Kurista

Vahel ma mõtlen, et ma pole mitte raasike hull, vaid ikka peast põrunud. Kui oli Pariisi kestvusratsutamine, siis lubasin oma haigel lapsel minna võistlema, tulemuseks oli pea kolm nädalat ravimist vajanud kopsupõletik. Nüüd siis keset kooliaega hüppasin avantüüri, mis mu rahakotti augu lööb ja samas ka nädalavahetuse vaba aja tilgatumaks kasutab. Aga nii see on, et oma lapse arenguks ja nende pehmete hobusemokkade eest oled valmis toimetama...
Et kui treener Mare pakkus võimalust võistelda Kuristal, siis oli miski osa must rõõmus lapse võimaluse pärast ja teine osa (mõistus) ütles, et su tagavaraks kogutud raha ning esmaspäevahommikune reibas olek saavad kõvasti kannatada - mõtle hoolega. Mõistus oli ametis tunnistsenaariumite hindamisega ja nii siis see irratsionaalne pool asus moosima last. Et see oli suht keeruline - veenda teda, et laupäeva hommikul kell kolm üles tõusta on tore ja üksi ratsutada on tore ja pikk sõit, valtrapi pesemine, asjade kokkupanemine ning treileri pesemine pärast - kõik see tekitab hullu vaimustust ühe 15 aastase neiu jaoks. Vähkidega tuleb neile aega anda tagurpidi ja ederpidi roomamiseks, juba kolmapäevaks oli põhimõtteline nõusolek olemas. Ja siis neljapäeval käisime, panimegi enamuse kraamist kokku: müsli hobusele, valtrapid, sadula jaoks alus, ämbrid ja svammid hobuse jahutamiseks, pulsikell, miskid möksid (savi) hobuse jalgade jaoks, pudelid juhul kui tuleb soe ilm, hunnik tekke juhul kui tuleb külm ilm, heinapallid ja porgandid, stek ja kaska, säärised ja jalusekorvid, päitsed ja valjad ja umbes kuus korda oli Agnese antud nimekirjas ka sadularihm :). Hunnik oli keskmine ... ja raudselt oli tunne, et miskit olulist jäi tegemata.
Reedesest Jaana sünnipäevast naasesime südaöö paiku ja magamiseks jäi napp kaks tundi. Sisuliselt magasin u 20 min sisse, aga kuna ka Mare ja Arvi ei jõudnud enne nelja talli, siis polnud meie hilisemast saabumisest miskit.
Auto (Arvi Jeep) sai täis Anetti asju, Liispeti omad tuli panna meie autosse... kus laiutasid mu ujumise asjad, toidukott, fotokas ja igasugune kila-kola (toidukarbid, kindad kalmistul käimiseks, salvrätid, kohaliku kobrulehe vanad numbrid jne). Aga mahutasime ära, väike vihm öösel on ju lubatud... lootsin, et lõunas on soojem ja selgem. Asusime teele - Arvi treileriga ees ja mna oma Yarisega sabas. Ette rutates tuleb tunnistada, et minu pisike oli platsil väikseim auto ja normaalsed hobuinimesed sõitsid ikka Jeepidega.
Üsna pea hakkas mõju avaldama vähene magamine. Nühid silmi, sööd ära umbes 6 õuna, jood vett, püüad meeleheitlikult hakkama saada kojameeste heliga, mis näib olevat lausa hüpnootiliselt uinutav. Jaksan märgata karvapalli tee ääres, kes kaotas oma elu treileri rataste all (hobustega ei saa teha järske pidurdusi). Liispet magab mu kõrval ja mina võitlen unega. Suudan meenutada, et kusagil pagasiruumis on red bulli pudel. Lootsin hullult, et tuleb bensukapeatus, et see üles otsida. Ei tulnud. Tuli suitsupeatus, aga sest piisas, et purk üles otsida ja avada. Ent uni oli ikka, kuigi u 20 minutiks läks paremaks. Enne Tartut pöörasime Luunja peale, siis edasi Melliste ja lõpuks keerasime suurelt teelt miski karjamaa poole, kus ees juba kümmekond treilerit. Ilm oli valgemaks läinud, kuid vihm muutis kõik ligaseks, halliks, lõõtsuvaks, nukraks.  Parkisin kohale ja Liispet talutas Pegasuse Arvi tehtud aedikusse. Seal ta siis seisis tagumik vastu tuult, vihmakate tilkuv ja mälus  märsist kuiva heina.

Kuidas Anett teele läks, ma ei näinud, uni võttis võimust ja miski pool tundi magasin nagu nott.

Siis tuli hakata toimetama Liispeti jaoks, asjad valmis sättida (ämbrid, vannid, regamine  - selleks tuli eraldada 30 euri ning loota, et topelt tasu ikka ei nõuta. Sekretariaat lubas arutada, aga teist 30 ikka ei küsitud. Aamen.

Teele läks 50 ja siis oli aeg VET koontrolliks - märg olemine oli. Kummikuid mul ei olnud, umbes kümnekonna minuti pärast sai selgeks, et erilist mõtet ei ole astumise kohta valida, juba juuksejuurteni märg. Jope varukast tilkus vett, püksid olid põlvini märjad... tassisin vett, pildistasin (peitsin fotoka fliisi sisse), julgustasin oma last, sain aru, et olen päris roheline (ikkagi teine groomimine elus). Aga Agnes hakkas mulle õnneks appi ja nii said kõik tehtud. Siis juba sadul selga ja soojendama. Peku ka tilkus.

ˇ
Orienteerumisoskus on kasulik, sest kontrollpunktid on kuskile metsa ära peidetud ja groom peab need üles leidma. Agnesega koos saime hakkama. Natuke sebimist ja otsimist, kaitseväelasi metsas koos koerte ja relvadega, aga hobused ja ratsutajad ikka ka. Suur vihm jäi hõredamaks ja taevas selgines tasapisi. Esimeseks VET kontrolliks paistis juba päikest ning meeleolu läks kohe helgemaks.
Kuna ilm oli viluvõitu, siis kasta hobust polnud vaja ja erinevalt Pariisi võistlusest, ei pidanud nii palju vett vinnama. Ah jaa, suures tuhinas otse saada, eksisime tagasiteel teisest jootmispunktist ära ning tegime päratuma ringi ning nii jõudis Liispet hobusega enne kohale kui meie autoga. Aga kuna Anett sai disklahvi, siis asus ta usinalt meile appi ja mina sain muudkui klõpsida. Et seekord oli selline vilets groom. Pildistamas rohkem kui abistamas.


Teise ringi pikkus oli 12 km ja see oli juba kiirem, Liispet oli suurest grupist välja jäänud ja tuli suht omapead. Start oli tal teisele ringile minnes uhke ja energileine - Agnes ütles, et 5+ start. Ma siis olen nõus, ega ma asjast suurt ei tea... Aga tore oli näha oma last rahulolevana, et ta hakkama sai. Edasi oli juba hobuse jahutamine, taas VET kontroll, siis juua ja süüa ja oligi tehtud. Alguses pidid nad enne autasustamist minema hakkama, aga 120 km ei oodatudki ära, tehti lühemate distantside lugu lihtsalt ära ja siis 120 pärast sai oma.
Nagu ikka kohti ei antud, kõik 30 km lõpetajad said 1. koha. Ja minu väike suur laps ka.

Mis saab homme?

Ajaloolasena olen enamasti harjunud vastama küsimustele, et mis oli eile... Mu kass, suvehommiku haledalt niutsuv leidlaps koerakuudi tagant, kes igal võimalusel kase otsa ronis, arvab, et parim paik on mu õlal end nurrumiseks sisse seada ja nii ma siis jagangi oma küsimust temaga. Säde, mis saab homme?
Kui ma nüüd lähtun sellest, mis mu ümber on, siis homme võiks koristama hakata... nii juhtub kui oled nädala kuskil reisil, tagasi saabudes pakid koti lahti ja ei suuda otsustada, et kas kord seljas olnud pluus veel peaks passima teist korda kandmiseks ehk siis tuleks lennutada pesukorvi, kas kogu see kola, mida oled arvanud endal vaja minevat - korgitserid, küüneviilid, vatipadjakesed, teepakid, lennukist kaasa krabatud tomatimahla maitsestamise soolapakk, lutsukad, mis peaksid sind päästma kõrvade lukku minemisest, lusikas, kahvel ja kolm kammi, sest eelmisel korral võeti turvakontrollis mu terava otsaga kamm ära ja tuli sõrmi kasutada silumaks oma juukseid, hotelli ühekordsed pastlad... mille päritolu ma enam meenutada ei suuda ja nii ikka edasi. Kõik puha Turkish Airlainesi süü, sest kui tohib 30 kg kaasa võtta, siis pole ju mõtet miskite grammidega siin venitama hakata. Ega nad leiba küsi...ja nii tore on küüneviili asemel jäätise söömiseks lusikat tarvitada. Jäätis on odavam osta poest. Tead ju küll, see pooleliitrine.
Aga kui homme on see määramatu homme, kuhu mahuvad kõik ebameeldivad tööd, mis kannatavad edasilükkamist, siis ....

Et siis kujutame ette, et aastal 2050 on kuulutatud ülikoolis välja superinimeste vastuvõtt: kehalised katsed, kaasasündinud oskus lahendada probleeme, oskus veenvalt esineda, koostada kõnesid, laulda, laiendatud teadmised reallainetes, võõrkeelte test, psühholoogilise sobivuse test, suutlikkus töötada pikki tööpäevi ning jääda igas olukorras oma emotsioonide peremeheks, kindlad väärtushinnangud, teadmised inimese arengupsühholoogiast koos empaatiavõime katsetega, suutlikkus vastata komisjoni poolt tulistatavatele küsimustele, väljapaistev anne selgitada valitsevate ringkondade poliitiliste otsuste tagamaid, tervislikud eluviisid alates toitumisest kuni harjumusteni, loovus, mälutehnikate valdamine  ning ülim vähenõudlikkus oma sissetulekute suuruse osas. Ja kui sa seda kõike mängleva kergusega suudad, siis kirjutatakse su ametinimetusse suurte tähtedega ÕPETAJA.
Ei, ma ei ole õpetajate päeva järgses eufoorias, riigieelarve lugemise aegses võitluslikus meeleolus ega ka jõulude eelses stressis, ma lihtsalt tulin töölt ja püüan endale arusaadavalt selgitada, et miks ma kõike seda teen.
Niisiis - helges meeleolus ja puhkepäevadest toibununa alustame esmaspäeva ühise koosolemisega kooli saalis. Olin kella kuue paiku kokku pannud pilte, mille baasil õpilased pidid esinema, rõhutanud vajadust rääkida õppimisest, kuid ei olnud lasknud neil mulle esineda ning nö läbi mängida seda esinemist. Viga. Andestamatu. Sest ütlemata jäi projekti pealkiri, üles panemata Erasmus+ bänner (ok, see on kooli ukse juures), Zonguldaki linna nimi jäi mainimata, päevakavast suudeti mainida erinevate külastuste hetki, kuid õppimisest oli asi kaugel. Eks nad õppisid ikka, kuid samas ei suutnud nad seda piisavalt selgelt enda (ja ka koolikaaslaste) jaoks teha. Mina kui suunaja ja filtreerija - läbi kukkunud.
Edasi keris juba ebaõnnestumis sellisel kiirusel, et ei jaksa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Klassijuhataja tund - teemad rubriiki "Mina märkasn" alates puudumistest kuni kooli territooriumilt lahkumiseni... teemad on, aga esinejaid netu. Eks me siis Alenaga esineme. Siis teated ja lastevanemate koosolek. Markuse isaga kontakti võtmine... on jätkuvalt to do listi teema. Kapuutsid ja mütsid. Rongipiletite kompenseerimise avaldus. Meilboksi potsatanud kirjad ja süütunne, et sel aastal on meil suht vähe minejaid haridusfestivalile. Tegemata on maailmakoristuspäeva puudujad. Püüdsin piltide järgi tuvastada, aga ei saanud hakkama. Raudselt jäi keegi kahe silma vahele.

Esmaspäeviti pesitseb kolleeg Natalja mu klassis ja et mitte talle jalgu jääda korjasin oma seitse asja kokku ning sättisin raamatud õpetajate puhketoa nurgale. Siis oli paras moment lootusrikkalt joosta Molotovi teeninduse poole, sest auto ülevaatus tahab tegemist... Ja siis hakkas tõsine rahe mu eneseusu pihta peale - ikka selliste munakivisuuruste tükkidena ja jube valus oli. Aega ei ole ja rehvitööd on ees,tähtajad pressivad peale ja isegi ei pakkunud ebaviisakalt miskit lahenduse võimalust. Tuimalt, et ei saa ning nii ongi. Olgu. neelasin alla ja Tegelikult aitas Liina mind hädist tegelast leida Kiviõlist teist kohta, kus ka auto remondiga tegeletakse. Lisaks lajatas vastu pead teade, et Ingrid, meie kolleeg 2013-2018 , on lahkunud parematele jahimaadele. Lohutada ja kallistada kurvastavaid õpilasi, toime tulla oma tilkuma kippuvate silmadega, emotsioonide ja jahmatusega. Ja siis teed arvuti lahti ja leiad sealt oma klassi kohta käiva märkuse -  eesti keele õpetaja tunnis ebaväärika käitumise kohta, kuulad vahutavat kolleegi, kes räägib 8-aastasest jõnglasest, kes nuga kõri peale pannes teist last ähvardas, püüad mõista, et miks 11. klassi noored on tunnis suht laibad (st tuimad ja osavõtmatud)... Ja siis juba läbisegi püüe tulla toime kõikide nende negatiivsete emotsioonidega, mis kippusid üle pea kasvama.

Viimaseks piisaks said minu noorte sotsiaalmeedia konto jagamised... et mis siis on see, mida ma homme ühiskonnaõpetuse tunnis peaks tegema. Rääkima digitaalsest jalajäljest?
Filmifestivalist? Kas see neid üldse huvitab? Mis neid huvitab (peale jäägermeistri ja nõmetsemise)? 
Kipun üldistama, tegelikult on klassis ka toredad noored, lausa Eesti talent 2019 Mirtel, aga nendega tegelemiseks aega napib, sest erivajadused teises skaala otsas söövad su tööaja ..Ja nii edasi... ja nii ikka edasi...

Pika jutu point? Kui kokku langevad kõik pisikesed tõrvatilgad ja sul ei ole tundi, mis mõtted täpselt riiklikult kehtestatud rajala hoiaks, siis saavad kokku emotsioonid. Ja see on plahvatusohtlik segu sügisest, tegemata tööde kuhjast, tühjaks saanud rahakotist ja nii edasi... Ja see paneb küsima, et mida ma siis seal koolis ikka teen kui ma ütlen, et olen õpetaja.