Tantsupidus 1.kontsert 03.07.25

 

Kotka tee taeva all 04.07.25 Saueaugu

 Mulle tundub, et keegi loeb seda juttu. Aituma sulle huvi tundmast.

Minu teatrikogemuses haigutas auk, nüüd sai see kokku õmmeldud. Teekond Saueaeugu teatritalusse oli pikk ja isegi pisut tüütu, isegi kui Tallinna ringteed mööda sai kihutada 110 sees ja kummid vilisesid. Aga see pikk tee annab võimaluse tagasiteel etenduse kohta ka mõtteid mõlgutada. Ja mulle meeldis see koht, selline tõsiste teatrihuviliste seltskond, vetsujärjekord, vaheajal pakutav hernesupp mehise suitsuliha võileivaga...Parkimine heinamaal, kruusakattega tee, hilisõhtused uduviirud, suvine hetk nappi ööaega ja roheline väli ümberringi. Tsivilisatsiooni lõpp tundus see olevat. Aga see etendus oli väärt jõudma sinna maailma lõppu. Ja tuleb tunnistada, et pilet oli ostetud ette juba aasta. Muidu ei saanud löögile. 

Kihiline ja kihitatud, suhted ja kuvandid me ümber ja me sees, Esimese suurema teemana oli vaatluse all vanemad ja lapsed - ema, kes püüab olla nii isa kui ema eest ja hakkama saada. Olla range ja kasvatada oma lapsed korralikeks inimesteks. Oma moraalinorme ainuõigeks pidades. Isa, kes pere juurest põgeneb ekspeditsioonile ja siis veel kümneks aastaks kütina Siberisse. Ürgne kutse, kus laste igatsus annab ehk ainest kodustele kirjutatavates kirjades. Isa kaugel olek on laste jaoks ränk ja seda isatust on edasises elus keeruline talle andeks anda. Kas ma üldse tahangi andeks anda - näib poeg oma mõtetes vaagivat. Kõik on midagi muud.

Siis on teema ühe pere lapsed. Ajal, mil selle teose tegevus aset leidis, ei olnud kärgperendus nii levinud ja kui saad täiskasvanuna isa matustel teada, et sul on vend, siis on keeruline suhestuda. Seda võib võtta kui põnevat võimalust heita pilk isa eraellu, aga see võib olla ka valus haav, mis on teema, millega niigi pingelises elus tegeleda ei taha.. Aktsepteerida või mitte? Mida ta tahab? Miks ta end sätib järeltulijate ritta ning mis õigusega. Ikkagi sohilaps. Või siis armastuse vili? Oma või võõras? Kas tal on õigus sellele perekondlikule sidemele või siis on ta vesivõsu mis tuleks eemaldad? Kas ühest seemnerakust pärinemine üldse loeb midagi? Kõik on midagi muud.

Lavastaja Priit Põldma on killud meisterlikult kokku lappinud suuremaks tervikuks, mida me nimetame eluks. Elu on töö ja looming, elu on valikute kunst, elu on pere ja lapsed ja naabrid ja kodu. Elu on kasvamine kokku ja lahku, elu on märkamine ja märkamatus. Elu on valgus ja vari, mesi ja tõrv, Selveri köök ja õunastruudel, kohvipott ja vinüülplaadikogu. Elu on lubatu ja keelatu, sarnasused ja erinevused, armastus ja vihkamine. Mida me saame oma elus ise otsustada ja mida otsustavad kõrgemad väed meie eest?  Las õpime näitemängus elu ohjama oma rõõmu ja valu? Kas armastus on midagi muud kui elu? Ja mis roll on muusikal meie elus? See kriipiv, hingepaelu paitav ja ärritav, ajatu ja eriline, elus ja salvestatud, mis viib meid sõnadest kaugemale. Kui kaugele? Nii kaugele kui julgus loa annab....Kas õige on keeruline või lihtne? Kotka teeni taeva all...

Kes teab vastuseid? Kas me üldse vajame vastuseid? 

Saueaugul sai käidud, aga Nikolai Baturini teoseid pole ma ikkagi lugenud. Nii et auk sai lapitud ja kohe kärises uus... mida lappima asuda. Võiks arvata, et ma ikka ka käisin koolis, armastasin lugeda ning lugesin omajagu. Aga näed, nüüd olen seisus, et ikka haridus auklik. 

Ja siis proffide kirjutatud lugu ka https://kultuur.err.ee/1609069925/arvustus-kotka-tee-taeva-all-mida-kaugem-vahemaa-seda-lahedasemad-inimesed 

Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu 22.06.25

 Metsavendade lood on nagu nad ikka on, palju valu ja kaotust, mõni imeline vedamine ja visadus, vastupanu ja allaandmine kui enam kuidagi ei saa, isegi mitte kuidagi. Hinge jäävad aga armid, mida peita kõva kesta alla. Ma võin ju 20 aastat hiljem sündinuna öelda, et küllap ma mõistan, aga ega ma ei oska ikka ette kujutada, mida mu vanavanemad tundsid, kui NKVD nende maja läbi otsis ja metsavendi jahtis. Missugune hirm pidi olema noores naises, kes neljakuulise lapse juurest Võru vangimajja viidi. Teadmatus, et kas näed veel oma lapsi või mitte.... Ja mida see teadmatus ja hirm ema südames teeb, ma võin ainult aimata. 

Mu ema mäletab midagi - raskeid saapaid temast üle astumas ja mustades mantlites mehi, mitte et ta oleks neist sel ajal midagi teadnud, aga see selgumine tuleb hiljem. kui juba kaela kannad ja maailma asjadest miskit mõikama hakkad. Tol hetkel tajud ainult vanemate meeleolu. Seda hirmu, mida nemad sinu pärast tunnevad.

Etenduses jooksis koos kaks liini - valusad mälestused ja see, mida neist ajaloo keerdkäigus suudavad välja pigistada ning taasiseseisvumise vaimustuses püüe heastada endist ebaõiglust, mis ometigi loob uut ebaõiglust. Need liinid elasid natuke oma elu, kuigi oleksid pidanud mu teadvuses kokku keerduma. Terje Pennie loodud tegelane meenutas mulle mu vanaema, kes pisut karuse koore all peitis hingevalu ja ebaõiglusega väliselt leppides suutis elada oma elu. Lastele ja lastelastele. Anda neile kõik, mida me sel hetkel ehk hinnata ei osanud. Sest me polnud näinud sõjaaegset kitsikust ja kommid, lehmaleib ja seakartulid olid alati olemas. Praegu annaks vanaema mulgipudru eest poole palgast, aga siis oli õuduste tipp, sest seda suurt potitäit andis ikka süüa...ja ikka jagus seda mitte kolmeks, vaid neljaks päevaks. Niisiis vanaema ja lapselaps, vahepealne lüli oli juba kalmukünkale viidud. Üks, kellel mäletada palju ja teine, kes uute tuulte lootuses unustas, et saamise ja andmise tasakaal on see, mis elus teljena meid ikka üles leiab. Jajah, see 90ndate siiras usk et nüüd läheb kõik teistmoodi ja paremaks. Uskusin isegi ja pean nüüd nentima, et ... oleme taas seal, kus oleme. 

Hämmastav, kuidas ma suudan hälbida teemast. Ja teema on ju metsavenna pruudi lugu. Üks teema on, et miks minnakse ja kuidas ollakse - aeg oli karm ja kasin, sageli tuli metsavendade jaoks näpistada oma pere tagant. Kuidas nad tookord küll toime tulid, on omaette lugu. Selle loo üks ots on tõik, et söök oli väärtus ja alati tuli küsida, et ega sul latseke kõtt tühi ole... Mina siis viisakusest vaarikavarre teed ja vanaisa suitsuliha sibulanaadiga sinisekirju vakstuga köögilaua taga  keha kinnitamas. Teine ots on andmine ja jagamine, ikka panna kaasa oma sahvrist varutut, et oleks tagavara võtta.

Teine rida on see, mis toimus inimestega metsas. Võitlus käis ju elu ja surma peale, halastust ei tuntud. mida lootusetumaks muutus olukord, mida kaugem oli see müütiline valge laev, mis pidi elu taas õigetpidi keerama, mida rohkem kaotati sõpru ja kaaslasi sel pikal teel, seda kalgimaks muutus hing. Ja nii võiski saada plahvatuse ajendiks lauale laotatud punast propagandat täis ajaleht, mida tihti kohustuslikus korras tellida tuli. Ja kuna sealt lugeda suurt midagi polnud (peale selle et kolhoosnikud elavad ülihästi ja külluses), siis mida selle makulatuuriga ikka muud teha kui lauale aluskatteks ehk tulehakatuseks.Ja alkohol oli seal  metsas soojendajaks, lohutajaks, meeleolu tõstjaks, armastuse asendajaks, ajaviiteks, julguse juurdesaamiseks, viha vaigistamiseks, minejate mälestuseks ja tulijate tervituseks. Küllap ta saatana väljaajamiseks mõnikord ka sobib, kuid haavatud meelte taltsutamiseks imselt mitte. Nii see vägivald aina kasvas ja hukka said ka ilmasüüta kõrvalseisjad - ulualuse andjad (ehk siis vihje mahalastud perele). Ja metsavenna pruut nägi hingede kalestumist, reetmist ja allaandmist, surma, lootusetust, jõuetust, viha. Seda kõike oli rohkem kui ühele inimesele jaksu kanda. Ja siis need ideed ja aated, isamaa ning see, mis sõda laastanud oli ning suutmatus kontrollida oma elu.

Teine tegelane oli noorem põlvkond, kes sõjast teadis vaid vanemate ehk vanavanemate juttude järgi. Nende jaoks oli taasiseseisvumine kui uim, mis toimis sarnaselt alkoholile. Lootus (ei tea millele), usk (millessegi helesinisesse, millel pole isegi nime), ulm (klantsajakirjade imelise elu saabumisest), soov kohe ja jalamaid kõik ümber pöörata, aimamata tagamaid ja muutuste sügavust. Need värskendavad uued tuuled ja see tunne, et ükskord me võidame niikuinii. Ja kui ikka käed külge paned, siis saabki tehtud - rääkida tõde, kanda rinna sees sinimustvalget lootuse tunnet, kartmatus muuta seda nõmedat nõuka süsteemi...sest õiglus on ju meie poolel. Vankumatult. Kui eelmisel põlvkonnal ei jagunud seda kuraasi, siis meil on seda küllaga. Elagu Eesti! Ning siis tuleb kainenemine ja omandireformi käigus selgub, et elad kellegi teise majas, oled seda kõpitsenud ja remontinud oma koduks, aga nüüd on see hoopis kellegi teise oma. Mismõttes ei ole minu õigust? Mina ju elasin sees ja hoidsin seda maja lagunemast omaenda kätega remonti tehes? Kuidas siis nii? Selgub, et rikkus jaguneb minust mööda ja tulebki kartulikoori süüa. No olgu, kartulikoored on liialdus, aga raha nappis, hinnad tõusid, valikute kirevus võttis hingetuks, tasapisi inimeste ellu imbunud sotsiaalmeedia võimendas naabrite ilusat elu ja ... selgus tõsiasi, et kaugemale kui sugulastele küllaminek Põlvasse, ikka tiivad ei kanna. 1192 krooni oli mu palk 1992 sügisel. 

Kui ma nüüd ei taha kogu oma elulugu ümber jutustada, siis pean lisama kolmanda tegelase etendusest - ka see oli moodus, otsida juuri ja kuulumist, uurida seda, mida senini keegi polnud julgenud rääkida, saada teada suur tõde ja leida vastused põletavatele küsimustele. Mõnikord veab ja leiad veel inimesed, kes räägivad. Aga enamasti on valusad mälestused pandud nii sügavale, et nende väljatirimine tundub lausa vale. Minevikku ei muuda, las olla nendel luudel seal kalmukünkas. Milleks häirida olejate habrast rahu, nagunii pole 40 aastat saanud magada. Nüüd siis veel anna vastust. Mis vastust?? Kus seal see õige ehk vale vaheline joon? Mida saanuks ma muuta või teisiti teha. Ja nii on segajale parem ikka rahustav hoop vastu pead, panen rätiku kivile ümber, siis on pehmem ning annan kartulikeldri tarvis ka villase teki. Ehk on hommik õhtust targem. Ja siis tuleb taipamine, et need vastused ei tee elu rõõmsamaks ja ei muuda tehtut olematuks. Hoopis juurde tuleb küsimusi, et mida selle teadmisega nüüd peale hakata. Ja kas siis kui sa tead vastuseid, kas oled siis kaassüüdlane toimunud sündmustes? Või kes sa siis ikka oled - metsavenna lapselaps, kelle kaaslane hukkas, sest .... ta oli kaotanud lootuse. Ja kui pole lootust, siis on kõik ükskõik kuni ükskõik asendub surmaga. Ja et vanaisa ei hukkunud kangelasena lahingus ja oli osaline külanõukogu ning kaupluse röövimises. Kas ma olen siis kangelase või kurikaela lapselaps?

No neid tahke on veel, alates tühjast suhkrutoosist laual kuni kopsikuga veeämbrini köögis, alates sellest Vasara 12 liitrisest potist kuni moosipurgini külmikus, kusagil postis olevast ajalehest kuni vanade albumiteni, peidikust külmiku taga kuni keldriauguni põrandas. JA ümber meie on veel metsa, kus käia seenel ja marjul, kallistada puid ja murda vaasi pihlakaoksi. 

Omaette elamus oli aasta valgeimal ööl kulgeda mööda Eestimaad koju - mööda varastest jaanikutest, sellest nunnnust pissipotist teeotsal, uduviirgudest Uduvere kohal, pead loovast rukkist ja karikakardest põlluservas, rohelisi päid kiigutav oder, korraks hämarduv öö asendub koidueelse rahuga.... Imeline.

20.06.2025 Kiviõli Riigikooli 1. lend

 Austatud lõpetajad, kolleegid ja külalised.

Mis on elus tähtis?

Kas suur või väike,

Kas metsamaasikas või aiamaasikas

Kas memme pai või isa tunnustav sõna

Kas kinkida roose või karikakaraid,

Kas lühike luuletus või pikk romaan,

Kas astuda ligi või minna mööda,

Kas kuulata muusikat või merelainet,

Kas vihm või päike loob rohkem jutuainet,

Kas olulisem on teekond või tulemus,

Kas tähtis on oskan või ostan,

Kas pikad juuksed panna patsi

või lasta tuultel sasida,

kas klassika või modern,

kas kord ja reeglid või looming vabameelne,

kas rohkem vajutada gaasi või pigem panna pidurit,

kas öelda AI või TI

kas jaanik Pühajärvel või Purtses,

Kes oma on või võõras,

kas ise otsustan või küsin nõu,

kas lauluväljakul hing hõiskab

 rohkem mäelt või laulukaare alt,

kas elukestev õpe on sirge või käänuline tee?

Mis on elus tähtis?

Kas kool või kodu – ei ole enam teema,

Aga kõik need „võid“ jäävad elutööks.

Palju õnne !

Lõppu oodates kõlab nagu Godot oodates

 ME OLEME ÜHESKOOS KÄINUD

Maimu Linnamägi

Me oleme üheskoos käinud,
niikaua kui mäletan,
su silmade kaudu ma näinud
nii paljugi – mäletan.
Et sul olid pikemad sammud
ja jõudsamalt jagu said teest,
siis sibasin mina sul kannul
ja käisin su jälgedes
On raske sel pärale jõuda,
kel puudu jääb nõust või väest,
ma ikka võin abi sult nõuda
ja kinni hoida su käest
ja olgu, et kasvangi suureks,
mu kõrval jääd väikeseks sa.
Ma tahaksin olla su juures,
su jälgedes astuda.
Kord kõik asjad otsa saavad,
miski pole otsatu.
Läbi saab kord pakski raamat,
jõgi lõppeb otsa ka.
Koerahänd ja koidusära,
raha, vahukooretort –
saavad otsa, kaovad ära
nagu laul ja nutuhoog.
Lõpp on kord jalgpallimatšil,
unistusel, pikal patsil,
voolikul ja kuusesalul,
lõpp on kord ka kõrvavalul.
Iga asi lõppeb otsa,
saagu lõpp siis halvaks, heaks,
aga kui tal poleks otsa,
asja kahtlaseks me peaks.

Lõpukellakõne 2025

 

Üks vana anekdoot räägib sellest, et kui vanemad saadavad 1. klassi õpilast kooli, siis poiss protesteerib – 12. aastat – mille eest mind nii pika ajaga karistatakse? Tegelikult on vist ikka nii, et kooliaeg kuulub helgemate aegade hulka, kus vanemate hool, koolipoolne vaikne nügimine ja taganttõukamine, turvalisus, kindel rutiin, tuttavad kaaslased (ja õpetajad) aitavad tunda mõnu koolis käimisest. Aga kindel on see, et me kipume asju hindama tagantjärgi ning seetõttu pole mõtet Teile , hääd lõpetajad, veel hakata pidama jutlust kooliaja varjatud väärtustest.

Mis võiks olla kogu selle 12 aasta mõte? Tauri Tallermaa (mälutreener) määratles, et kooli eesmärki kui kohanemise õppimist, me õpetame, kuidas  kohaneda maailmaga.

Olete saanud kohaneda erinevate õpetajatega, klassikaaslastega, klassijuhatajatega, koolidirektoritega

Kohanemine uute võimalustega  - sulguvate uste ning avanevate akendega, muutuvate aastaarvude ja plakatitega koolimaja seintel, traditsioonide muutumisega ja sinusoidsete graafikutega majanduses.

olete kohanenud kooli uue nimega ja sellega, et te saate olla Kiviõli Riigikooli esimene lend (mis on üks ütlemata väärikas ning oluline) ja et koolil võib olla mitmeid õppekohti ja mitmeid keeli, milles õpitakse,

Olete kohanenud õppimise raskusega ning saanud veenduda, et kunagi raske ja keeruline muutub kasvades ja arenedes selleks, mille kohta slängis öelda- iisi-biizi.

Olete kohanenud nutimaailmaga ja jõudnud hetke, kus lõpuks ometi AI õigete küsimuste korral saab valmis keskmisel tasemel tööga, mis tuleb targa pilguga üle vaadata, et seal vigu poleks.

Olete kohanenud uue reaalsusega, et asju tehakse zoomis või teamsis ja isegi koolis õppimist annab toppida arvutikasti. Ja et hakatuseks paneme kõik materjalid Google draivi ja siis viime nad Microsoft süsteemi üle ja et peamine turvarisk arvutimaailmas istub arvuti ja töölaua vahel.

Kohanete, et eksimine on inimlik, eksides õpid kõige rohkem, aga meeldiv on ikka saada tulemus esimese korraga kätte,

Olete kohanenud uue koolisööklaga, kus toit ei ole enam laual ning ise tuleb otsustada kui palju taldrikule kuhjata. Ja diivanitega koridoris ja uute valgustitega ja kooli raamatukogu kokkutõmbumisega ja muuseumi muutumisega koosolekuruumiks ja neljanda korruse klassiakendest vaatab vastu uus linnakese keskväljak ja spordipäevi peetakse linna uuel staadionil.

Olete kohanenud uute hariduslike võimalustega – õmblusteta õpiruum, ennastjuhtiv õpilane, aktiivne õpieesmärkide saavutamine ja uute teadmiste konstrueerimine, ümberpööratud klassiruum, tandemõpe ja mentorlus, kaasava hariduse, erisuste ja isikliku õpitee kujundamisega, töölehtede ja elektrooniliste õpikutega, kogukonna kaasamise, projektõppe, lõimingu, elukestva õppe,  kooliaasta piiride nihkumise ja uute õppekavadega.

Meie, õpetajate, võimalused kujundada teile kaasav, edumeelne ja inspireeriv õpikeskkond, hakkavad ammenduma. Mitte et õppida poleks enam midagi, aga just keskkond jääb kitsaks teie ambitsioonidele ja pealehakkamisele. Sestap on mõistlik teid põllepaeltest lahti lasta ja uskuda, et teist on saanud maailma parimad kohanejad ja te saate hakkama.

 Ja uskuge, juurdekasvuuskumus lubab meil selles teadmises kindel olla.

 PS. Kui miskit jäi arusaamatuks, siis pöörduge klassijuhataja, tugispetsialistide, õppejuhtide, direktori või koolitöötajate poole selgituste saamiseks.

Leivakoolitus 05.-06.04.25

 Jälle tüki maad targem ja veendumus, et õppides saad õnnelikuks (ja väsinuks), ikka toimib.

Olen saanud alumiiniumist leivavormide omanikuks, teinud peenleiba ja soojendanud üles teadmise hapusaia küpsetamise kohta. Lisaks Borodino leib ja teadmised erinevatest jahudest, küpsetamistemperatuuridest ning juuretise säilitamisest. 

Sain teada, et võiga vormi määrimine ei ole just parim idee, sest see läheb kõrbema.

Et leib on valmis kui sisemine temperatuur on 95 kraadi ehk rohkem.

Siis et pole sügavat mõtet hoida külmkapis kümmet erinevat juuretist ning suurtes kogustes, lihtsam ikka paljundada ja aktiviseerida. Lisaks mitte võtta taignast , vaid ikka juuretisest uus poeg.

Et juuretist võib toita ka õunamahlaga ja siis on eriti hõrk lugu ning peakokkade vääriline kraam.

Et teflonist vormid ei kõlba kassisaba alla ka..sest ei kannata kuuma. 

Ja nii need tarkuseterad siis muudkui kogunevad. Ja kilod ka sest saiasöömisest.

Kevad 2025

 Esimene liblikas - päevakoer ja 27.03.25

Esimesed paiselehed 27.03.25

Ja muidugi metsis:

Naistepäev ja poistebänd Alexela 08.03.25

 

TEKO nr 2: täidetud pastad: ravioolid, tortelliinid, angolottid ja kannelloonid

 

angolottid

Ravioolid

angolottid

Tortelliinid

kannelloonid 

Lugeda või mitte lugeda?

 

Lugeda või mitte lugeda?

Ma olen raamatuusku. Isa pööras. Mäletan, et kooliajal oli teler rikkis ja sestap visuaalse vaatamise asemel neelasin raamatuid.  Just neelasin, sest minu jaoks oli  kõige hullem kui kohustusliku kirjanduse vastamine takerdus selle taha, et suur osa klassist polnud raamatut lugenud. Mäletan vaevlemist Fausti juures ja ka Shakespeare´i Hamlet tekitas oma luulevormiga peavalu. Aga lemmikraamatud olid ikka sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“ . Muinasjutud ka meeldisid. Kusagil luku taga oli ka koomiks „Piilupart Donald ja teised“, seda anti vaatamiseks kui vanemad juures olid. Peamiselt küll väikevenna tõttu, kes kippus kääridega ilusaid pilte välja lõikama. Näiteks isa parteipiletist viisnurki. Pärast jama kui palju.

Pole küsimustki, ikka lugeda. Lugeda, sest see võimalus oma mõtetes pilti maalida kirjutatud sõnade järgi, oli erakordselt põnev. Lugeda, sest laused tekitasid võimaluse rännata kuningas Saalomoni kaevadustesse, Aafrika metsadesse, Sannikovi maale või hoopis Egeri müüride taha. Ma sain kohtuda kapten Nemoga, vallutada neljandat kõrgust, küttida mammuteid või tunda hoopis 18. sajandi alguse koolimajas olevat põhukottidest õhkuvat külma kui neid magamiseks tuppa toodi. Emotsioonid nendest rändamistest on talletunud kuhugi mälusoppidesse ja siis tulevad aegade hämarusest taas külla.

Suur osa mu haridusest on olnud lugemine – õpikud, monograafiad, ülevaated, käsiraamatud, sõnastikud. Ortograafia reeglid, võõrsõnad ja kujundlik keel on tulnud raamatutest. Baudrillardi avastasin just ülikoolis kui oli vaja võõrkeelset lektüüri lugeda. Igavesti palju asju maailmas asetus kohale nende graafikute ja mõtete seostamisel. Ajaloolased on oma mõtete esitamisel põhjalikud ja nii on paksu raamatu lugemine pikem protsess, et süveneda, kaaluda erinevaid vaatenurki, tunda kaasa ajastul elanud inimestele, vaimustuda pööretest, mida elu ning muutused pakuvad. See  mitmekihilisuse märkamine on väärtus, et elu kirevus säiliks.

Mitte lugeda? Tänapäeval ehk pakuvad videojuhendid ja filmiklipid tõesti samamoodi infot, aga see on kellegi fantaasia materialiseerumine. See on nagu pakitoit – mõnikord, kui on kiire, siis ok. Kõhtu täidab, aga maitsemeelele ei paku suurt midagi. On poolfabrikaadid, millega harjub, kui laisk olla. Täiskasvanuna on võimalik pisut valida, mida lugeda. Olen leidnud põnevaid raamatuid, mida on soovitanud „Plekktrummi „ saate külalised. Ja nii ma avastasin Akunini tegelased.  Mõni raamat ei kõneta. Ma mäletan vaevlemist Kivirähki raamatu „Rehepapp“ kallal. Ma avasin ta, lugesin lehekülge viis ja panin siis käest, sest ajaloolase haridus segas loodud maailmaga suhestumast. Mis seebi söömine ja tindi joomine? Jura. Aga siis ma avasin raamatu u kuuendat korda ja klikkis, lugesin omaette kodus ja naersin laginal. Laenasin järgmise „Mees, kes teadis ussisõnu“ ja olin vaimustuses. Missugune üldistus, sõnavara, tegelaste galerii! Ja mitte lugeda? Hmm …

Miks siis ei loeta? Et lugemine on kunst ja vajab harjutamist. Ma võin ju mõelda, et ma ei ole ka teab mis kunstnik, sest pole kunstitegemise mõnu veel avastanud. Pingutus on vastik? Lugemine nõuab tähelepanu koondamist, aga sedagi oskust napib. Sõnadest arusaamine on teisenenud, sest arvutis ei viitsi keegi korrektset kirjakeelt kasutada, lühendid ja üksikud sõnad on vallutanud virtuaalse ruumi. Mõnikord pole leitud veel oma teemaderingi ja seda õiget raamatut, mis silmad särama paneb, kaasab ning elamuse loob. Kuidas peaks raamat noore inimesi jõudma kui on kergemaid viise (ja ka opiq pakub juturobotit, mida tik-toki kõrvale kuulata)? Kas paberil raamat sureb välja ja elektroonilised teosed on need, mis nooremale põlvkonnale rohkem korda lähevad? Et seda paksu tellist (köidet) ei viitsi ju nagunii kaasas vedada. Ja ehk jääb nii mõnigi puu siis planeedile Maa hapnikku tootma?

Rahvas algab raamatust ja mul on hea olla oma raamatute keskel. Justkui sõbrad, kes argipäeva värvilisemaks muudavad. Mul on hea ka oma rahva keskel ning tõdeda, et Jaan Krossi teoseid lugedes tuleb ka mul haarata sõnaraamatu järele, sest see eriline sõna pole mulle veel „tere“ öelnud. Mul on rõõm, et eesti kirjanikud on toonud mu ellu apteeker Melchiori ja Meelise ja Joosep Tootsi, aga ka Kadri,  Ma naudin vestlusi kirjanduse teemadel, sest ma saan kindlasti sõnadest aru teistmoodi kui mu tuttavad ning siis jätkub juttu maailmade vahel pikalt. Sõna on sild inimesest inimeseni ja raamatud seovad põlvkondi, sajandeid ja eestikeelne raamat on nüüd 500 aastat eesti rahvast kujundanud, harinud ning sidunud maailma kultuurirahvastega.

Minu esimene TEKO koolitus ehk klassikalised desserdid

Mandliküpsis

Suflee