Peterhof

Üle teab mis aja reisuga Venemaale jõudnud. Pool maailma läbi kolanud, aga Venemaale pole jõudnud... miski selline lugu, et plaaninud küll selle laevareisiga, aga asja pole sest saanud. Ja kui nüüd Aili rääkis veel sabatamisest ja suht lühikesest ajast suures linnas, siis polnud eriti isu ka.

Niisiis tegin viisa (lapsele ka) ja plaanisime siis kahepäevase kultuurareisi. Airiga.
Peterhof ja Tsarskoe Selo olid plaanis, aga sai sest vaid Peterhof ja Peetri majamuuseum . Uhke oli see lossikompleksi purskaevudega aed.

Juuli

Hetked suvest:

ritsikad ja imelised päikesemängud, viljapõldude lõhn

kollaseks kuivanud vikipõld roheliste servadega

päikeselaigud ja pilved, pastelsed päikeseloojangud

sumisevad kärbsed ja tule peale tuppa pürgivad ööliblikad

kukeseened ja kopsakust koguvad mustikad

pika ootamise järele saabunud suvi ja soojaks köetud merevesi

suvest segane Spike oma jooksulustiga

aeg-ajalt võileivaks muutuv pea

Mustikakook

Põhi:

100 g toasooja võid

1/2 dl suhkrut

2 dl jahu

Täidis: 

3 dl mustikaid

3 spl suhkrut

1 spl kartulitärklist

200 g hapukoort

1 muna

1 tl vanillisuhkrut

Tee nii: 

1. Eelsoojenda ahi 190 kraadi juures. 

2. Sega omavahel toasoe või, suhkur ja jahu. Suru segu 24 cm läbimõõduga koogivormi põhjale ja külgedele.

3.  Seejärel sega omavahel mustikad, suhkur ja kartulitärklis. Vala segu ettevaatlikult põhjale. 

4. Lisa hapukoorele muna ja vanillisuhkur ning kalla segu täidise peale. Küpseta 190 kraadi juures umbes 30 minutit.

5. Jahuta pirukat enne serveerimist. Paku kõrvale kas jäätist või vanillikastet. 

Suvine kulgemine

Kirju liblika suvi.
Tont seda teab, aga kuidagi on suvi paika loksunud nii, et on kas paaripäevane molutamise aeg või siis hullult planeeritud tegemine alates leivast ja siis kuni lapsehoidmiseni välja.
Saime paika Venemaa reisi, mis tegelikult ei olnud plaaniski, oli Liispeti pildistamine ja usun, et sealt tuleb hullult ilusaid asju ka ning modelliks olemine oli talle põnev.
Oli laulupidu ja pärjad pandi pähe. Ja murueide tütreis siis sai Eesti rahvas näha :).







'Siia said nüüd kopeeritud Külli tehtud pildid, et autorlusega kõik klaar oleks. Saatsin kaardid Müüridele ja Arno oli suht leige, aga teised ikka tänasid. Ilus ju ikka...
Laulupidude ülevusest ja oma viletsusest peaks kohe eraldi kirjutama... ükskord.

Piiripealne pedagoogika intrigeerib hetkel. Et kuidas seda siis esitleda - jama on selles, et idee on peas nii kõvasti kinni, et ei lase eriti ennast muuta ja see pärsib asja hullult. Kuidas saada loovus voolama, et mõte plastiliiniselt paindlik oleks?
Aga nad hullud on pannud ka ettekannete tutvustuse plaani ja see ei pruugi olla see, mida ma tahan. Ja kui ei taha, siis ei aita ussi ega püssirohi...
Nagu ikka.

Ah jaa. Üks hull pihlakas silmaallika kraavikaldal on otsustanud võtta värvi. Olen kindluse mõttes kontrollinud üle ka teised, ei miskit - rohelised. Nii et lase olla...üks kiirustav pihlakas ei lõpeta veel suve :).

Teisipäeval sõitsin rattaga pärast vihma auravas õhtus, kus asfaldilt tõusvad udulaamad segunesid maa hingamise lõhnadega ja taevaserval moodustasid nad kokku sellise suvise pildi udust, metsaveerest, päikeseloojangust ja põldude kollakamaks tõmbuva viiru siidine lainetus raamis kogu seda vaadet. Autogi peatus, et teha pilti.Minul nagu alati pole telefoni kaasas, aga on silmad, mis õhtuse ilu kumas puhkavad. Imeline.

Eile sai neli kuud Marjeta .., Müüril põles küünal laual. Valus on veel see haav, kaugelt valusam kui Pegasuse jala toetamine mu jalale.