Tõukre-mehed olid varakult kohal - tervenisti poolteist tundi varem, aga mis tost, oli aega kaeda ja tunnetada keskaegse kiriku majesteetlikku ülevust, koguda kokku pabernodi minimessi laudadelt ja regada end töötubadesse. Lennusadam, Nukumuuseum, tervishoiumuuseum, teatri- ja muusikamuuseum, ajaloomuuseum, kunstimuuseum, tarbekunstimuuseum- igavesti uhke ja esinduslik seltskond maailma tundmaõppimiseks.
Siiani meenutan Tammsaare korter-muuseumi külastamist, isegi kui tsaar Saltaan pärast nägemata jäi :). Lausa naljakas tagantjärgi.
Hea küsimus - mida ma koolis ei õppinud? Inglise keelt - aga natuke ma ju õppisin, et ikka ise suudan hetkel sõnu juurde õppides ennast arusaadavaks teha. Aga see on küll õige, et mingi müstika toel ei suudeta kogu õppeaja vältel koolis keeli selgeks saada, ikka tekib see motivatsioon peale kooli. Kriitiline tagasivaade ütleb, et füüsika jäi ka õppimata - selles valdkonnas olen nagu tökatipudel tume. Enamasti suutsin õppimise vähemalt maskeerida osavalt õpitud teemade arvel kompenseerides. See partei ajalugu oli ju jumala möga. Aga Kausi mõte oli, et tuleb anda aega aeglasematele küpsejatele ka. Marju Kõivupuu nentis, et temal nappis just allikakriitikat, iseseisvust oma mõtetes, oskust lugeda ridade vahelt ja mõistmist ideede paljususe kohta. Joonas Hellerrmaa lisas ainekesksuse meie koolis. Ma ei oska seda isegi pahaks panna - mulle meeldis; erinevatesse sahtlitesse talletatu on andnud võimaluse improviseerida erinevate ainetega. Õnnelikkuse kohta ei räägitud meile midagi (Joonase õpetaja pakkus, et õpilastest u 10% saab õnnelikuks statistika kohaselt)- tulevik oli kommunismi poole rühkides kindel ja kindlustatud vähemalt miinimumi tasemel. Neivelt nentis, et nõukogude kool oli tugev, elus on hakkama saadud, tööd teha me oskasime, Liidu piires oli maailm lahti.Ilus oli ta näide kultuurikonteksti kohta - ma siiani armastan vene keele rikkust, kultuurilist sügavust, vene kööki, muusikat ja balletti... ja lääne oma olen juurde õppinud ehk õpin edasi.
Mida teeks teisiti? ei tea. Ausalt. Inglise keele kõrval oleks ehk saksa keele saanud ka ära õppida - aga motivatsiooni ju ei olnud (või siis kui kasutada tolleaegseid väljendeid - viitsimist polnud). Ehk tõesti sellepärast , et õppisime keele asemel grammatikat.
Kaja Nigulistes oli põnev, aeg ajalt eksis silm eesoleval ekraanil vist juba sajandat korda virtuaalselt lahti lapatavale kappaltarile, eesolev naine leidis arutluse keskel aega sõnumite lugemiseks (ise tegin Kaja rääkimise ajal sama....), püüdsin hoida mõtted koos, et tarkade jutust sõnakestki kaotsi ei läheks. Kahjatsesin oma visuaalse kujutamise kasinat oskust ja kribasin sõnu, mõtteid ja küsimusi paberile.
Ühiskonnal näikse olevat mure - mida ja kuidas lapsi (kasvavat noorsugu, arvuti- ja telefoniajastu põlvkonda jne) õpetada. Taas mõte, et oleme oma ühiskonna keerulisuse ohvrid - kuidas seda kihilisust kajastada õppimises? Seoste loomine on oluline, aga kuidas seda veebis laiutava dr Googoli kõrval selgitada? Esimene allikas, mida ta pakub, neelatakse alla ja siis sipeldakse kui kala konksu otsas.
Neivelt rõhutas põhiväärtuste olulisust. Tagasihoidlikkus versus eneseupitamine. Nõuka aegne ajupesu on praeguse tarbimismaailma kõrval köki-möki. Segastel aegadel on väärtused see pide, mida pakkuda noortele universaalse teadmisena. Ta tõi näite laenulepingute kohta - 1930 - u 3 lehekülge, 1990 - u 30 lehekülge ja usun, et miski ajahetk võib olla tõesti 300 (suurem laen näituseks). Kui vundamenti (väärtusi) pole, siis jäämegi seadusi tootma lootuses, et suudame kõik ära reguleerida nende abil.
Kohanemine kui lööklause ja kiirem areng kui mantra. Mis on see oluline, mis siis koolis lasteni tuleb viia? Mis teeb meist inimese suure algustähega, aitab meil leida tasakaalu meie elus materiaalse ja hingelise maailma vahel?Kuidas vältida pihustumist muutustes ja võimaluste paljususes? Keerulised ajad - mis see on? Tiksumine vooluga kaasa?
Inimese sisetunne on aegumatu, mis sest et utoopiad muutuvad (nt 1960. aastate kosmosetuubid kui tuleviku toit ja kosmoseutoopia praegu). Kuidas end (hinge?) kaitsta moodsa maailma tehnoloogia laastava mõju eest? Kas interdistsiplinaarsus päästab kooli ja annab talle selle rolli põlvkondade kujundajana?Interdistsiplinaarsuse mängumaa kui avastamata maailm, keerukad tähenduste erinevused, hoomamatus ja lõputud seosed kui klaaspärlimäng.
Jama lainetab ümberringi, moodsas ühiskonnas projitseerime igaüks oma kuuldud tõde seinale kui seda kuulutame. Ja ometigi on need seosed ju olemas - õpetada füüsikat ERM-is (käsikivi, raskuste tõstmine, kaev jms).Kõivupuu rõhutas mõtet, et maailm on globaalne küla, kus oluline on väärtuste paljusus, keel suhtlemiseks, märgisüsteemide tundmine jne. Kaus rääkis fraktaalsusest. Jumala uus sõna.
FRAKTAALSUS ja FRAKTAAL Fraktal (ka fraktaal; ld sõnast frāctus 'murtud') on mittetäisarvulise dimensionaalsusega geomeetriline kujund. Mõiste võttis kasutusele matemaatik Benoît Mandelbrot.
Selliste kujundite üheks omaduseks on enesesarnasus – iga kujundi osa sarnaneb tervikkujundiga.
Kaos ja korrastatus läbi fraktaalsuse. Keeruline ja üüberuhke sõna.Neivelt rõhutas - avatus ei ole põhiväärtus, arvamuste paljusus lapiku maa näitel - kui kaugele siis selle paljususega ikka minna? Kas mõõdukus on põhiväärtus? Aga leppimine ja andestus? Kool loob ühiskonna sidusust. Kokkulepped ja nendest kinnipidamine kui väärtussüsteemi osa, eeskujude ja traditsioonide olulisus (90 kiirusepiirangus soomlased sõidavad 89, eesti teedel kimatakse 109-ga; ettevõtjate eetikakoodeksit konsulteerinud Toomas Paul - see kõik on ju juba Piiblis olemas).
Piiride küsimus hariduses - olen ma endale kirja pannud, kui selgeks mõtlen, siis olek tubli tegija.
Milline on vabaduse märgisüsteem?
Mõtlemine ------------- läbimõtlemine ------------------------------------ järelemõtlemine
Hämarus laskus akendest sisse ja tegi pesa võlvide alla andes võimaluse kullal elektrivaguse säras erkamalt kumada.
Kas õpetajal on see ruum olulist väärtustada ja kas noored tulevad kaasa?
Lugemissoovitus: "Kunst, teadus ja majandus. Tõnu Puu
Aplaus ja materiaalse maailma kinkekotid. Joonase lähetamine uuele rajajoonele lõpetas arutelu.
Töötuba nr 1 Kuidas saab munast muuseum?
Ajaloomuuseumi algus proviantsaalmuuseumist välja kasvades Burchardt VIII kentsakast hobist koguda põnevaid asju. Näiteks loomasoontest tehtus särk põhjarahvastel kirbupüüdja kaunistatud variant, sündmata põdranahast lapseriided koos samblakotiga (nn looduislikud mähkmed) jne
paavsti indulgents
Hispaania tool
Karl XII kindad
Lenini lusikas
Mozarti käsikiri
Napoleoni allkiri
Peeter I saabas
Hauaepitaaf Egiptusest
Muumia käsi
Käevõru vaenlase juustest kuskilt teiselpoolt maakera
Kassi ja krokodilli muumiad
Hiina naise kingakesed
Indulgents näituselt, mis Lutheri reformatsiooniga seoses tutvustas usu mõju.
Töötuba nr 2 Surmatants Nigulistes
- valmis Lüübekis 1453 ja koopia hävis liitlaste pommitamisel 1942.
- 49 figuuri
- autorikoopia kui auväärne kunst
- kuidas see koopia meile on jõudnud?
- dominiiklaste ristikäik kui üks võimalik koht, kus see algselt võis asuda, 1603 esimene märge selle asumisest Nigulistes
- surm keskajal kui võrdsustav faktor kõigi jaoks
- puhastustuli ja pääs paradiisi - hingepalved ning kingitused kui purgatooriumi leevendus
- hiiglaslik teos - u 30m
- tuntuim keskaja kunstiteos meie jaoks
- Bernt Notke
- pole teada, kes nii mahuka töö võis tellida - gild?
- Euroopas on 2018 kultuuripärandi aasta
- sümbolid - turban kui saratseenide viide ja türklaste ekspansioon Euroopasse 15.-16. sajandil, torupill kui paganlik pill, tantsu ambivalentsus, maastik.
Ambivalentsus ehk ambivalents (ld ambos 'mõlemad' + valentia 'jõud') ehk mitmetähenduslikkus on võimalus informatsioonis, sõnades, piltides, meedias või mujal antud tähendusi mitmeti mõista, selgitada, esitada.
Vikipeedia allikas
Tallinn AD jaanuar 2018
No ja see, et meid käidi filmimas, läks juba meelest. Lapsed esitlesid oma mappe ja Anuudel rääkis kuskil kaamerasse ka kui arvamusliider :).
