Artur Alliksaar - Neli etüüdi | ||
| 1. Aastad on sügavad hauad täis meie ulmade laipu. Kohmakalt, valesti, kaua kootakse tunnete vaipu. Nendesse kootakse püünis, süüme vampiirlikud isud, nendesse kootakse küünis, mis meid kord tükkideks kisub, kootakse teravaid sahku, kootakse otsekui voolust, millega küntakse lahku mõlemat igatsuspoolust. 2. Oleme hilinejad. See on me saatuse tahe. Oleme tilisevad kuljused mastide vahel, hõiskaval narridelaeval, laeval, mis kihutab hukku. Keegi käib tumedal taeval ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku. Mai 1964 3. Peadki ma tõstma ei julgund. Kuu oli kõlisev hõbe. Silmad pooleldi sulgund, astusid piki jõge. Astusid rahutul rühil, hoogavas rusutu-rutus. Loomiseelne ja tühi viirastus maailm su nutus: naerude ähvardav seostus, naljade paljastav paljus, ja sinu pisarais eostus valguse võrratu valjus. 4. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse, pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab ilma, et ta üldse otsiks. Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua ja põdema jään janu võikaid vaevu. Saan haavu unelmate sõjatandril. Ei taha ja ei oskagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis praegu on veel merest kerkimata. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar