To be or not to be...

Spliin

Tuumakate päevade kõrval on sellised tühjemat sorti ajahetki. Olen kordamas oma paastu ja söögipohmell avaldub peavalus, uimasuses ja tüdimuses. Kolm päeva? Viis päeva? Kümme nagu eelmine kord? Ei ole endale posti püsti sättinud kuhuni joosta ... Sitt on olla. (kaheks päevaks seda isu isu ohjata jaguski...)

Olen end tühjaks kirjutanud nende kahe esseega ja ei viitsi hetkel mitte midagi tarka peale hakata. Selline tunne, mis sunnib sind kerra tõmbuma ja mõtlema oma elu üle järele.
"Elu parim päev," hõikab õpilase hääl koridorist. Nooruse vajadus ülivõrrete järele taandub elukogemust korjates tasapisi. Aga vajadus elamuste järgi jääb.
See projekt kui veskikivi kaelas... vajutab mõtted maadligi ning teeb kopsumahu hingamiseks olematuks. Kaeblen või?

Me elu on me elu ainus mõte

    Me elu on me elu ainus mõte.
    See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
    Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
    Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
    
    Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
    mis kuiva säsi õgivad me seest.
    Kord kukud kokku oma kõval toolil.
    Sa tead, ei päästa miski selle eest.
    
    Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
    sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
    Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
    Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Doris Kareva

oksüümoron kirj näiv vasturääkivus, näit. magus valu

Kirjanduse puhul saab rääkida näilisusest, aga elus? Või siis on elu näiline ja kirjandus reaalsus? 

Kas elu on ka oksüümoron?

Miks on alati küsimusi rohkem kui vastuseid? 

Veel üks uudissõna - klebar - see on kleepsuga märkmepaber..

Koer Spike lõpetas kooli, aga näksib mind ikka hommikuti varrukast...

Anu valguses ja varjus...ja meie renessansitund teisipäeval üheteistkümnendikega.

Esmaspäev...

Kollisioon - vastuoluliste huvide, püüdluste v. jõudude kokkupõrge.

Kõik valitsused valetavad (All Governments Lie, Kanada 2016)

Kirjutada tõtt, kaitsta nõrku tugevate eest, võidelda ebaõigluse vastu, pakkuda leevendavat perspektiivi inimkonna viha ja hirmu hajutamiseks, lootuses, et ükskord tuleb maailm, kus me suudame nautida erinevusi inimeste aias, selle asemel, et nende pärast üksteist tappa. I.F.Stone

Pean homme pidama loengut renessanssi olemusest ja sellest, mis on pöördeline aeg... Loen ja vaimustun.

• Maa kaotas Koperniku teooriaga oma kosmilise eesõiguse ning poetus planeetide hulka. Inimesest sai liikuva kosmilise tolmuraasukese asukas.  
• Giorgio Vasari 1550 "Silmapaistvaimate maalikunstnike, skulptorite ja arhitektide elu"
• Inimese sisemaailm läbi  portree kombineerituna maastikuelementide või olustikuga. Inimlikud tunded ja elurõõm versus keskaegne härdus.
• Kunst saab looja nime - inimese isikupära ja saavutused on olulised.
• Huvi teoreetiliste küsimuste vastu - kuidas kajastada moodsat aega ehituskunsti kaudu? Kuidas saavutada ehitises harmoonia ja tasakaal, et ehitis mõjuks kui monument inimesele- loojale? Kas Donato Bramante ja Michelangelo ehitasid mälestusmärgi endale või paavstivõimule või oma ajastule?
• Miks meie ei õpi muude keelte hulgas märkide salakeelt, et lugeda ridade vahelt pilte ja ajastut? Kas me oma ajastutki oskame lugeda? 
• Fibonacci jada ja kuldlõige - mõjub harmooniliselt ja tekitab hea tunde. Ilu kui maailmapäästja (Igor Mang).

Õpetaja on unikaalne elukutse, kus mõtted paiknevad justkui jäämäe diagrammis. Veepealne osa on igapäevane suhtlemine, õpetusivade külvamine hingepinnasesse, emotsioonide talletamine mälusoppidesse ning teatud käitumismustrite kordamine. Veealune tükk pakub põnevust veel aastakümnete taha, mil mõni su endine õpilane vilistlasõhtul nööbist võtab ja küsib:“ Õpetaja, kas te mäletate…?“ Mõni mõte, mida idanema sattunud viljakale mullale, on muutnud maailma noore jaoks tähenduslikuks, mõni teadmine andnud võtme edasiste varalaegaste avamiseks, mõni valus kogemus õpetanud elus hakkamasaamist  ja sirget selga, mõni arutelu harutanud selgemaks tunnete puntra. Õpetajana kasvad koos noortega, mõnes valdkonnas rühid meeleheitlikult sammu pidamiseks (näiteks progemine), kusagil naudid võimalust pista ideepoegasid noorte vaimustunud pihkudesse , andmaks loomingule indu, vahetevahel oled nördinud, et arutlus Nobeli preemiale ei kvalifitseeru.Õpetaja on unikaalne elukutse, kus mõtted paiknevad justkui jäämäe diagrammis. Veepealne osa on igapäevane suhtlemine, õpetusivade külvamine hingepinnasesse, emotsioonide talletamine mälusoppidesse ning teatud käitumismustrite kordamine. Veealune tükk pakub põnevust veel aastakümnete taha, mil mõni su endine õpilane vilistlasõhtul nööbist võtab ja küsib:“ Õpetaja, kas te mäletate…?“ Mõni mõte, mida idanema sattunud viljakale mullale, on muutnud maailma noore jaoks tähenduslikuks, mõni teadmine andnud võtme edasiste varalaegaste avamiseks, mõni valus kogemus õpetanud elus hakkamasaamist  ja sirget selga, mõni arutelu harutanud selgemaks tunnete puntra. Õpetajana kasvad koos noortega, mõnes valdkonnas rühid meeleheitlikult sammu pidamiseks (näiteks progemine), kusagil naudid võimalust pista ideepoegasid noorte vaimustunud pihkudesse , andmaks loomingule indu, vahetevahel oled nördinud, et arutlus Nobeli preemiale ei kvalifitseeru.

Pühapäevõhtused valikud

Üürike novembripäev
kinkis päikesekiire
nopin ta üles
kui kalli kingituse

kell viis laiutab
akna taga  pimedus
mustmiljon töömõtet
piilumas lukuaugust

esmaspäev lävepakul seisatab

küntud põllul turritab roheline kapsaleht

vettinud sügishommikus kümblev varblane

seisev vesi   teeserva ilmestamas

roheline männisalu halli sambliku võrgus

millest mõtleb sügis?

Uuendada ID kaardi sertifikaate?
Lugeda töid ja kirjutada kommentaare?
Otsida teksti ristisõjast?
Teha süüa järgnevaks nädalaks?
Kirjutada aruannet?
Vaadata telekat?
Pühenduda App Inventorile?
Lugeda oma uut raamatut Romanovitest?
Lugeda edasi Vadi raamatut?
Valmistada klassijuhatajatunniks?
Igatseda sooja päikest ?
Korjata põrandalt sinna Meghanist jäänud lelusid?
Minna magama?
Sundida end avama märkmikku järgnevast nädalast?
Vastata meilidele?
Kirjutada blogisse mõtteid?
Uurida renessanssiajastu inimest?
Minna välja mugavusest ja toasoojast?

Olla või olla või olla?

Koolitused! Koolitused? Koolitused...

Kaks koolitust ühel nädalal - eks ta pisut palju ole, aga teisalt... pakutud võimalustest tuleb kinni haarata ning samas, kui end augustis kirja paned kuhugi, siis tegelikult ju ei tea, kuidas ajad kulgevad.  Aga nad kulgevad omasoodu.

Niisiis: KOOLITUS nr 1. Meediatekstide analüüs on pealkirjaks kui ma registreerisin (ametlikult praktikumid meediapädevuse tõstmiseks koolides ning raha loe: õla alla pannud British Council, HTM ja Integratsiooni Sihtasutus), koolitaja Maarja Lõhmus (Aivo Lõhmuse lesk ja kunagise nimega Maarja Pärl leidsin ta saated err.ee arhiivist - see Ermitaaži seeia tundus olevat kena kuulata, kui oled kuskile pannud idanema seemne, et peaks seal ikka ära käima. Ma märkasin ta seksikat kleiti, mis rõhutas lõhikut küljel.).
Eesti Teadusinfosüsteem andis meetrise rea tema tegemisi ja vikipeedia kolm rida... lausa imeline.
 Esialgu tundus olevat pisut hüplik (nagu ikka kui aeg on piiratud ja tahaks võtta maksimumi... st jagada oma teadmisi, lahendada ülesandeid, vaadata videosid vms).  Minu kaaskoolitajate seas oli päris palju vene koolide ja kutsekoolide õpetajaid ja eesmärk oli ilmselt promoda meediaõpetuse kursuse valmivat versiooni, mis annaks kaasaja noorele oskuse meediamaastikul (trüki-, audio- ja sotsiaalmeedia) maastikul orienteeruda... Minu ambitsioon oli pigem ajaloo perspektiiv ( digitaliseeritud ajalehed) kombineerituna ühiskonnaõpetuse vaatega.

Meid oli kena kümneliikmeline seltskond. Salva saalis keset noorte kunstnike näitust. Naabruses projekti sada kunstitööd saja minuti jooksul. Pisut kaugemal veel üks põnev näitus, aga sellest mõni rida hiljem.
 Kohvipausid ja lõuna mahtus ka selle nelja ja poole tunni sisse. Kaamera filmis, aga mingil hetkel suutsin selle hoopis unustada.
 Jõudsin mõelda, et kui poleks nõukaaegne kooliskäija olnud, ehk siis isegi mõtleks ajakirjanikuks hakkamise peale...Põnev on see maailm erinevate kohtumiste ja riivetega. Millessegi saad süveneda, midagi puudutad justkui juhuslikult ja nendest põgusatest hetkedest lood tervikut. oskus eristada detaili kui osa tervikust ning samas mitte kaotada terviklikku pilti. Joosep ju meil on ajakirjanikust õpetaja, äkki võiks siis olla õpetajast ajakirjanik??

Algul kaardistasime meediamaastikku teljestikul saated skaalal, et emotsionaalne ja tähenduslik (või oli see informatiivne?) Siis rääkisime Eesti ajakirjandusest ja kõrvu paitasid sellised sõnad nagu kvintessents (mis pattu tunnistada, tuli järgi vaadata nii tähendus kui õigekiri - kõige olulisem osa/põhituum) ja travesteerima (kasvatada uut põlvkonda läbi Eesti kultuuri mitmekihilises maailmas travesteerima), Eesti ühiskonna eripära refleksiivsus, mille sees on latentselt kultuuriline pürgimine , poststrukturalistlik, dualistlik maailm ja autonoomsus (maailm kui keskkond ja inimesed kui subjektid maailmas), ambivalentne (taas eki.ee abi  ja tähenduseks kaksipidine) jne.

Mõned mõtted konspektiridadest:

• Ühiskonna jaoks ei ole primaarne poliitiline sfäär, vaid oluline on kultuuriline sfäär (ajakirjandus võtab poliitilisest sfäärist infot (allikaid) ning analüüsib läbi kultuuriprisma). 
• Meie ajakirjanduses on väga nõrk majandusliku ja demokraatliku ajakirjanduse mõõde, seda tuleks õppida kajastama välis-Eesti ajakirjanduse kaudu.
• Soome kodu on valge (versus Eesti madalad mustad laed ning murede pimedus).
• Eesti kultuuri geniaalsus võimaldab olla inimesel tema ise ning vaja on vaid leida oma roll ühiskonnas.
• Kas Eesti bränd maailmas võiks olla öko-Eesti?
• Avalikkuse kvaliteedi küsimus kui murekoht.
• Diagnoos mulle: vähenõudlikkus Eesti ühiskonnas on probleem
• Eesti rikkus on kultuuriline mitmekesisus: poliitiline unifitseerumine ning kultuuriline paljusus.
• Ei ole keelatud küsimusi, sest iga põlvkond peab oma aja ise mõtestama, täitma neile oluste märkidega.
• Milline on noorte inimeste infoväli, kus nad toimetavad ja kas see võimaldab neil oma eluga hakkama saada?
• Ajakirjandus ei saa olla monolood, see on alati refleksiivne ja (mõtteline) dialoog.
• Sotsiaalmeedia on ambivalentne, võrreldes tavameediaga on erinev ainult vorm ja kasutatav kood.
• Õpetaja eneseharimise kursus õpilaste abiga.
• Sellel seminaril ei lase me midagi pudiks minna.

Kirjutasime uudise kes? kus? millal? mida? miks ja kuidas kui laiendused (meil oli Punamütsike tegelane ja krimiuudise laadi) ning koostasime reportaaži (üks detail-üks inimene - üks keskkond ja üks üldistus). Balletikingad - baleriin - teater kui keskkond - elu on teater?

Noppisin üles kaks nime: indrek Ibrus (digikultuur) ja Arnold Matteus (arhitektuur).

Lõuna sel kursusel kujunes omaette väärtuseks. Toit oli ka hea ja kohupiimane vaarikakook mekkis mõnus. Aga eriliseks tegi see näitus Tatjana Ivushkina Ukraina tikanditest ja mustritest. Õigemini oli näitus märkidest ja märgisüsteemidest, mis selles kultuuriruumis kehtisid kuskil 50-70 aastat tagasi ning mida tänapäeval vähesed lugeda oskavad.
mustrid ja värvid viitasid erinevatele regioonidele Ukrainas. Linane varieerus pehmest kuni jäiga ja koredani. Erinevused neidude (noormeeste) ja abieluinimeste riietuses, mustrid kui elujoon ja selle harras pühadus. Linikud, rätikud ja sõbad erinevate elujuhtumite tarbeks. Rikkus ja vaesus läbi riiete (et kui tüdruku paeltes puudus kollane värv, siis oli perel abi vaja ja kui neiu riietes oli sametit, siis see vihjas jõukusele, voltide arv pidi jakil olema viis või enam, elujoonele ei tohtinud tikkida maasikaid ja pulmadeks tikitud linnukesed nokkapidi koos. Individuaalsus ja samas keskendumine, et need mustrid inimese elust jutustama saada. Mitte lihtsalt tikand, vaid terve teadus ühest rahvast, kes tänapäeval maadleb oma keerulise olevikuga ja ei suuda suures poliitikas kuidagi stabiliseeruda.
https://www.huvikeskus.info/linnagalerii/2017-a-linnagalerii-naitused/tatjana-ivuskina-ukraina-tikandid/

Meie giid (nimegi ei küsinud, aga ta üks vanaema oli pärit Püssist ja teine Saaremaalt Kuressaarest) rääkis pühendunud naisest Tatjanast, kes koos oma emaga on hoidnud ja tulevastele põlvedele säilitanud palju kangaid, mis ukraina elust ning kasakatest, vabadusest ja rikkusest, rahvast, kes oma vabadust ülimalt oluliseks peab. Mingil hetkel ahakkas juba piinlik, et lõunapausist oli ammu saanud juba seminari aeg, aga meie ikka ahmisime seda põnevat lugu endasse ja kuulasime hardalt jutustust tikkimisest kui eluviisist. Arglikele püüetele vihjata, et meil oleks aeg lahkuda oma põhitegevuse juurde sel päeval, saime vastuseks hoopis järgmise loo poisist, kes tõi seda näitust vaatama oma vanavanemad või siis ukrainlasest, kes näitusel koges äratundmisrõõmu, et tema vanaema tikandid olid just sellised või siis sellest, kuidas Tatjana neid väärtuslikke eksponaate Eestisse toob  (ise peseb majapidamisseebiga ja kuivatab ning rullib, sest tikandit ei saa ju murda lihtsalt kokku) või siis sellest, kuidas erinevat kvaliteeti niit võib küll värvina tunduda sarnane, kuid ometigi tikandis erinevalt pleegib ning nii hoopis uue loo jutustab.  Ja me kuulasime edasi, surudes alla kripeldust. Uskumatu vedamine. Aitäh hea inimene sealt klaasist galeriiputkast...

Saabusin tagasi meeled avali ning mõte lendamas. Ei tea, millest oli vahepeal juttu, aga saime ülesane kaardistada teemasid Eesti ajakirjanduses - teemad, mida esitletakse konsensusena, seejärel legitimeeritud vastuoludega teemad, järgnevalt vaikusetekstid ja siis teemad, mida esineb erinevatel teemaväljadel. Need vaikuseteemad on põnevad... 

Milline on nende tähendus meie ühiskonnas? Kuidas on dialoog ja kaasarääkimine nendes teemades korraldatud?

Järgnes kodutöö: iseenda tutvustus läbi oma ümbruse (bränd, intriig ja vastuolu, probleem ja küsimused, mina ja kasvamine subjektiks);  tuleb vaadata Arnold Matteusest filmi ja teha ühe artikli analüüs. 

Kuidas jõuavad tähenduslikud teemad meieni? Juhus või Jumalik sekkumine?

Kirjanik Jan Kaus

Aitäh Anu, et oled mind sel aastal juba mitmeid kordi kättpidi talutanud meie kaasaegse kirjanduse manu. Kirjandustund kirjanikuga ühiskonnaõpetuse tunniks muudetud ajalootunni ajal.
I blokk: vorm
Kirjandus ei ole nagu imeasi või nagu arsti juures käimine, et kui on vaja, siis lähen ja kui vaja ei ole, siis ei lähe ka. Kirjandus kui erinevad perspektiivid ning võimalus mõista. Mõista seda, et asjadest saabki rääkida 1000 erineval moel ja mõistmine on ka mitmetahuline.
Lustisime Raymond Queneau "Stiiliharjutused" (eesti keeles 2007) lugusid.
Märksõnadeks olid: S liini buss/tipptund/noormees pika kaela ja imeliku nööriga kaabuga/ kile hääl/vaba koht bussis/ 2 tundi hiljem/ Saint Lazare/ Cour de Rome/rongijaam/nööp.
Ja siis variatsioonid - nagu skandinaavia krimikirjandus, kõik sõnad s-tähega (sadakond sekundiseieri sõõri, Singeriga saanuks sildem jne), lugu poliitilise kõnena, maagilise realismi võttes (maagiline liblikas ilmestamaks vihmakardina taha varjunud maailma), rock´n ´rollina Smilersi "Käime katuseid mööda" viisil (silmad sulen ja hetkeks viib endast välja mind pruuni kaabuga mees), või siis see eestlase püüe vene keeles rääkida ehk alkohooliku etteaste loost.Pöörane pooltund nautimaks just vormi ilu kirjanduses.

II tund rääkisime kirjanduse sisust. Kirjanduse võimalus rääkida suurtest teemadest nagu armastus, surm, kangelased ja väikesed inimesed. Kirjandus kui suure vabaduse manner ja selle muutumine tarbijalikus maailmas. Et nagu sport on tranformeerunud vaataja teenistusse (üksikstardi asemel ühisstart ja 50 km asemel sprint, sest kes jaksab istuda kaks ja pool tundi ning seda nühkimist vaadata.  (Näited röökivast vasaraheitjast ja 100 meetri tõkkesuusatamisest, et vaatajat paeluda).

Kirjandus annab võimaluse kehastuda kelleks tahame ja liikuda ajas ning ruumis ettepoole ja tahapoole. Ajaloolane minus tõstis pead ja kergitas kulmu - minna 21. sajandi inimesena 15. sajandi maailma... brrr. Kas me oskame lugeda pooltoone ja märke möödunud ajastutest? Me ei saa sageli oma ajastustki aru...
Kirume kuradi kurge, kes auto esiklaasi ära lõhkus, nägemata suurt pilti.
Meil on kogu aeg kiire ja õigus surra enne pensionile saamist, vabadus võtta lips kaelast, kiskjalik huvi end proovile panna, arendav töö käsutäitjana jne
Mina raputab pead ja taandub.... hea teeninduse kuu.

Kirjandus on avatud süsteem, kuhu võib jõuda nii 10- kui 80- aastaselt. Mina olen veel selle põlvkonna inime, kes luges lusti, sest televiisorist tulid Brežnevi maotud kõned (ma mäletan seda pettumust, kui kõnet ei katkestatud, vaid järgnev saade  - enamasti mingi film - lihtsalt mõne muu lühemaga asendati). Lugesin vanaema juures ema kooliõpikutes olevaid katkenedeid, sest muud ju polnud...Sõjale ja rahule ei hakanud hammas 12-14 aastaselt peale. See prantsuse keele tõlke vaatamine oli tüütu.. kui ma nüüd emotsiooni kirjeldan.
Ja siis see ilus lause: ma ootan sind ka siis kui sa ei tule...
I raamat kui luukere kirjaniku kapis, mille korjaks kokku ning põletaks sootuks kui mannetu halva maitse näite.
Rööprähkemine kui vabakutselise elu. Aga sa oled vaba oma aega planeerima.
Jan Kausi õppimiskarjääri suurim saavutus oli maailmakirjanduse eksam Rein Rauale. Ülim nauding (joovastav tunne... ).
Esinemisjulgus on harjutatav. Seda võin mina ka kinnitada.

Mis on inimene?

Kas ingli vari?

Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?

Igaüks meist on pill,

läbi mille võrratuid viise

vilistab Jumala tuul:

hoia,

küll siis hoitakse sind.

Doris Kareva

Ma lihtsalt ei tunne Kausi loomingut....et leida tema näidet. Ma parandan end.

Ma tean, et ma mitte midagi ei tea...

Hommikune kargus ning teadmine, et tunde sisutavad külalised. Olin püüdnud end kurssi viia muudatustega tööturul seoses digitaliseerumisega, aga pidin nentima, et ei tea asjadest suurt midagi. Ega ka eesti keeles lugemist just üleliia palju ei ole. Septembris 2017 oli pealinnas peetud miskit konverentsi sellest, aga töökeel oli ka seal ingliisi keel.
Kaja Kallas oli vene õpilastele tundmata kuju. Ka Siim Kallast ei teatud. Euroopa Parlament - kauge ja arusaamatu, ei haaku vajadustega, parem olla nutitelefonis (Aleks ja Vlad). Pingutasin, et luua mingit tausta, aga kas kohale ka jõudis, sellest pole mul aimugi. Eks homne kirjutis näitab.
Pr Kaja oli punases kleidis ja särav daam. Heidi oli kollas kleidis ja ka säras. Erik oli klaveri najal ja pidi vastutama tehnilise poole eest. Mina olin oma mustases pükstes ja hallis pluusis suht ilmetu tegelane... .
Oskused, mida tulevikus on vaja:

• ettevõtlikkus
• meeskonnatöö
• loovus ja innovatsioon
• probleemilahendamine
• turundus ja müük
• digitaalsed oskused + 1-2 konkreetset oskust (juura ja näiteks õpetamine või siis ärijuhtimine või siis midagi, mis seostub inimestega....

Mis jäi meelde?

 Et aega annab arutust ja kui mitte kohe siis mõne ajapärast (see patendilugu, mida Elisabeth I polnud nõus kinnitama ehk miks ei võetud mehhaanilisi kangastelgi asutusele juba varem) - poliitikud teevad otsuseid ja vahel on mõni poliitiline otsus võrdne poliitilise enesetapuga, sestap otsitakse mõistuse ja ratsionaalsuse ja olude kompromissi.

 Et  kõige efektiivsem on kombinatsioon inimene ja masin - lausa 85% tõhusam kui kumbki pool üksi. Inimene ise on suht mannetu. Andes masinatele oma tööd üle, muutume nõrgemaks... näiteks see füüsilise töö andmine masinatele on muutnud meid füüsiliselt nõrgemateks. Kui me ka mälu oleme andnud masinatele, siis on meie mälu muutunud olematuks ja me ei leia motivatsiooni mälu treenida. Kui me õpetame masinad mõtlema (õigemini vist seostama erinevaid programme teatud etteaimatavate tegevuste raames), siis kas meie suutlikkus mõelda muutub ka olematuks?

Kust läheb piir ja kuidas ravida sõltuvust nutimaailmast ja tehnoloogiast? Kui alkohoolikule öelda, et ära enam tilkagi võta, siis me ju ei saa interneedust välja lülitada.. Et on olemas äpindus, mis mõõdab sinu vererõhku ja aega, mida oled nendes seadmetes veetnud. Ja äpp, mis annab võimaluse kutsikaid laenutada ning mis on kasulik noormeestele, kes ei suuda muidu kontakti luua õrnema sugupoolega...(naised teadagi lähevad nunnude kutsikate liimile).

Et Silicon Valley tegemistel tuleks silma peal pidada. Aga ka seal on häid ja väga häid insenere, kuid napib müügimehi. Oluline on kastist välja mõelda. Tuntumatest infotehnoloogiaettevõtetest asuvad seal Adobe Systems, Apple, eBay, Google, Hewlett-Packard, Intel, Xerox ja Yahoo! - ütleb mulle vikipeedia.Kokkuvõttes ei ole mõtet tuuleveskitega võidelda, tänapäeva ärimudel ütleb, et tuleb nad panna enda heaks tööle. Kui idee on hea ja pole Eestis turgu, siis tuleb suurelt mõeldes asuda maailma vallutama, julgelt tulevikku...Et kaalukausil on ikka ideed ja majanduslik tasuvus ning küsimus, kui palju me tahame juurde maksta....

Raamatud, mida lugeda:

Yuval Noah Harari "Homo Deus", "Sapiens"
Mary Aiken "The Cyber Effect"
Susan Neiman "Why Grow Up"
Nicolas Carr "The glass Cage" ja "The Shallows"
World Bank report "Digital dividends"
Robinson/Acenoglu "Why nations fail"
Cory Doctorow "Information doesn't want to be free"
Henry Kissinger "World order"
Moisis Naim "End of power"
Nick Bostrom "Superintelligence"
Martin Ford "Rise of Robots"

Ma pakun, et kui ma selle lugemisega ühele poole saan, siis on pensioniiga käes ka...