil allkorrusel (võimlas) on tšill ja hangimine. Joon vett ja ei söö, sest pisut näljane mina püsib hästi üleval ega haiguta... :P
Njah, kontsert klassis... nii kuum...et põletan huuled ...
Aega on nüüd edasi heietada nädalast. Kolmapäeval oli digipäev - õpilased said harjutada erinevate elektrooniliste keskkondade kasutamist ja õppimist kodus, sai magada nagu mõni kümnendik märkis.
Digipäeva planeerimine oli nagu ikka - ööl enne kella kukkumist toimetasime Kristjaniga ka peale südaööd. Kord oli puudu Külli ja Kord Kaja, kokku me ei saanudki. Istusime siis lastevanemate koosoleku järel mu klassis ja panime kava kokku. Pisut loogilist logisemist seal sees ju oli, mis oleks pikema settimise peale lahendatud saanud, aga nojah...Hindamisjuhendit ka ei olnud. Kristjan oli pealik, tema vastutas ja jõudumööda me siis aitasime :)
Õpetajad alustasid oma
koolituspäevaga kell 9.00 ja minu vedada oli töötuba. Algselt tahtsin teha esitlust, aga ei jaksunud jõudu. Ja lihtsam lahend oli näidata just küsitluse tulemustest siis pärle, mis meid mõtlema peaksid panema.
Nüüd sai isu kirjutada otsa ja ma teen väikese pausi.
Olen varunud omale pannkoogimaterjali, aga pole taigna tegemiseni veel jõudnud... ja väsimus istub ka kuklas.. ei viitsi väga kantseldada. Hirm on ka, et mis siis saab kui... paljugi mis võib juhtuda, ütleb mu kooliõpetaja 30 aastane praktiga ja liigagi hästi on meeles kuidas me ise "natuke nalja" tegime. Käisime kollitamas valgete linadega ja mängisime veesõda kolmeliitriste purkidega kuni lõpuks lasketiirus signalisatsiooni tööle panime. Maruvihane treener tuli ikka kella kahe ajal meid korrale kutsuma. Nii et mul on üsna elav fantaasia omaenese kogemuste baasil.
Kevad on väljas.
Esimene nädal, kus öine temperatuur ainult kergelt oli miinustes ja vahtramahl juba jookseb.
Täna oli Kunstide koolis fotonäituse Fotokraatia avamine. Liisul oli väljas kolm tööd. Päris põnevat värvide mängu, karaktereid ja looduse ilu, põnevaid rakursse. Kiideti seda Liispeti uksega tööd. Oli jah sisukas, et tahaks küsida - mis oli hetk enne ja mis on ukse taga? Kas räämas fassaad on vaid fassaad, mis on petlik silmamoondus ja kuidas see kass nii stoilise rahuga seal istuma sätitud sai. Ja see interaktsioon treppide, uste, käsipuu ja lagunenud krohvipinna vahel.
Päris palju rahvast oli ja Risto Lindeberg ka... võim. Ja täiskasvanud käivad ka pildistamist õppimas. Lahe. Ja Külli koob vaipa.. selline teraapiline tegevus. Kes küpsetab leiba ja kes koob vaipa.... Uhke muster oli.. igatahes.
Hullumeelne nädal. Täis koosolekuid, rööprähklemist, samm sammu haaval liikumist PÜHA TÕE poole. Mida muud me siis ikka otsime kui tõde ja siis õnne ja siis õiglust.
Panen kirja ka selle, et tegelikult on mu usk inimkonna headusesse saanud kuidagi kinnitust, täiesti ootamatult ja uskumatutes olukordades on inimesi, kes hoolivad, kes on su kõrval ja kes ei astu ükskõikselt mööda. Näiteks see mu kinnijäämine lumehange karjääris. Rannel oli see, kellele labidatega öös jalutav inimene tundus kahtlane ja kes abi pakkus ja reaalselt aitas mu sealt jama seest välja. Aitäh. Ja need võhivõõrad - kellele mu morn autos lebamine tundus olevat kahtlane ja kes tulid küsima, et kas kõik on ikka hästi. Tänan teid, tundmatud. Ja nüüd siis Ber, kes on valmis tulema lennujaama vastu ning meid kantseldama kuigi võiks võtta nagu tüütuid sissetrügijaid ja mitte nii palju muretseda. Tuhat tänu. See annab lootust - hoolimine ja tugi on olemas. Maailmas ruulivad HEAD inimesed.
Üks klass on kummaliselt vaikselt hajunud koolipeale. Soojendatakse ahjus pitsat, poisid on söönud ja kraanikauss musti nõusid täis, musa ja live-ülekanded on need, millega noored end lõbustavad.
Ilja laulab ja seltskond trambib kaasa... . Kas peaks keelama? Aknapealne oli täis red bulli...nunuh, tundub, et magamisega on täna öösel kööga. Mu pannkoogitagen on külmkapis ootel... et tubli tunni pärast võib hakata tegema... Ühisest söömisest on saanud vaikne nahistamine seltskondades.
Minu õppetunnid - kontrolli üle, Marjega ma rääkisin, aga muud ei uurinud. Oma viga. Koristajad olid närvis, et teismeliste jõuk omatahtsi majapeal tegutseb. Segadus klassidega, segadus tegemistega, söömine individuaalne. Matid peavad tagasi saama korrektsesse hunnikusse, maja peab olema korras ja homsed 1. klassi lapsevanemad peavad ka kooli nägema normaalses korras. Mitte tiinekate laga.
Söödetud - ajasin Dima ja Saša pitsad soojaks. Tüdrukud tegid endale teed, kusagil allkorrusel (võimlas) on tšill ja hangimine. Joon vett ja ei söö, sest pisut näljane mina püsib hästi üleval ega haiguta... :P
Njah, kontsert klassis... nii kuum...et põletan huuled ...
Aega on nüüd edasi heietada nädalast. Kolmapäeval oli digipäev - õpilased said harjutada erinevate elektrooniliste keskkondade kasutamist ja õppimist kodus, sai magada nagu mõni kümnendik märkis.
Digipäeva planeerimine oli nagu ikka - ööl enne kella kukkumist toimetasime Kristjaniga ka peale südaööd. Kord oli puudu Külli ja Kord Kaja, kokku me ei saanudki. Istusime siis lastevanemate koosoleku järel mu klassis ja panime kava kokku. Pisut loogilist logisemist seal sees ju oli, mis oleks pikema settimise peale lahendatud saanud, aga nojah...Hindamisjuhendit ka ei olnud. Kristjan oli pealik, tema vastutas ja jõudumööda me siis aitasime :)
Õpetajad alustasid oma
koolituspäevaga kell 9.00 ja minu vedada oli töötuba. Algselt tahtsin teha esitlust, aga ei jaksunud jõudu. Ja lihtsam lahend oli näidata just küsitluse tulemustest siis pärle, mis meid mõtlema peaksid panema.
PILVI (ruum 212) - Väärtuste,
eesmärkide sõnastamine ehk mis on meile tähtis?
ANU (ruum 211) – Kujundava hindamise töörühm (jaanuaris
loodud töörühm tegeleb õppimist toetava hindamise teemaga). Keda teema kõnetab,
võib nendega sel päeval liituda.
TIINA (ruum 411) -
Ettevõtlikkus meie kooli sees ja meie
ümber: kuidas me näeme oma kooli ja kuidas meid tajutakse (tagasiside
küsitlusest).
HEIDI (raamatukogu)
– Mis teeb õpetaja õnnelikuks? Jutuks
tuleb kõik see, mis teemakohaselt kaardistatud sai: huumorimeel, tugisüsteem,
rahu + muud märksõnad sõnapilvest.
Nüüd sai isu kirjutada otsa ja ma teen väikese pausi.
esmaspäev, 2. aprill 2018
Ikka esmaspäev, aga nüüd juba aprill
Uskumatu, aga jälle on esmaspäev... uus nädal oma tegemiste-toimetamistega ja seekord tundub nädala sõnaks olevat koosolek...
Ja uskumatus number kaks - jälle algas nädal lumesajuga, ainult et seekord ei tulnud selgimist keskpäeval, vaid udu jagus kuni pimedani.
Selline pilt siis lihavõtte teisel pühal...
Ja udune õhtu...
Spike´i jäljed lumel...
Kuhu kadusid aga lihavõttepühad? Kui neljapäeval pärast projektipäeva ja coachimist koju sain, siis tahtsin ainult magada. No eks oli ikka pisut päärane rööprahklemise päev ka . Projektipäeval sattusime siis kuidagi nii, et Jaanika ja mina olimegi ainult koolis. Ja ega meil polnud mahti kokku saada ega asja arutada, läks selliseks puusalt tulistamiseks. Jaanika koormus oli ilmselt liig. Eks ta ole natuke katki ka pärast ema surma ja kogu seda tohuvabohu koolielus. Selline korraldamata ja samas igaühe enda korraldada. No ja nii ta siis plahvatas sööklas miskite juntsude peale, kes n+1 magustoitu kalasupi asemel keresse vitsutasid. Ja siis sattus sinna Anu ja laua taga istuvad kolleegid, kes ka kuidagi reageerida ei osanud ning oligi konflikt koos.
Juba kolmapäevane koosolek näitas, et meil on närvid krussis. Kokku jooksnud juhe teeb närviliseks, pidevad muutused, muudatused ja muudatuste muudatused...Ühestküljest elus ongi nii, et tee täna plaanid ja oota, mis homne toob, aga kui su isiklik mina selles kaoses piseneb nööpnõelasuuruseks ja pudeneb tolmu, kust sa teda enam üles ei leia, siis on jama majas. Ja tundub, et kevadine vasikatunne lastes teeb isegi kogenumadki meist suht nõutuks. Mis tegelane ma selles majas siis ikka olen, mida kooliks kutsutakse? Või peaks küsima, et mismoodi on õpetaja ikka edasi õpetaja ja siis veel partner ja natuke sotsiaaltöötajat (nt ku lapsik koduga tülli pöörab) ja kui siis peab kogu aeg kõike uut moodi tegema (kujundav hindamine , tagasisidestamine, eelteadmiste testimine, partnerite kaasamine kooliellu, seosed igapäevaeluga, projektid ja lõimingud, eneseanalüüs ja kolleegide tundide külastamine, infotulv, teadmine, et pead olema professionaal, kes igas olukorras peab toime tulema, riigieksamid, lapsevanemad, koosolekud, õppetoolid, tunnustamise süsteemi uutmine, tundide vaatlused Narva kolledži noorte poolt, majas ringi jalutavad külalised, lahtised uksed, klassiööd, KIK-i projektid ja Erasmus+ ja eTwinning ja Innove ka veel oma projektidega... ja Putini presidendivalimised ka takkapihta :P). Oo - digipäev läks meelest. Reflekteerime ja parandame ja parendame. Ja miskil hetkel peaks ju ikka need virna kogunevad tööd ära parandama.. või kuidas?
Nüüd sai vist oma nädalajagu virisemise aega ära kulutatud...et päevas tohtivad 2 minutit sellele kulutada...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka pigem sellest, et leidsime et selle minu kehakaalu taga võib olla probleem, et ma ei oska ei ütelda. Ja millele sa siis nüüd siin ei ütled?? Leivategu võis olla ka see põhjus, miks ma neljapäeval kiiresti kustusin ... ja pinge Innove projektiga, millele ma silmagi pilgutamata Heidi asemel allkirja andsin...
Aitäh Rait, et viitsisid nagamanne kantseldada ja juhendada. Mul oli Sinust suur abi.
Suur Reede oli lapse päralt, kes Arma lahtistel võistlustel takistusi sõitis. Hommikune aeg oli veel nii varajane, et päike polnud härmatist sulatada suutnud. Kõik hiilgas ja umbrohi oli kaetud sädeleva kihiga, mis ta kuidagi eiriliselt väärtuslikuks tegi.
Minu meelest sõitis Liispet päris ilusasti. Kuigi ajas viimase takistuse maha. Ikka oli tubli. Nii kaua kui lapsed hobuste ja tõketega jändasid, olid emmed ka tublid - tegid võileibu ja kohvi kohvikusse müügiks, aitasid seda kohvet pidada ja jõudsid kohati isegi lapsi vaatama. Rahvast oli kohe palju, ma ütleks. Pariisist ja muudest sellistest Virumaa keskustest, kus hobustega toimetatakse. Uhked võigud ja kepsakad täkud, soojaverelised ja araablased ja muu siuke kraam, kellest mul enne Liispeti ratsutamisehuvi puhkemist aimugi polnud. Huvitav , kuidas ma küll sain hakkama 50 aastat oma elust teadmata, mis on valtrap ja kaska ja stekk... Ja päike paistis mis jaksas,
Koju saime alles pisut enne kuut õhtul. No see ka nali omaette. Olin ei harjutamise mõttes lubanud nädal aega öelda toidule pärast kella kuute ei. Coachile lubasin ja iseendale. Kiire arvestus ütles, et suuri sünnipäevi selles nädalas pole ja peaks hakkama saama. Pühad läksid muidugi meelest ja Marje pensionile jäämine. Nali seisnes siis selles, et kui ma koju jõudsin, puudus kuuest vaid 13 minutit. Ahmisin ruttu Grossist ostetud kartulisalati sisse ja sättisin siis veepudeli najal reedet nautima.
Laupäev läks Liispet jälle Armale trenni, mina Spikega mere äärde. Ilm oli imeliselt päiksene, ööd külmad (ikka oma 10 kraadi miinust) ja nii polnud seal mere ääres midagi veel ära sulanud. See tihaste vidin ja jää raksuv nihkumine kalda poole. Õhk oli nii klaar, et virvendas kaamera ees, koer oli lusti täis ja kallas oli jääs. Nii et püüdsin enam mitte kukkuda...
Ja laupäev oli söögitegemise päev - pannkooki ja kartuliputru ja kastet. Kalev kargas ka läbi ning sai oma poole nädala toidu kaasa :). Ja süldiliha keetsin ka ära, ainult süldilõikumiseni pole jõudnud... Ja ei tea ka millal jõuan. Homme, kui eriti tubli olen. Pärast lastevanemate koosolekut? Ise ka usud või?
Ja siis sauna... ja oligi päev õhtul.
Pühapäev oli vedelemise päev - vaadata järgi saated, mis kahe silma vahele olid jäänud. Munade värvimiseni ei jõudnudki. Ma isegi ei mäleta, millal viimati nii laisk sai oldud, aga praktiline meel ütles, et mis sa siin keedad neid mune... Söö hakatuseks kingitud munad ära ja siis keeda juurde kui isu on. Ja nii ma seekord äraviskamiseks neid ei keetnudki. Ealised iseärasused?
Ja siis tuli pühapäeva õhtu kui hakkad muretsema töönädala pärast... muudkui muretsed... paned mõttes kokku nimekirja, mis kõik oleks vaja ära teha. Ohkad südamest parandamata tööde pärast (justnimelt ohkad, sest parandamiseks paraku tahtejõudu ei jätku). Mõtled, et mis pagan selle tunniplaaniga nüüd on ja mis tunnid siis ikkagi tulevad. Ohkad veelkord, sest tööd on ikka parandamata ja mingid südametunnistuse riismed annavad endast märku ja siis otsustad, et pole midagi paremat padjast, öösärgist ja ajakirjast öökapil. Esmaspäev ja töönädal tulevad vääramatu jõuga. Nagunii.
Niisiis on lastevanemate koosolek ja digipäev ja siis Loomefestivali projekti tutvustamise päev ja kuldvillakud ja IT tutvustamine ja klassiöö ka veel. Kui ellu jään, siis elan ikka veel kaua... Nii ma olen end ikka lohutanud. Ja coachi´mine ka. Kuidas seda sõna normaalses eesti keeles kirjutatakse??
Ja uskumatus number kaks - jälle algas nädal lumesajuga, ainult et seekord ei tulnud selgimist keskpäeval, vaid udu jagus kuni pimedani.
Selline pilt siis lihavõtte teisel pühal...
Ja udune õhtu...
Spike´i jäljed lumel...
Kuhu kadusid aga lihavõttepühad? Kui neljapäeval pärast projektipäeva ja coachimist koju sain, siis tahtsin ainult magada. No eks oli ikka pisut päärane rööprahklemise päev ka . Projektipäeval sattusime siis kuidagi nii, et Jaanika ja mina olimegi ainult koolis. Ja ega meil polnud mahti kokku saada ega asja arutada, läks selliseks puusalt tulistamiseks. Jaanika koormus oli ilmselt liig. Eks ta ole natuke katki ka pärast ema surma ja kogu seda tohuvabohu koolielus. Selline korraldamata ja samas igaühe enda korraldada. No ja nii ta siis plahvatas sööklas miskite juntsude peale, kes n+1 magustoitu kalasupi asemel keresse vitsutasid. Ja siis sattus sinna Anu ja laua taga istuvad kolleegid, kes ka kuidagi reageerida ei osanud ning oligi konflikt koos.
Juba kolmapäevane koosolek näitas, et meil on närvid krussis. Kokku jooksnud juhe teeb närviliseks, pidevad muutused, muudatused ja muudatuste muudatused...Ühestküljest elus ongi nii, et tee täna plaanid ja oota, mis homne toob, aga kui su isiklik mina selles kaoses piseneb nööpnõelasuuruseks ja pudeneb tolmu, kust sa teda enam üles ei leia, siis on jama majas. Ja tundub, et kevadine vasikatunne lastes teeb isegi kogenumadki meist suht nõutuks. Mis tegelane ma selles majas siis ikka olen, mida kooliks kutsutakse? Või peaks küsima, et mismoodi on õpetaja ikka edasi õpetaja ja siis veel partner ja natuke sotsiaaltöötajat (nt ku lapsik koduga tülli pöörab) ja kui siis peab kogu aeg kõike uut moodi tegema (kujundav hindamine , tagasisidestamine, eelteadmiste testimine, partnerite kaasamine kooliellu, seosed igapäevaeluga, projektid ja lõimingud, eneseanalüüs ja kolleegide tundide külastamine, infotulv, teadmine, et pead olema professionaal, kes igas olukorras peab toime tulema, riigieksamid, lapsevanemad, koosolekud, õppetoolid, tunnustamise süsteemi uutmine, tundide vaatlused Narva kolledži noorte poolt, majas ringi jalutavad külalised, lahtised uksed, klassiööd, KIK-i projektid ja Erasmus+ ja eTwinning ja Innove ka veel oma projektidega... ja Putini presidendivalimised ka takkapihta :P). Oo - digipäev läks meelest. Reflekteerime ja parandame ja parendame. Ja miskil hetkel peaks ju ikka need virna kogunevad tööd ära parandama.. või kuidas?
Nüüd sai vist oma nädalajagu virisemise aega ära kulutatud...et päevas tohtivad 2 minutit sellele kulutada...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka pigem sellest, et leidsime et selle minu kehakaalu taga võib olla probleem, et ma ei oska ei ütelda. Ja millele sa siis nüüd siin ei ütled?? Leivategu võis olla ka see põhjus, miks ma neljapäeval kiiresti kustusin ... ja pinge Innove projektiga, millele ma silmagi pilgutamata Heidi asemel allkirja andsin...
Aitäh Rait, et viitsisid nagamanne kantseldada ja juhendada. Mul oli Sinust suur abi.
Suur Reede oli lapse päralt, kes Arma lahtistel võistlustel takistusi sõitis. Hommikune aeg oli veel nii varajane, et päike polnud härmatist sulatada suutnud. Kõik hiilgas ja umbrohi oli kaetud sädeleva kihiga, mis ta kuidagi eiriliselt väärtuslikuks tegi.
Minu meelest sõitis Liispet päris ilusasti. Kuigi ajas viimase takistuse maha. Ikka oli tubli. Nii kaua kui lapsed hobuste ja tõketega jändasid, olid emmed ka tublid - tegid võileibu ja kohvi kohvikusse müügiks, aitasid seda kohvet pidada ja jõudsid kohati isegi lapsi vaatama. Rahvast oli kohe palju, ma ütleks. Pariisist ja muudest sellistest Virumaa keskustest, kus hobustega toimetatakse. Uhked võigud ja kepsakad täkud, soojaverelised ja araablased ja muu siuke kraam, kellest mul enne Liispeti ratsutamisehuvi puhkemist aimugi polnud. Huvitav , kuidas ma küll sain hakkama 50 aastat oma elust teadmata, mis on valtrap ja kaska ja stekk... Ja päike paistis mis jaksas,
Koju saime alles pisut enne kuut õhtul. No see ka nali omaette. Olin ei harjutamise mõttes lubanud nädal aega öelda toidule pärast kella kuute ei. Coachile lubasin ja iseendale. Kiire arvestus ütles, et suuri sünnipäevi selles nädalas pole ja peaks hakkama saama. Pühad läksid muidugi meelest ja Marje pensionile jäämine. Nali seisnes siis selles, et kui ma koju jõudsin, puudus kuuest vaid 13 minutit. Ahmisin ruttu Grossist ostetud kartulisalati sisse ja sättisin siis veepudeli najal reedet nautima.
Laupäev läks Liispet jälle Armale trenni, mina Spikega mere äärde. Ilm oli imeliselt päiksene, ööd külmad (ikka oma 10 kraadi miinust) ja nii polnud seal mere ääres midagi veel ära sulanud. See tihaste vidin ja jää raksuv nihkumine kalda poole. Õhk oli nii klaar, et virvendas kaamera ees, koer oli lusti täis ja kallas oli jääs. Nii et püüdsin enam mitte kukkuda...
Ja laupäev oli söögitegemise päev - pannkooki ja kartuliputru ja kastet. Kalev kargas ka läbi ning sai oma poole nädala toidu kaasa :). Ja süldiliha keetsin ka ära, ainult süldilõikumiseni pole jõudnud... Ja ei tea ka millal jõuan. Homme, kui eriti tubli olen. Pärast lastevanemate koosolekut? Ise ka usud või?
Ja siis sauna... ja oligi päev õhtul.
Pühapäev oli vedelemise päev - vaadata järgi saated, mis kahe silma vahele olid jäänud. Munade värvimiseni ei jõudnudki. Ma isegi ei mäleta, millal viimati nii laisk sai oldud, aga praktiline meel ütles, et mis sa siin keedad neid mune... Söö hakatuseks kingitud munad ära ja siis keeda juurde kui isu on. Ja nii ma seekord äraviskamiseks neid ei keetnudki. Ealised iseärasused?
Ja siis tuli pühapäeva õhtu kui hakkad muretsema töönädala pärast... muudkui muretsed... paned mõttes kokku nimekirja, mis kõik oleks vaja ära teha. Ohkad südamest parandamata tööde pärast (justnimelt ohkad, sest parandamiseks paraku tahtejõudu ei jätku). Mõtled, et mis pagan selle tunniplaaniga nüüd on ja mis tunnid siis ikkagi tulevad. Ohkad veelkord, sest tööd on ikka parandamata ja mingid südametunnistuse riismed annavad endast märku ja siis otsustad, et pole midagi paremat padjast, öösärgist ja ajakirjast öökapil. Esmaspäev ja töönädal tulevad vääramatu jõuga. Nagunii.
Niisiis on lastevanemate koosolek ja digipäev ja siis Loomefestivali projekti tutvustamise päev ja kuldvillakud ja IT tutvustamine ja klassiöö ka veel. Kui ellu jään, siis elan ikka veel kaua... Nii ma olen end ikka lohutanud. Ja coachi´mine ka. Kuidas seda sõna normaalses eesti keeles kirjutatakse??
Tellimine:
Postitused (Atom)