Lõppu oodates kõlab nagu Godot oodates

 ME OLEME ÜHESKOOS KÄINUD

Maimu Linnamägi

Me oleme üheskoos käinud,
niikaua kui mäletan,
su silmade kaudu ma näinud
nii paljugi – mäletan.
Et sul olid pikemad sammud
ja jõudsamalt jagu said teest,
siis sibasin mina sul kannul
ja käisin su jälgedes
On raske sel pärale jõuda,
kel puudu jääb nõust või väest,
ma ikka võin abi sult nõuda
ja kinni hoida su käest
ja olgu, et kasvangi suureks,
mu kõrval jääd väikeseks sa.
Ma tahaksin olla su juures,
su jälgedes astuda.
Kord kõik asjad otsa saavad,
miski pole otsatu.
Läbi saab kord pakski raamat,
jõgi lõppeb otsa ka.
Koerahänd ja koidusära,
raha, vahukooretort –
saavad otsa, kaovad ära
nagu laul ja nutuhoog.
Lõpp on kord jalgpallimatšil,
unistusel, pikal patsil,
voolikul ja kuusesalul,
lõpp on kord ka kõrvavalul.
Iga asi lõppeb otsa,
saagu lõpp siis halvaks, heaks,
aga kui tal poleks otsa,
asja kahtlaseks me peaks.

Lõpukellakõne 2025

 

Üks vana anekdoot räägib sellest, et kui vanemad saadavad 1. klassi õpilast kooli, siis poiss protesteerib – 12. aastat – mille eest mind nii pika ajaga karistatakse? Tegelikult on vist ikka nii, et kooliaeg kuulub helgemate aegade hulka, kus vanemate hool, koolipoolne vaikne nügimine ja taganttõukamine, turvalisus, kindel rutiin, tuttavad kaaslased (ja õpetajad) aitavad tunda mõnu koolis käimisest. Aga kindel on see, et me kipume asju hindama tagantjärgi ning seetõttu pole mõtet Teile , hääd lõpetajad, veel hakata pidama jutlust kooliaja varjatud väärtustest.

Mis võiks olla kogu selle 12 aasta mõte? Tauri Tallermaa (mälutreener) määratles, et kooli eesmärki kui kohanemise õppimist, me õpetame, kuidas  kohaneda maailmaga.

Olete saanud kohaneda erinevate õpetajatega, klassikaaslastega, klassijuhatajatega, koolidirektoritega

Kohanemine uute võimalustega  - sulguvate uste ning avanevate akendega, muutuvate aastaarvude ja plakatitega koolimaja seintel, traditsioonide muutumisega ja sinusoidsete graafikutega majanduses.

olete kohanenud kooli uue nimega ja sellega, et te saate olla Kiviõli Riigikooli esimene lend (mis on üks ütlemata väärikas ning oluline) ja et koolil võib olla mitmeid õppekohti ja mitmeid keeli, milles õpitakse,

Olete kohanenud õppimise raskusega ning saanud veenduda, et kunagi raske ja keeruline muutub kasvades ja arenedes selleks, mille kohta slängis öelda- iisi-biizi.

Olete kohanenud nutimaailmaga ja jõudnud hetke, kus lõpuks ometi AI õigete küsimuste korral saab valmis keskmisel tasemel tööga, mis tuleb targa pilguga üle vaadata, et seal vigu poleks.

Olete kohanenud uue reaalsusega, et asju tehakse zoomis või teamsis ja isegi koolis õppimist annab toppida arvutikasti. Ja et hakatuseks paneme kõik materjalid Google draivi ja siis viime nad Microsoft süsteemi üle ja et peamine turvarisk arvutimaailmas istub arvuti ja töölaua vahel.

Kohanete, et eksimine on inimlik, eksides õpid kõige rohkem, aga meeldiv on ikka saada tulemus esimese korraga kätte,

Olete kohanenud uue koolisööklaga, kus toit ei ole enam laual ning ise tuleb otsustada kui palju taldrikule kuhjata. Ja diivanitega koridoris ja uute valgustitega ja kooli raamatukogu kokkutõmbumisega ja muuseumi muutumisega koosolekuruumiks ja neljanda korruse klassiakendest vaatab vastu uus linnakese keskväljak ja spordipäevi peetakse linna uuel staadionil.

Olete kohanenud uute hariduslike võimalustega – õmblusteta õpiruum, ennastjuhtiv õpilane, aktiivne õpieesmärkide saavutamine ja uute teadmiste konstrueerimine, ümberpööratud klassiruum, tandemõpe ja mentorlus, kaasava hariduse, erisuste ja isikliku õpitee kujundamisega, töölehtede ja elektrooniliste õpikutega, kogukonna kaasamise, projektõppe, lõimingu, elukestva õppe,  kooliaasta piiride nihkumise ja uute õppekavadega.

Meie, õpetajate, võimalused kujundada teile kaasav, edumeelne ja inspireeriv õpikeskkond, hakkavad ammenduma. Mitte et õppida poleks enam midagi, aga just keskkond jääb kitsaks teie ambitsioonidele ja pealehakkamisele. Sestap on mõistlik teid põllepaeltest lahti lasta ja uskuda, et teist on saanud maailma parimad kohanejad ja te saate hakkama.

 Ja uskuge, juurdekasvuuskumus lubab meil selles teadmises kindel olla.

 PS. Kui miskit jäi arusaamatuks, siis pöörduge klassijuhataja, tugispetsialistide, õppejuhtide, direktori või koolitöötajate poole selgituste saamiseks.

Leivakoolitus 05.-06.04.25

 Jälle tüki maad targem ja veendumus, et õppides saad õnnelikuks (ja väsinuks), ikka toimib.

Olen saanud alumiiniumist leivavormide omanikuks, teinud peenleiba ja soojendanud üles teadmise hapusaia küpsetamise kohta. Lisaks Borodino leib ja teadmised erinevatest jahudest, küpsetamistemperatuuridest ning juuretise säilitamisest. 

Sain teada, et võiga vormi määrimine ei ole just parim idee, sest see läheb kõrbema.

Et leib on valmis kui sisemine temperatuur on 95 kraadi ehk rohkem.

Siis et pole sügavat mõtet hoida külmkapis kümmet erinevat juuretist ning suurtes kogustes, lihtsam ikka paljundada ja aktiviseerida. Lisaks mitte võtta taignast , vaid ikka juuretisest uus poeg.

Et juuretist võib toita ka õunamahlaga ja siis on eriti hõrk lugu ning peakokkade vääriline kraam.

Et teflonist vormid ei kõlba kassisaba alla ka..sest ei kannata kuuma. 

Ja nii need tarkuseterad siis muudkui kogunevad. Ja kilod ka sest saiasöömisest.

Kevad 2025

 Esimene liblikas - päevakoer ja 27.03.25

Esimesed paiselehed 27.03.25

Ja muidugi metsis:

Naistepäev ja poistebänd Alexela 08.03.25

 

TEKO nr 2: täidetud pastad: ravioolid, tortelliinid, angolottid ja kannelloonid

 

angolottid

Ravioolid

angolottid

Tortelliinid

kannelloonid 

Lugeda või mitte lugeda?

 

Lugeda või mitte lugeda?

Ma olen raamatuusku. Isa pööras. Mäletan, et kooliajal oli teler rikkis ja sestap visuaalse vaatamise asemel neelasin raamatuid.  Just neelasin, sest minu jaoks oli  kõige hullem kui kohustusliku kirjanduse vastamine takerdus selle taha, et suur osa klassist polnud raamatut lugenud. Mäletan vaevlemist Fausti juures ja ka Shakespeare´i Hamlet tekitas oma luulevormiga peavalu. Aga lemmikraamatud olid ikka sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“ . Muinasjutud ka meeldisid. Kusagil luku taga oli ka koomiks „Piilupart Donald ja teised“, seda anti vaatamiseks kui vanemad juures olid. Peamiselt küll väikevenna tõttu, kes kippus kääridega ilusaid pilte välja lõikama. Näiteks isa parteipiletist viisnurki. Pärast jama kui palju.

Pole küsimustki, ikka lugeda. Lugeda, sest see võimalus oma mõtetes pilti maalida kirjutatud sõnade järgi, oli erakordselt põnev. Lugeda, sest laused tekitasid võimaluse rännata kuningas Saalomoni kaevadustesse, Aafrika metsadesse, Sannikovi maale või hoopis Egeri müüride taha. Ma sain kohtuda kapten Nemoga, vallutada neljandat kõrgust, küttida mammuteid või tunda hoopis 18. sajandi alguse koolimajas olevat põhukottidest õhkuvat külma kui neid magamiseks tuppa toodi. Emotsioonid nendest rändamistest on talletunud kuhugi mälusoppidesse ja siis tulevad aegade hämarusest taas külla.

Suur osa mu haridusest on olnud lugemine – õpikud, monograafiad, ülevaated, käsiraamatud, sõnastikud. Ortograafia reeglid, võõrsõnad ja kujundlik keel on tulnud raamatutest. Baudrillardi avastasin just ülikoolis kui oli vaja võõrkeelset lektüüri lugeda. Igavesti palju asju maailmas asetus kohale nende graafikute ja mõtete seostamisel. Ajaloolased on oma mõtete esitamisel põhjalikud ja nii on paksu raamatu lugemine pikem protsess, et süveneda, kaaluda erinevaid vaatenurki, tunda kaasa ajastul elanud inimestele, vaimustuda pööretest, mida elu ning muutused pakuvad. See  mitmekihilisuse märkamine on väärtus, et elu kirevus säiliks.

Mitte lugeda? Tänapäeval ehk pakuvad videojuhendid ja filmiklipid tõesti samamoodi infot, aga see on kellegi fantaasia materialiseerumine. See on nagu pakitoit – mõnikord, kui on kiire, siis ok. Kõhtu täidab, aga maitsemeelele ei paku suurt midagi. On poolfabrikaadid, millega harjub, kui laisk olla. Täiskasvanuna on võimalik pisut valida, mida lugeda. Olen leidnud põnevaid raamatuid, mida on soovitanud „Plekktrummi „ saate külalised. Ja nii ma avastasin Akunini tegelased.  Mõni raamat ei kõneta. Ma mäletan vaevlemist Kivirähki raamatu „Rehepapp“ kallal. Ma avasin ta, lugesin lehekülge viis ja panin siis käest, sest ajaloolase haridus segas loodud maailmaga suhestumast. Mis seebi söömine ja tindi joomine? Jura. Aga siis ma avasin raamatu u kuuendat korda ja klikkis, lugesin omaette kodus ja naersin laginal. Laenasin järgmise „Mees, kes teadis ussisõnu“ ja olin vaimustuses. Missugune üldistus, sõnavara, tegelaste galerii! Ja mitte lugeda? Hmm …

Miks siis ei loeta? Et lugemine on kunst ja vajab harjutamist. Ma võin ju mõelda, et ma ei ole ka teab mis kunstnik, sest pole kunstitegemise mõnu veel avastanud. Pingutus on vastik? Lugemine nõuab tähelepanu koondamist, aga sedagi oskust napib. Sõnadest arusaamine on teisenenud, sest arvutis ei viitsi keegi korrektset kirjakeelt kasutada, lühendid ja üksikud sõnad on vallutanud virtuaalse ruumi. Mõnikord pole leitud veel oma teemaderingi ja seda õiget raamatut, mis silmad särama paneb, kaasab ning elamuse loob. Kuidas peaks raamat noore inimesi jõudma kui on kergemaid viise (ja ka opiq pakub juturobotit, mida tik-toki kõrvale kuulata)? Kas paberil raamat sureb välja ja elektroonilised teosed on need, mis nooremale põlvkonnale rohkem korda lähevad? Et seda paksu tellist (köidet) ei viitsi ju nagunii kaasas vedada. Ja ehk jääb nii mõnigi puu siis planeedile Maa hapnikku tootma?

Rahvas algab raamatust ja mul on hea olla oma raamatute keskel. Justkui sõbrad, kes argipäeva värvilisemaks muudavad. Mul on hea ka oma rahva keskel ning tõdeda, et Jaan Krossi teoseid lugedes tuleb ka mul haarata sõnaraamatu järele, sest see eriline sõna pole mulle veel „tere“ öelnud. Mul on rõõm, et eesti kirjanikud on toonud mu ellu apteeker Melchiori ja Meelise ja Joosep Tootsi, aga ka Kadri,  Ma naudin vestlusi kirjanduse teemadel, sest ma saan kindlasti sõnadest aru teistmoodi kui mu tuttavad ning siis jätkub juttu maailmade vahel pikalt. Sõna on sild inimesest inimeseni ja raamatud seovad põlvkondi, sajandeid ja eestikeelne raamat on nüüd 500 aastat eesti rahvast kujundanud, harinud ning sidunud maailma kultuurirahvastega.

Minu esimene TEKO koolitus ehk klassikalised desserdid

Mandliküpsis

Suflee 

12.01.25 kui lund oli üle tüki aja rohkem kui kühveldada jaksad

 Hommikul ei pääsenud majast välja ja kass Säde, kes tundis looduse kutset, tegi aknal pika pausi, enne kui aknast hange hüppas. Ajasin end pool tundi varem voodist välja, et ehk jaksab, aga .. ei jaksanud. Autoni jaksas, aga siis sai selgeks, et u 70-80 cm lund sissesõiduteel on nagunii liiga palju. JA nii see ka jäi. Spike viitsis küll kahlata, et pääseks jooksma, aga ise otsisid mõistusega inimesena traktori abi.

Kell 22.40 traktor ka tuli ja tegi tee puhtaks, natuke jäi meie klibakatesse kaskedesse kinni, aga nii puhtaks ikka sai, et ei pidanud enam hommikul labidaga vehkima. Kondid on kaevamisest hellad ja selgub, et miskid lihased mul ikka on. Need on need, mis päev hiljem suudavad märku anda, et ma olen tööd teinud.

Kristi ütles, et veel üks selline lumesadu ja jõusaalid võib puhkusele saata.

Ja siis tuli kohe sula ja vulisesid veed. Ja teade näitab sooja kraadi ümber terveks nädalaks. Oli seda siis nüüd vaja?

Aastavahetus 2025

Marjel oli kombeks fikseerida uue aasta ilm, 2025 Ilm selline 0 ja -1 vahel pehme ja pilvine, öösel sadas maha lumekiht, mis maa valgeks tegi. Esimene aasta päev oli sula ja sadas vihma, aga edasi lubatakse külmalainet.

Nagu ikka kritiseeritakse ETV aastavahetusprogrammi magedust ja labasust. Nagu ikka lasti rakette ja osa inimkonnast on veendunud , et paugutamine kurjad vaimud minema ajab. Nagu ikka pidasime 1. jaanuaril grillihooaja avamist, aga mitmendat korda see  toimus, ei oska öelda. Nagu ikka oli toas kuusk ja nagu ikka tõime selle koos Liispetiga metsast. Lapselapsed aitasid ehtida ja puu oli uhke oma tuledesäras. Olid uusaastaõnnitlused ja presidendi kõne, olid telefonikõne vennaga ja laste sms-id. Olid nagu ikka miskid hullud, kes maailmaga end suhestada is ole osanud ja tekitasid segadust, pahameelt, leina ja tont teab veel milliseid tundeid (need autoga rahva hulka sõitjad, tulistajad, droonide lennutajad, lennukite allatulistajad jne). Nagu ikka on vene kanalitelt kunagiste hittfilmide tabamine suht õnnemäng ja enam ei viitsi uusaastalubadusi anda. Sel jõuluajal ei näinud ühtegi kui aus olla...

Aga sel aastal polnud sauna, sest saunaahi andis otsad. Polnud pidulauda, sest isa Kalju magu ei võtnud toitu vastu ning mis ma siin endale ikka hakkan kokku keetma keerulisi toiduasju, mida ei jaksa ära süüa. Ei olnud šampust ja ma olin kaine nagu ka eelmisel aastal. Ei olnud kahel vanainimesel koguni isu kuusel küünlaid süüdata. Ei olnud lapsi ja lapselapsi, sest pidune päev keset nädalat ei ärgitanud kedagi koju laekuma. Oli laual soe leib, kuid munavõi jäi tegemata. Oli kuidagi natuke nukker ja mahakäinud tunne ning kui siis veel viimaks tuli teade, et end president Rüütel on lahkunud, siis hakkas selline tunne, et oled jõudnud ajastusse, kus on mõtet koguda emotsioone, aga mitte enam asju. Ja mis sa arvad, mis mu uue aasta esimene ost oli - ikka raamat. Koos lubadusega, et ma pean selle ka läbi lugema kaanest kaaneni. Käimata jäi kalmudel ja süütamata mälestuseks küünlad. 

Nukrust lisas Aili lahkumine - efekti ja pauguga, mis on tema kanguse vääriline. 20. dets viimane tööpäev ja tehtud. Ja ma jäin mõtlema, et mis see siis on,  mis meiega ses aastas toimus, mis lubas nii silmavett kui südamevalu, mis tõi muutusi ja kasinalt kohanemise soovi. Ja kui siia juurde keevitada enda läbikukkumine töövestlusel Jõhvi Gümnaasiumi, siis tulebki nii, et pole sind vanurit enam kellelegi vaja. Ja siis veel juurde Rovaniemis giidi märkus, et ma ka juba eakas + tõdemus, et ei saanud koerasaanist püsti - oledki eakas. Kuuekümnene oli ka vanasti eakas ning jutud sellest, et see on hiline keskiga nüüdsel ajal eriti ei lohuta. 

Ja nii sa siis praedki oma rasvas - vanadus, mu raamatud ja silmaring, mida kellelgi enam vaja pole...Selle tuules ostsin Piirissaarele sõiduks pileti 1. juuliks ja saagu või sitem, täidame selle augu mu hariduses ära.  Rovaniemi sai ka tehtud, nii et mõni heledam laik ikka ka. 

Aasta 2025 on Eesti raamatuaasta - ikkagi 500 aastat esimese eestikeelse raamatu väljaandmisest.

Siis Elvise sünnipäevast möödub 90 aastat.

Aasta loom põder ja aasta lind kormoran.