Suvelavastused kõik komponendid olid olemas: mõnus ilm, sõbralikud inimesed, head näitlejad, ladus tekst, hinge puudutav muusika, imeline koht mõisa tiigi ääres, puhvetid ja jäätis, reklaam ja ajaline raam, mis enamikku kohalolijatest kõnetas (mõnda oma isikliku kogemuse toel, mõnda vanemate jutu järgi, mõnda ajalooõpiku kaudu). Ja see jumalik pärnaõite magus lõhn, need natuke torkivad sääsed ja lavastuse lõpus kõlav ühislaul..."Sel künkal algas imeline laas ". Ma tõesti ei teadnud, et need on Jaan Krossi kirjutatud sõnad.
Kuidas rääkida nõuka aja asjadest, mis ei peida metsavenna traagikat, kuid ometigi olid nii jaburad, et praeguse aja noor enam sellest kuidagi aru ei saa. Huumori võti sobib enamasti ikka. Selline üle võlli ja groteskne. Õigupoolest oli etenduses mitu ajastut: 1950. aastate alguse Stalini hirmuaeg, kus klassikuuluvus jäigalt inimesed eri õigustega rühmadesse jagas, siis sujuvalt üle kuuekümnendate seitsmekümnendatesse, kus õpilasmalev ja EÜE vabameelsemate suhete ning pikkade juustega ajastule uue näo andsid (ja muidugi lillelised mustrid ja ajastu mood ka juurde), siis 1980. aastate I poole sünge uusvenestamine, vene keele ja kultuurimõjude laiutamine üle hariduse ja Eesti rahvuse ning siis juba ärkamisaja pooolt Nõukogude mentaliteedi vastu astumine uue põlvkonna poolt. Praegu jäin näpp suus mõtlema, et kui Urbid Soome läksid ja oli 1988, siis kuidas nad nii ohtlikud olid, et neid iga hinna eest kinni tuli panna. Või peaks hoopis arutlema, et kas KGB mõju oli tõesti nii kõikvõimas, et miskit veel ka 1988 ei saanud nende vastu... (nojah, loll küsimus muidugi.. aga ei saanud vist jah). Ja siis juba edasi meie aeg oma jaburustega, kui otsida tuleb pensionistaaži ja tõestada oma õigust haigekassakindlustusele, sissetulekule, dokumentidele ja muu selline.
Iga ajastu on omaette reeglitega, oma uue põlvkonna ja arusaamadega. Seitsmekümnendate sõna on lõngused, ja mendid ja siis tulid hipid ja punkarid ja Propeller, kellel õnnestus koolinoored 1980. a mässuni üles kütta. Viiekümnendatest immitses veel karmide aastate hirmu lõhna, ellujäämine oli eesmärk, mille nimel võis suu kinni hoida ja rusika taskusse suruda. Klassivahede rõhutamine, vaene aeg ja toimetulek oli võimalik vaid kokku hoides, riideid ümber õmmeldes ja muretsedes. Kaheksakümnendate iga vabam hetk aga kasutati võimaluseks pääseda päris vabadusse, sest ei ole ju ette teada. Urbid läksid Ameerikasse ära 1989, siis tundus juba uuem kord minu mäletamist mööda kindlama tulekuga, lootust oli ja ma ei osanud mõista äraminejaid. Sestap ka Urbide vendade minekut.
Siis käivad lavastusest veel läbi stereotüübid... et miilits on loll, et lavakasse sissesaamiseks on vaja magada kellegi tähtsaga, aga kellega? Ja veel, et punkarid on joodikud ja räuskajad, et teletegijad ei hooli esinejatest ja ikka nii edasi.. Vangis istuvad mitte väga ausad kangelased, aga ikka peamiselt selle nõmeda nõuka korra vastalised, et vana kooli (Eesti aja) aus mentaliteet ning töökus oli sidusmaterjal, mis moraalitust vene korrast meid eristas. Ja et mitte sammugi tagasi. Kuni selleni, et usinad tüdrukud hurmuritele kodused tööd ikka ära võivad teha, et silmarõõmu elu kergem oleks. Natuke julm oli Peeter Tooma üle ilkumine, et mõttetud laulud... eks ta oli pigem ikka selline traditsioonides olev konservatiivsem ja kuulekam laulja. Mässaja materjali jäi väheks. Ja alkohol ning vägivald kui üldine taust.
Märksõnad ja detailid - kahekordne raudvoodi, taevasse tõusev kuu, moosipurgid, õllekastid, vana Volga, okastraat ümber puu, kalossid ja villased sokid, mustvalge teler, telefoniputka ja kõikvõimalikest praudest immitsev suitsuvine ja klaasseina taga aimduvad naisefiguurid, marssivad mendid, blatnoide släng... kõik kokku on lugu ajastust, mida enam tagasi ei taha...
Raamatut Urbide elust ei täinud osta....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar