Suveetendus nagu mullu ja muiste - head näitlejad ilus muusika, eriline koht (Kiidjärve), suvi oma eheduses (vihma nii palju, et jaguks kohe mitmetesse õhtutesse), lustakas publik ja pisikesed detailid (telgid kui suve sümbolid...kuni porise heinamaani, teisaldatavad kempsud, kus kipud palvetama, et kas enne sind sees olnud külastaja on nt paberit maha visanud ja kas vetsu seisukord võimaldab hingata või peab selles tegevuses pausiga leppima).
Kuuluse ahelad on üks nunnu laul, mis juhatab sisse teema. Laval liiguvad ajaloolised tegelased - Anna Klas, Bruno Lukk, Eri Klas, Arved Haug, Kalju Terasmaa, Uno Loop... Heliloojad Gennadi Podelski ja Uno Naissoo, Arne Oit ja sõnameister Heldur Karmo. Alguses noored, uljad, ja elupõletamise hapral joonel kulgevad kangelased minu lapsepõlvest. Etenduse lõpus teevad nad kokkuvõtteid oma elust... igaüks elas elu oma moodi ja see hetk kuuekümnendates kui nad koos moodustasid Eesti Raadio meeskvarteti taustana saatmas. Kurb oli tõdeda, et kunagisest kuulsusest võib alles jääda hale vari, kus kitarriga vanameister Uno Loop pisikestes rahvamajades oma esinemisjärjekorda ootas, et siis esitada oma kunagisi hitte müües nii oma elu veeringute eest.
Õigupoolest on etendus kui hetk, kus aeg peatub ja küsib - mis on kuulsuse hind? Ühel hetkel me väsime ringi sõitmisest ja pidudest koos rohkem või vähem tuttavate seltsis. Ühel hetkel pöördub mood ja maitse ning Beatles´i ajastu muusikakeel oli hoopis teistsugune. Ühel hetkel saavad oluliseks eesmärgid mis viivad meid omi radu - kellel siis dirigeerimine maailmalavadel või perekond või siis lahkutakse ... mahajääjatele tundub, et ülekohtuselt vara. Kui oskad tempot reguleerida ja karusellilt, kus restoraniesinemised vahelduvad ringreisidega, maha astuda, siis hoiad oma saatuse ohje enda käes. Nii elas nt Terasmaa pika ja rahulikuma elu keskendudes perele. No vähemalt jäi lavastusest selline joon kõlama. Aga saab ka armuda ja abielluda ja lahutada ja jälle abielluda nagu Eri Klas... Ja ikka elada sisukat ja põnevat elu. Ja millal on õige aeg elus millekski (muusikaks, armastuseks, eneseteostuseks, tööks, lõbutsemiseks) - see on selline tunnetuslik küsimus, millele õiget ega vale vastust ei ole. Aga ere põlemine kulutab ja nii võib leek olla küll valusvalge aga kaua sooja ei anna. Ja tulevad uued põlvkonnad ja uus mood ning vana settib kultuurikihina mälestustesse. Et siis tõusta soojaks sumedaks suveõhtuks ja siis taas hõljuda meie ümber muusikana.
Lustakaid detaile:
- tädi (no minu vanune) lühikestes pükstes, etenduse kirjaga tsärgis ja kollastes kummikutes üle multši jooksmas, et anda ärku - publik on valmis šõuks;
- minu villane pontšo ja see kuidas sellest vett välja väänasin;
- veeloigud milles pärast vihma ujus multš ja millest tuli ikka läbi minna, sest teist teed kaitsva telgi alla saamiseks, polnud;
- Lustiline korravalvur, kes rahva tuju hoidmiseks kildu viskas (mis on head - vetsus pole järjekorda, teine vaatus on algamas jne);
- köstri lehmadena vihma eest pagevad pealtvaatajad olid miskit uut... ja kuna ma suht ees istusin, siis ma nägin vaid kõrval olevat rida tühjana...;
- mürisev auto kusagil tribüüni kõrval ajas alguses ka hinge täis, kas mõnda muud aega kui etenduse aeg tõesti ei saa ajastada;
- Moskvitšiga kohale tuiskavad staarid aastast 1962;
- Liina Tennosaare Anna Klas ja tema poojušhka Eri + näägutav kasuisa Bruno Lukk ;
- moraal: osta endale ikka korralik kilejope, mis selga mahub või võta kaalus alla kui tahad olemasolevasse mahutuda;
- hirm jääda ligunenud põllule autoga kinni;
- kõrvalautost tuli näitsik, kes auto pagasiruumist ettenägelikult botikud jalga pani (ja mina samal ajal oma rihmikutega lootsin hakkama saada);
- paneeritud krevetid ja küüslauguleib (ikka rohkes koguses küüslauku);
- seltsimees Unn ja Moskva kultuuripäevade Kalevipoeg, läbi vihma "Kungla rahvast" kaasa laulev publik;
- soe tunne koju sõites, sest esinejad andsid endast parima, muusika helises hinges edasi ja kuskil hingepõhjas kumas teadmine, et nõuka aja nõmedust pilati ikka täiega ja rikkad ka nutavad;
- ajastus aitas püsida dokumentaalkaadrid videolahenduses; hea võimalus ühendada etenduses absurd ja ajastu; ja et kui on äike, siis tuleb katkestusi ka;
- botikud peaks ostma, sellised uhked, millega teatris käia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar