Miks see blogi on oluline? Ja miks salajane? Et tegelikult ei ole salajane, ma lihtsalt ei ole reklaami teinud. Oluline? Tont seda teab. Kirjutamine on teraapia ja kellele sa siin ikka neid emotsioone kaela valad? Ja siis on veel hea valada emotsioonid sõnadesse ning siis on nad kusagil väljaspool mind. Ja siis see kunagine mõte kaardistada kooliaastat ja lubadus kirjutada aeg-ajalt Kassandrale. Kirjad Jumalale? Ja eks ma nii ikka analüüsin ka oma tegemisi, panen siia pilte, mida ma telefonist harva kipun vaatama, kaardistan koolis toimunud üritusi ja nii edasi.
Niisiis nädal on läbi ja tegelikult pole olnud kuidagi viitsimist siia midagi kriblada. Isegi emakeelepäeval... aga hakkame algusest.
Esmaspäev - tegin tööd ja nägin vaeva, sest nädal tõotas tulla tihe ning väsitav (mida ta ka tegelikult oli). Kuidagi ei hakanud ideed hargnema selle projekti osas, Türgi partner lõpuks kaotas usu ja ei vastanud mu kirjadele. Aga teistel õnneks usku jätkus. Korjasin Pic numbrid kokku ja hakkasin mõtlema. Ja siis sattusin sellele seriaalile (The Crown) ja ei saanud enne pidama kui olin terve hooaja 10 seeriat ära vaadanud. Tundus olevat minu teadmiste baasil üsna dokumentaalne kunstiline vaade.
Teisipäev - Joosepi sünnipäev ja õppetooli koosolek. Ja Liispet tuli Peetri koolist koju ning oli hullult väsinud. Ja saatsin oma CV sellele inglasele, kelle Diana mulle kaela saatis ja oma projektiidee. Ta muidugi lahkelt pakkus ka abi, aga sel hetkel polnud veel kuskile seda abi lisada.
Kolmapäev - emakeelepäeva kontsert Pille Lill, Oksana Sinkova ja Lea Leiten. Kontserdi sõnum oli armastada ennast ja kõikse seda, mis me ümber on ilusat. Kuulata kaunist muusikat, sest siis muutuvad veekristallid imeliselt helkivateks ja loovad iluimet. Lea Leiten ei jäänudki korralikult pildile, aga tuhka sellest. Meie laste luuletused olid ka põnevad - Mirteli oma meeldis mulle väga. Luuletused sünnivad ka emotsioonist :).
No ja siis üks 10. klassi tund ja kaks tundi tühja tööd - elektrooniline vorm oleks pidanud olema. Ma aga mässasin vana vormiga. Kaks tundi vastu taevast. Olin vist pisut totu, aga mis sest ikka, neljapäevaks sai esialgne versioon valmis ja vähemalt midagi on mul esitada ka. Ja kui Anastasia Vradeli ka esitab - ehk ikka vähemalt ühe projektiga näkkab.
Neljapäev - sain valmis mustandi ja ei leidnud, et olin pop up aknad keelanud, seega ei saanud pdf-i luua ja viimases hädas kirjutasin koguni Archimedesesse. Nu lihtne ju tegelikult - vaata oma ikoonid üle :). Siis oli mu coachimise esimene kord. Ja klassiuksest astus sisse Merlin. Nüüd on ta liignimeks Alver ja see ei tekitanud minus mingit seost. Tema teadis, et mina kui endine tema ajalooõpetaja olin end üles andnud. Aga eks ma ole õppinud hakkama saama... endised õpilased on saanud suurteks, isegi mu omad lapsed on peaaegu vanaks saanud (no oleme siis korrektsed 30+), nii et eks me teed peavadki kusgil lõikuma.
Sain teada, et ma olen parandamatu lobasuu, hajun laiali oma jutuga ja suudan otsa ära unustada, ei ole eriti hea multitaskingus (samal ajal käis arvutis ka Ene Mall Naaritsa turundusseminari kodutöö esitlemine ja eks ma kiikasin sinna arvutisse ikka ka).
Siis veel otsa see turundusseminar - see sai kuidagi mööda minnes tehtud. Kusagil märkmiku vahel on tark paber ja pikemaks juurdlemiseks pole aega olnud. Korraks peaks ju ka kolleegidele miski ettekande tegema. Et iseenesest on põnev teema.
Siis jagus päeva ka Külli sünnipäev ja kell 18.17 marssisin koolist otse sinna. Endal süda valutamas, et mis mu käivast leivajuuretisest saab kui ma seal nii pikalt molutan. Murelikuks tegi Pireti teadmata suunas lahkumine ja vaena Külli sai kõikse aeg telefoni teel asju suunata ja dispetšerit mängida. Suutsin kella 9-ni vastu pidada, siis vedasin end koju ja olin kohe väsinud. Ei tea millest?
Aga leib on püha ja nii ma siis otsustasin puhata. Ja sattusin puhkamise lainele. Kohe kella 22.30-ni. Siis võtsin end kokku ja sain tunniga oma 8 leiba valmis - kolm seemne, kolm peekoni ja kaks küüslaugu. Leivategu on ka omamoodi teraapia - olen korra mustade mõtetega ja kiirustamisega orki kukkunud, sestap tean, et mõtted peavad olema ilusad ja käetunnet ei tohi ära unustada - muidu läheb asi metsa.
No küpsetamine jäi kuskile neljapäeva ja reede vahele.
Reedel olin juba väsinud. Sain oma viis tundi antud, emale kraami koju viidud ja siis viskusin diivanile lösutama. Tukastasin ja vaatasin filme. Sõin ja pesin ära kraanikausis pool nädalat vedelenud nõud, tegin Liispetile valmis risotto ja siis sai laps ka lõpuks kõhu täis. Missugune ema! Tegeleb kõige muuga peale oma lapse huvide.
Laupäev on möödunud päikest imetledes, mees on tõbine ja tundub, et jagas seda va viirust ka minuga. Pisike palavik ja kurk on kibe. Nohu on algamas. Sõitsin lastega Rutjale, puistasin nad Arma tallidesse ja siis nautisin imelist vaadet. Autost, sest tuul oli mere ääres kuidagi väga chilline ja mereäär jäine. Eelmine kukkumine on õlas siiani tunda ja järgmist matsu ma ei tahtnud. Pealegi soojas autos maalida sõnadega maastikku oli ka põnev. Vaatasin valguse ja varjude mängu, linnupaare jäise maastiku koha, kaugemal liikus vaevumärgatavalt laevu... Kummaline, kuidas küll jäävulkaanide kraatritest kasvavad välja kivid. Õigupoolest on see teadmine minu peas, sest enamasti väiksemaid veest väljaturritavaid kive jääst näha ei olegi. Ilm on imeline. ILM on imeline.
Napp tund kodus ja peaaegu tundus juba, et väga ei viitsigi minna. Aga ajasin end püsti ja Meghanit hoidma. Siin ma siis nüüd istun - laps magab, minu oma laps vaatab kodus õudukat ja mina toksin blogi. Kondid on kuidagi kentsakad. Mitte et ma neid enne poleks omanud, aga hetkel tundub, et iga liigutuse juures on võimalik tunda nende olemasolu minu kehas.
Kevad on õhus. Hobustel on kevad sees, Kassidel on kevad kõhus (Sõõrik oli end täna koju vedanud ja isegi Säde käis kodus söömas ükspäev - neljapäev kui ma nüüd mäletan õigesti). Kella kuue paiku on veel valge. Nagu allolevatel piltidel näha. Aga talv paneb ka vastu ja nii lubatakse ka täna ööseks miinus 10-15 kraadi. Uhh. Tihaste laul ja okstel hüplevad linnukesed aga räägivad, et pääsu pole, talv saab otsa.
Ah jaa, Piretiga on kõik korras. Kodus ja terve.
Pühapäevane tegemine on veel ees - lubasin Heidile appi minne kella 11.00 kuni 13.00. Miskid tuleviku tegijad on tulemas.
