Kevad 2025

 Esimene liblikas - päevakoer ja 27.03.25

Esimesed paiselehed 27.03.25

Ja muidugi metsis:

Naistepäev ja poistebänd Alexela 08.03.25

 

TEKO nr 2: täidetud pastad: ravioolid, tortelliinid, angolottid ja kannelloonid

 

angolottid

Ravioolid

angolottid

Tortelliinid

kannelloonid 

Lugeda või mitte lugeda?

 

Lugeda või mitte lugeda?

Ma olen raamatuusku. Isa pööras. Mäletan, et kooliajal oli teler rikkis ja sestap visuaalse vaatamise asemel neelasin raamatuid.  Just neelasin, sest minu jaoks oli  kõige hullem kui kohustusliku kirjanduse vastamine takerdus selle taha, et suur osa klassist polnud raamatut lugenud. Mäletan vaevlemist Fausti juures ja ka Shakespeare´i Hamlet tekitas oma luulevormiga peavalu. Aga lemmikraamatud olid ikka sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“ . Muinasjutud ka meeldisid. Kusagil luku taga oli ka koomiks „Piilupart Donald ja teised“, seda anti vaatamiseks kui vanemad juures olid. Peamiselt küll väikevenna tõttu, kes kippus kääridega ilusaid pilte välja lõikama. Näiteks isa parteipiletist viisnurki. Pärast jama kui palju.

Pole küsimustki, ikka lugeda. Lugeda, sest see võimalus oma mõtetes pilti maalida kirjutatud sõnade järgi, oli erakordselt põnev. Lugeda, sest laused tekitasid võimaluse rännata kuningas Saalomoni kaevadustesse, Aafrika metsadesse, Sannikovi maale või hoopis Egeri müüride taha. Ma sain kohtuda kapten Nemoga, vallutada neljandat kõrgust, küttida mammuteid või tunda hoopis 18. sajandi alguse koolimajas olevat põhukottidest õhkuvat külma kui neid magamiseks tuppa toodi. Emotsioonid nendest rändamistest on talletunud kuhugi mälusoppidesse ja siis tulevad aegade hämarusest taas külla.

Suur osa mu haridusest on olnud lugemine – õpikud, monograafiad, ülevaated, käsiraamatud, sõnastikud. Ortograafia reeglid, võõrsõnad ja kujundlik keel on tulnud raamatutest. Baudrillardi avastasin just ülikoolis kui oli vaja võõrkeelset lektüüri lugeda. Igavesti palju asju maailmas asetus kohale nende graafikute ja mõtete seostamisel. Ajaloolased on oma mõtete esitamisel põhjalikud ja nii on paksu raamatu lugemine pikem protsess, et süveneda, kaaluda erinevaid vaatenurki, tunda kaasa ajastul elanud inimestele, vaimustuda pööretest, mida elu ning muutused pakuvad. See  mitmekihilisuse märkamine on väärtus, et elu kirevus säiliks.

Mitte lugeda? Tänapäeval ehk pakuvad videojuhendid ja filmiklipid tõesti samamoodi infot, aga see on kellegi fantaasia materialiseerumine. See on nagu pakitoit – mõnikord, kui on kiire, siis ok. Kõhtu täidab, aga maitsemeelele ei paku suurt midagi. On poolfabrikaadid, millega harjub, kui laisk olla. Täiskasvanuna on võimalik pisut valida, mida lugeda. Olen leidnud põnevaid raamatuid, mida on soovitanud „Plekktrummi „ saate külalised. Ja nii ma avastasin Akunini tegelased.  Mõni raamat ei kõneta. Ma mäletan vaevlemist Kivirähki raamatu „Rehepapp“ kallal. Ma avasin ta, lugesin lehekülge viis ja panin siis käest, sest ajaloolase haridus segas loodud maailmaga suhestumast. Mis seebi söömine ja tindi joomine? Jura. Aga siis ma avasin raamatu u kuuendat korda ja klikkis, lugesin omaette kodus ja naersin laginal. Laenasin järgmise „Mees, kes teadis ussisõnu“ ja olin vaimustuses. Missugune üldistus, sõnavara, tegelaste galerii! Ja mitte lugeda? Hmm …

Miks siis ei loeta? Et lugemine on kunst ja vajab harjutamist. Ma võin ju mõelda, et ma ei ole ka teab mis kunstnik, sest pole kunstitegemise mõnu veel avastanud. Pingutus on vastik? Lugemine nõuab tähelepanu koondamist, aga sedagi oskust napib. Sõnadest arusaamine on teisenenud, sest arvutis ei viitsi keegi korrektset kirjakeelt kasutada, lühendid ja üksikud sõnad on vallutanud virtuaalse ruumi. Mõnikord pole leitud veel oma teemaderingi ja seda õiget raamatut, mis silmad särama paneb, kaasab ning elamuse loob. Kuidas peaks raamat noore inimesi jõudma kui on kergemaid viise (ja ka opiq pakub juturobotit, mida tik-toki kõrvale kuulata)? Kas paberil raamat sureb välja ja elektroonilised teosed on need, mis nooremale põlvkonnale rohkem korda lähevad? Et seda paksu tellist (köidet) ei viitsi ju nagunii kaasas vedada. Ja ehk jääb nii mõnigi puu siis planeedile Maa hapnikku tootma?

Rahvas algab raamatust ja mul on hea olla oma raamatute keskel. Justkui sõbrad, kes argipäeva värvilisemaks muudavad. Mul on hea ka oma rahva keskel ning tõdeda, et Jaan Krossi teoseid lugedes tuleb ka mul haarata sõnaraamatu järele, sest see eriline sõna pole mulle veel „tere“ öelnud. Mul on rõõm, et eesti kirjanikud on toonud mu ellu apteeker Melchiori ja Meelise ja Joosep Tootsi, aga ka Kadri,  Ma naudin vestlusi kirjanduse teemadel, sest ma saan kindlasti sõnadest aru teistmoodi kui mu tuttavad ning siis jätkub juttu maailmade vahel pikalt. Sõna on sild inimesest inimeseni ja raamatud seovad põlvkondi, sajandeid ja eestikeelne raamat on nüüd 500 aastat eesti rahvast kujundanud, harinud ning sidunud maailma kultuurirahvastega.

Minu esimene TEKO koolitus ehk klassikalised desserdid

Mandliküpsis

Suflee 

12.01.25 kui lund oli üle tüki aja rohkem kui kühveldada jaksad

 Hommikul ei pääsenud majast välja ja kass Säde, kes tundis looduse kutset, tegi aknal pika pausi, enne kui aknast hange hüppas. Ajasin end pool tundi varem voodist välja, et ehk jaksab, aga .. ei jaksanud. Autoni jaksas, aga siis sai selgeks, et u 70-80 cm lund sissesõiduteel on nagunii liiga palju. JA nii see ka jäi. Spike viitsis küll kahlata, et pääseks jooksma, aga ise otsisid mõistusega inimesena traktori abi.

Kell 22.40 traktor ka tuli ja tegi tee puhtaks, natuke jäi meie klibakatesse kaskedesse kinni, aga nii puhtaks ikka sai, et ei pidanud enam hommikul labidaga vehkima. Kondid on kaevamisest hellad ja selgub, et miskid lihased mul ikka on. Need on need, mis päev hiljem suudavad märku anda, et ma olen tööd teinud.

Kristi ütles, et veel üks selline lumesadu ja jõusaalid võib puhkusele saata.

Ja siis tuli kohe sula ja vulisesid veed. Ja teade näitab sooja kraadi ümber terveks nädalaks. Oli seda siis nüüd vaja?

Aastavahetus 2025

Marjel oli kombeks fikseerida uue aasta ilm, 2025 Ilm selline 0 ja -1 vahel pehme ja pilvine, öösel sadas maha lumekiht, mis maa valgeks tegi. Esimene aasta päev oli sula ja sadas vihma, aga edasi lubatakse külmalainet.

Nagu ikka kritiseeritakse ETV aastavahetusprogrammi magedust ja labasust. Nagu ikka lasti rakette ja osa inimkonnast on veendunud , et paugutamine kurjad vaimud minema ajab. Nagu ikka pidasime 1. jaanuaril grillihooaja avamist, aga mitmendat korda see  toimus, ei oska öelda. Nagu ikka oli toas kuusk ja nagu ikka tõime selle koos Liispetiga metsast. Lapselapsed aitasid ehtida ja puu oli uhke oma tuledesäras. Olid uusaastaõnnitlused ja presidendi kõne, olid telefonikõne vennaga ja laste sms-id. Olid nagu ikka miskid hullud, kes maailmaga end suhestada is ole osanud ja tekitasid segadust, pahameelt, leina ja tont teab veel milliseid tundeid (need autoga rahva hulka sõitjad, tulistajad, droonide lennutajad, lennukite allatulistajad jne). Nagu ikka on vene kanalitelt kunagiste hittfilmide tabamine suht õnnemäng ja enam ei viitsi uusaastalubadusi anda. Sel jõuluajal ei näinud ühtegi kui aus olla...

Aga sel aastal polnud sauna, sest saunaahi andis otsad. Polnud pidulauda, sest isa Kalju magu ei võtnud toitu vastu ning mis ma siin endale ikka hakkan kokku keetma keerulisi toiduasju, mida ei jaksa ära süüa. Ei olnud šampust ja ma olin kaine nagu ka eelmisel aastal. Ei olnud kahel vanainimesel koguni isu kuusel küünlaid süüdata. Ei olnud lapsi ja lapselapsi, sest pidune päev keset nädalat ei ärgitanud kedagi koju laekuma. Oli laual soe leib, kuid munavõi jäi tegemata. Oli kuidagi natuke nukker ja mahakäinud tunne ning kui siis veel viimaks tuli teade, et end president Rüütel on lahkunud, siis hakkas selline tunne, et oled jõudnud ajastusse, kus on mõtet koguda emotsioone, aga mitte enam asju. Ja mis sa arvad, mis mu uue aasta esimene ost oli - ikka raamat. Koos lubadusega, et ma pean selle ka läbi lugema kaanest kaaneni. Käimata jäi kalmudel ja süütamata mälestuseks küünlad. 

Nukrust lisas Aili lahkumine - efekti ja pauguga, mis on tema kanguse vääriline. 20. dets viimane tööpäev ja tehtud. Ja ma jäin mõtlema, et mis see siis on,  mis meiega ses aastas toimus, mis lubas nii silmavett kui südamevalu, mis tõi muutusi ja kasinalt kohanemise soovi. Ja kui siia juurde keevitada enda läbikukkumine töövestlusel Jõhvi Gümnaasiumi, siis tulebki nii, et pole sind vanurit enam kellelegi vaja. Ja siis veel juurde Rovaniemis giidi märkus, et ma ka juba eakas + tõdemus, et ei saanud koerasaanist püsti - oledki eakas. Kuuekümnene oli ka vanasti eakas ning jutud sellest, et see on hiline keskiga nüüdsel ajal eriti ei lohuta. 

Ja nii sa siis praedki oma rasvas - vanadus, mu raamatud ja silmaring, mida kellelgi enam vaja pole...Selle tuules ostsin Piirissaarele sõiduks pileti 1. juuliks ja saagu või sitem, täidame selle augu mu hariduses ära.  Rovaniemi sai ka tehtud, nii et mõni heledam laik ikka ka. 

Aasta 2025 on Eesti raamatuaasta - ikkagi 500 aastat esimese eestikeelse raamatu väljaandmisest.

Siis Elvise sünnipäevast möödub 90 aastat.

Aasta loom põder ja aasta lind kormoran.

Teatrihooaja avamine 03.01.24 ehk Pisuhänd 2 Vanemuises

 Niisiis -Pisuhänd 2 ja teater Vanemuine. Christopheri arvustus ei olnud küll positiivne, kuid eks ma läksin selle õnge, et ega see nüüd nii hull ka ole kui Eramaa või Kapten, palun klaas vett. Need on mu teatriskäikude õudukad, aga siin oli pigem asi selles, et mõtteid polnud viitsinud autor lõpuni arendada. Kõik oli kuidagi kuhjatud üksteise otsa - looming ja loomine, headus ja alttõmbamine, armastus ja vihkamine, eneseteostus ja teadmatus oma tahtmistest, tervis ja haigus, sõnamulin ja vaikimine. Teises reas oli hea jälgida näitlejate mängu, detaile ja nüansse. Ei saanud ainult suurt pilti :), aga eks see tuleb siis ise kokku panna. Minu ees istunud sõbrannad väitsid, et neile meeldis ja et oli ju mõtteid ja hoogu ning lustlikult esitatud lugu. 

Lugu: Ludvig Sander ponnistab, et lõpuks ise ka millegi suurega maha saada, ometigi ei suuda ta kriipsugi paberile panna ja paberivirn lauanurkadel kahanes tasapisi kägardatud prügiks prügikorvis. Prügikorvist leiab Matilde ka uue šedöövri, nii et korduvalt külili kukkuv prügikast on oluline detail laval. Edasi kulgeb lugu mööda armastuse ja õeluse teid, et kas abielus (juba kaks aastat)olevad inimesed saavad kokku kuidagi sarnasuse põhjal? Palju valgeid ja kirjutamata pabereid iseloomustas ka Sanderi abikaasat Matildat. Natuke üheplaaniline tegelane see Matilda - kasuahne, kade, käsutaja ja krabaja. Ja siis kunstnikepaar Piibeleht ja Laura. Suurispea kull ja kaarnakraaksatus Sanderilt (Karol Kuntsel). Minu jaoks oli siin vastuolu,, et kuidas selles loos Sander nii mannetuks kujuks oli kahanenud? Aga ehk olen ma kehv inimesetundja - et kui saad oma raamatu välja antud, siis hakkadki niimoodi laua taga tagumiktunde tegema. Kõndides Võõpsust Misso olla Laura saanud oma kompjalast lahti, aga kui õe negatiivne energia laval levima hakkas, siis tuli lonkamine kohe tagasi. Vestmani ja majapidajanna puhkenud suhe, kuldveksel ja kadunud (lahkunud) ema kihlasõrmus kui päästja. Ja et kui palju siis peab uskuma inimeste headusse ja saatusesse, et ikka õnnelik lõpp võiks olla.

Mõtteid: Kui ootamatult tabav terviserike eluplaanid kihva keerab, siis alati tuleb juurde rahaline komponent. Ja siis on jama ikka kogu raha eest. Ma püüdsin leida seda ajastut, milles lugu toimis, aga ei saanud aru, kas tegemist tänapäeva Eesti ja selle mentaliteedist ehk siis kahekümnendate Eesti Vabariigi looga. Või koguni enne esimest ilmasõda? See lavakujundus ainult süvendas mu segadust, sest pankrotistunud Püssi puitplaadist mööbel, uhked napsid, veejoomise kultus ja paberile kirjutamine moodustas uskumatu kompoti. Võru murrakut peab ikka tunnetama, see keelest kange Piibelehe võru murrak kohe lõikas kõrva. Ja mida nad seal Missos tegid? Lasin silme eest läbi kolhoosikeskuse veneaegse variandi Eestimaalise jäänuki  - no peale kasina põhikooli, piirivalvepunkti ja vanade naiste - ei midagi..... oh jah, Oravamäe surnuaed ikka ka. Ja Pulli järv. Kartus esimese kriipsu ees - nii Laura kui Sanderi ja Matilda elus - Laura suutis sellest teadlikult alati välja tulla, Sander ponnistas, aga ei julenud ja Matilda ei kavatsenudki miskit muuta, vaid peitis probleemi oma käekotti, mida siis lähikondsed talle järele tassima pidid.Loominguline Piibeleht tundus ikka igas hetkes olema peal ja mitte all. Õilishing, kes juba eos oskas probleemidele lahendusi pakkuda ja ikka nii, et asi toimiks...Tapvalt optimistlik ja positiivne tegelane, kelle kõrval end kohe mannetuna tunda. Kaljujärvel on oma stamptrikid ja ta oskab rahvast oma uhke karakteriga haarata - enamasti naerutada, aga need väikesed vinjetid - põlvpüksid, kepiga vanapapist uhkeks armastajaks ja galantseks põlvitavaks sõrmusega kavaleriks. Karakternäitleja võlu. 

Näitlejad: Ken Rüütli kui Piibeleht ja suurispea kull toreduse pärast kahe erivärvilise soki ja mürkrohelise pintsakuga, haldjast ristiema? Johanna Maria Mägi leebe Laurana, kes joonistab ja leiab ärimaailmas rakendust raamatute illustraatorina. Kärt Tammjärve bitch Matilde, kes ei tea, mida tahab ja on taga ajamas kuulsust, raha ja uhkust - kõike ühekorraga ja samas kohtlevad teised teda, et las laps mängib bitchi, me aitame. Karol Kuntsel ja Ludvig Sanderi kuju finaalis kusagile tähesärasse kadumas, sest oli suutnud ületada hirmu. Hannes Kaljujärv kui värvikas Vestmann, kes unistab pärast tõvevoodisse kukkumist jääauku hüppamisest ja püüab olla perekonna heaolu eest vastutaja ka siis kui tervis enam edasi rügada ei luba. Et ei usu seda, et olen surelik, küll ma veel teen oma tegusid. Külliki Saldre majapidajanna Liina kuju kui hea pereema prototüüp, tasane, optimistlik, hoolitsev, hingeline ja igas olukorras õigesti käituv. 

Vilde? Nii palju haridust mul pole, et oskaksin tema keele ja näitemängude kohta stiililist analüüsi teha ja siis seda antud tükiga võrrelda. Pisuhänna tähenduslikkusest tänapäeva maailmas kui sädeinimeste esiletõstmise lugu...Ja siis Lehtme kui sädeinimese negatiivne näide :), aga see pole enam Vilde .. See on moodsa maailma lugu. Vilde ikka kirjutas karakterloo möödunud sajandi algusest, kus inimene ise pidi olema kange ja toimekas ja kus oluline oli olla Vestman Vestmanni uulitsast. 

Nojah, aasta hakatuseks ehk ikka sobis. Siis on, kuhu edasi pürgida. Ja kui miskit nüüd unus, siis ikka selleks, et tulla tagasi tuumakamas mõttes kui hetkel kirja saaks.

Lisan Christopheri loo lingi ka: kultuur.err.ee/1608943085/arvustus-pisuhand-2-kui-vilde-tegelased-tartus-kaisid

https://www.vanemuine.ee/artiklid/arvustus-lavastusele-pisuhand-2-uhe-noore-tuuletallaja-sehkendused/ 

2024

 Aastavahetus oli rahulik ja kodune, küpsetasin leiba ja voltisin saiataigent, sain kokku miski imeliku küpsetise, mis nüüd ootab oma saatust köögilaual. Et kas lüüakse hambad sisse ehk antakse kohe koerale.

Traditsiooniliselt oli Marjel kombeks aasta ilm fikseerida, et siis saaks vaielda, see oli siis kui ... sel aastal siis külma oma 6-7 kraadi ja taevas pilves piisavalt, et tähti mitte näha. Tuult ei olnud, ilutulestik pani koera möirgama ja hüppama, eriti see naabri maja tagant lastud. Aga Lüganuse vald sai meediasse teatega, et sel aastal meil kalleim ametlik ilutulestik - 9200 euri lasti taevasse.

Esimene võõras, kes vastu tuli, oli naine - vanem naine (nojah, mis noor naine ma enam isegi) ja kohe oli õnnetus käes - aasta lehma tiitel sai minu omaks. Tagasihoidlikult kahepunktise kaotusega, aga ikkagi. Ille lohutas, et järgmisel aastal on tema kord. Aga ega ei lohutanud väga, aga no mis teha - nii see siis on ja ongi tehtud. 

Grillihooaeg avatud ja panid nahka kaks kilo liha. Sibulad sõime peale ja mulle täitsa maitses. Kahju, et porgandit rohkem pole, muidu teeks veel seda salatit seemnetega. Aga porgandiga on kehvasti. 

Selle aasta palve oli loomingulisust juurde - et saaks hakkama nende kasina keeleoskusega tegelastega. Ja aasta lubaduseks pidada rohkem järge oma rahakotis ning teha selle nurgas seisva jalgrattaga miskit asjalikku. Peale tolmupühkimise. 

Prognoosid on siis sellised, et kui hästi läheb, siis on kahe aasta pärast minust saamas põhikooli õpetaja ja kui ei lähe, siis juba järgmisest aastast. Jätkuvad need koosolekud, mille järgselt tahaks nutta .. sest ..ja miks siis? Lapsi pole - klassid on kuivanud riigikoolide avanedes kümnepealisteks. Õpilased nendes teevad pigem kometit kui tahavad tõsiselt õppida.  ok, osa ikka tahab, aga kuskil kolmandik pikendab lõbusat lapsepõlve. Üleminek eestikeelsele kooliharidusele kütab samuti kirgi. Juba praegu on kasina keeleoskuse tõttu aine andmine vilets, kui nüüd LAK metoodika imettegevale jõule lootma jääda, siis ma pean minema kvalifikatsiooni tõstma või uuesti ülikooli... ajalgu teises keeles õppivatele noortele kursustele. Igatahes hirmu teeb see perspektiiv küll, aga palka on hea saada suuremat sorti ..

Siis veel suvine väljakutse :), et ei tea kas nad tahavad mind sinna... uus tulumaksusüsteem on maksuküüru küll kaotanud ja nii võiks ju teenida.. jaksaks lapselapsi mööda basseine vedada...  Aga samas tahaks ikka puhata ka, sest kuidagi on energiat vähem ja eks ma olen oma jalgadega ikka ka hädas. Samas uusaasta ennustus nimetas pigem selga ja magu. Võta sa siis kinni.

Riigikogu tsirkus näikse ka jätkuvat. Ja Ukraina sõda ja Iisraeli konflikt Hamasiga. Maksutõusud on tulnud ja lastetoetuse vähenemine mind enam ei ähvarda.

Et ema tervis kestaks. Kohe terve aasta ja kauemgi :)

Eesti keel on rikastunud uute sõnade ehk väljenditega - idavedu ja puhkusejärgne masendus :), siis vaimne tervis ja palgavaene ..

Ja ei jäänud teda ka

 Milline on ideaalne suvelavastus? Midagi, mis on heade näitlejatega ja kusagil põnevas avastamist väärt kohas, pakub suvele lisavürtsi hea seltskonna, pisukese põnevuse ja armastusega.  Midagi sellist, mis laseb nautida suve, et murra konti tõlgendusega, et mida ma nüüd vaatasin... Nagu näiteks eelmise aasta Ukuaru lavastus kusagil pärapõrgus või siis see metsavendade värk seal Pärnumaal. Või nagu "Naisteranna needus" Eismal. 

Aga kui Eisma etenduse sai kätte kusagil 25 eurikuga, siis selle etenduse puhul oli piletihind tänu viimase hetke otsusele 75€ per pilet ja seda oli sama palju kui eelmise aasta Horseshow kolme päeva pilet. Natuke ikka hammustas kui kahele ostad. Aga see on ju suvetöö mõte, et saaks ikka teatrit. Viinistus siis vaadatud "Talupojad tantsivad prillid ees" ja "Oi, Jumal". "Kunst" oli eelmine suvi nii lõputult välja müüdud, et kuidagi ei saanud küüsi taha neile piletitele.

Niisiis, et enam ei ole viisakas öelda sõna "neeger" ega ka mustanahaline ega ka afroameeriklane. Nii sai Agatha Christie kümnest väikesest neegrist hoopis sõdurid....no see selleks. Pisut segas see, et ma olin näinud filmi ja teadsin, et üks tegelastest ärkab ellu... ja siis esimese vaatuse lõpus helisema hakanud telefon tekitas ka infarktieelse seisundi... uhh. Kogemus - pane lennurežiimile. 

Kellerteatris sai ju käidud ja nii päris võõras see trupp ei olnud. Liis Haab näiteks. Ago Andersoo oma tegelaskujuga juhatas sisse sellise  suvise natuke naljaka loo. Kellerteatri repertuaaris on krimilood, Christie lood on ka krimkad, seega kokku üks suuremat sorti krimka klassika. Kindla peale minek, tahaks öelda. Nõndaks ilmuvad lavale tegelased - mõnda nime (nagu Hans Christian Õis või Toomas Täht) tuli kavalehelt kaeda küll. Kaljuste, Oja, Kanemägi, Kubo olid kuidagi rohkem tuntud. Aga lavale tulijad esindasid erinevaid tüpaaže alates sõdurist kuni sekretärini, maskuliinne ülekaal oli tuntav. Kavalehelt suunati jälgima hirmudele vastuastumist. Rabedaks teevad inimese need hirmud. Aga me siiski reageerime erinevalt - kes hoiab omaette, kes muutub seltskondlikuks, võõras seltskonnas ei hakka ju keegi avameelitsema. Oma väikesed tumedad saladused hoiame ikka oma ligi ega laota neid ilma pidi laiali. Seda rõhutas ka valguskujundus, mis lasi nautida varjude mängu. kõrgemalt ja madalamalt, treppidelt paistsid varjud suuremad kui maast, kui valgus selja tagant peale pandi, siis muutus kangas läbipaistvaks ja andis välja seal taga toimuva. Justkui luues ometi vaataja jaoks vaheseina ja  nii ei tundunud mõrvad sugugi brutaalsed. Üldse polnud rõhku pandud mõrvadele, pigem sellele, mida hirm pealispinna alt välja tõi.  Vajaduse õigustada, seletada ja vähemalt endale ikka kinnitada, et mina olen küll õige, õiglane ja toimunu on lihtsalt halbade asjaolude kokkulangemine.

Saata surma ja siis taandada ennastki osaks selles sünges loos. Ülim õiglusjanu? Isekas soov maailma parandada? Hullumeelsus? Maniakaalsus? Ma pole kindel, aga see viimane võib muidugi ka olla osa hullumeelsusest.

Kui laval on püstol, siis see teeb pauku. Süžee keerkäigud tõid püstoli lavale ja nii ta siis ka kärgatas. Hüppasin oma toolil. Teine kord oskasin juba hoida hinge kinni... Igatahes mõjus see paugutamine ergutavalt. Meeldis ka see küünaldega  stseen, kus ehe valgus lahvatas pimedusse rõhutades kontrasti.

Ma ei saanud sellest - ärge astuge servale, et vaip püsiks hall - süsteemist eriti aru, aga küllap on suht jama kui pead tolmu sisse hingama olles surnud kusagil seal vaiba hakatuse juures. Dekoratsioone iseenesest palju ei ole - kaks lauaksest (üks sellisele tähtsale joogile nagu viski ja teine kümnele kujukesele, mis siis järjest kaduma hakkavad+ luuletus, mis kadumist ette kuulutab). Toolid ja teisele tasandile viiv trepp, et saaks tulla ja minna... kas siis kaljunukile või sadamasse või olematusesse.

Just tuli teade, et lahkus Viive Aamissepp . Ars longa, vita brevis est. Näitleja töö on midagi ajalikku elades inimeste mälestustes. Neid saab rääkida kui lugusid, mis seovad meid minevikuga saades osa sellest särast, mis kord oli näitleja elu osa. 

Muusika - mõtlesin hetketi, et on vaid taust ja põnevuse tekitamiseks mõned helid, kolmekümnendate olustiku loomiseks mõned katked tolle ajastu kergemast muusikast. Ning siis lõpus Mozarti reekiviemi katke - võimas, sügav ja justkui hoopis teisest ajastust. Imeline punkt. 

Hans Kristian Õis