Minu eelteadmised saarest olid nullilähedased, vanausuliste teemat suudan kolme lausega ikka selgitada, aga saarest kui sellisest suurt ei tea(dnud). No ja siis teadsin nende sibula-armastusest ka.
Piirisaarel on kolm küla: Tooni, Saare ja Piiri. Mis vihjab sellele, et erilise loomingulisusega pandud nimed on suupärased ja head meelde jätta. Keskuseks on Tooni ja teised külad asuvad sellise mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Lisaks kolmele külale ka kolm kalmistut, sest kunagi õndsal tsaari-ajal oli saar jaotatud kahe kubermangu vahel ja ega siis ei kõlba ju matta oma kubermangu surnuid teise kubermangu surnuaeda (ehk siis Liivimaa kubermang ja Peterburi kubermang). Ja kuna vanausuliste kõrval oli piirkonda sattunud miskil imelikul moel ka eesti keelt kõnelevaid tšuhnasid, siis nendele ikka ka oma surmajärgne puhkekodu.
Saare elanikke püsivalt umbes 15-20 vahel ja kui suised elanikud ka lisada, siis oma 200. Saarel liikumiseks on hea mõni kastikas või siis auto, millelt maksu ei maksa ja hea kui nummer ikka olemas on. Kütuse ostmiseks laevadele ja autodele on sadamas väike terminali moodi koht. Uhkeim saare hoonetekompleks kuulub Arens Köögid AS juhile, kes aidanud ka saarel mõnda projekti... Aga ilusaid maju , kus keraamiline grill õues, muru niidetud, lillepeenrad rohitud, on veel. Meie kahe jupiga bussike vuras aeglaselt külavahel ja giid tutvustas meitele siis saare elu. Arensite hoone mant edasi oli üle kanali väike parv, mida sai siiapoole ja sinnapoole kanalit sikutada. Sinna me ei jõudnud. Ka kohaliku Titaniku asukoht jäi oma silmaga üle kaemata. Aga muidu kulges reis mõnusas tempos mööda kultuurilooliselt olulisi kohti.
Näiteks sibulapeenrad, mis vanausliste kombe kohaselt kõrgeteks üles tehtud, et tulvavesi kallist saaki ei hävitaks. Ja siis see nali, et ikka tagumik uppis peab kõik umbrohud sealt ära kitkuma, nõnda, et mõnda naist nägupidi ei tunnegi, ikka selle peenarde vahelt välja paistva kehaosa kaudu seostad peenardega. Mida moodsamaks aeg läheb, seda lühemaks lähevad sibulapeenrad, enam ei ole muret saagi müümisega, saab ilusti naabrite-ja naabrite tuttavate vahelise kaubandusega toime.
Koolimajas sai õppetöö otsa kui saarele oli alles jäänud kolm kooliealist last (mingitel andmetel kolm õpetajat ja neli õpilast), kes siis komandeeriti mandrile Mehikoormasse õppima, koolimaja aga laguneb ja kõrge trepp hoone ees räägib ajast, mil üleujutused võimaldasid paadist otse trepile astuda. Millal see nüüd täpselt oli, mine võta kinni. Ühed ütlevad, et 1970 ja teised, et 1986. Aga igatahes on sellistel otsustel enamasti see mõju, et lastega pered kipuvad siis sinna elama, kus on kool pisut kergemini kättesaadav kui seda on Piirisaare. Ma võin vaid aimata, et nende räämas akende taga võisid ehk kunagi kõlada õpetaja manitsused, mitte joosta ja õppida hoolsalt...
Vaatamisväärsused on ka pühakojad ja neid oli saarel mitut masti - oli õigeusu kirik (Peeter-Pauli kirik), aga kuna õigeusulisi on saarel kasinamalt kui kasinalt, siis olla kuskil Räpinas papp, kelle taskus on hinnaline võti, hoones aga jumalateenistusi ei peeta. Ja otse üle tee teisel pool oli vanausuliste palvemaja ase, kus kunagi alustati hooga ehitustäid meie suure idanaabriga kahasse. Valati valmis põrand ja seati paika ka põrandaküte, kommunikatsioonid ja siis jäi asi toppama. Oleks Kalevipoeg elus, oleks ta Peipsi tagant ise need lauad ja palgid toonud, aga praeguse seisuga on valatud plats, mille valmimine palvemajaks enam kui kahtlane. Ajaleheartikkel ütles, et see olla nüüd valatud 2020 ja lisaks on uue palvela jaoks päästetud ikoonid, mida hetkel muinsuskaitse turvab. Selle palvemaja tagant paistis vana kooguga kaev ja rahvasuu teadis rääkida, et selle kaevu vesi olla imettegeva toimega. Aga kuna giid ei soovitanud sinna võssa õnne katsuma minna, sest kaevurakked on mädad, roomajaid saarel ohtraste ja imet võib ka mitte sündida (sestap ta ju ime ongi), siis jäi meist see kaevuvesi maitsmata. Tuleb end karastada Eestimaa suves ja siis oled ka terve. Sest ega arstiabi peale saa lootma jääda.
Siis oli veel üks eurorahade toel valminud palvemaja on naaberkülas, aga et mul ka kolm külanime saavad sassi minna, siis ma igaks juhuks ei hakka siin täpsemaid kohti nimetama. Aga Saare küla kui nüüd ikka täpne olla, on see koht, kus uus palvemaja oma helesiniste seintega tulijat lummab. Giid teadis rääkida, et avamine alles tuleb ja ikoonid ja muu väärtuslik kraam antakse kogudusele ka tagasi. Kui numbritest rääkida, siis suisel aal olla saarel koguni 170 vanausulist.
Aga saarel on veelgi neid vaatamise kohti, mis mandrilt tulija suunurga muigele võtvad. Näiteks külaplats, mis ka kohaliku jalgpallistaadioni aset täida, kus tohib telkida ja kus ka kopter maanduda saab. No kui mälu ei peta, siis jalgpalli on seal ka korra mängitud.
Piirissaare lastele on rajatud uhke mänguväljak, kus Kätti ja Jakob kiikusid, keerutasid ja ronisid ning kus käbid kohalike mändide otsast on ehk parimad mänguasjad sõja pidamiseks, üksteise irriteerimiseks ja muidu tulevasteks olümpiakaarteks harjutamiseks sobivad vahendid. Tõsi, et ega suurt tormlemist mänguväljakul ei olnud ja umbes paar 10-aastast last, keda saarel nägime, olid lahkelt nõus atraktsiooni turistidele loovutama.
On saarel ka piirivalvekordon ja priitahtlike pritsimeeste hoone, aga kui uskuda giidi juttu, siis kkäib piiri valvamine pigem kaamerate ja satelliitide toel ning eriti hoolega tuleb jälgida, et keegi ei läheks üle piiri. Ja kuigi väideti, et neid ametimehi enam saarel ei ole, siis kohaliku külapoe man astusid kohaliku kaupluse uksest välja just kaks politsei vormis inimest ja üks piirivalve laiguline tegelane. Ju nad siis sel päeval olid otsustanud ikka olla kohal ja piiril. Pritsimeestega oli kokkulepe, et jama võib juhtuda ainult nädalavahetusel, kui asjamehed kodus käimas on.
+ https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69129465/meil-siin-piirissaare-vabariigis
https://muinasreisid.blogspot.com/2016/12/piirissaar-ja-peipsimaa-vanausulised.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar